MIDAGI IGAVEST POLE OLEMAS - Asta Salumaa

Kui mul juba hakkas tekkima seis mulpolemittemidagienamlugeda, läksin ma poisi toa raamaturiiuleid sorteerima ja leidsin sealt ühe elulooraamatu, mille sündi ma kunagi ühisplatvorm Hooandja kaudu toetasin. Mulle lihtsalt väga meeldib lugeda erinevaid Siberi lugusid ja Asta Salumaa on need nii siiralt ja otse kirja pannud, et koostaja ja toimetaja ei raatsinud eriti muuta. Tean seda tunnet minagi. Siin on osad sõnad nn saare keeles, sest peategelane ongi pärit ühelt saarelt, Kihelkonna kaptenite suguvõsast. Lisaks on tema saatus veel selline, et teda küüditati suisa kahel korral. Väga karm. Aga väga hea lugemine. Lisaks on kaasas veel CD-plaat lauludega, mida ma veel kuulanud ei ole, sest raamat ju ka seisis aastaid, olin ta unstanud, oli jäänud riiulisse oma aega ootama aga tasus oodata nii minul kui temal, nüüd me oleme suurimad sõbrad. Aitäh selle raamatu eest! Kopeerin siia nüüd ka tutvusava teksti: Saaremaalt Kihelkonnalt laevaehitajate ja - kaptenite suguvõsast pärit Asta Salumaa (sünd. Teär) on kirja pannud oma mälestused. 1941. aasta juunis küüditati ta koos venna ja kooliõpetajast emaga Siberisse Kirovi oblastisse. Asta oli siis seitsmeaastane ja vend Heikki kümnene. 1947. aastal lubati alaealised lapsed tagasi Eestisse, kust nad 1950. aastal ülekohtuselt läbi vanglate nagu kurjategijaid tagasi Siberisse küüditati. 1949. aastal tutvus Asta Heino Salumaaga, kes arreteeriti 1951. aastal ja Nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna sai karistuseks 25+5 ning saadeti vangilaagrisse Vorkutasse. 1956. aastal pärast amnestiat tulid Asta ja Heino tagasi Eestisse, kus abiellusid ja asusid elama saatuse tahtel Asta lapsepõlvekoju Viita tallu. Raamatuga on kaasas ka illustreeriv CD-plaat. 6. jaanuar 2024. Vana-Rääma

VEREVALLA VARANDUS - Helga-Johanna Kuusler

Möödunud ööl sain loetud Helga-Johanna Kuusleri järjekordse jutustuse "Verevalla varandus," mis on taas ulmejutustus. Sellel korral vaimustust ei tekkinud, nagu tekkis antud autori eelmise raamatu lugemisel. Eelmine raamat on "Puhkus koomas," ning see võitis Bestselleri konkursil 1. koha. Aga selle raamatuga oli samamoodi, algul ei saanud ega saanud lugeda, liiga ulme. Kuid eelmine on ikka tunduvalt parem ja põnevam, kui "Verevalla varandus," mida võib võrrelda laste õudusulmeraamatuga. Mitmel korral tahtsin lugemist pooleli jätta, aga austusest autori vastu lugesin ikka lõpuni ja lootuses, et ehk hakkab asi tööle, läheb põnevaks, aga ... kindlasti on ka sellistel raamatutel lugejaid, aga mina lihtsalt ei fänna ulmet, kuigi mind paneb hämmastama kuidas saab üldse midagi sellist välja mõelda, sest mina ei oska, tunnistan ausalt, no ei oska. Pole grammigi huvi ka. Mul pole aimugi kui vana on autor ja kas tal on veel raamatuid välja antud (peale kahe) aga igal juhul soovin talle edu. Tean, kui suur töö on raamatu kirjutamine ja sellepärast juba austan autorit. Aga mis ma siin ikka heietan, no ei oska midagi tarka kosta ka, pigem kopeerin Apollo lehelt tutvustava teksti ja olengi blogimisega ühel pool. Head lugemist! 17-aastane Ivo kolib koos oma ema ja õega Lõuna-Eestis asuvasse Verevalla külla. Esmapilgul rahulikul külakesel on aga nii mõnigi saladus, mis ähvardab Ivo elu pea peale pöörata. Miks lukustavad Kersti ja Kärt oma jalgväravat? Miks käsib Luukas Ivol kardinad ette tõmmata? Miks on peaaegu kõigil külaelanikel sinised silmad? Miks kirjutas kohalik rahvaluulehuviline noormees kurjakuulutava pealkirjaga loo „Verevalla vajub alla“? See müstiline põnevik on Helga-Johanna Kuusleri teine noorteromaan. 4. jaanuar 2024. Vana-Rääma

HÜÜDNIMI EESTLANE 1 - Harry Raudvere

Möödunud öösel sain loetud mammutjutustuse "Hüüdnimi eestlane 1," mis on sarja esimene raamat. Tänaseks on kirjanik Harry Raudverel selle sarjaraamatuid ilmunud juba 4 osa, aga kahjuks ma ei leia kusagilt enam 2 osa, tahaks nii väga kohe edasi lugeda ja seda sarja omada. Tegu on tõesti mahukate raamatutega ning antud raamatus on suisa 660 lehekülge lugemist. Tunnistan, et kui mulle see 2017. aastal kingiti, jäi lugemine poolikuks. Millegipärast ei tahtnud haakuda. Aga no nüüd, 6 aastat hiljem võtsin raamatu uuesti kätte ja väga meedis. Isegi väga-väga. Olgu öeldud, et see raamat kõneleb nõuka ajast, tolleaegsest elust Venemaal ja Eestimaal. Peategelane Toomas Jugapuu suunatakse Venemaale tööle ja raamat lahkab peensusteni lahti tolle aja elu, korruptsioonid ja mahhinatsioonid, valed ja võlud, Venemaa räiged roimad ja allilma tegevused. Toomas Jugapuu on ise üks paras pervert või koguni seksuaalmaniakk, kes paneks kõike pandavat ja ta teeb ka pmst seda. Haige tüüp, mis tõsti jätab eestlase halba valgusesse ja seda paljus mõtteis. Jah, ka mina olen nõuka ajal kasvanud, aga ma arvan (mitte üksnes ei arva), et tänapäeva noored ei loe sellist raamatut meelsasti, olen palju saanud tagasisidet. Ei huvituta enam lähiajaloost, kuigi raamatu tutvustuse algus väidab vastupidist või noh ma ei saa üldistada, inimesed on erinevad. Mind ennast näiteks küll huvitab igasugune ajalugu, ka keskaeg. Siin oli väga palju äratunmist ja mina ei saa öelda, et mul oleks raske lapsepõlv olnud, vastupidi, väga tore oli. Antud tegelased külastavad isegi mu lapsepõlveküla Kablit. Aga enamjaolt toimub ikkagi tegevus Venemaal. Eriti põnev on see episood, kus Toomas Jugapuu satub taga Venemaale ning seab ohtu oma elu ning on sunnitud ka mõned tegelased maha põmmutama, ehk siis raamatus on kõike, ka kriminaalseid sugemeid. Üleküllastus on seksuaalaktidest, no ausõna, see on ülepakutud, sest ükski eestlane pole poolt ka nii tempermentne kui venelane. Haige värk. Loll mees, rumal ja haige. Aga ometi on raamat loetav ja mul on plaanis kõik 4 osa läbi lugeda. Aga nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse: Minu lapsed on korduvalt küsinud, kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Nii palju, kui on tolle aja inimesi, nii palju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole oma silmaga näinud stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki, mis sõi iseennast sabast ning sedagi, mis selles riigis kiiva kiskus. Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada, ja asju, mis olid sõnadetagi selged. Inimesed elasid vaatamata igapäevastele raskustele, ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda. Kuid üks on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis, kui ei ületatud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud riigi pahameele. Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega. 28. detsember 2023. Vana-Rääma

KATLAKÜTJAST PROKURÖRIKS - Aivar Lembit

Kui hea kirjanik Aivar Lembit mulle selle telliskivi paksuse raamatu eelmise aasta algul saatis, olid meie perel rasked ajad ja me elasime Germoga rohkem Tallinnas haiglas ... ja lugemine lükkus. Selle aasta algul lükkus jälle, sest olin õlaliigese murruga poolenisti sant. Jah, selles raamatus on 546 lehekülge lugemist. See on raamat, mille läbilugemise järel tunnen ma tühjust, no nii kahju on, et otsa sai. Mõni telliskivi ei õigusta ennast ära, aga no see.... aitäh, Aivar! Ma ikka nautisin sajaga. Vapustavalt hea raamat! Tegevus viis tagasi nõuka-aega, suhteliselt selle aja lõppu. Eriti põnev oli teada saada mis toimub mormoonide maailmas jne... minul on nendega halbu kokkupuuteid nagu ka jehoova tunnistajatega. Lisaks oli põnev see Genfi konventsiooni peatükk, Putši aeg, mis on ka minul väga selgelt meeles, viibisin ühes Pärnumaa alevis tollel korral, kui naastes avastasin, et tankid on tänaval. Tartut on siin palju, tulevad endale Tartu ajad meelde. See raamat kõneleb kõigest tolle aja valupunktidest, ka surmanuhtlusest jne...Kindlasti võtan seda raamatut kunagi veel lugeda. Kahju, et autor unustas pühendada, muidu läheks eriliste raamatute riiulisse. Aga ehk kunagi ;) Aitäh, aitäh, aitäh! Soovitan lugeda ja kopeerin raamatu tutvustuse ka siia: Kolmeosalise romaani tegevus leiab aset Eestis NSV Liidu kokkuvarisemisele eelnenud ja sellele järgnenud sündmuste valguses. Ueed olud muudavad inimesi ja inimesed omakorda neid ümbritsevaid keskkondi. Alates juuraõpingutest kuni riikliku süüdistajani töötamiseni on Leo silmade läb vaadeldud ajastute vaheldumist, uute ja endiste põhimõtete vahele lõksu jäänud tegelasi, nende ette kerkinud valikuid, elu mustritega kohandumist, samuti inimeste püüdeid mitte kaotada seejuures ei teisi ega iseennast. Raamat koosneb aastatel 2018-2021 valminud osadest: "Katlakütja, kelner ja operatiivtöötaja", "Uurija,preester ja laulupidu", "Süüdistaja, nõid ja ingel". Osaliselt isiklikele mälestustele tuginevates lugudes saab ajaloo värvikate ja pöördeliste sündmuste taustal jälgida nii Leo kui ka teda ümbritseva maailma arengut. 16. detsember 2023. Vana-Rääma

REKET. Eeden - Tom-Olaf Urb

Kui ma 25. novembril PK-s REKETI raamatuesitlusel käisin, soetasin ma Apollost ka tema raamatu, mille möödunud öösel loetud sain. Tegu on suhteliselt mahuka luuleraamatuga, õigupoolest on need laulutekstid. Ehk siis sain pikalt räppida, sest katsu sa nn räppluulet räppimata lugeda :) No minule väga meeldib see raamat, usun, et ma loen seda veel ja veel. Kindlasti kohe, sest nüüd on ta ka kodus olemas, veel eriliste raamatute riiulis, sest on pühendusega. Olen õnnelik. See raamat on nagu üks suur poees või koguni luuleromaan. Järjest lugedes saab aimu autori eluteest, mis kulgeb reisides ja mõnes erinevas riigis elades. Tema tööst, meelelahutusest ja artistielust, valust, armastusest ja pettumusest. Ülivinge raamat, no ausõna! Kahtlemata rikkaliku sõnavaraga autor ning tema luuletused on kujundlikud ja kompaktsed, nagu luuletus olema peab. Ja räpplaulusõnadena on siin ka kõik veenev. Kuigi luulet ja laulusõna kiputakse eraldi lahkama, siis mina seda siin ei teeks. Üldse ei teeks, sest mu endal luuletustele on loodud üle 50 laulu ja neist vähesed olen kirjutanud tellimuse peale, ehk siis kõik strippar Marcole loodud laulusõnad kirjutasin tellimuse peale, tema andis teema ja mina kirjutasin. Teised on ise minu sõnad leidnud ja viisi peale teinud. Pani meenutama. Ühesõnaga ma pole hetkekski kahelnud, et selle raamatu soeatsin ja kordan: REKET on parim räppar Eestis! Aitäh! Veidike RR lehelt: 2023 aastal Eesti Muusikaauhindadel Aasta hiphop/räppartisti tiitliga pärjatud reket esitleb oma verivärsket raamatut, “Eeden”. Avaldatud on enam kui 20. aasta jooksul kirja pandud laulutekste. Mõnedest on saanud hitid, mõned aga aastateks ununenud. Lisaks on skänne tööprotsessist ning fotosid, mis neid aastakümneid saatnud on, nii erakogust kui mujalt. 4. detsember 2023. Vana-Rääma

FRENCH JA KOULU TARBATUS - Indrek Hargla

Sain loetud Indrek Hargla romaani "French ja Koulu Tarbatus." Olin seda kunagi enne ka lugenud, sellel eluperioodil kui käisin ühes kesklinna raamatukaupluses kogu aeg raamatuid lugemas. Aga tunnistan, et see on esimene kirjanik Indrek Hargla teos, mille lõpuni lugesin, juba asutusest kirjaniku vastu tegin seda. Nimelt ma olen see lugeja (loen küll palju) kes ulmet ei suuda neelata. Austust kirjaniku vastu tõusis, sest mõelda välja midagi sellist .... no pole igale ühele antud, ei ole. Rikkalik sõnavara, huvitavad nimed, kohad, omanäoline käekiri jne...aga jah, kordan, ma ei suuda ulmet lugeda, veendusin selles taas. Aga siiski, Indrek Hargla on parim Eesti ulmekirjanik kahtlemata. Juba kaua aega võttis lugemine, mõnel õhtul lugesin isegi 50 lk, aga üldiselt ma eriti üle 20-30 lehekülje korraga lugeda ei suutnud, ei haara üldse. Kuigi see on kriminulli sugemetega ja ajalooline raamat, millised reeglina mulle just meeldivad. Aga, jah ... kuid ma tean, et tal on väga palju lugejaid. Igale oma. Aga kuna see on ka antud autori esimene raamat mul, mis on ka kodus olemas ja pühendusega, siis ma ei jätnud lugemist pooleli. Aga läheb eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega Eks lugege ise, ma rohkem ei ütle midagi. Kopeerin vaid raamatut tutvustava teksti. „French ja Koulu Tarbatus“ on järg Indrek Hargla kultuslikule kelmiromaanile „French ja Koulu“, mis ilmus esmakordselt 2007. aastal. Romaanis on kolm rohke huumoriga doseeritud seikluslikku ja kriminaalset lugu, mis toimuvad alternatiivajaloolises Maavalla riigis, kus on peidus Euroopa kõige kangema väega maagiad ja manad. 2. detmseber 2023. Vana-Rääma

SÜDAMED SÕELUVAD SALAJA - Esta Aksli

Seda raamatut lugesin ma kaua. No ikka päris kaua, sest raamat ei ole ju paks, üksnes 334 lk. Algusest vähemalt veerandi osa ei haakunud mitte kuidagi, igal õhtul lugesin paarkümmend lehekülge ja panin jälle öökapile. No ei saa ju nii olla, et mu lugejast kooliõde kiidab raamatut ja minul ei edene üldse lugemine. Sundisin ennast lugema ja vahepeal hakkas isegi tööle, hakkas lausa meeldima see vaikne kulgemine, mittemidagi tegemine. Aga jah, ma tegelikult ootan raamatus tegevust, mitte vegeteerimist. Muidu tundub raamat nagu ajaraiskamine, aga kuna mul ei ole kusagile kiiret ja ma ei tunne, et raiskan lugemisega aega, siis lugesin lõpuni. Lisaks olin enne juba ühe sama autori raamatu läbi lugenud ja see meeldis väga. Eks meil kõigil ole paremaid ja halvemaid raamatuid, mõni, mis meile endale eriliselt hea on, ei tarvitse lugejaile olla ja vastupidi. Palju oleneb sellest, mida lugeja välja lugeda tahab ja milline on ta hetke hingeseisund. Tegelikult pole halba raamatut, asi on siiski lugejas. Kui inimene on saanud nii suure tööga (jah, see on suur töö) hakkama, nagu seda on raamatu kirjutamine, siis ta on andekas, sest igale ühele ei ole seda annet antud. Aga mis ma siin ikka lobisen, lugege ise. Kopeerin siia ka Apollo lehelt tutvustuse. Jäin norgu kui leinakask. Ütleks keegi, miks südantliigutav ilu, mis enamuse inimestest naerma ja hõiskama sunnib, minule terve elu kestel nutu peale on ajanud? Kas sellepärast, et tajun selle möödumist, kaduvust, enda võimetust peatada aega, mis kõik kauni ning väärtusliku endaga kaasa viib? Kuigi tean, et meie väikesel maal õnneks vahelduvad aastaaegade värvid ja kõik mööduv kordub taas uuesti, on minus tõepoolest puhas hirm alailma peidus, mis sõnadesse valatuna kõlas lühidalt: "Aga kui mind siis enam seda kõike nautimas ei ole?" 20. november 2023. Vana-Rääma

OLLA KÕIGEST VABA - Margit Peterson

Nii nagu alati, loen ma ka oma raamatud paberkandjal läbi, eks rohkem vigade otsimiseks, sest ma ei näe tihti failist lugedes vigu. Aga ma olen õnnelik, et minu kõige uuemas luuleraamatus (sündis 9. novembril 2023) ei ole ühtegi viga, jee! :) Ja see on minu kirjastuse poolt välja antud raamatutest kõige esimene luuleraamat, kuigi ilmunud on mul luuleraamatuid 15. Ja ma luban, et see on üldse kõige kvaliteetsem luuleraamat minu omadest ning seda igas mõttes. Ma tõesti panen raamatu kvaliteedile erilise rõhu. Lisaks on trükikoda Vali Press kõik minu kirjastsues KRÖÖMIKE ilmunud 4 raamatut trükkinud ja ma olen nende tööga väga rahul. Ehk siis täpselt 9. novembril sai mu kirjastus alles 1. aastaseks ja selle aja jooksul ilmutas kokku 4 raamatut. 2 neist om minu romaanid, kolmas Arkadi Kallaste "100 aastase mehe elu lood" ja nüüd siis see luuleraamat. OLLA KÕIGEST VABA luuleraamatu illustreeris võrratu Ariel Marksalu ning toimetas võrratu Ülle Varik, kes samuti on kõikide minu kirjastuse raamatutega seotud, nimelt on ta kõikide raamatute toimetaja ja meie koostöö jätkub. Kujundas ja küljendas trükikoda Vali Press. Raamatuid ma palju trükkida ei lasknud ning pooled läksid raamatupoodidesse ja raamatukogudesse. Minu käest otse saab neid ka soetada. Aitäh teile, kes te kõik seda juba teinud olete! Nii toetate kirjastuse KRÖÖMIKE kestma jäämist. Ma olen siiralt tänulik, aitääääh, mu armsad! 13. november 2023. Vana-Rääma

KAPI TAGA ELAB INGEL - Urve Tinnuri

Möödunud öösel sain loetud Urve Tinnuri kõige värskema romaani "Kapi taga elab ingel," mille kohta tahaks öelda, et tegu on psühholoogilise trilleriga, kui ühe raamatu kohta niiviisi öelda sünnib. Igal juhul lugemist ma nautisin, sest Urvel on väga rikkalik sõnavara ja eriline olustikukirjeldus, pisut proosaline või koguni poeetiline. Mulle igatahes väga sobib. Tegu on valusa aga väga elulise süžeega raamatuga, mis käsitleb suuremal määral lähisuhte vägivalda ning sellega kaasnevat. Tuleb tõdeda, et elu on kohati väga karm, kui kuulatada paljude elulugusid, kohutavat lapsepõlve. Endaga võrreldes saan ma olla ülimalt tänulik, et mul on õnnelik lapsepõlv, sealt puudus vägivald ja ahistamine. Ei olnud aastakümnete eest kõik nii lilleline, ei ole ka nüüd, kuid inimesed on muutunud avatumaks, samad palju depressiivsemaks. Tundub, et aastate eest suutsid nad suuremat koormat kanda, laskumata sellesse moehaigusesse. Ei taha küll kedagi solvata ega näpuga näidata, aga ma nõustun tõsiasjaga, et meil on ülekaalus "lumehelbekesesündroom." Selliseid mõtteid tekitas see raamat. Urve, siirad tänud selle eest! Raamat läheb taas lemmikute riiulisse, kus teda ootavad seal juba teised sama saatusega raamatud. Ja nüüd väike tutvustus ka Apollo lehelt: Isata Aale elab pealinna agulikorteris koos alkohoolikust emaga. Kui ema tütre kolmeks aastaks hülgab, hakkab tema eest hoolitsema usklik onu, kes muudab tüdruku elu maapealseks põrguks. Raskele kasvukeskkonnale vaatamata sirgub Aalest tugev ja sirgeseljaline naine, kes leiab endas jõudu lahkuda vägivaldsest suhtest ning tulla toime üksikemana, kuni ta ellu saabub keegi, kellega Aale end viimaks ometi turvaliselt ja hoituna tunneb. „Kapi taga elab ingel” on valus, südameid puudutav teos, mis on nagu ajast aega juhtunud ja juhtuvate lugude kordus. See kõneleb sõltuvusprobleemidest, meie elu saatvatest ja muutvatest lapsepõlvetraumadest ja hingeseisunditest, millest sageli ei puudu ka põlgus, vihkamine, raev ja kättemaksuiha. 8. november 2023. Vana-Rääma

MARIUPOL. LINN, MIDA ENAM EI OLE - Andres Siplane

1. novembril esitles Pärnust pärit Andres Siplane oma järjekordset raamatut. Sellel korral on tegu reisiraamatuga "MARIUPOL. LINN, MIDA ENAM EI OLE." Tegelikult läks Siplane 2021. aasta oktoobris sinna reisima ja üheks reisihuviks oli, nagu ikka, kanalisatsioonikaevu kaaned. Aga alles koju jõudes tekkis tal idee vormistada see raamatuks, sest tänaseks on sõda Mariupolist üle käinud ja linnast ei ole enam midagi järel. Raamat kõneleb ka linna ajaloost, erinevatest rahvustest, kultuurist, legendidest jne... Kui sind vähegi ajalugu huvitab või sa oled koguni kunagi selles linnas reisinud, siis soovitan seda raamatut lugeda. Meie saime palju hijgerikkust juba esitlusel, mis oli äärmiselt põnev ja haarav. Aga enamjaolt esitlusjutte kajastab ka antud raamat. Lisaks on siin ka pilte kanalistsioonikaevu kaantest, metallitehase toodangust. slobodaast jne... Ühesõnaga päris mõnus lugemine, mida jätkus mitmeks õhtuks. Vaatasin, Rahva Raamatus on ka saadaval. Aga minge ostke või laenake, saate ka kõigest sellest osa! Minul läheb see raamat eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Mariupoli tuulest, slobodaast, trammidest nr 2 ja 5, vasakkaldast, Ivan Bakatovist, tsirkusest, kaspia kilust, urumi ja rumeika keeltest, vorstivabrikust, kanalisatsiooniluukidest, Itaalia tänavast, katoliku kiriku ehitamisest, apelsiniimpordist, tuletornist, uisutamisest, Puškini oletatavast visiidist, kreekakeelsest luulest, tummfilmide vaatamisest ning paljust muust, mis seal linnas toimus ja oli. 6. november 2023. Vana-Rääma

MÜRGIALLIKAD - Märt Laur

Möödunud öösel sain loetud Märt Lauri raamatu "Mürgiallikad," mis jäi ühtlasi tema viimaseks raamatuks. See on tõsiselt hea raamat, siin on kõike, aga keskmeks on vähihaige mees ning tema võitlus selle kurja haigusega. Kirja on pandud Laurile omases stiilis, pisut teaduslik, detailideni lahkav, natuke dokumentaalne, üliemotsionaalne ja põnev. Natuke tean tasuta, seda ma lahkama ei hakka. Aga soovitan lugeda seda raamatut, sest nii ehk avanevad ka teie silmad soolapuhujate ees. Neid meil Eestiski palju. Olge valvsad. Olgu öeldud, et siis läks soolapuhumine elu maksma..... Nüüd on kahju, et kirjanik Lauri enam pole, tahaks veel tema sulest midagi lugeda. Aga mis seal ikka, kopeerin ka raamatut tutvustava teksti siia. Head lugemist! Teadus ja ebateadus, meditsiin ja esoteerika ning tõed, pooltõed ja valed põrkuvad romaanivõistlustel auhinnatud Märt Lauri uues teoses. Raske diagnoosi saanud mees peab tegema valikuid oma elu ja ravimeetodite osas. 3. november 2023. Vana-Rääma

100 - AASTASE MEHE ELU LOOD - Arkadi Kallaste

Mul on kombeks kõik raamatud, mille ostan, kirjastan, kirjutan või laenutan, läbi lugeda. Isegi ka siis, kui olen enne korduvalt käsikirja lugenud. Ma lihtsalt olen see inimene, kes armastab paberraamatut lugeda, tunda trükilõhna ja hoida käes pärisraamatut. Nii lugesin ma täna öösel läbi ka oma kalli sugulase Arkadi Kallaste raamatu "100 - aastase mehe elu lood," mille ma ka ise oma kirjastuse KRÖÖMIKE alt kirjastasin. See on üks ja ainuke teise autori raamat, mille ma kirjastanud olen ning plaanin edaspidi ka üksnes enda raamatuid kirjastada, kuid võin harva ka erandeid teha, kõik sõltub paljudest erinevatest asjaoludest. Esiteks on tänapäeval raamatu kirjastamine hirmkallis, kindlasti ei ole mul maksta honorari, lisaks hea Arkadi pani ka ise oma raamatu ilmumisele õla alla, maksis toimetajale jne... Trükiraha tuli kirjastusest. Autor Arkadi saab 7. novembril 100 aastaseks ning kirjutas selle raamatu ise, ärge arvake, et mina seda tegin. Ikka tema ise, sest ta ongi armas, vitaalne ja tegus inimene, kes suviti sõidab igapäevaselt rattaga kusagil 6 km ja talviti armastab kepikõndida. Just nii see ongi. Võite vaid kujutada kui põnev on olnud nii eaka mehe elutee. Arkadi enda soov oli raamatu pealkirjas kirjutada sõnad "elu lood" lahku, sest siin ongi tegu elu lugudega, mitte elulooga. Ega pikast eluteest ei pea kirjutama telliskivipaksust raamatut, kui asjad saab selgelt ja helgelt kirja panna ka lühidalt, nii tegi ka Arkadi, et suguvõsal oleks selgem ja helgem ülevaade ja alati võimalus raamatust faktide kohta hiilida ja muidugi, kirjanikuna ma tean, et ka endal on kohe pärast kirjutamist positiivset energiat nii palju, et ei tea kuskohas seda küll rakendada. Ühesõnaga minu kirjastus KRÖÖMIKE saab novembris alles 1 aastaseks. Olen selle alt (ehk ise) kirjastanud omaenda 2 romaani ("Juured sügaval kodumaa mullas" ja "Kaks kuud Eestimaa Siberis") ning nüüd ka Arkadi raamatu ning lähiajal läheb trükki üks mu järgnev luuleraamat jne ... edasisest ma ei räägi, raamatuid on tulemas küll ja veel, sest kirjutan ka Kaalukliiniku tellimusel oma kaalulangemisteekonnast raamatut aga sellest räägin siis kui on õige aeg ja koht, ehk kevadel. Kirjutan alles. Nüüd aga, minnes tagasi Arkadi raamatu juurde, pean mainima, et autoril on fenomenaalne mälu, sest ta pani selle käsikirja kirja 97 aastasena, millises eas paljud ei mäleta isegi oma nime enam. Sestap mianin, et olen õnnelik, et mul on nii vitaalne, positiivne ja elujõust pakatav sugulane, kes teeb isegi mulle silmad ette, rääkimata paljudest teistest. Ja kui Arkadi peaks uue raamatu kirjutama, kirjastan selle kahel käel. Aga sisust ma ei kõnele, no ei taha reeta, lugege ise. Minu käest otse saab veel endale seda raamatut soetada 14 euroga ning Rahva Raamatu kaupustest 17.99 euroga, mujal seda ei ole, sest tiraaž on kõigest 200 raamatut ja üllataval kombel tekkis Rahva Raamat lausa 100 raamtut kohe endale. Soovija võtku minuga ühendust (kirjanik Margit Peterson) või kirjutagu Facebookis lehele "Kirjastus Kröömike." Kes tunneb sügavamat huvi Koonga ajaloo vastu, siis paha ei teeks paralleelselt lugeda ka minu kalli ema elulooraamatut "Meenutusi lapsepõlvest. Linda Kaas," mis ilmus aastal 2021. Seda on saadaval veel vaid Solarise keskuse Apollos (4 raamatut) ja Mustamäe keskuse Apollos ( 2 raamatut). Minu käest seda enam ammu osta ei saa. Vaadata saate selle lingi alt: https://www.apollo.ee/en/meenutusi-lapsepolvest-linda-kaas.html Aga mis seal ikka, head lugemist ja tänan Universumit, et mul on nii armas ja elurõõmus sugulane, nagu Arkadi seda on ning suured tänud nii põneva raamatu kirjutamise eest! Raamatu tutvustus ka siia: Arkadi Kallaste Sündinud 7. novembril 1923. Noorena elad olevikus ega taipa küsida vanematelt mineviku kohta. Vananedes hakkad huvituma minevikus toimuvast, otsima oma juuri, ent siis on sageli juba hilja, pole kelleltki midagi küsida. Lähtudes sellest, püüan kirja panna enda mälestusi. Lisan ka kalli Ema raamatukaanest foto siia.

LAHUSTUMINE - Märt Laur

Kui ma möödunud aastal selle raamatu endale soetasin ja lugema hakkasin, jäi see poolikuks. Algus lihtsalt ei haakunud ja ma kahtlustasin, et ei haakugi, sest antud autori - Märt Lauri- esimene raamat oli minu jaoks väga igav, veniv ja ebasobiv. Aga miski või keski sundis seda raamatut taas haarama ning möödunud öösel sain selle panna öökapilt riiulisse. Oehh, no ausalt, ma ei taha midagi erilist öeldagi, lihtsalt meeletult põnev oli. Kui sa oled ajaloohuviline ning raamatust käivad läbi sellised nimed või nimetused nagu Gulag, Vorkuta, Kolõma, NKVD, KGB jne ... siis sa loed ja loed ja loed. Kusjuures alles käisin Venda Sõelsepa mäletusõhtul, ka tema viibis Kolõmal, aga antud raamat on hoopis teise kirjaniku kirjutatud, aga asjad jooksevad veidi ühte aega minu jaoks. Ja kui aus olla siis nüüd tahaks veel sellest koledast kohast, sellest ajast jne ... lugeda. Ja ma teengi seda, aga enne loen mõne teise raamatu läbi. Mul ei ole erilist usku väga paksudesse raamatutesse, need reeglina lohisevad ja on nagu pastakast välja imetud, nii jäi mul aastate eest ühe suure mehe paks raamat lugemata, mine tea, äkki loen ka selle lõpuni. Aga mis seal ikka, soovitan kõigil ajaloohuvilistel lugeda, ka läbiajaloohuvilistel ja ma seda raamatut ümber jutustama ei hakka, kopeerin vaid Apollo lehelt tutvustuse ja muide, Apollos on seda isegi veel ülisoodsalt müügil, kiirustage! „Mitte põgeneda, mitte alla anda, trotsida saatuse igat külvi: Raudade kreedo...” „Lahustumine” on romaan sõjast ja armastusest, inimsaatusi muutvatest valikutest, vabadusest ja selle puudumisest. See on lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. See on raamat keerulise saatusega Ants Rauast ning tema püüdlustest toime tulla pojaga, keda tabab raske õnnetus; elades eestlasena maailmas, kus ta ei tea, kas temasugustele on kohta ja minevikuga, mida ta on sunnitud vastutahtsi ümber hindama. „Lahustumine” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel II koha. Žürii liikme Rein Veidemanni sõnul vastab Lauri tekst enim ettekujutusele eepilisest suurvormis: mitmeosaline mahukas teos jälgib ühe eesti pere nelja põlvkonna meeste saatust ja autorit on huvitanud äärmusolukordade mõju inimpsüühikale. „Alates teose sümboolsest pealkirjast „Lahustumine” ja lõpetades autori läbinägeliku analüüsiga Eesti võimalikust tulevikust – kõik see sekundeerib vääriliselt võidutööle.” 27. oktoober 2023.

NEITSI MAARJA NELI PÄEVA - Leelo Tungal

Öösel panin öökapilt riiulisse Leelo Tungla esimese proosaraamatu "Neitsi Maarja neli päeva," mida olin kunagi lapsena ka lugenud, sest esmatrükk ilmus 1980. aastal. Aga praegu lugedes tundus kõik teistmoodi, nagu paljude raamatutega, kui neid korduvalt loed, eriti veel kui sama raamatu lugemisel on aastakümneid vahet. Mulle väga meeldib Leelo käekiri ja väljendusstiil. Kohati kohtusin ma siin Seltsimees Lapsega, sest sellenimeline raamat ehib samuti mu raamaturiiulist. Ühesõnaga tundsin väikse Leelo ära. Silme eest jooksid läbi samanimeline raamat ja film. Film on hea, aga mulle meeldivad alati raamatud rohkem ja lugejana ei valmista mulle probleemi ka lasteraamatute lugemine, kui tegu on põneva ja haarava raamatuga, milline see raamat kahtlemata on. Lugesin ja nautisin, tundsin ka äratundmisrõõmu. Aitäh, armas Leelo, et sa nii põnevaid ja seiklusrikkaid raamatuid kirjutad! Aitäh, armas Helena sulle raamatu eest! Nüüd kopeerin ka teksti raamatupoe lehelt, tutvustava teksti ning soovitan seda raamatut lugeda ka täiskasvanutel! Maarja on lõpetanud üheksanda klassi ja ees ootab suvine bussireis Riiga. Ent äkilise viperuse tõttu saab ontlikust Riia-reisist pöörane neljapäevane teekond mööda Eestit – seiklus, kus löövad kõrvaltegelastena kaasa paremad ja halvemad sõbrannad, rohkem ja vähem armunud koolivennad, üks veidi hull ja üks päris hull tädi, kujuteldavates sfäärides toimetavad luuletajad ning veel hulk omamoodi kujusid. Nelja suvise päeva sündmuste taustaks on mitmekülgne pilt noorte inimeste kõhklustest ja eneseotsingutest ning omaaegse koolielu raskustest ja rõõmudest. „Neitsi Maarja neli päeva“ ilmus esmakordselt 1980. aastal Leelo Tungla kõige esimese proosateosena. 20. oktoober 2023. Vana-Rääma

PELG - Herta Laipaik

Möödunud ööl sain loetud Herta Laipaiga romaani "Pelg," mis kõneleb ühe naise elust, keda koolis kiusati ning ka oma emaga ei olnud tal läbisaamist. Seega oli koolikuisamine aktuaalne juba ka sajand tagasi. Tegu on väga-väga põneva romaaniga ajast kui NKVD tegelased tulid meie riiki üle võtma ja algas sõda. Võõras ei olnud olukord, kus üks vendadest sõdis saksa poolel ja teine vene poolel, ehk siis vend sõdis venna vastu, armu ei antud. Herta Laigapigal on tohutult rikas käekiri ning väga-väga eriline sõnavara. Tema käekirja tunneks ka pimesi teiste autorite hulgast ära. Peateglane Helma võitles kogu elu peljatundega ning painajalike unenägudega, kus peategelasteks olid huvitava karakteriga tegelased ja puped. Vallasemana külajuttude kiuste ise teise mehe kosinud, ei suutnud ta armastatda abikaasat ja abielust sündinud tütart. Tema elus oli kõige olulisemal kohal poeg, kelle ta kirgede rahuldamise tagajärjel sünnitas, kuid sattus küla põlu alla, nagu see kunagi oli, nagu ka siisni on. Aga vapra naisega pani ta juba siis püsti oma äri ning elas keskisest eestlasest jõukamana, ka külluslikumalt. Tohutult hea süžeega raamat, mis lõppes veidike nukralt aga siiski armsalt, sest naise unistus läks siiski täide - kohtuda taas eluarmastusega! Võtke kindlasti see raamat lugeda, see rikastab teid! Aitäh, hea Herta, kes sa seal pilvepiiril oled ja meid ikka oma loomega vapustad! Siirad tänud! 17. oktoober 2023. Vana-Rääma

SUUREM KUI ELU - Raivo Kaer

Öösel panin öökapilt riiulisse skandaalse Raivo Kaera raamatu "Suurem kui elu," mis on muudetud variant tema eelenavast raamatust "Varjatud elu," mis kubises valedest ja ega üksnes Mart Sanderit seal nimeliselt ei mustatud, seal oli palju teisigi nimesi, Lavassaare rahvast. Andsin originaalraamatu pikkade aastate eest Lavassaare rahvale lugeda, sest sain selle osta enne, kui Sander selle kohtuga müügilt ära võttis, kuid kahjuks kellegi kätte see jäigi, tagasi seda ma saanud pole. Palun too tagasi, ma olen selle ikkagi ostnud! Ja ma ei taha raha, tahan raamatut! Mina tundsin Kaera ka isiklikult ja kui ta lahkus, sain ta õe käest infot, et tegu ei ole kuulujutuga. Raivo Kaer suri Pariisis 4. juulil 2016. aastal. Tundsin teda, kuna sõitsime Germoga Haapsalu vahet, sest Germo õppis toona Haapsalus ning viisime tihti Raivot Ristile ja sealt Lavassaarde. Ta käis kunagi isegi mul oma meessõbraga külas jne ... ei lahka seda teemat rohkem. Aga ühelt maalt pööras ta seal Pariisis nii ära, hakkas mind mustama ja tunnistas, et vihkab naissugu. Laimas mind sotsiaalmeedias nagu ma käiks Pärnu teatri juures kerjamas. See oli andestamatu. Ja eks paljud kirjutasid mulle, täiesti võhivõõrad ja hoiatasid tema eest. Aga las see jääb, see on minevik. Olen talle selle andeks andnud, võttis kõik hauda kaasa, rahu talle. Lihtsalt tuli jutuks raamatut arvustades. Kirjutajana oli ta andekas. Tegime samade ajakirjade ja ajalehtedega koostööd. Ja Anne-Mari, rahu ka temale seal üleval, andis Raivo Kaera raamatu uuesti välja, antud pealkirjaga, muudetud kuijul. Kui aus see pihtimus siin raamatus on, seda võib igaüks ise lugeda, aimata või teada, mina tean. Ma ei tee raamatut maha, hästi kirjutatud. Tegelikult algset käsikirja ei tahtnud ükski kirjastus, mina aitasin ta HEA TEGU kirjastusega asju ajama, aga ma ei teadnud et raamat valedest kubiseb. Selline lugu ja ajalugu. Lugemiseks ma raamatut ei laena, ostsin selle Uuskasutusest, küll soodsa hinnaga, aga kallimalt poleks raatsinudki. Seega, palun too mulle originaal tagasi! Nüüd kopeerin ka raamatupoe tutvustusteksti: „Suurem kui elu” on Pariisis elava eestlase Raivo Kaera lugu – skandaalse mehe aus pihtimus. Verinoores eas vajutas tema elule pitseri ema surm ning isa suutmatus leinaga toime tulla. Raivo läks ema mälestust austades edasi ja ülesmäge – kuni sai teada, kui külm ja vali on tuul tipus ning kuidas elul on alati varuks mõni püünislõks... Ja ka päästerõngas. Minategelane tõuseb kordi ja kordi. Iga uus tagasilangus on eelmisest hullem, kuid iga tõus avab noore mehe teadvuses mõne uue ukse. Kes on elus tegelase lootuste halastamatu kokkuvarisemist, võitlust raskete haigustega ning kustumatut elujanu, leiab selle loo peas mõttekaaslase. Keda aga huvitab elu Euroopa erinevates riikides väga erinevatel tasanditel, kohtab sisukülgedel head teejuhti. 11. oktoober 2023. Vana-Rääma Vikipeedia link ka siia: https://et.wikipedia.org/wiki/Raivo_Kaer

MELANIIN - Diana Aitai

Ilmunud on varalahkunud poetessi Diana Aitai luuleraamat MELANIIN, mille andis välja ja koostas Diana ema Irina Aitai ning sissejuhatava teksti MÕNED ELUD ON ERILISED kirjutas poetess Doris Kareva. Tema inglise keelset luulekogu "Andeora" ja ka seda uut saate soetada aadressilt: irina.aitai@gnail.com Diana Aitai oli kahtlemata andekas poetess, minul oli au teda tunda ja aastaid kuulusime ka ühte luuleklubisse. Koos sai käidud ka laagrites ja vahel Pärnus jalutatud. Enne Diana siitilmast lahkumist juhtusime Tartus kokku ning läks jutuks, et kui ta Pärnut väisab, lähme koos jalutama, elasime toona lähestikku. Olen vahel mõelnud, et kui me koos oleks läinud, kas ... Armas Diana armastas ka palju jalutada, see oli üks meie ühine huvi, nagu ka luuletamine. Diana luule on valdavalt prohvetlik nagu ta pilk ja olemus oligi. See imeline ja aus inimene on minu ellu sööbinud helge ja rõõmsana ja seda tunnet ei saa keegi minult võtta, kuigi luulelooming on valdavalt kurb, aga piisavalt täiskasvanulik ja tasemelt ikka väga hea. Olen palju ta loomingut lugenud ja ilmselt enamus ongi loetud, sest me mõlemad kirjutasime ka ühel kirjandusleheküljel, või kuidas seda nimetada. Kogumik MELANIIN on ülitugev. Tõeliselt hea raamat, korrektne ja iga sõna on läbimõeldud ning igalt realt kumab mingi eriine valgus, ilmselt seal valguses on ka armas Diana. Ebamaine poetess, kelle luuleread jäävad meid saatma ka siis, kui hetked ja poetssi näojoone hakkavad tuhmuma. Aitäh, armas Diana, et olid kunagi minu elus reaalsena ja nüüd läbi oma vapustava loomingu! Aitäh, armas Irina, selle vapustavalt hea raamatu eest ja olemasolu eest! Aitäh ka sulle Peeter, et olmas oled! 9. oktoober 2023. Vana-Rääma

AIALUULE - Lagle Suursild

Sain öösel leotud Lagle Suursilla AIALUULE, aga kuna minu käest paluti selle raamatu kohta kommmentaari ühte väljaandesse, siis ei hakka ma siia seda uuesti kirjutama vaid kopeerin. Fotod lisan oma eilsete fotode hulgast, sest Rahva Raamatust ei saa seda alla laadida. Tegelikult sain just shoki, sest Rahva Raamatus maksab see raamat juba ligi 32 eurot, mis on ikka väga-väga kõrge hind selle raamatu kohta. Aga mis seal ikka, kopeerin teksti ja loetud ta sai. 7. oktoobril sain minagi osa Lagle Suursilla AIALUULE raamatu esitlusest, kuhu sattusin tänu Facebooki reklaamile. Esitlus oli omanäoline keset tormidest ja tuultest räsivat Pärnu südalinna. Nii nagu luulegi tormab hinges ja hingest välja, selline oli ka esitluse ilmaolustik. AIALUULE kõnelebki suurel määral aias toimetmisest, aedviljadest, köögiviljadest ja enamjaolt on sõnamänguliste tekstidega, mis on natuke liiga kaootiline raamides kinni oleva riimiluule puhul. Ootaks kompaktsust, sest luule iseloom on kompaktsem. Riimiluule on ka nagu miniromaan, millel on algus, sisu ja lõpp. Siin jäävad riimid luuletusi juhtima ning sõnum, mida tahaks luulest välja lugeda, jääb õhku. Ehk siis luuletused on lõputa. Kuid sekka leidub ka mõni „pärl,“ näiteks luuletus : Ei murtudsüdant/ igapäev saa/ istutada ümber/ ei karikakrale / saa teha / aeda ümber /... Siin on see kompa olemas ja luuletus terviklik. Kõik öeldud, edasi polegi vaja minna. Ka nr 21 nummerdatud luuletus on luuletus. Samuti nr 56 all olev luuletus „FRACARIA VESCA.“ Selles on ka humoorikaid fragmente. Iga lausetest kokku pandud tekst ei klassifitseeeru luuletuseks. Algaja sõnaseadja tekstid vajavad tugevat toimetajakätt. Luule puhul ongi vaja väga head toimetajat, ei piisa üksnes grammatilisest korrektuurist. Väga määrava tähtsusega on sisutoimetaja roll. Aga võimalik, et mõni loeb meelsasti ka AIALUULE ridu. Lisaks on raamat väga hästi kujundatud ja illustratsioonid on tase omaette. Minu jaoks muudavadki selle raamatu pilkupüüdvaks illustratsioonid ning imeline kujundus, koloriitne ja sügisene, pisut igatsuslik ja maalähedane, talupoja tarkust esiletoov. Ehk siis tegu on välimuselt väga ilusa raamatuga, kuid küljenduse poolelt on puuduseks sisukord, mis peaks ühel luuleraamatul olema. Lisaks puuduvad veel leheküljenumbrid, sestap on väga raske viidata tekstidele, millest siin kirjutada soovin. Seega minupoolsed plusspuntid lähevad illustraatori kapsaaeda ja just neid imetledes võikski raamat kapsaks saada! See muidugi on muigelsui öeldud, viidates „loe kapsaks“ soovitusele tagakaanelt. Debüütluulekogumiku kohta on hind ka väga soolane, sest luuleraamat nagunii müüb vähem ning kui selle hind pürgib juba 20 euro kanti, loeb luulet endasse hngav inimene raamatu poes läbi ja jätab ostmata. Aga soovin siiski, et see raamat jõuaks lugejateni. Kokkuvõttes soovitan autoril veidike uurida luule olemust ning leida endale hea toimetaja, kes vaatab üle ka riimid. Siirad tänud meeldejääva presentatsiooni eest! 8. oktoober 2023. Vana-Rääma . Lisan siia ka Külauudiste lingi, kuhu andsin inteka Urmas Saardile. https://kylauudis.ee/2023/10/08/aialuule-parnu-tanavatel-raamatus-motetes/?fbclid=IwAR0EaFif4AXkXgEuWvXdr3DZj199q9e289ituEh2A-ckoAnimtiNQ3NTij4

POOLIK KIRSS TORDIL - Lea Jaanimaa

Tühjus. Olgu-olgu, öökapil on mul veel raamatuid, mis ootavad lugemist, aga ikkagi tühjus. Tühjus Lea Jaanimaa raamatutest. Aga samas ka uhke tunne, et olen kõik kirjanik Lea Jaanimaa raamatud läbi lugenud. Ka see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Ei teagi kuidas arvustamist alustada ja üleüldse pole arvustamine ilusa kõlaga sõna. Lisaks ei oska ma panna kirja sellist emotsiooni, mille ma selle raamatu lugemisel sain. Ühesõnaga - kui te tahate superhüperhead kriminulli lugeda, laenake või soetage just see raamat! Läbi aegade üks parimaid kriminulle eesti autoritelt, mida mina lugenud olen! Ausalt! Ma väga armastan kriminulle lugeda, aga ise ma ei kirjuta neid, küll on mu loomes kriminulli sugemeid. Aga kirjutada nii hea romaan valmis, nagu seda on POOLIK KIRRS TORDIL, see on juba geniaalne. Tegevuskohad ehk olustk on hästi välja joonistatud, pole eksitud faktide ja ... no ei leia sõnu, pole midagi võltsi, nagu oleks elust maha kirjutatud. Ma oleksin pidanud öösel ikka ennast voodist välja ajama uuesti ja kohe emotsioonid kirja panema. Üleeile öösel ronisin voodist välja, vaatasin kas rulood on aknede ees ja aknad kinni, uks lukus jne... käisin vaatasin kas Germoga on kõik korras, iga tänavalt kostuv hääl tekitas juba paranoiat :D Või just nii peab mõjuma üks hea kriminull. Sellise elamuse sain kunagi Sass Henno kriminulli MINA OLIN SIIN lugemisel. Aitäh, kallis Lea, selle vapustavlt kaasahaarava ja tohutult põneva raamatu eest! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tuvustava teksti Apollo lehelt: Pinevusest särtsuv romaan räägib sporditüdruk Liisast, kes jääb ootamatult ilma nii elukaaslasest kui kodust. Uitmõttena pähe karanud lahendus, elada omavoliliselt tühjana seisnud Nõmme majas, oli kui vihma käest räästa alla ronimine. Koos kolme sõbrannaga annab Liisa räämas tondilossile uue hingamise, ja ta oleks saanud ka ametlikult selle maja omanikuks, ent kahe aasta jooksul aset leidnud sündmused on rasked katsumused. Nii rängad, et panevad ta kahetsema päeva, mil selle maja aia taga peatus ning värava avas. Lugu räägib ilustamata, kuidas mõjub nagu magnetina üks palju aastaid tühjana seisnud ehitis kodututele, naabritele ja kurjategijatele. Paar aastat elab noor naine teadmatult nende kõigi jälgimise all oma igapäevast elu, kuniks toimub midagi väga jõhkrat ja julma. 3. oktoober 2023. Vana-Rääma

NAABRIVALVE - Lea Jaanimaa

Möödunud öösel panin öökapilt eriliste raamatute riiulisse kirjanik Lea Jaanimaa romaani NAABRIVALVE, mis kõneleb identsete kaksikõdede ja nende eaka sõbranna Milda elust. See kriminaalsete sugemetega psühholoogiline romaan pakub põnevust ka krimkasõpradele. Siin rullub taas lahti identsete kaksikute erinevus, millest ka mina olen korduvalt kirjutanud. Huvitaval kombel ongi nii, et identsed kaksikud on loomupoolest nagu öö ja päev, pigem sarnanevad iseloomult erineva munaraku kaksikud. Põnev, põnev! Lea Jaanimaale omaselt saame tegelaskujudega piisavalt tuttavaks ning alati paneb autor rolli ka olustikule, mis on ühe hea romaani puhul lausa vajalik. Kui ma ikka olustiku kohta lugeda ei saa, ei saa ma ka aru kus tegevus toimub. Erakust Milda satub saatuse sasipuntrasse, kuskohast ta omal käel enam väljapääsu ei näe. Eks kurikaelad haaravad ikka oma õngekonksu otsa pisut eluvõõraid ja sinisimseid tegelasi, aga lõpuks selgub, et Milda pole päris ullike, on tunduvalt targem, milliseks sõbrad teda pidasid. Väikesed seiklused Hispaanias lisavad asjale vaid vürtsi ning veidike on raamatus ka juhendeid läbi Frankfurdi reisiks. On tunda autori reisikirge. Aitäh, kallis Lea, selle mõnusa seikuse eest! Ja nüüd kopeerin ka Apollo lehelt tutvustava teksti ning soovitan seda raamatut lugeda! Kaksikud Luna ja Lenna on ühe vanadusse hääbuva Kesk-Eesti külakese ärkvelhoidjad. Lugu räägib piigade sõprusest eaka naabrinaisega. Suhtlus sai alguse ajal, mil tüdrukud tohtisid omapäi küla piire kombata ja sattusid metsaservas elava Milda-tädi õuele. Kuna naabruskonnas lapsi rohkem ei olnud, sai Mildast nende usaldusisik ja parim sõbranna. Aeg kulges omasoodu ja neiud asusid elama pealinna, kus anti ülikooliharidust. Milda tundis ennast üksikuna ning vastas raadio kaudu naist otsiva mehe kuulutusele. Üsna varsti levis külapoes uudis, et Milda abiellus. Selgus aga, et värske abikaasa Igor kuulub kelmide jõuku. Müüki läksid mets ja maa, oli minemas ka maja, ent kui Milda ei allunud käsule, võeti kasutusele äärmuslik julmus. Ühel külmal talvekuul naine kadus jäljetult, jättes küla kohale hõljuma hirmuloori. Kaksikud hakkasid tegema omal käel detektiivitööd. Nad said tunda nii politsei süüdistusi kui kurjategijate rünnakut, kuid neid ei takistanud miski. Ootamatu lõpuga juhtum liidab küla kogukonda ning muudab inimesi. Luuakse toimiv naabrivalve. Lea Jaanimaa looming: "Tagurpidi valed" 2011.a. "Tule eile meile" 2012.a. "Kuidas, palun?" 2013.a. "Äratundmishirm" 2014.a. "Maya" 2016.a. "Vikerkaare taga ja ees" 2017.a. "Maya ja värvid" 2018.a. "Jõulud juulis" 2020.a. „Ära ütle midagi“ 2023.a. 30. september 2023. Vana-Rääma