Lõpuks ometi!

    2 viimast päeva on möödunud natuke liiga kurvas meeleolus, aga täna tuli päike mitte ainult elamisse, vaid ka hinge. Nagu pildilt näha võib, lõppes mul täna 2 kuune haigla vahet sidumas käimise periood. Jah, tegelikult peaksin minema umbes poole aasta pärast peaga operatsioonile, aga, aga (agal on saba taga)...pean uurima kuidas see võimalikuks saaks, kuna mul pole ju ravikindlustust. Juba homme uurin seda linnaarstilt, et kas saaksin uue garantiikirja opi jaoks või mitte. Igal juhul on operatsioon vajalik, sest see ateroomi kest tuleb koos kogu kupatusega peast välja saada, et ei tekiks taas põletikulist protsessi.
  Nagu näete on mu lagipähe tekkinud halli karve ja keset pead haigutab suur auk. Ise ma naeran, et otseside kosmosega on mul nüüd jäädavalt olemas. Tegelikult tekkisid need üle paari öö, just siis, kui olin selles kohutavas valus ja põletikus, lihtsalt kannatasin ja neelasin valuvaigisteid. Ja üleüldse on esimene poolaasta olnud natuke liiga pingeline, arvestades veel veebruari lõpus Germo haigestumist ja iga Germo häälitsus ajab mind siiani ärevaks, olen põhimõtteliselt 24 h valves. Ilmselt on mul ka sisemine stress, sest kaalu on nende kuudega lisandunud ja alla seda saada on suhteliselt raske.

  Kaaluga seoses, võtsin ühendust saatega "Minu imeline muutumine," sest tahan ju minagi oma 50 kilo turjalt visata, hambad korda saada jne...kuid....Nüüd sain vastuse, et nad tahavad minust täispikkuses ja pesus pilti. Hmm...Kahju, sest ma tõesti ei ole nõus kogu Eesti rahva ees oma pekke välgutama. Miks küll ometi peab? Kas tõesti on see nii vajalik? Ilmselt jääb see asi siiski katki, sest mulle see ei sobi, kuigi unistus kaalust alla saamisest on ikka alles ja süveneb iga päevaga. Pealegi hamabaarstil käimine jäi pooleli, sest raamatute müügist saadud säästud said otsa ja tänapäeval ju võid lausa maha surra, kui hambaarstile maksta ei jaksa. Tegelikult olen enne ka mõelnud, et miks peab nii detailselt seal saates näitama kõiki protseduure, et kas ei saaks privaatsemalt? Andke nõu mida teha? Üks osa minust tahab nii väga minna, aga...

  Täna läks ka Germo õue. Möödunud reede hommikul, kui hakkasime ennast Grillfestile sättima, ärkas Germo hääletuna. Seega toimus meie Grillfest sellel aastal kodus, lausa koduseinte vahel, sest seda soosis juba ilmataat. Võtsin oma koduapteegis olevad ravimid kasutusele, ehk siis oma korjatud ja oma tehtud kuusekasvutinktuuri ( valasin kasvudele viina peale) ning nurmenukutee. Uskuge või mitte, aga just tänu nendele kahele ravimile sai Germo terveks juba paari päevaga. Nurmenukuteed keetis ta endale lausa 5 korda päevas. Määrisin ta rindkere ja selga kolm korda päevad kuusekasvutinktuuriga, andisin teelusikatäie tinktuuri suu kaudu manustamiseks ja...Aegade algusest on ju kuusekasvud ja nurmenukud olnud looduslikud antibiootikumid ja uskuge, need toimivad ka täna! Looduse imeline vägi!

Germo ja Kaidi tantsivad

  Eile käis Germol ka endine kooliiõde Kaidi (koos emaga) külas. Kuna Germo tahab pidevalt tantsida ja eriti veel mõne mu sõbrannega, siis eile oli tal võimalus tantsida kooliõega. Nad olid nii õnnelikud, itsitasid vahelduva eduga ja aina tantsisid vanade Eesti lugude järgi. Nii vähe ongi õnneks vaja! Erivajadustega lapsed ongi kohati Päikesed, vähemalt oma emadele Päikesed.

  Täna, pärast haiglast tulemist sõitsin kesklinna oma Emaga kokku saama. Pool tunnikest möödus nii kiiresti, aga oma Emaga kokku saamine on suur õnnistus, suur jõud, mis vähemalt mind positiivselt laeb. Jah, ämmaga trehvasime ka hommikul. Ka tema on mul hüpersuper positiivne inimene, nagu parim sõbranne. Seega on minu tänane päev igati positiivne olnud. Lausa pakatan energiast. Ja, ja...Endla teatri ees oli täna küll selline mehine üritus, äkki väisasid Ameerika sõdurid Pärnut? Ilmselt vist, sest läbi bussiakna ma nad pildile sain, laigulised masinad ja inimesed. Igal ühel oma missoon, ka temal, või õigemini neil kahel, pimedal ratastoolis sõitval inimesel ja tema targal koeral kes peremehe kenasti üle tiheda liiklusega sõidutee juhatas. Loomad on ikka imelised!

ratastoolis nägemispuudega meesterahvas oma saatekoeraga

 Ja nüüd ühte artiklit lõpetama, millega ongi juba tuli takus! Imelist päeva kõikidele!


14. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

 

Jää hüvasti, kallis Mari Liis!

....

/ järelhüüe kallile Mari Liisile/

õnnehoovad on
haprad nagu suvetuuled
mis halastamatult
karmi elusügisesse
puhuvad
jättes mäletused püramiidina
kaldale

mahe suvetuul
silitab siidiseid palgeid
hommik on alles
lapsekingades

sillalt kajab
lainete laksumist
ja kaugustest kuuldub
kutset
igavest

kõik Inglid
on tiivulised...



13. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

Jää hüvasti, kallis Mari Liis! Kõik Inglid valvaku Su und!

Minu artikkel Rosangelicast "Saatus & Saladused" veebis

Rosangelica Raidma

                      Karmi saatusega kaunishing

Rosangelica Raidma (20) on üle elanud palju rohkem, kui paljud temavanused. Ränkadele kannatustele vaatamata suudab neiu pead püsti hoida ning püüab oma kogemustele toetudes hakata teisigi hättasattunuid abistama.

Väike sissejuhatus neile, kes Rosangelicast midagi ei tea. Tegu on Kodutunde saates osalenud neiuga, kes lahutati emast pärast seda, kui tema kasuisa ränga süüdistusega vabaduse kaotas. Tüdruku suurimaks sooviks oli aga taas olla koos oma emaga.
Just seepärast otsis ta abi Kodutundelt – lootes, et kui ema kodu oleks parem, lubataks tal taas sinna naasta.
Aega läks, aga Rosangelica soov täitus. Tema emakodu ühes Kesk-Eesti väikelinnas on nüüd kena ja korras ning ema ja tütar elavad taas koos.

Ei hakka siin ümber kirjutama Kodutunde saadet, sest see teema on väga valus, et kõike uuesti meenutada. Pigem räägiks sinuga, kui positiivse inimesega, kes on nõus ka teisi raske saatusega lapsi nõustama. Kus kohast võtad jõu sellega tegelda?
Oma jõu ammutan ma igapäevaselt täiesti tavalist elu elades. Kui ma näen koolis või tänaval lapsi, kes on hädas, siis ei jäta see sugugi külmaks ja just need lapsed ja noored annavad mulle jõudu.

Õpid hetkel täiskasvanute keskkoolis ja plaanid edasi sotsiaaltööd õppima minna. Kas tunned, et oled täna nii tugev ja suudad vajadusel oma kurba lapsepõlve kordi läbi elada, sest sotsiaaltöös tuleb selliseid hetki ette? Nende laste ja noorte nimel, kes täna võitlevad enda ja maailmaga olen ma valmis selleks, et elada läbi veel mitmeid kordi oma lapsepõlve.

Kuidas on sinusse suhtutud peale Kodutunde saadet? Kas on rohkem toetust tunda või jagub ka näpuga näitajaid? Peale kodutunde saadet on suhtutud üpriski positiivselt. Näpuga näitajaid on kohati küll tänavatel, kuid toetajate hulk kaalub üle kõik negatiivse. On olemas inimesi, kes soovivad aidata ja olla toeks. Pean tunnistama, et kirju on päevas väga palju ja kõigile vastu kirjutada koheselt ei jõua. Kuid annan endast parima, et keegi ei peaks tundma ennast tõrjutuna.

Vaatamata kõigele oled sa siiras ja positiivne. Kas tahad läbi artikli öelda tänusõnad inimestele, kes sind on juhendanud ja ravinud? Arste, kes vääriksid tänu on palju - seepärast sooviksin võtta kõik kokku ja öelda oma suured ja südamlikud tänusoovid Tartu Psühhiaatria kliinikumi arstidele ja õdedele. Tartu lastepsühhiaatrias aitas mind suure südamega õde Eveli. Tema oli alati rõõmsameelne ja hooliv ning alati valmis aitama – ta on tänase päevani üks minu suurimatest eeskujudest!Olen tänulik ka hoolekandeasutuse töötajatele, kes üritasid alati anda endast parima.

Sa oled pikki aastaid pidanud emast lahus elama. Kas teie suhe on tänaseks postiivne? Kas olete pigem sõbrad, kui ema ja tütar? Või olete mõlemat? Ma usun, et minu suhe emaga on üpris positiivne, kuigi vahel tuleb ette arusaamatusi, siis näen, et ta üritab anda endast parima, et olla hea ema. Ema ja minu vahel ei ole veel kujunenud täielikku sõbrasuhet, kuid usun, et sinnapoole oleme teel.

Kas tänaseks on Valkla hooldekodu minevik?
Jah. Tänaseks on Valkla hooldekodu minevik.

Saatest kajas läbi, et tegelikult tahtsid sa kogu aega elada, vaatamata suitsiidikatsetele. Kas sa ei teadnud toona nende katsete tagamaid või ei mõelnud sa nendele?
Olin alati teadlik, mis võib juhtuda ning hirmul surma ees, kuid sel hetkel ei leidnud muud väljapääsu. Kuniks ükspäev leidsin end pikemat aega lamavat haiglavoodis, alles siis valdas tõeline hirm ja sain aru, millest olin pääsenud.

Olen kindel, et sinust saaks hea sotsiaaltöötaja, sest oled suure kogemusepagasiga inimene selles valdkonnas juba praegu. On sul ehk juba praegu tekkinud tahtmine meie sotsiaaltöös midagi muuta? Kas sinu elus on tulnud ette juhuseid, et meie seaduste pärast on jäänud abi saamata?
Olen näinud erinevates hoolekandeasutuses palju erinevaid inimesi, nii noori kui vanu. Leian, et nemad ei ole süüdi selles, kus ja miks nad ühes või teises asutuses elama peavad. Ka nende inimeste minevikud on kirjud ja enamjaolt šokeerivad – olen arvamusel, et riik võiks näha selliste inimestega rohkem vaeva, enne kui luku taha pannakse ja haigeks mõistetakse. Ainus, mis nad vajavad on hoolitsus, millest nad on ilma jäänud. Olen üpris kindel, et ka mina oleksin saanud kõigest palju kiiremini üle, kui oleks kõrval olnud rohkem hoolivaid inimesi.

Kas näed ennast tulevikus sotsiaalpedagoogi ametis või oled mõelnud ka mõne tugikeskuse loomisele?
Olen mõelnud, et eestis võiks olla asutus/tugikeskus lastele ja noortele, kes sõdivad enda või maailmaga erinevatel visiidel. Nooruk, kellel on enesetapumõtted, vajab hoolt ja armastust. Aga kindel on see, et haiglaseinte vahel seda hoolitsust nii palju ei ole. Minu unistus on, et kunagi oleks just selline asutus, mis tegeleks hingehaavade kinnipanemisega, mitte lahtikiskumisega ja samas valmistataks noort ette tulevikuks, mis on täis armastust ja hoolivust. Kuna see on kahjuks alles kauge tuleviku plaan, siis esialgu näen end siiski sotsiaalpedagoogi ametis.

Mida tahaksid ütelda neile lastele kes on sama kurva lapsepõlve üle elanud, kuid ei saa tänaseni endaga hakkama?
Soovin, et need lapsed teaksid, et see mis lapsepõlves on nendega juhtunud ei ole nende süü. Nemad olles ise väiksed ei pea hoolt kandma oma vanemate eest, see on ikkagi vanemate kohustus. Soovin, et kõik lapsed teaksid, et hoolimata tehtud vigadele ei ole kunagi hilja end kokku võtta ja kõik paremaks muuta. Minevik on selleks, et see jätta, olevik on selleks, et elada ja tulevik selleks, et suurelt unistada.

Kas oleksid vajadusel nõus ka koolides lapsi nõustamas käima?
Olen alati avatud uutele väljakutsetele ja valmis minema igasse kooli, kus abivajajad vajavad abi ja tuge.

Mida tahaksid Eesti rahvale südamelt ära ütelda?
Südames on mul Eesti rahvale juba pikemat aega suur palve. Palun märgake neid, kes vajavad abi ja vajadusel ulatage oma abikäsi. Eesti laste ja noorte tulevik on meie endi kätes. Pole mõistlik näidata iga asja peale näpuga ega mõista kedagi hukka. Me keegi ei tea kellegi minevikku, sest ka pildi taga on pilt.

Margit Peterson

Ajakirja SAATUS & SALADUSED saate lugeda SIIT.

Aastaks Inglismaale lapsehoidjaks

noorkirjanik Karina Louisa Puht

   Vahel teeb elu keerdkäike. On need halvad või head, seda me alati ette ei tea, aga aken tulevikku (maailma) on avatud ja, kui sisetunne ütleb, et tuleb minna, siis tuleb minna.

  Täna istusime kohvi/tee tassi taga noorkirjanik Karina Louisa Puhtiga, kes juba vähem, kui nädala pärast sõidab aastaks ajaks Inglismaale lapsehoidjaks. Ütlen ausalt, kui mina oleks nii noor, läheks ma samuti. Iga kogemus tuleb elus kasuks ja veidikeseks kodust eemale saamine avardab kindlasti silmaringi ja usun, et Louisa tuleb tagasi suurema kogemustepagasiga. Pealegi loodan ma väga, et ta saab seal ainest oma järgmiste romaanide kirjutamiseks, sest tema debüütromaan "Võidetud tüdruk", mille kordustrüki alles Heli kirjastus välja andis, müüb edukalt. No, ja saladuskatte all ütlen, et tegelikult on noorkirjanikul juba uus romaan kirjutamisel.

  Mis plaane meie täna pidasime? Vaat, ei ütle! Jään salalikuks ;) Iga asi omal ajal.
Igal juhul hoiame me Germoga pöialt Louisale, aga me näeme ja ma veel kirjutan temast, enne, kui ta läheb.

siin hoiab Louisa käes Germo lemmiknukut lapsepõlvest, neegripoissi. aga Louisa ise läheb Eesti lapsi hoidma :)

Tema debüütromaaniga saate tutvuda SIIN. Väike tutvustus ka siia:

Nende kaante vahele on köidetud noore autori esmateos, mis haarab kaasa oma lennuka tegevusega ja ei lasegi enne lugejat oma haardest vabaks, kui raamat saab lõpuni loetud.Kiired autod, rohkelt adrenaliini, suhtedraama ning armastus esimesest silmapilgust - kõik see on siin olemas.


Loe ka SIIT hiljuti aset leidnud raamatuesitluse kohta!


11. juuni. 2016.a.
Vana-Rääma

Ühepajatoit ja sült

   Siis, kui Metsatöll üle tee asuvas Kentuki kõrtsus suvelava avab ja minu elamise aknaid väristab ning Vallikääru aasal paljud Grillfesti naudivad, keedan mina kodus süüa. Jah, algselt oli ka plaan täna kell 11 Grillfestil kohal olla, kuid Germo ärkas ilma hääleta ja meie plaanid muutusid. Päeva peale hakkas ta küll rääkima, ise naeris, et teeb karu häält. Määrisin poisi kuusekasvutinktuuriga sisse, andsin teelusikatäie sisse ka ja kohe tundis ta ennast paremini. Germo on endale päeva jooksul kenasti ka 4 tassi nurmenuku-kortslehe-kuusekasvu teed teinud. Kui palusin tal voodisse pikali minna, oli ta kahtlev ja ütles, et ei ole epilepsia. Ja siis küsis kas lähme Anne Teeääre juurde, kuid me ei läinud. Olgu siis mainitud, et Anne Teeäär on meie pere perearst ja me oleme kõik temaga väga rahul. Germo läheb tema nime kuuldes juba rõõmsaks.

 Ka Metsatöllu kuulama-vaatama minek jäi ära, sest väljas sajab lausvihma ja on külm. Aga ilmselt rahvast seal on murdu, sest hulgim motomehi sõitsid mu aknast mööda, Aleksandri pubi juurde ja nautukese aja pärast läks suurem punt karvaseid Kentuki suunas. Aga minule tuleb kontsert koju kätte, naudin seda kodus.

  Mida sa ikka vihmase ilmaga teed, kui oled koju naelutatud? Mulle tegelikult väga meeldivad vihmased ilmad, kuid soojad vihmased ilmad. Aga ka kodus on siis hea toimetada. Nii ma siis kanaliha-seakoodi süldi üle mitme kuu valmis keetsingi. Ja lõunaks tegin ühepajatoitu. Õnneks on Germol ka haigena väga hea söögi-isu.
  Minu tänane ühepajatoit:

kaalikad
porgandid
kartulid
sibulad
sealiha
sool
must pipar
küüslaugusool
vesi
puljongikuubik
loorber

  Süldi koostis:

1 pisike kana
1 sea koot
2 sea jalga
2 sibulat
2 suurt porgandit
3 loorberilehte
sool
pipar
küüslaugusool
vesi

 
10. juuni.2016.a.
Vana-Rääma

6. hooaja viimane kirjandusõhtu Versuses

    Järgmisel kolmapäeval, 15. juunil, kell 17.00  toimub 6. hooaja viimane kirjandusõhtu Pärnus, kohvikus Versus. Vahepeal peame mõned kuud suvepuhkust ja ilmselt oktoobris alustame taas. Septembris on vara, sest inimesed kõpitsevad alles maamajades ja naudivad ilmselt vananaistesuve, aga just oktoobris tahaks teha 7. hooaja avapaugu. Aga sellest kõigest saate teada sügisel. Sündmuse lehte saate vaadata SIIT, kuid kopeerin ka info siia:

RAAMATUATLAS Kaur Riismaa ja Einar Ojarannaga:

Hooja viimases raamatuatlases esitleme Ojaranna uut raamatut "Ahvide planeet" Ji nr 89 mis on üks selle aasta ägedamaid luulekogusid ja külas on superstaar Riismaa - noorema põlvkonna silmapaistvaim anne, romaanivõistluse võitja, Kultuurkapitali aastapreemia võitja ja ilus inimene - loeb luulet ja räägib juttu.

Õhtut juhib (:)kivisildnik ja see on tasuta.
Versuses on olemas ka raamatulett, sealt saate osta raamatuid soodsamalt, kui poodidest.

Kaur Riisma (kopeeritud Vikipeediast)(sündinud 24. märtsil 1986 Tartus^[1]) on eesti luuletaja (Kirjanike Liidu liige 2012. aastast), dramaturg ning näitleja.

Kaur Riismaa

Haridus ja teatritegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Riismaa on lõpetanud Tartu Descartes'i lütseumi ja Hugo Treffneri gümnaasiumi, osaledes mõlema kooli teatrites^[2][3] näitleja ja dramaturgi ning hiljem ka juhendajana ^[4][5]. Ta on lõpetanud ka Tartu Lastekunstikooli^[6]. Kooli ajal avaldas Riismaa tekste kirjandusportaalides KLOAAK ja Poogen^[7], mislaadne tegevus on kokku võetud intervjuus Poogen.ee häälekandjale Poogna Kratt ^[8].

Aastail 2005–2010 õppis ta Tartu Ülikoolis semiootikat ja teoloogiat, kuuludes samaaegselt Tartu Üliõpilasteatri^[9] koosseisu ja lõpetades Drakadeemia ^[10] esimese lennu Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 2009. aastal äramärgitud tööga "Tulvavesi vaatama", mida näidendivõistluse žürii esimees Toomas Kall pidas "lugemistekstina ülimalt nauditavaks"^[11][12]. Tema näidendi "M.P.T.T. ehk Mida Polnudki Tarvis Tõestada" lavastasid Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti eriala tudengid 2010. aasta kevadel^[13][14]. 2010. aastal asus Riismaa õppima dramaturgiat Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis Tiit Ojasoo kursusel^[15].

2012. aasta kirjandusfestivalil HeadRead lavastas ta kabareelavastuse eesti meesluulest ehk eesti macho-luule õhtu "Viimased halvad mehed" ^[16] [17], Vanamõisa Seltsimaja suvelavastuseks kirjutas näidendi "Vanamõisa legendid" ^[18] [19] ning suvise detektiivnäidendi "Pulm" etendamiseks Õisu mõisas Viljandimaal koos Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiatudengitega ^[20] [21] MTÜ Kultuur Aitab Hingata korraldamisel. Teatris Ugala sai ta esimeseks tööks dramaturgina Terry Pratchetti «Õed nõiduses» lavaletoomine koos lavastaja Sander Pukiga detsembris 2012.^[22]

Kirjanduslik looming[muuda | muuda lähteteksti]

Debüteerimine ajakirjas Vikerkaar^[23] pälvis Luuleaasta 2010 gallupis hindamist kui "erakordselt hea jutustamise ja tegelasloome anne. Ka paistab ta oma eakaaslaste seast silma suure empaatiavõime ja huviga ligimese ja tema elukäigu vastu. Need kaks on vägagi defitsiitsed omadused noorte luuletajate seas. Tema nime tasub lähiaastatel silmas pidada."^[24]. Samas toonis hinnangu leiab ka Loomingu aastaülevaatest, kus tema tekste hinnatakse kui "2010. aasta positiivsemaid üllatusi, ja seda just väljapoole suunatud ja uuriva luuletajapilgu tõttu. Riismaa huvitub aktiivselt teistest (ka tundmatuist) inimestest, püüab neisse sisse elada, ümber kehastuda, ja selle poolest on tegu erandliku nähtusega meie noorluules: inimene, kes tunneb huvi teiste inimeste vastu"^[25].

Kaur Riismaa esikkogu "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd" sügisel 2011 kirjastuselt Jumalikud Ilmutused esitati niiKultuurkapitali kirjanduspreemia kui ka Betti Alveri debüüdipreemia saamiseks ning autor ise nimetati Eesti Ekspressitulevikutäheks.^[26][27]. Kriitikute arvates "üllatab (kogu) oma mahukuse, sisukuse ja stiiliküpsusega" ^[28] ja et kirjutajal on potentsiaali "saamaks suureks eepiliseks kirjanikuks, kes käsitleb suuri, sajanditepikkuseid teemaplokke – olemaks Jaan Kross, Mats Traat või Ene Mihkelson" ^[29]. Sama äratundmiseni on jõudnud muudki arvajad, et "noore autori esikkogu on tõeline avastus, võrratult sümpaatne elamus...On tunda matstraadilikku münti, paljud tekstid, küll pikemad ja arutlevamad, kui luule kohta sobib nii öelda, meenutavad nii pealkirjade kui ka sisu poolest "Harala elulugusid" ^[30]. Kirjutaja tekstide lähedust Mats Traadi Harala-sarja ja ka Hando Runneliga on märgatud rohkemgi, "erinevate kõnelejate väljajoonistamise keerulist kunsti" rõhutades ^[31]. Märkamata pole jäänud, et "luulekogu läbiv mure keele ja rahvuse püsimise pärast on seotud eelnevalt vaadeldud väljarännete ning teistsuguse elukorralduse pealetungiga. Olgu siis tegemist pealesunnitud või vabatahtliku lõimumisega võõrasse kultuuri. Sõja hirmus kodumaalt põgenemine, küüditamine või lihtsalt soov lahkuda jõuavad Riismaa luuletustes samuti lugejateni" ^[32].

Ajakirja Vikerkaar tavapärases Kirjandusaasta 2012 gallupis pälvis see kogu üheksast kriitikust kuue eelistuse, näiteks jõulises sõnastuses "Parim debüütraamat: “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”. Küllalt juba “uussiiraste” virilast käsikiimlusest – tere tulemast vanaluiskamitele, kes mõistavad jutustada (teisi) inimesi!""^[33]. Sama veendunult kõlab luulevormis arvustus "Kui enamasti on debüütkogudes tsüklikaupa kõik, mis noor autor noore elu jooksul / mõtelnud, tundnud, aimanud, kartnud jne,/ siis siin on lood. /Eestlaste, ja ka teiste, elulood."^[34].

Esimesed tõlked Riismaa luulest on tehtud vene keelde Igor Kotjuhhi poolt ning avaldatud kvartaliajakirjas "Воздушный змей" ("Tuulelohe") ^[35]. Tallinna Linnateatri lavastuses "Keti lõpp" on kasutatud Kaur Riismaa luuletusi Luuletaja rolli elavdamiseks ning valik luuletusi on leida ka lavastuse kavalehel ^{[36] [37] [38]}.

Oma 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest võitis Riismaa Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. Kirjastuses Näo Kirik Asko Künnapi kujunduses ilmunud „Teekond päeva lõppu“ pälvis ka raamatukujunduskonkursil „25 kaunimat raamatut 2014“ koha 25 väljavalitu hulgas. 2015. aastal võitis seni luuletajana tuntud Riismaa kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse käsikirjaga "Pimeda mehe aiad". See romaan esitati ka koos lühiromaaniga „Pühamägi“ (2015) Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali nominendks 2015 proosa kategoorias.^[39]

Liikmesus organisatsioonides[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Kirjanike Liidu liige

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Luulekogud[muuda | muuda lähteteksti]

• "Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd". Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2011 [11]

• "Rebase matmine". Tallinn: Näo Kirik, 2012 [12]
• "Majus ja majutult. Naeru ja yksilduse raamat". Tallinn: Verb, 2013 [13][14]
• "Metamorfoosid". Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2013 [15]
• "Teekond päeva lõppu". Tallinn: Näo Kirik, 2014 [16]
• "Merimetsa". Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2014

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

• "Pühamägi". Tallinn: Verb, 2015 [17]
• "Pimeda mehe aiad". Tallinn: Tänapäev, 2015 [18]

Näidendeid[muuda | muuda lähteteksti]

• "Tulvavesi vaatama"^[40]
• "M.P.T.T. ehk Mida polnudki tarvis tõestada"^[41]
• „Ei teki ega kao" (Hea Energia Festival Hiiumaal)^[42]
• "Vanamõisa legendid" ^[43]
• "Pulm" ^[44]
• "Viimased halvad mehed" ^[45]

Artikleid[muuda | muuda lähteteksti]

• 1984– 1Q84 [19] Eesti Päevaleht, 2014-01-20
• Maurice Blanchot ja keele müstika [20] Eesti Päevaleht, 2014-04-21
• Tasub igal juhul kohalesõitmist [21] Maaleht, 2012-06-01
• Seksist – ka igavikuliselt ja filosoofiliselt [22] Ekspress, 2012-06-08
• Kaur Riismaa toidublogi: Kas pole Savisaar nagu Anakin Skywalker [23] Ekspress, 2012-06-14
• Baltoscandal – maailmatasemel teatrifestival [24] Maaleht, 2012-07-13
• Folk pole vaid kandletinin [25] Maaleht, 2012-08-16
• Lesed välja­mõeldise ja tegelikkuse piiril [26] Ekspress, 2012-09-24
• Krümitor tuleb uksest [27] Eesti Päevaleht, 2011-08-13
• Tähenduse­otsijana ruumis "Tähenduse­otsijana ruumis" Kirikiri, 2005-02-11

Rolle[muuda | muuda lähteteksti]

• Veiko Märka "Keskaeg – julm aeg" Tartu Üliõpilasteater, lavastaja Kalev Kudu, esietendus 15.06.2005^[46]
• Mark Twain / Madis Kõiv "Huck Finni lugu. Seiklused võlujõel" Tartu Üliõpilasteater, lavastaja Kalev Kudu, esietendus 16.03.2006^[47]

***************''''

Einar Ojaranna (Ojarand) luulet on eelnevalt avaldatud ka kogumikus Elavete surnute antoloogia (Ji 2013). 

Einar Ojarand

Elavana vastik, surnuna jälk! Ettevaat!

See on jube raamat, kurja (:)kivisildniku koostatud mahukas valik sisaldab kodumaise zombiluule suurimaid hitte: Jaan Pehkilt, Jüri Kolgilt, Krafinnalt, Margo Vainolt, Einar Ojarannalt, Margit Petersonilt, Mikker Parukaselt ja paljudet teistelt.

Nakkuseoht!

Ära on märgitud ka ajakirjas Looming.

Tulge kohale ja saate sellest kõigest osa!

TASUTA!

9. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma

Minu uus laps

   Täna sai meie pere taas ühe liikme võrra rikkamaks. Tänud Elerile, kelle käest selle lapse sain ja tänud Evele, kes selle vastu võttis! Armas, eksole? ;)
   Ühesõnaga, olen endale ammu juba seda lille igatsenud, sest see on ehtne köögilill, tõmbab kõik köögiaurud endasse ja just köögis kasvatab ta kõige paremini. Ta on kõige parem õhupuhastaja! Tups-rohtliilia ehk klorofüütum on pärit Lõuna-Aafrikast, kus teda kutsutakse ka ämblitaimeks. Tegelikult ta ju meenutabki ämblikku, kui uued noored õisikuvarred  ennast alla riputama hakkavad, nende külge tulevad väiksed valged õied ja peale õitsemist hakkavad õisikvarte külge tulema tütartaimed. Väetamist ta eriti ei taha ning on üldse vähenõudlik, seega sobib neile kes unustavad lilli kasta regulaartselt. Väetis aga pärisb tütartaimede tekkimist. Otsest päikesevalgust ei talu, aga valgust armastab. Häramas kasvades kaotab lill oma valged triibud.

 Kopeerin netiavarustest ka siia veel vajalikku teksti:

Tups-rohtliilia eelistab kuivemat mulda ja kastmiskordade vahel laske mullal kergelt kuivada. Taimega ei juhtu midagi halba, sest tema omapärased paksud juured talletavad vett. Väga pikki kuivaperioode püüdke siiski vältida. Suvel kastke rohkem, talvel aga siis, kui muld potis on täiesti kuiv.

Tups-rohtliilia ei talu poti alusel seisvat vett. Liiga märjast mullast annavad tunnistust kolletuma kippuvad lehed.

Mõnikord hakkavad tups-rohtliilia leheotsad kuivama. Need võib kääridega julgelt ära lõigata. Leheotsad muudab mustaks see, kui kastmisvees või mullas on liigselt naatriumi. Floriidirikas vesi muudab lehed punakaks ning boorirohkus tuhmiks. Liiga kuiva õhuga ruum või küttekeha lähedus muudab leheotsad pruuniks. Selle vastu on abi, kui taime aeg-ajalt veega piserdada.

Tups-rohtliilia istutage ümber igal kevadel. Kasutage 10–12cm läbimõõduga potte, kuid väga lopsakate taimede korral võivad need olla ka suuremad. Muld olgu toitaineterikas, näiteks üks osa mättamulda ja teine lehemulda, millele segada juurde veidi liiva.

Rohtliilia ei ole eriti pikaealine taim ja vajaks iga paari-kolme aasta tagant uuendamist. Tehke seda näiteks puhma jagamise teel või kasutades tütartaimi või juuremugulaid.

Esialgu istutage eraldatud tütartaim 6–7cm läbimõõduga potti liivasegusemasse mulda ning juurdunud taim juba suuremasse potti ja rammusamasse mulda.

Kevadsuvisel kasvuperioodil väetage taimi paar korda kuus toalilledele mõeldud väetissegudega. Talvel mitte väetada.

Suveks võib taime õue viia, kuid taime tuleks kaitsta ereda päikese ja tugeva tuule eest.

Taim meeldib lehetäidele, kilptäidele ja lestadele ning liigniiskuses haigestub juuremädanikku.

8. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma