ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

11.   peatükk

  „Oooehh-aehh, aiijaaa! Kus ma olen?! Aaappiii! Mu pea! Mu..ma...Tulge aaappii!“ avas Mirell silmad ühes metsaonnis. Kui kaua ta seal maganud oli ja kuidas ta sinna sattus, polnud naisel õrna aimugi.

  „Appiii, on siin kedagi?! Mis toimub??!! Aidakeee!“ röökis ta nüüd juba täiest kõrist, kuid ühestki hingelisest ei olnud kippu ega kõppu. Ometi pidi keegi Mirelli sellesse metsaonni toimetama, kuid naisele ei meenunud miski. Kogu ta keha oli justkui halvatud ja suu nii paks, nagu oleks pohmakas.

Hetkeks ei teadnud ta isegi kes ta on, kuid siis hakkas mälu taastuma.

  Kui Mirell oli Trevori autolt maha astunud ja oma tikkkontsadega kingad jalast võtnud, sai ta vaid paarsada meetrit jalutada, kui nägi rästikut enda poole tulemas. Maailmalõpp, mõtles, naine, teades, et on rästiku mürgi vastu allergiline. Teda haaras paanika ning õhupuudus. Naine muutus nagu kivikujuks, ega suutnud ennast liigutada. Ta mäletab veel kuidas rästik teda jalast salvas ning üle jäänud on tume maa. Mirell akotas teadvuse ja nüüd ärkas täiesti inimtühjast ja võõrast onnist. Naist oleks peaaegu uus paanikahoog tabanud, kuid siis kuulis ta eemal koera klähvimist ja nägi ühnte mehe kogu onni poole lonkimas. Teda ei hirmutanud isegi koer ja võõras mees, pigem hirmutas teda abitu olek üksinduses. Mida ligemale tulijad majale jõudsid, seda enam tahtis ta teada mis toimub, kuid ta ei teadnud kellega tegu ning otsustas magajat teeselda, sest lamajat ju ei lööda.

  „Nooh, kuidas mu imekena pruudike ennast tunned? Nagu ingel sadas taevast vana mehe ellu! Eks oli ka mul aeg lõpuks endale naine võtta, olengi põline poissmees olnud!“ muheles eakas taat, keda rahvasuu vana legendi järgi Hirmus Antsuks kutsus. Kas just tema tegude pärast, aga selle pärast, et ta elas aastakümneid uhkes üksinduses metsas, nagu metsavend Hirmus Ants omal ajal, keda kiputakse tänapäeval 20. sajandi Rummu Jüriks kutsuma. Hirmus Ants ehk kodanikunimega Ants Kaljurand (1917-1951) elas ja tegutses Põhja-Pärnumaa metsades aastaid. Tema järgi on kutsutud paljusid Koonga valla külades elavaid Antsusid Hirmus Antsudeks ja ükski neist ei ole olemuselt hirmus olnud. Eks see nimi pandi selle järgi, et Teise maailmasõja ajal töötas Ants sulasena Pärnumaal, Soontagana valla taludes. Kaitseliidus tegutsedes osales ka 1941. aastal metsavennana Pärnu- ja Läänemaal võitluses Nõukogude vägede vastu. Kuid aastaid hiljem sattus ta Nõukogude okupatsioonivõimude kätte vangi ning hukati sõjaväetribunali otsuse põhjal. Eakamad Koonga ja Soontagana inimesed osakvad pajatada temast palju häid lugusid, mitte halbu. Ega nimi ju meest riku. Nagu ei riku see ka onni astunud metsameeest. See vanatoi on elanud metsas juba 60 aastat ning kohalikud teavad rääkida, et taat tunneb isegi loomade ja lindude keelt ning oskab ravida. See pole üldse ime, sest metsavaikuses ja ellujäämiseks samastubki inimene loomaga ja loomad ju tunnevad looma ära, ega tee talle liiga, kui just pole tegu verejanulise kiskjaga. Aga näed, naist salvanud rästik mehele midagi ei teinud, kuigi Mirelli salvas.

Tegelikult rästiku mürk ei olegi iseenesest mürgine ja surmav, kui ta just selle mürgi suhtes allergilist inimest ei salva ja see otse veresoonde ei lähe.

  „Tütreke, ega sa ometi kõnevõimet ära ei kaotanud? Ussimürgi imesin ma ruttu su jalakesest välja, aga suu on sul kuidagi kahtlaselt lukus. Ära sa mind omaeti karda, mina ei tee kärbselegi liiga.“ muheles taat.

„Näe, võta see piimamannerg ja higista selle sisu endale sisse, no, nii vastumürgiks,“ tegi taat Mirellile silma, asetas oma peo naise salvata saanud jalale ja lisas „ohei, tütreke, siin haavas ei ole enam kübetki mürki ja kohe kaob ka paistetus.“

  Mirell jälgis taadi tegevust silmanurgast ja rahunes. Õnneks oli kõik kõige paremas korras ja ta enesetunne hakkas juba enne piima joomist paranema. Nagu võluväel tõusis ta peale mannergu tühjendamist voodist püsti ja hakkas paaniliselt midagi otsima.

  „Maja nurga taga asub see koht kus kuningas jala käib,“ luges Ants nagu Mirelli mõtteid. Ehk lugeski.

Kempsust tagasi tulles ei olnud Mirellil kusagile kiiret. Ta istus vanale lavatsile tagasi, pööras pilgu vanale õlilambile ja tahtis midagi küsida, kuid Ants jõudsi temast ette.

  „Jah, see lamp on tõesti juba peaaegu sama vana kui mina. See on ainuke aare, ainuke talisman, mis mind ja mu lapsepõlvekodu veel seob. Kõik need aastakümned on valgustanud see lamp minu elu ja usun, et teda jagub kuni minu surmani, kuigi ega see vanatühi mind veel ei kimbuta. Loodus ja loomad ju ravivad, mitte keemia, mida tabletinäol manustatakse. Ja värske õhk on alati edu pant ja seda just tervise suhtes. Aga kurda nüüd.“ lausus taat nii noortepärase lause, et Mirell jäi teda suurte silmadega vaatama. Ja ta kurtiski.

  „Ma olen teile südamest tänulik, et te mind surmasuust päästsite! Aitäh, aitäh, aitäh! Ma olen tõesti väga allergiline inimene ja seda mitte ainult rästiku mürgi suhtes. Eluohtlikuks võivad saada mulle ka herilaste sutsamised. Ka nendest lähen paiste ja mitte ainult jalg ei lähe, vaid ka mu nägu, ma üleni. Eks ma üks allergik olegi. Üleni.“ vajus Mirell mõtteisse.

  „Mis veel vaevab kena daami südant?“ taipas Ants, et neine oli oma südamevalust rääkimata jätnud. Tegelikult Mirell kaalus kas üldse seda kodu kaotuse teemat võõraga lahata või siis mitte. Ei teadnud ju ta veel isegi mis sellest kõigist saab ja kuhu ta üldse elamagi läheb. Pealegi oli ta kodus nii kaugel ning naine tundis ennast selles onnis kuidagi väga koduselt, et ei tahtnudki lahkuda. Kuid Ants luges daami mõtteid.

  „Teen sulle aseme üles oma sängi. Vöörusel saad ennast leige veega loputada. Ära karda, ma ei piilu. Tõmba see kardin ette ja mine. Mine julgelt. Oled mulle nagu tütreke keda mul kunagi olnud ei ole. Minu pärast võid jäädagi siia, vanal mehel ka seltsin olemine. Oot, ma toon sulle saunalina ka, muidu saan pärast veel sugeda ka, et näe, taat on kade ja paha. Ei ma ole ühti paha, tavaline metsaasukas, kui mitte ütelda metsavend Hirmus Ants.“ muheles ta taas endale omasel moel, ulatas Mirellile saunalina ning läks tagaukse kaudu välja piipu popsima.

  Mirell pesi ennast ja teda kiusasid mõtted sellest, et Trevor on juba teda ilmselt tee äärest otsimas käinud. Naist see antud hetkel väga ei morjandanudki, pigem oli teadmatu nende kodu saatus ning Mirell kartis, et poeg tahab teda sinna elama sokutada, kuhu ise sõitis. Mirell oli kategooriliselt selle vastu ja otsustas taadi käest veel pikemaks ajaks ulualust paluda. Tegelikult oli naine kindel, et taat lubab tal kauaks sinna jääda või vähemalt nii kauaks, kui keegi tema kadumist märkab.

  „Jah, saad ja võid siin ennast varjata küll, kuid mina vana mees ei tahaks enam vanglamüüride vahele sattuda ja seal oma elu lõpetada, kui seadustega pahuksisse lähen. Sellepärast luban sul siin mõned päevad veel viibima, aga siis pead oma saatusele vastu minema,“ lausu Ants Mirellile, kui viimane nagu muuseas teekannu võttis, sellesse kuivatatud piparmünti pani ja tulele lisas.

  „Diil!“ hüüdis Mirell.

  „Tele2“ vastas taat, kes ei olnud suupeale kukkunud.  

18. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

10. peatükk

  „Tilde, mis minuga juhtus?“ oli Maris verandatoas silmi avades hämmingus, nähes nõutut ja muretsevat Mathildet voodi kõrval istumas.

  „Armuvalu, tütreke, armuvalu! Tead, üks suuremaid valusid siin ilmas ongi armuvalu. Armunud inimene on justkui pimedusega löödud. Teda häirib iga pisemgi väärkäitumine kaaslase poolt. Ta ei ole päris tema ise. Aga ta ei näe ka oma vigu. Mäletan kuidas taat kunagi armstas mainida, et iga mees on poolik, kui tal puudub noorik. Eks ole see ütelus pisut luuleline, aga tõene on see ka. Sama kehtib ka naise kohta. Ega muidu ei oleks vanajumal loonud naise ja mehe. Vaid naise ja mehe liit on tervik. Või nagu öeldakse, et naine on mehe küljeluu. Ongi. Naine on mehe teine pool ja vastupidi. Ei mina vana inimene enam aru saa mis tänapäeva ühiskonnas toimub. Kus otsast siis veel homo- ja lesbipaarid tervikud on? See on pigem ühiskonna ja inimkonna rüvetame, kui lubatakse omasooihalejatel omavahel liitu astuda ja veel ka lapsi lapsendada. Mis või kes kasvab sellisest lapsest? Mis saab meie ühiskonnast? Näe, rootslased on juba puhta segi keeranud oma sooneutraalsusega. Mis saatana sigitised nendest inimestest saavad kes kummardavad ja jumaldavad sellist asja? Tüdruk olgu ikka tüdruk, veetlev seelikukandja ja poisid peaks ikka poisteks jääma, mitte nagu klounid mööda tänavat käima, huuled tulipunaseks võõbatud ja seelikud seljas! Laste psüühika rikutakse juba eos ära. Pole siis ime, et ühiskonnas aina enesetappude protsent kasvab. Heakene küll, ma saan sellest veel aru, et tänapäeval armastavad paljud tütarlapsed pükse kanda rohkem kui seelikuid. See ilmselt tuleneb ka kodusest kasvatusest. Kui meie noored olime, pidime iga jumala päev kas kleiti või seelikut kandma, sest me olime tüdrukud kõige ehedamas mõttes ja pildis. Olgugi, et ronisime ka poistega võidu mööda õunapuid, aga olime tüdrukud ikka. Vanemad kasvatasid ikka meid tüdrukuteks ja poisse poisteks. Mis võrdõiguslikkus? Mis sooneutraalsus? Tead, mul tõusedvad ihukarvad ka püsti, kui ma kõigele sellel mõtlema hakkan! Mis sunnib tüdrukuid juba varajases nooruses astuma lesbisuhtesse ja seda julgelt välja hõiskama? Ilmselgelt on midagi vajaka jäänud kas kodusest kasvatusest või on tegu mõne geenirikkega. Üks asi on ka sõnumine. Tean mitmeid juhuseid kus pere ootas tütart, aga sündis poeg, ning pojast sai homo, sest teda oodati tütrena, aga mõttel on suur jõud. Vanemad võiks pigem energiad suunata sellele, et sünniks terve laps. Mis vahet selle sool on! Paljud paarid ei saagi omavahel tüdrukuid, paljud ei saa poegi. Aga mina ei mõista vanemaid kes uude suhtesse astudes loobuvad lastest ja viskavad nad vanavanemate kasvatada, nagu viskaks elutu asja oma elust välja. Kus asub nende süda? Saapasääres? Ei ole mingiks vabanduseks ka see, et näed elu on nii kallis, siin ei teeninud nii palju ja läksin väljamaale leivaraha teenima. See on loll vabadus mille taha varjutakse. Pole siis ime, et lapsed ei saa terves peres ja terves ühiskonnas kasvada, kui näevad oma vanemaid vaid loetud korrad aastas. Laps ju tunneb hüljatuse tunnet. Tunneb, et tema vanematel on palju tähtsamaid asju elus, kui nemad. Pole siis ime, et lapse psüühika juba varajases õitseeas ära rikutakse ning hiljem kurdetakse, et ei saa lapsest enam jagu, ei tea kellesse laps läinud on, ei tea mis putukas teda hammustanud on. See putukas ongi ta omaenda vanem, kes ta hülgas. Pole siis ime, et lapsed lasevad vanavanemate juurest jalga ja lähevad juba puberteedieas kurjale teele, otsivad lohutust alkoholist, suitsust, narkootikumidest ja just need meelemürgid saavad saatuslikuks. Nä, naaberkülas Meida lapselaps elabki juba teise preiliga kokku. Kui Meida ükskord püüdis uurida, et miks nii, vastas lapselaps, et narkouimas olles avastas ennast teise tüdrukuga seksimast ja hiljem enam sellest halvustavast staatusest lahti ei saanudki. Kõik potentsiaalsed peigmehekandidaadid hakkasid tema peale näpuga näitama ja ainukeseks lohutajaks saigi parim sõbranne, kellega tal intiimne suhe üha edasi arenes. Tahavad teised ka väljamaale pageda, et seal abielluda ja laps adopteerida. No, mõelgu ometi peaga mis saaks sellisest lapsest! Nojah, kui nad Rootsi, niinimetatud heaoluriiki emigreeruvad siis vast pole enam üldse vahet kes ja mis nende maimukesest kujuneb...“ lõpetas Mathilde oma pika mainitsuse.

  „Jeerum küll, on sul alles hiigelpirakas jutusoolikas! Mida sa sööd, et sa nii tark oled?“ muigas Maris.

  „Eks ma õhust ja armastusest ikka elan, mis muud!“ muigas Tilde, ise samal ajal lemmiksugulase pead paitades.

  „Aga Tilde, ma pole kunagi tahtnud küsida, et miks sinul endal lapsi ei ole. Nüüd aga harutasid ise jutulõnga lahti ja ma ootaks väga vastust.“ oli Maris nõus edasi kuulama.

  „Ohjah, tütreke, kere on kuidagi õõnes! Kuidas sul? On parem? Ma läheks pistaks ühepajatoidu nüüd kenasti ahju sooja.“

  „Jah, Tilde, ma olen ka väga näljane!“ nõustus Maris ning taarus koos memmega kööki.

Kui Maris ja Tilde olid kõhud kenasti täis söönud, hakkas Tilde edasi jutustama.

  „Nagu ma sulle rääkinud olen, küüditati meie pere, kui ma olin just ellu astunud, ehk siis passiealiseks saanud. Siberis tutvusin Johannesega, kes tegelikult oli puhas venelane, kuid meie isadest said suured sõbrad ja kui Johannes, tänu minule eesti keele selgeks sai ja me kümne aasta pärast Siberist Eestisse elama naasesime, otsustas ta oma venepärase nime- Stanislav Murovi ära eestitada. Johannes kartis, et võõrsil elades hakatakse temasse halvasti suhtuma. Püüdsin küll teda rahustada, et nii hullud need asjad meil siin ka ei ole, aga tema soov jäi peale. Olen kolme last oma üsas kandnud, kuid kõik lõppesid nurisünnitusega, sest looted olid nõrgad ja nende eluvaim kustus enne, kui nad ilmavalgust nägid. Tõsi küll, hiljem jäin veel korra rasedaks, aga tegu oli emakavälise rasedusega, mis osutus nii ohtlikuks, et pidin peaaegu otsad andma. Kui ma represseerimise ajal ennast ära külmetasin ja mind venamaal mitmeid kordi elustati, imestati niigi, et mulle eluvaim sisse jäi. Hiljem ema rääkis, et üks Siberi šamaan oli mulle uuesti eluvaimu sisse puhunud, aga maininud, et viljakusega on probleeme. Ju oli tal siis õigus. Või siis olin õitseeas veel liiga stressis sellest küüditamisest ja mu keha ei tahtnud emaks saada. Kes seda täpsemalt teab. Igal juhul emaks saada oli mul elu suurim soov, aga see ei täitunud kahjuks. Hiljem tegin küll taadile ettepaneku laps adopteerida, aga vene ajal oli see lausa võimatu ning taat hiljem veel mainis, et näe, saimegi lapse ja see vihje oli sinule suunatud. Mina muidugi saatsin Johannest naljatamisi külapeale titte tegema, aga vene hingega, truu ja perekeskne inimene, nagu Johannes oli, ei saanud naljast aru ja ükskord pidigi juba lahutuse sisse andma ja tahtis Siberisse tagasi naasta. Sellest ajast saati pidin kogu aeg oma nalju selekteerima, et mitte kimbatusse sattuda. Ja tead, Johannes ongi ainuke mees kes mu elus olnud on. Olin talle surmani truu, nagu ka tema mulle. Meil oli täielik austus teineteise vastu, olime kõige paremad sõbrad ja armastasime teineteist nii väga, ka siis, kui tuli ette tsölibaadi aegu, mis olid tingitud ühe või teise terviserikkest. Pigem see aeg lähendas meid veel rohkem ja pani armastuse ülitugevat jõudu tundma. Ja ühte ma sulle ütlen, tütereke, ma sain rahulduse isegi taadi hingeõhust, aga iialgi ei kaalunud patumõtteid, kui taadi eesnäärmekasvaja tõttu olime sunnitud mõnda aega seksivaba elu elama.“ muheles memm.

  „Oot, mis sa tahad öelda, et teie ka siis veel...sellises vanuses seksisite?“ oli Maris hämmingus.

  „Otse loomulikult! Seks läheb aastatega ikka paremaks, mitte ei lange selle kvaliteet, nagu noored kipuvad arvama. Kui me oma abielu alguses olime, seksisime ainult seksimise pärast, sest kõik tegid ju nii. Aga mida aastaid edasi, seda rohkem me areneme, ja seda vaid koos oma kindla partneriga, sest iga punkt meie kehadel on eri täehndusega ja kõrgeas tunnevad kaua koos elanud paarid paarilise kehakeelt juba läbi ja lõhki. Koos me õppisime. Koos me arenesime. Koos me kasvasime. Kõike tegime me koos, sest me olime tervik, mitte ei mänginud peiduspool mängu. Jaohannes oli ja on ainuke mees minu elus, kuigi kena naisena olen terve elu pidanud vaeva nägema kavaleride eemale peletamiseks.“ vadistas memm.

  „Maris vajus mõttesse, sest tema oli midagi muud kuulnud. Maris oli kuulnud, et Mathildel ja Johannesel oli laps, kellest nad loobusid. Neiu sattus segadusse ja pidas vajalikuks vaikida, kuid enne seda kurtis väsimuse üle ning puges raamatuga oma voodisse.  

17-18. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

9. peatükk

  Paarisaja meetri pärast peatas Trevor auto kinni, sest tema enesetunne oli kohutav. Trevor läks autost välja, metsatukast eemale, lagendikule, ja mediteeris. Alati peale meditatsiooni tundis ta ennast kordi paremini. Õigupoolest pidas ta seda protsessi, mida ta salaja endamisi harrastas, meditatsiooniks, kuigi ei olnud kunagi selle sõna tähendusega lähemalt tuttavaks saanud. Ta läks ja seisis keset lagendikku ning sirutas käed taeva poole ning lasi mõtteis vana ja surnud energia endast välja ning võttis vastu uue, puhta ja võimsa eluenergia. Ehk siis tegi vabanedes enese puhastust. Juba pisikese poisina kõlas see sõna talle erilisena. Kui juba sõna on eriline, siis tegevus mis selle sõna taha ennast peidab, on veel erilisem, oli ta arvamusel. Ja noormehe tunne ei petnud ta lootusi.

  Korraga meenus talle kadunud isa. Ta justkui tundis isa enda kõrval. Vereside-mõtles Trevor endamisi. Trevorile meenus raamat „ Neli õde“ alapealkirjaga „Suurvürstinnade Romanovite kadumaläinud elud“ mida ta oli hiljuti lugenud. See kõneles Romanovite elust ning mäletusromaani on kirja pannud briti kirjanik ja endine näitleja Helen F. Rappaport. Ikka ja aina ei saanud ta mõtteid eemale hemofiilia haiguse tagamaadest. Ikka ja jälle maalis Trevori silme ette teadmine kõige kuulsamast ja sürrimast juhtumist Vene imperaatorlikus perekonnas, kus tsaar Nikolai II ja tsarinna olid omavahel sugulased ja nende perekonda sündis neli tütart ja üks poeg. Hemofiiliageeni sai sünniga kaasa just perepoeg Aleksei, sest seda põevad üldjuhul vaid poisslapsed, kuid kannavad ka tüdrukud. Ka tüdrukud võivad seda põdeda, kui nad on oma vanemate poolt saanud kaasa ebaterve geeni Alekseile oli haigus kandunud ka põlvest põlve, kuna Suurbritannia kuninganna Viktoria oli selle kuningliku liini hemofiiliageeni esmakandja. Oli ju Rasputin see ainus kes suutis kuninglikku perekonda aidata ja ravida. Pole siis ime, et temast Vene riigivõimule kaasamõtleja sai.

  Korraga meenus Trevorile lapsepõlv. Ema oli kohutavas paanikas, kui Trevori hambad hakkasid vahetuma, piimahambad jäävhammaste vastu. Mitte kuidagi ei tahtnud Trevori verejooks peatuda ja selleks puhuks oli Mirellil alati külmikusse jääkuubikud valmis pandud, sest seda soovitas ka kiirabi, kes ei vaevunud kiirabijaamast isegi välja sõitma sellise kutse peale.

  Kõige hämmastavam oli see, et Trevor t, et ka tema põeb seda ravimatut haigust, kuigi ükski arst ei olnud seda tuvastanud. Kui ta ema käest uuris, jäi viimane alati kuidagi saladuslikult kidakeelseks ning Tervor ei saanudki teada. Peale mediteerimist autosse istudes tundis ta, et peab ise asja uurima hakkama, sest liiga palju oli haigusele viitavaid märke. Trevori haavad ei tahtnud mitte kuidagi paraneda. Isegi kassiküünistuse järel tekkinud marrastused veritsesid kaua ning läksid lausa mädanema. Võõrad ei olnud talle ka ninaverejooksud, mis teda isegi noorukieas pidevalt vaevasid. Tihti pidi noormees kulutama nina-kurgu-kõrvaarsti uksi ja käima veresooni kõrvetamas, kuid tolku sellest ikka ei olnud. Pigem aitas verejooksu peatada tavaline teeleht, millel Trevor võttis tagant kile ja asetas lehe haavale. Veidi aja pärast oligi mure murtud.

  „Elu pärast elu on ilmselt mulle antud. Ja rõhk on esimesel sõnal, mitte teisel. Mitte, et ma ei usuks elusse pärast elu, aga antud mõttega arvan, et paljud inimesed kes põevad geneetilisi haigusi annavad just elu pärast elu oma järeltulevatele põlvkondadele, see oleks nagu kohustus, et sa pead elu edasi andma. Tegelikult oleks vast õigem, kui näiteks hemofiiliat põdevad või selle haiguse geeni kandvad inimesed ei saaks järglasi. Nii ei kanduks see haigus edasi. Aga seda on julm mõelda, sest kes meist ei tahaks isaks või emaks saada? Ikka tahame. Aga kas mina tahan? Ilmselt mitte. Elu pärast elu on ka ju olemas, ehk siis nüüd see variant, et rõhk on sõnal „pärast,“ et kui me siit ilmast lahkume, elab meie hing edasi, kuid vaid füüsis saab mullaks või moodsamalt põletatakse tuhaks. Aga see on hoopis teine teema. Sellesse usun ka mina. Ma ei ole skeptik.“ lõpetas Trevor endaga monoloogi, ning kella vaadates märkas, et on juba tund aega oma maailmas olnud.

  Kui ta hakkas autot käivitama, hakkas kahtluseuss taas teda nõelama. Esiteks meenus talle kuidas ta oli lapsena pidevalt vanemate käest küsinud kas ta saab endale venna või õe. Vanemad olid kogu aeg sellest küsimusest eemale põigelnud ja kõik Tervori küsimused sellel teemal jäidki vastuseta. Teiseks, talle meenus kuidas isa pidevalt ravimeid tarbis ning ema siis, kui isal ja emal vallandusid omavahel erimeelsused, kordas pidevalt, et isa on süüdi nende pere saatuses. Ja just selles, et Mirellil ei ole oma uhkeid ja elegantseid tualette kellelegi pärandada. Trevor ju ei pane neid selga. Ükskord, kui ema palus Trevoril ta ridikülist rahakoti tuua, nägi Trevor ema kotis ohtralt rohupudeleid ja karpe, kuid poja nähes polnud ema kunagi ravimeid manustanud. Alles nüüd taipas Trevor, et miski ei klapi. Noormees kahtlustas, et ehk on ka tema ema hemofiiliageeni kandja. Aga ta ei mõistnud miks tema eest kõike salati. Ta oli siiani arvanud, et ema tunneb lihtsalt ema-poja vahelist armukadedust, kui Trevor mõne pruudi endale leiab. Trevor arvas, et ta ema pigem ei vihanud Marist, vaid ta kartis lapselapsi saada. Mees sattus nii segadusse, et unustas möödunu. Kuigi möödunu oli ka just tema ema Mirelliga seotud, viibis Trevor justkui kapslis, justkui oma maailmas, millesse mitte keegi läheneda ei saanud ning millest tema välja tulla ei tahtnud. Kuigi tema mõtted tiirlesid karmi, kuid tõetruuna tunduva reaalsuse peal, oli tema füüsis nagu õilsas õndsuses. Mees ringutas, muheles ja pani aeg-ajal autos musatümpsu põhja.        Tema jaoks oli kogu maailm ilus, koos oma valude ja sasipuntraga. Trevor tundis peale meditatsiooni ennast palju avatuma- ja vabanama.

  Kui ta oli kuulanud korduvalt Tõnis Mäe lugu „Koit,“ meenus talle aastate tagune Öölaulupidu. Tollelt peolt oli alguse saanud üks ta lühiajalisi suhteid, mis ka „tänu“ emale üsna ruttu lõppes. Veroonika, Trevori tolleaegne pruut, oli lihtsalt liiga Trevori sarnane ja seda mitte ainult iseloomult. Nad olid nagu õde-venda. Pljud pidasidki neid õeks ja vennaks, kui noored koos mööda pidisid käisid. Nii mõnigi Veroonika tuttav hämmastas, et Veroonika polnud kunagi oma vennast rääkinud. Mirell tegi kõik selleks, et noorte suhe karile jookseks. Alles nüüd taipas Trevor mis võis olla selle põhjuseks. Ilmselt kartiski Mirell noorte veresugulust. Aga miks? Mida varjasid ema ja isa tegelikult Trevori eest? Tohutult palju küsimusi nõudsid ennast Trevorist välja, ent ometi miski takistas Trevorit kohalt liikumast. Miski oli noormehe maailmas totaalselt sassis, totaalselt teistmoodi, kohati sünge, kuid samas nii armas. Mis võib olla selle tunde tekitaja põhjuseks? Ilmselt oli noormees lihtsalt teelahkmel, tema ellu oli vaja muutust. Või olid pigem energiad suunatud teemale mida ta teadma ei pidanud. Kes teab kui kaua oleks Trevor omas mullis edasi vegeteerinud, kui poleks üks massiivse ja karuse olekuga metsamees tema autoajnale koputanud ja noormeest reaalsusse tagasi ehmatanud.

17. veebruar 2017.a.

Vana-Rääma

Peos sireliõis

  PEOS SIRELIÕIS

Tardunud hetk tulvab valu
kui nõeluv tuul
Luiged on lahkunud
Alasti rebind end kuu

Kahvatus vaikuses
võbeleb taevakaar
Oodates tulijat
teiselpool elu. Peal maa

Kaunemaid hetki meilt
jäädavalt keegi ei vii
Isegi siis kui on elu
vaid pelk ajaviiv

Ikka ja jälle sa tuled
peos sireliõis
Mille tol kevadel
endaga kaasa mul tõid

Elu on habras kui
purunend, jäätund kristall
Kord algab algusest
kord lõpeb taevaste all...

Jää hüvasti, kallis Karel!
(25.07.1972- 13.02.2017)

16. veebruar. 2017.a.

minu lemmikpilt Karelist...

Karel Marksalu

Vana-Rääma

aastate eest, kui kallis Karel mul külas käis...

"SÜÜTUTE VERI"- Silja Vaher

 Just lõpetasin Silja Vaheri neljanda romaani "Süütute veri" lugemise. Tänaseks olen siis kõik tema raamatud läbi lugenud. Ütlen ausalt-see on kõige parem raamat tema omadest!

  Tõsi küll, raamat vajanuks toimetaja karmi kätt, sest sõnaseade on kohati väga sassis ja tähevigu on ka liiga palju sees. Teinekord piisab ka sellest, kui anda mõnele sõbrale käsikirjafail ülelugemiseks, sest mitu silma on mitu silma. Üks tähelepanek veel, soovitan uut teemat hakata lahkama uuest peatükist, mitte poolest peatükist, nagu selles raamatus on. See tekitab segadust. Ja küljendaj kapsaaeda viskaks ka mõne kivi.

 Samas see krimi(lühi)rooman on tõesti kõige kompaktsem ja põnevam raamat tema sulest. Vahepeal oli küll selline tunne, et ei viitsi edasi lugeda, aga siis mõni põnev seik tekitas huvi ja lugesin ikka lõpuni.
Natuke liiga palju tegelasi imeõhukese raamatu kohta tekitas ka alguses segadust, aga hiljem suutsin need nimed mällu talletada ja spikerdasin Jana Kupitsa põnevate portreepiltide pealt kes keegi olla võib. Ma küll päristäpselt vast ei tuvastanud, aga aimu sain.

 Ja mõrvar on tõsine üllatus! Päriselt!

Pagan, põnev oli ju!

16. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

12.60 11.97 €

• LISA EEMALDA 
  
• 
  

"VÕÕRA ÕUE PEAL"- Mari Sajo

 Just lõpetasin kirjanik Mari Sajo romaani "Võõra õue peal" lugemise. Pühapäeva õhtul sukeldusin sellesse maailma ja romaani lugemine on röövinud minult 2 ööd.

  Pean tunnistama, et paari viimase aasta jooksul olen väga vähe väljamaa kirjanike teoseid lugenud, kuna tunnen paljusid Eesti kirjanikke ja pidevalt käib raamatute vahetus. Aga ausalt üteldes pole ma üldse sellepärast õnnetu, et mu riiulitesse just Eesti kirjanike raamatuid juurde tuleb. Pigem olen rõõmus, et meie hulgas on nii palju häid kirjanikke, kelle teoseid ei saa mitte käest ära panna. Nii olen kahel ööl seda romaani lugenud varajaste hommikutundideni.

 Mari Sajol on tänaseks ilmunud juba 4 romaani, aga see on esimene romaan mille läbi lugesin. Kindlasti tahan ka järgmisi lugeda.

 Mina olen ilmselt varsti ainuke eestlane kes pole Soomes jalga maha saanud, aga kuna paljud mu sõbrad just sellel maal elavad, olen ma ka sealse eluga veidi kursis. Mari on kenasti põiminud oma raamatusse eestlaste elu Soomes, selle varjukülgi, valu, pisaraid ja armastust. Eriliti pani mind õhku ahmima side juurtega. Kõike on piisavalt. Eriti tugev on raamatu psühholoogiline külg, hämmastav oskus kõiki ja kõike detailselt lahti seletada, inimeste tundmine ja nende karimaatilisus. Sellepärast tuli ka mulle palju tuttavat ette.

  Olen ka palju kuulnud sellest kuidas soomlane eestlasesse suhtub, kuid ei üldista. Antud romaanis on väga palju õpetlikku ja kasulikke teadmisi inimetsele kes kipuvad muljale tööle ja elama, ehk siis ootavad, et jõuavad Imedemaale ja seal saab elu lill olema.Kõik ikka päristäpselt nii ei ole, igal maal ja igal rahvusel omad head ja vead.

  Natuke aimasin romaani ette, ehk siis sellest hetkest, kui Hille sünnitama läks ja teatud ametnikud sinna, just tuhude ajal pabereid täitma tulid. Siis taipasin kes on Eero. Aga rohkem ma ei maini, lugege ise. Aga lõpu olen ma eriti õnnelik, sest see on positiivne ja tõetruu. Kuid süžee, millele ilmselt on romaan rajatud, toimib ideaalselt ja mõnes mõttes on hoiatuseks. Kes on lugenud, see aimab millele vihjan.

  Mul on nii kahju, et ligi 400 lk raamatu lugemine otsa sai. Aga mul on siiralt hea meel, et see raamat on mul ka nüüd kodus olemas. Jõuate selle veel poest ülisoodsalt osta, alla 7 euro. Mina ostsin ja ei kahetse.

  Aitäh, Mari, et oled sellise imelise raamatu kirjutanud!

15. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:

10.61 6.73 €

• LISA EEMALDA 

RAAMAT

VÕÕRA ÕUE PEAL

Autor: MARI SAJO

**********HINDA JA ARVUSTA (2)

 0 Google +0  0 Share0

Oma lugu on meil kõigil. Mõnel inimesel on neid koguni mitu. Seekord olid lood ju hoopis teisiti. Minu kõrval magas rahulikku und mu tulevase lapse isa. Nüüd ei pidanud ma enam kartma ja mõtlema, kuidas üksinda lapse kasvatamisega hakkama saan või kas isa tema olemasolust üldse teada tahabki. Kui ma milleski kindel olin, siis just nimelt selles, et Eerole võib loota. Oli ju tema see, kes oma peret ja last tahtis. Nüüd siis oli mehe unistus teoks saamas, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. See on lugu Eestist Soome tööle läinud Hillest – naisest, kes pettumuste kiuste julgeb ikka veel armastusse uskuda. Hoolimata sellest, et laps, kelle ta enda teada puhtast armastusest sünnitab, ootamatult enam tema oma ei olegi. Hoolimata sellest, et mees, kelle kätte ta oma elu usaldab, polegi tegelikult see, kes ta näib olevat. Mari Sajo on sündinud 1968. aastal Pärnus, lõpetanud Tartu Ülikoolis eripedagoogika eriala ning töötanud aastaid logopeedina. Alates 2009. aastast elab ta Soomes. 

Mari Sajo esikromaan „Võõra õue peal“ saavutas kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanivõistlusel II koha.

ISBN	9789949274505
ILMUMISAASTA	2014
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Kõvakaaneline
LEHEKÜLGI	400 lk
MÕÕT	220x148x27 (mm)
KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
LISAMISE AEG:	30.04.2016

No, need emotsioonid vajavad veel blogimist...

  Ütlen kohe ära, et kõik selle blogipostituse pildid on tehtud Urmas Saardi poolt ja lisan siia ka "Külauudiste" lingi, kuskohast saate lugeda ka tema poolt kirjutatud artiklit.

  Meil oli tõesti kirev ja südamlik õhtu, siiani pole me sellest toibunud.

Aitäh, aitäh!

Ja siia KÜLAUUDISTE link.

12. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

Tiiu Lehiste VALGELIND

armas Elis

Helle Toomingas

Helle Toomingas

Elo Maalinn ehk Elu Kaitse

Fotogalerii:

mina ja Helle Toomingas

Tiiu Lehiste

Daivi Jõerand ja Heli Künnapas

meie

Helle Toomingas pojaga

Lea Jaanimaa

Elo Maalinn ehk Elu Kaitse ja Kaidi

mina

Heli Künnapas

Heli Künnapas

siis kui naeratus on piiratud, aga tahan kleidiga eputada, made in humana :) taustal Germo

"Kas keegi kuuleb mind?"-Ketlin Priilinn

  Täna lõpetasin Ketlin Priilinna Rebecca Lindebergi sarja 2. raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" lugemise. See on kriminaalromaani sari. Mina ja minu lugemine, eksole? Ikka ja jälle lugesin Rebecca perekonnanimeks Lindgren. Ja mitte ei saa sellest üle ega ümber. Minu kiiks.

  Päris mitu õhtut krimka seltsis magama jäämine oli piinav, sest mitte kuidagi ei tahtnud raamatut käest panna ning lugesin varajaste hommikutundideni. Mida sellest järeldate? Mina tean mida mina arvan. Tegu on minu lemmikkrimkaga ja seda päris ausalt. Kui ikka tegelased tulevad sinuga unenägudesse kaasa ja hakkavad seal oma elu edasi elama, on tegu hea raamatuga. Ma tegin peale kaante sulgemist iluune ja olin kusagil Lasnamäe ühikamajas, otsisime Germoga oma 23 nr korterit, mille päranduseks saime. Meil ei õnnestunud seda üldse üles leida, sest iga õige numbriga uks avanes kas ööklubisse või pubisse kus üks raamatu tegelastest Jaak endale narkotsi süstis. Siis jõudsime taas trepikoja esimesele korrusele, postkastide juurde ja sealt valisin selle raamatusarja esimese ja kolmanda osa (kuigi Ketlin alles kirjutab kolmandat), võttes neid lausa mitu tükki, et sõpradele kinkida kuna need olid seal postkastide juures tasuta saadaval. Mina veel imestasin, et kuidas see võimalik on, aga narkarite punt kes seal kõrval mul seisid ja Germole liiga püüdsid teha, imestasid, et miks ma neid raamatuid tahan, kuna mitte keegi selle trepikoja ega maja inimestest polnud lähimatki huvi tundnud. Hakkasime majast välja tulema, kuna lootusetu oli oma korteri ust üles leida, kuid siis tuli juba meiega õiendama raamatutegelane Artjom, kui leebus, tahtis oma pampu meie kätte sokutda ning lubas, et ostib ise meie elamise üles. Leidiski. Siis hakkasid narkarid kogu aeg ukse taga raha pommimas käima, kuni tuli Arjom ja andis neile kolakat. Arjom kutsus ennast ise meile külla ja jäigi. Vot nii! Sähh sulle romaan! Ketlin, nüüd tead ka Arjomi edasisest saatusest.  Ehk oligi hoopis see põhjuskes miks ta Kati juurest lahkus? :)

  Mul on selle sarja esimene raamat lugemata, aga kavatsen selle kindlasti endale osta. Ja kolmandat raamatut ootan ka väga.

  Ka Ketlin armastab lisada raamatusse hästi palju tegelaskujusid, aga mulle nii meeldib. Ongi mõnus kui pead vahepeal meelde tuletama kes keegi on, see aitab meenutada eelmisel õhtul loetut. Mina igatahes elasin mitu ööpäeva selle raamatu seltsis ja jaksasin isegi vahepeal Pärnu kirjandusõhtu peakorraldada.
Rohkem ei tihka avalikustada millest raamat kõneleb, muidu räägin kõik ära ja...Aga ühte ma ütlen, ma olen üliõnnelik, et selle raamatu endale sain, vahetasime Ketliniga.

  Ahjaa, seda ka veel, et minu jaoks on krimka põnev, kui hakkan igas tegelases kolli nägema, no mitte igas just ja ka mitte kolli, aga kahtlustasin mõrvas juba ka neid kellel polnud sellega lähimatki kokkupuudet. Paranoia, ah? No, nii juhtub minuga ka krimisarju vaadates.

  Kaanekujundus ja raamatu pealkiri on ka 100% teemasse. Ülihea kujundus Liis Karult! Ja veel need kaaned. Olen ka igatsenud, et mu mõnel raamatul oleks sellised n.ö. poolkõvad või poolpehmed kaaned. Usun, et ükskord mu unistus ka täitub.

 Nüüd jään ka veel 3. raamatut ootama ja nagu mul kombeks, kopeerin Rahva Raamatu lehelt väikese raamatututvustuse ka siia.

Siirad tänud, Ketlin!

12. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

19.90 18.91 €

• LISA EEMALDA 
• RAAMAT

  KAS KEEGI KUULEB MIND

  Autor: KETLIN PRIILINN

  **********HINDA JA ARVUSTA (0)

   9 Google +0  0 Share0

  Kui 17aastane Stefan ootamatult kaob, arvatakse esmalt, et poiss on lihtsalt jalga lasknud. Asjalood võtavad aga jahmatava pöörde, kui metsast leitakse sadistlikult mõrvatud poisi laip. Nooruke Rebecca Lindeberg ja tema kolleegid asuvad asja uurima, kuid seisavad peagi silmitsi järgmise elajaliku mõrvaga. Seekord on ohvriks Stefani isa. Kui ka pereema jäljetult kaob, algab paaniline võidujooks ajaga – kas nad jõuavad vähemalt naise päästa? Ja miks peaks keegi üldse tahtma hävitada seda pealtnäha täiesti tavalist perekonda? 

  „Esiotsa polnud võimalik täpselt kindlaks teha, millesse metsast leitud noormees oli surnud. Mõrvar oli kõvasti vaeva näinud sellega, et köita kinni tema käed ja jalad – neid oli kõvasti mässitud tugeva teibiga ning lisaks veel nööridega, samuti leiti tema suust väike sinine rätik, mida nähtavasti tropina oli kasutatud. Tema jopelukk oli eest lahti ning kaelalt ja ülesrullunud särgi alt võis märgata suuri verevalumeid ning põletusjälgi, ilmselgelt oli noormeest pekstud ja piinatud, kuid missugune vigastus osutus surmavaks, seda pidi otsustama lahanguraport. Kõige jubedam asi kogu vaatepildi juures olid aga surnud noormehe silmad. Täiesti avatud suurte ja selgete silmade täiesti kirjeldamatu õudust täis pilk sööbis Rebeccale mällu ning ta oli kindel, et see on üks järjekordne õõvastav asi, mis teda edaspidi unenägudes kummitama tuleb.” 

  Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamat „Enne kui on hilja” (2015).

  ISBN	9789949850891
  ILMUMISAASTA	2017
  KEEL	eestikeelne
  FORMAAT	Pehmekaaneline
  LEHEKÜLGI	296 lk
  MÕÕT	205x147x19 (mm)
  KIRJASTUS	TÄNAPÄEV
  SARI	REBECCA LINDEBERG
  LISAMISE AEG:	03.01.2017