Kuvatud on postitused sildiga Tiit Sepa. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tiit Sepa. Kuva kõik postitused

pühapäev, 21. jaanuar 2018

KUULATA VAIKUST- Tiit Sepa


  Hommikul kell 5 panin käest Tiit Sepa raamatu "Kuulata vaikust." Tõsi küll, raamatu pealkiri on kuidagi poeetiline ning sobiks luuleraamatu pealkirjaks, aga raamatus ma siiski pettuma ei pidanud.

 Mulle väga meeldib Tiit Sepa "käekiri," sest ta kirjutab lihtsalt ja otsekõnes. Olgugi, et raamatus on liiga palju tähevigu, kuigi, lisaks toimetajale, on korrektuur ka veel kirjade järgi tehtud, jäid mind täheapsakad veidi häirima. Mõned laused said hoopis teise tähenduse tänu neile. Kuid leidus ka hulganisti selliseid apsakaid, kus sõnas oli kolmekordne vokaal, näiteks "juuurde" jne...Selles mõttes on korrektor oma tööd üle käe teinud.

 See romaan räägib lahti meesterahva (peidetud) hingemaailma. Ei ole alati nii, et peale lahku minemist jääb nutma naine ja elab seda väga raskelt üle. Ka meestel on hing sees ning vahel lausa hellem, kui naistel. Antud romaanis kaob pereema Helen koos tütrega ja abikaasa üritab isegi enesetappu.

 Romaan on kriminaalsete sugemetega ja põnevust jagub lõpuni. Üheks eriliseks tegelaseks on nooruke Elise, kes külmavereliselt tapab inimesi. Selle tüdruku hing mürgitati juba lapsena oma sugulase poolt, kes osutus pedofiiliks, ning temast kasvabki kriminaalne naine, kes veab endaga kaasa ka teisi. Aga ma ei peatu sellel pikemalt. Lugege ise.

 See on nüüd teine Tiit Sepa romaan mille olen läbi lugenud ja kindlasti loen veel ta raamatuid. Hetkel on veel need ülisoodsalt poodides saadaval. Esimese selle autori raamatu lugesin läbi, kui autor veel elas, kuid kahjuks nädal peale seda õnnetult hukkus.

 Tean, et Tiit Sepa juhtis kaua aastaid Märjamaal luuleklubi ja ta kirjutab palju oma elust, kuigi ikka ilukirjanduslikus võtmes ja fantaasiarohkelt. Aga taas toimub tegevus Märjamaa kandis, Orgital, nagu ta eelmise raamatu tegevus toimus. (mille läbi lugesin):

 Mina igatahes olen sellest raamatust ja sellest autorist väga vaimustuses ja varsti loen tema loomingut taas. Loe sinagi!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KUULATA VAIKUST

Autor: TIIT SEPA
 2 Google +0  0 Share0
Mati kaasa Helen on kadunud ja pole teada, kas ta on koos tütrega lihtsalt mehe hüljanud või on midagi väga halba juhtunud. Teadmatus põhjustab temas nii sügava masenduse, et ainus lahendus näib olevat enesetapp. Ootamatult kohtub ta tütarlapsega ning näib, et elu naeratab Matile taas, kuni selgub, et neiulgi on oma salapainajad. Juhtuma hakkavad kummalised lood ning pole teada, kas need viivad ka õnneliku lõpuni.


21. jaanuar. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. mai 2017

ÕNNELILLE PISARAD-Tiit Sepa


 Tunnistan ausalt, et see on ainuke romaan mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Õigupoolest poleks ma sellest autorist midagi teadnudki, kui mu kunagine facebookisõber Sirje Roo (kirjanikunimega Silja Vaher, kelle raamatute sünnile olen ihu ja hingega kaasa aidanud, otsinud illustraatorid, kirjastused, toimetajad jnejne...kuid kes mind "tänutäheks" ühelt maalt sõbrast eemaldas. Aga see on tema probleem. Ja ma olen kuulnud, et ta eemaldab sõpru massiliselt, kui solvub tõe peale) poleks Tiit Sepa nime maininud.

 Ütlen ausalt ka seda, et raamatut lugema hakates olin pettunud, sest tegevus toimus nii turbokiirusel, et ma ei jõudnud nii kiiresti hingatagi. Algul tundus, et esimesel leheküljel on kõik välja öeldud, et mis küll edasi juhtuma hakkab. Õnneks raamatut lugedes hakkas mulle see isegi meeldima. Olgugi, et selles on palju loogikavigu (mille kohapealt silma kinni pigistasin), kuid liiga palju on kirjavigu. Jah, neid ikka sisse lipsab, aga selles raamatus on neid ikka nii palju, et koolitunnis saaks grammatika eest lausa ühe. Need jäid häirima.

 Raamat ise on ehe ja eluline. Päris huvitav oli lugeda kuidas meeskirjanik kirjutab raamatut kus on minategelaseks naine. Tõsi küll, kohati oli see tuntav, et kirjutatud on läbi meesterahva pilgu, aga enamuse ajast ei olnud tuntav.

 Usun, et raplakatele on raamat eriti armas, sest tegevus toimub Vigalas, Märjamaal, Orgitas, Raplas, Kodilas jne...Kirjeldatud on tänapäeva küla- ja alevielu kõige ehedamal moel. Läbivaks teemaks on alkohol mis hukutab perekondi ja jätab eluaegsed haavad lastesse, kas füüsilised või vaimsed. Ja Tiit Sepa on käsitlenud ka seda teemat, et kuidas joodikust ema võsuke, keda kodus väärkohendakse, suudab olla hea ja eeskujulik õpilane ning väga südamlik ja aus inimene. Aga paraku hakkab ta tervis halvenema ja selles on süüdi ta oma lihane ema, kes teda lapsena korduvalt peksis...Tohutult traagiline raamat!

 Lõpp ei olnud just selline millisena mina seda kujutlesin, aga see pole ka oluline, sest iga autor jätab raamatu lõppu selle mida ta lõppkokkuvõttes öelda tahab.

Üldkokkuvõttes siiski loetav raamat ja ma usun, et loeksin Tiit Sepa raamatuid veel. Aga jah, TRÜKIVEAD, KORREKTUUR! TOIMETAMINE!!!!!!

10. mai 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:


RAAMAT

ÕNNELILLE PISARAD

Autor: TIIT SEPA
 0 Google +0  0 Share0

Ühe tüdruku luguAlice on vaikne ja tagasihoidlik neiu, keda koolis kiusatakse ja keda alkohoolikust ema kodus terroriseerib. Lõpuks lahkub ema perekonna juurest. Kõigest hoolimata on Alices väga palju vaprust, sisemist tarkust ja inimlikkust, millest paljudel noortel vajaka jääb. Elu veeretab tema teele takistusi ja raskusi, kuid ta püüab nendega toime tulla nii hästi, kui suudab. Ainus kindel sõber ja tugi sel konarlikul eluteel on tema isa, kedagi teist ei suuda ta täielikult usaldada, sest elu on näidanud, et vahel võib isegi parim sõber alt vedada.