Nagu ma juba mõnel korral facebookis üles hõikasin, läks paar päeva tagasi minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" trükki. See on minu esimene raamat mis ilmub "Heli kirjastuse" kaudu. Esiteks on Heli väga inimlik ja meie diil sobib ideaalselt. Tänapäeval ju paljud kirjastused annavad autorile vaid (umbes) 10 autorieksemplari ja honorarist võib suu puhtaks pühkida. Mis diili me Heliga tegime? See jääb meie vaheliseks saladuseks. Seda võin öelda, et raamatu tiraaž on 700 ja peaks jätkuma paljudele. Vajadusel saab ka kordustrüki teha. /Meenutades et mu 500 SEGAVERELIST müüdi kuu ajaga läbi/.
Selle raamatu toimetas Anneli Sihvart, kes kirjutas ka järgmise (tagakaanele) teksti:
Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline - tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse.
Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus?
Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.
Kaanepildi maalis Ariel Marksalu, kes on juba päris mitu minu raamatut illustreerinud.
Algatasin ka (kirjastuse loaga) ettetellimiskampaania. Kuna tegu on ligi 300 lk- lise, kõvakaanelise romaaniga, siis ilmselt poodides hakkab ta ka soolast hinda maksma. Lisan siia kohe kampaania reeglid:
Head sõbrad, minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" on sünnitusvaludes. Umbes 2-3 nädala pärast näeb ta ilmavalgust. Algas ettetellimine. Kõikide eest kes kannavad enne 5. juunit (5.juuni kaasa arvatud) mu kontole 15 eurot, maksan ise postikulud! Hiljem tahan juba 17 eurot romaani eest! Aitäh! Jagamine on ka lubatud! Selgituseks kirjutage HÄÄRBER ja minu kontonumber on: EE381010902003166000 PETERSON MARGIT
Katkendid romaanist:
3.peatükk
Westoffhauseni
häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada
meetrit merepiirist. Rohelise hoone ümbrust ehib konnatiikidega
hiigelaed. Küngast ümbritseb vana metallnikerdustega piire, mille
postide tipud on mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla
väidetavalt seal oma eluotsa leidnud.
Aias
kasvab palju puid, mõne vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa
kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis
kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid kahjuks alles
vaid varemed. Pärast majapaberite ülesleidmist lasi peremees hoone
algsel kujul taastada. Puukuur on ainuke uusehitis, mis kuidagi
hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui
häärber talle pärandati.
Pärandus
langes talle sülle nagu välk selgest taevast, tal polnud aimugi oma
rikka vanavanaonu olemasolust, kellele häärber omal ajal kuulus.
Nõukogude ajal oli sellest saanud linnasakste korterelamu.
Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud sooja pidada ja elamine
kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid
suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi ärklikorrus
ehitati üldse aastakümneid hiljem.
Hoone
olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile,
kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat
suvehäärbereid olnud päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete
saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll pärast
päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid
siiani on tal vaid ebaselgeid oletusi. Keegi ajaloolane teadis küll
rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks põlenud ja uuesti
üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus......
5. peatükk
Tegelikult
oli Ralfil plaan ka üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna
sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne
naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid
neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust
mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla
vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll
tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, aga
tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi ja kartis, et
tiik võis kassidele saatuslikuks saada, kuna hais, mis sealt
sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe
laibalehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada,
kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa
leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike
eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik
talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade
ilmadega. Üleaedsel oli taas selle jaoks oma versioon varrukast
võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui
nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat
hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja
sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik
ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nagu
külajuttudel, nii on ka legendidel tõeiva sees....
8.
peatükk
Oli
kaunis ja selge augustiõhtu. Kerdo, Keiro ja Mari-Liis seisid
Westoffhauseni häärberi pööningukorruse akna ääres reas nagu
silgud pütis ja imetlesid Marelle soovitusel päikeseloojangut. Kuna
häärber asub linna kõrgeima künka otsas, siis on sealt selgelt
näha, kuidas päike mere taha loojub. Lisaks sellele imelisele
vaatele paistab ka rannapargi siluett, kus tuulise ilmaga iga põõsas
või puu justkui lehvitaks. Tõsi küll, binokliga on rannapargis
toimuvat parem vaadata, aga päikeseloojangut näeb ka ilma selleta.
"Näete,
lapsed, päike on nagu suur tulekera, mis ööseks kustub ja läheb
mere taha magama, et järgmisel päeval taas meie põski paitada. Ka
tema ei ole väsimatu, vajab nagu meiegi öösiti und.
Meie
linnast paarikümne kilomeetri kaugusel on üks küla, mille rannast
avaneb kõige selgem ja imelisem vaade päikese loojumisele. Seal
tundub, nagu päike oleks käega katsuda, kuigi tegelikult pole. Kui
te täna ilusasti magama jääte ja Kardo lubab, siis võiksime homme
sinna külla sõita. Kas lubate head lapsed olla?" küsis
Marelle.
Lapsed
kuulasid ammulisui Marelle juttu ning hüüdsid kooris: "Jaa!"
"Aga
emme, kas siis, kui päikene mere taha magama läheb, tuleb kuu tema
asemel meid valvama? Kas päike ja kuu on õde ja vend? Miks nad
kunagi koos taeva all ei ole? Kas päike kõrvetab ja kuu külmetab?
Ma ei saa üldse nendest asjadest aru. Siis peaksid ju tüdrukud
päeval üleval olema ja poisid öösel? Ma olen kogu aeg mõelnud,
et päike on tüdruk ja kuu on poiss. Kas on nii?" tekkis
Mari-Liisil palju küsimusi.
Kerdo
ja Keiro olid vait. Nemad ainult kuulasid poole kõrvaga ja ulatasid
binoklit käest kätte.
Korraga
avas Keiro oma suu: "Tädi Marelle, minu issi rääkis, et kuud
ei tohi vaadata, muidu võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest
küsisin, mida see tähendab, siis ta ütles, et tegu on haigusega.
Peale seda hakkasin kuud kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda.
Kerdo vaatas ikka ja saigi selle haiguse. Issi ise ütles ühel
õhtul.
Ta
riidles Kerdoga, et kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib
jälle nagu kuutõbine öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas
kuutõbi ongi selline haigus, kus haige hakkab öösiti uksi
paugutama? Mina täitsa kardan.
Siin,
selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste paukumist. Ükskord
ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid Kerdo magas sügavalt,
ka Mari-Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja onu Ralfi tuppa, ka teie
kõik magasite. Ühtegi võõrast ka majas polnud...
*******************************************************************************
Saaks nüüd nädalaid edasi keerata...
Luban, et pakun lugemiselamust!
Kena laupäeva!
20. mai. 2017.a.
Vana-Rääma
