Tegelikult ma nii ei mõtle nagu blogipostituse pealkiri kõneleb. Suvi ju alles algas. Aga õnneks sai jaanid superilusa ilmaga ära peetud. Olgugi, et ma sellel aastal suurel jaanitulel ei käinudki, vaid nautisime jaane kallite inimeste ringis, nii ühes, kui teises kohas. Mind pigem hämmastab kui mööda võivad ilmaennustajad panna, laupäev oli tõesti superilm, ei sadanud, aga täna ei saa mitte rajale, kuigi väga tahaks. Sajab seda lausvihma mida ilmaennustajad lubasid laupäevaks. Aga jah, eksimine on ju inimlik ja ma usun et suvi tulemata ei jää.
22. juunil tegin algust lasteraamatu PETU järje, ehk siis kolmanda raamatu kirjutamisega, sest teine raamat PETU LÄHEB KOOLI peaks sellel aastal ilmavalgust nägema, sest illustraator, kallis Signe, jõuab juulis illustratsioonidega Eestisse. Seda raamatut on nii kaua oodatud ja küsitud, et esimene osa PETU hakkab poodidest juba otsa lõppema. Teine osa PETU LÄHEB KOOLI kõneleb sellest kuidas Petu esimesse klassi läks, internaadis elas jne...Kolmas raamat kõneleb elust Oidrema(a)l ja paljust muust. Nii põnev on kirjutada otse elust (koos fantaasiatega), selleks vajan rohkem omaette olemist ja loodan, et see mul ka õnnestub. Aga olen ka sõprade jaoks olemas.
Olen viimasel ajal palju positiivset tagasisidet oma raamatute kohta saanud ja mõnda neist facebookis jaganud. Aitäh! Lähitulevikus peaks mu romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse" ka ilmavalgust nägema, töö käib. Ja ühe kalli ja andeka inimese raamatu koostamine on ka täies hoos, see raamat näeb ka lähitulevikus ilmavalgust. Sestap ei puhka ma ka suvel kirjutamisest ning kirjutan ka igakuiselt kahele ajakirjale. Ja mul on veel hetkel see periood mil ma lausa neelan raamatuid, ainuüksi sellel kuul (juuni) olen läbi lugenud 10 romaani ning need ei ole teps mitte vaid õhukesed vihikud olnud.
Meeleolu kõigub viimasel ajal äärest äärde, kohati tuleb ette päevi millal ei taha mitte kedagi näha, tahaks omas mullis olla, oma kirjatöödele keskenduda, oma perele keskenduda, aga ei saa, on mõningad häirivad tegurid. Sestap lausa kadestan neid kirjanikke kellel on oma pelgupaik, olgu selleks suvila, maamaja või teine riik, kuhu ta saab pageda ja rahulikult oma kirjatöösse keskenduda. Ma lihtsalt ei talu kui mu elamisse astutakse koputamata ja siis kui "külaline" heaks arvab. Tahan oma privaatsust, tahan oma elu...Kui ma surfan netis, on see minu isiklik elu, kui ma söön, on see minu isklik elu, kui...Viisakas on ikka kui külaline, kas helistab ette, või koputab uksele ja küsib kas mul on aega tema jaoks. See on ju elementaarne et oma kodu on oma kindlus. Mina ei astu kellegi elamisse nagu oma koju ja pealegi ma ei käigi väga külapeal, sest oma kodus on palju teha, pealegi on mul erivajadustega laps, minu pereliige, nagu ka kass Simba, nagu ka mu kõige kallim mees, kes on mul olemas juba ligi 13 aastat ja see ei loe, et meil visiitsuhe on. Need 3 tegelast on minu jaoks hetkel kõige tähtsamad, ja muidugi ka mu noorem poeg, kelle jaoks on uksed alati valla. Tema elab juba aastaid eraldi.
Nüüd aga pühendun kirjutamisse.
Olge hoitud ja armastatud!
 |
| pildike jaanidest. ülejäänud pildid ei ole avalikustmiseks, mul on oma elu, oma privaatsus... |
25. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma
