Germo sündis täiesti tervena. Ta oli tubli beebi ja arenes hästi. Ta isegi laulis, nii et arvati, et poiss hakkabki enne laulma kui rääkima. Paraku läks teisiti. 10-kuuselt jäi Germo kopsupõletikku, seejärel meningiiti. Senine areng oli kadunud. Germo unustas isegi istumise. Arstid arvasid, et ta ei taastu niipea, ent juba 11-kuuselt hakkas poiss uuesti istuma ning pooleteise-aastaselt kõndima. Füüsiline areng läks küll tõusvas joones, kuid raske haiguse tagajärjel tekkisid autism, madal lihasetoonus ja ajukahjustus, mis tingis epilepsia.
Germo ema Margit Peterson otsustas haigustest hoolimata oma last toetada ja innustada ning ta lasteaeda panna, et poiss eakaaslastega mängida, õppida ja areneda saaks. Pere elas tollal Lavassaares, aga tervel Pärnumaal polnud siis lasteaeda erivajadustega lastele. Valik langes Pärnu-Jaagupi lasteaia logopeedilisele rühmale. Piisas vaid poolest päevast, kui Margitile helistati: „Tulge Germole järele, me ei saa temaga hakkama.“
Margit ei lasknud end heidutada ning sõitis koos õega Haapsallu. „Teadsime, et seal on Haapsalu Sanatoorne Kool, ei teadnud isegi aadressi ega midagi, kuid sõitsime kohale,“ jutustab Margit. „Leidsimegi üles!“
Haapsalu Sanatoorsest Koolist soovitati neil mina Haapsalu Väikelastekodusse. Margit ehmus: ta ei tulnud ju lapsest loobuma! Siis selgus, et lisaks orbudele elavad ja õpivad Haapsalu Väikelastekodus ka erivajadustega lapsed. Lastekodu direktor Õilme Ainjärvele hakkasid Margit ja Germo väga meeldima, ning kuigi maja oli mõeldud vaid Läänemaa lastele, võimaldas ta ka Germole sinna koha.
Juba nädala pärast läks Germo esimest korda Haapsalu Väikelastekodusse. Iga kahe nädala järel sõitis Margit Germole järele, et ta nädalavahetuseks koju tuua.
Margit Peterson on siiani südamest tänulik Haapsalu Väikelastekodule, et nad võimaldasid Germol seal elada ja õppida päris mitu aastat, sest Germo arenes seal jõudsalt. „Ta lausa tunnetas või nägi ette neid reedeid, kui ma talle sinna järgi sõitsin, kuigi ta ei tunne ei tähti ega numbreid ja ei oska ka lugeda,“ räägib Margit. „Õpetajad ei öelnud talle kunagi, et ema tuleb järgi, kuid samal päeval käis ta hommikust saati akna juures vaatamas, kas ema juba tuleb autoga. See näitab seda, et meil on väga tugev side ja Germol on olemas tugev tunnetus.“
Mured käivad mööda inimesi, mitte mööda kive
Siis algas Margiti jaoks väga raske aeg: pärast 10-aastast kooselu läks ta mehest lahku. Germo oli 8-aastane, tema vend Geio 6-aastane. Suurt abi kusagilt loota ei olnud, tuli ise hakkama saada. Juhutööd ja luuletamine kuigipalju sisse ei toonud ja raha oli peres vähe. Tuli ette õhtuid, kus Margit patja nuttis, kuna polnud ei raha ega transporti, et Germo nädalavahetuseks koju tuua.
Germo pensionirahadest maksti kooli õppemaks, laste isa poolt makstavatest alimentidest aga elamiseks ei jätkunud. Kui tekkisid üürivõlad, soovitas Lavassaare valla sotsiaaltöötaja Margitil lapse riigi ülalpidamisele anda. Margit oli šokis.
Germo oli sellal Pärnu haiglas kubemesonga operatsiooni ootamas. Mõne tunni pärast sattus samasse haiglasse ka Margit – muretsemisest olid tal tekkinud kohutavad sapivalud. Haiglapäevad veetis ta oma probleemidest hoolimata Germo voodi kõrval istudes, sest operatsioonist toibumise tegid poisile raskeks iga natukese aja tagant korduvad epilepsiahood.
Teist korda sattusid ema ja poeg juhuslikult üheaegselt samasse haiglasse mõni kuu hiljem, kui Margitil sapikive opereeriti. Operatsioonilt palatisse jõudnuna kuulis ta, et Germo oli toodud koomaseisundis haiglasse. Germo elas tollal nädala sees Pärnu Niidupargis olevas Lastekodu hoones, mille alumise korrusel elavad nädala sees erivajadustega lapsed Pärnu maakonnast, keda ei saa iga päev kodu ja linna vahet sõidutada. Germole oli unustatud anda tema eluliselt tähtsad rohud ning nii ta vajuski koomasse.
Operatsioonist taastumiseks anti Margitile unerohtu, et ta end korralikult välja puhkaks, ent tema kondas seni mööda Pärnu uut haiglahoonet, kuni leidis intensiivravipalatist oma poja üles.
„Tollel ööl ma ei saanudki sõba silmale, saatsin oma lapsele mõtteist tervendavaid energiapakke ja sisendasin, et ta tuleb sellest välja,“ räägib Margit Peterson. „Olin selles täiesti kindel, ei kaotanud hetkekski lootust, kuigi olin ise operatsioonist nõrk ja haav alles paranes.“
Pärnusse kolimine tuli kasuks
Lavassaare vallaametnike käitumine oli ärritanud ka teisi inimesi ning asi jõudis kohalikku ajakirjandusse. Toonased Pärnu Toimetuleku Kooli õpetajad, Germo klassijuhataja Karmen Sildnik ja abiõpetaja Kädi Rohelsaar soovitasid Margitil Pärnusse kolida, et jääks ära kemplemine vallaametnikega ning Germo saaks kodus elada ka nädala keskel. Margit koliski.
Germo areng läks silmnähtavalt edasi, tänu kodus elamisele ja Toimetuleku Koolis õppimisele.
Puberteedieas Germo epilepsia süvenes ja Margit oli ööpäevaringselt tema kõrval valves. Hood kordusid tihti, isegi magades ja süües. „Kaheksa kuud minu elust oli nagu karm unenägu,“ ütleb Margit. Lõpuks saadi kangete rohtude abil haigus aastateks kontrolli alla.
Kallistamine aitab
Praegu on Germo kodune. Kui Margit tööl on, veedab Germo aega joonistades, vanu albumeid vaadates või oma lapsepõlveaegset Eesti popmuusikat kuulates. Igal võimalusel käib ta emaga igal pool kaasas, näiteks Pärnu kirjandusõhtutel, mida Margit korraldab juba kuuendat aastat. Vabadel päeval käivad nad koos poes ja jalutamas. Germo saab emaga hästi läbi ja matkib teda igas asjas – teeb koduseid töid, nagu ema ja kasutab rääkides ema väljendeid.
Kodutöödes on Germo tubli. Talle meeldib koristada, nõusid pesta ja voodeid korda teha. Mõni aasta tagasi, kui pere elas ahjuküttega korteris, oli Germo tööks puude tuppa toomine. Ta oli selles väga usin.
Germot on lapsest saati kutsutud Telepoisiks ja Päikesepoisiks, sest ta on sõbralik, heatahtlik ja abivalmis.
Huvitaval kombel tunneb ta erivajadustega inimesed ära ja on alati valmis neid aitama – näiteks saadab tualetti, teeb ukse lahti ja paneb tule põlema. Germo on viisakas ja suur kallistaja. Kui mõni külaline unustab lahkudes kallistamata, on Germo valmis talle järele jooksma, et aga kallistada saaks. „See on ilmselt taas üks minult õpitud komme,“ räägib Margit. „Kallistame Germoga iga päev, sest kallistamine on hea energia jagamine. Kallistage teie ka, sest siis tunnete, et päev läheb palju päikeselisemaks!“
Margit Peterson on alati võtnud asju positiivselt ja sisestanud seda positiivsust ka teistele, eriti oma lähedastele. Juba lapsena oli ta iseseisev ja oma arvamustes kinni, tahtis ta ise kõigega hakkama saada, mitte teiste peale lootma jääda. Ta on samasugune ka praegu, lausa elav näide vanasõnast „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks!“
Margit Petersoni nõuanded teistele erivajadusega laste vanematele:
Mina soovitan jääda raskemates olukordades iseendaks, mitte kaotada pead. Kui sa juba oled lapsevanem, ja oled oma elu edasi andnud, siis sa ei tohi alla anda, sest sul on oma rist kanda. Erivajadustega laste vanematel on see rist veel eriti suurte mõõtmetega ja raske. Aga elus on palju raskeid asju.
Tuleks mõelda, et paljud asjad on meie mõtetes kinni ja lasta need vabaks. Laske oma ellu valgust rohkem, ärge konutage pimedas ruumis ka aasta kõige pimedamal perioodil.
Põletage küünlaid, sest need puhastavad elamist ja hinge, tuleleek laeb ja puhastab. Tules saate aasta lõpus põletada ka oma mured, lasta nendest lahti, et valgusenergia pääseks paremini ligi.
Kui teil pole päeva jooksul olnud võimalust naeratada, siis minge peegli ette ja naeratage iseendale, sest endaga rahul olemine tähendab ka raskustest üle saamist. Meil on tegelikult nii palju positiivseid asju elus, võtke ja omastage need. Ärge lugege meediast ainult negatiivseid artikleid, sest negatiivsus hakkab kergesti külge. Ärge lugege üldse kollast ajakirjandust, see pole teile vajalik.
Kallistage! Kui te millegipärast peaks kallistamist häbenema, visake see häbi vähemalt jõulude ajal minema ja kallistage, kallistage kohe mitu korda päevas. Ma usun, et tänu kallistustele on ka Germo selline positiivne Päikesepoiss, nagu ta on.
Ärge kunagi häbenege kallile inimesele öelda, et ta on kallis. See on juba ise suure positiivsuse edu pant. Kohe on käes jõulud, hoidke ja pidage meeles oma lähedasi. Kui te külla sõita ei saa, siis vähemalt sellel ajal helistage neile.
