Rada 298.päev

Ohh, mõnus on olla! Jõudsime taas rajalt ja tänane teekond oli 6,8 km pikkune ja üle 11000 sammu. Ilm on hetkel normaalne. Natuke seal Voorimehe lõpus Pärlimõisa teel on tuuline, aga seal me suundusime Vana-Pärnusse ning seal tuul õnneks vaibus. Kohati nõelus mütsist läbi, aga ma olin salliga kinni pakitd, kael ja kõrvad tihedasti salli all soojas, sest kaelaradikuliiti enam küll saada ei taha. Kaal ju vaikselt tiksub allapoole. Nüüd küll harvmini ja vahel paar kilo kõigub kuid täna hommikuse seisuga olen 32 kg kergem ja ma tunnen, kui kerge on astuda juba, tahaks joosta. Mul on kahtlane tunne, et ükskord hakkan ma jooksma ka, sest energiat on liiga palju, ei tea kuhu seda rakendada. Kuigi söögiisu pole üldse peaaegu. Aga hommikul sõin ühe riisitatra kaleti lõhega ja veidike krevette ka. Lõunaks pool kantlat ja väikese tüki kana, millest pool sai ka Simba endale. Kõrvale riivitud punane peet. Rimis müüakse riivitud punapeeti, pole vaja endal keeta ja riivida ja ma ei pane sinna mitte midagi juurde, ilma soolata ja ilma teiste aineteta, maitseb nii ja on ka tervislik. Eile Urmase juures jõule pidades mekkisin vaid veidi ämma tehtud maitsvat kartulisalatit ja mõne viilu pirni. Ei muud. Nii vähe ongi inimesele vaja, ei pea ennast kurguni täis sööma ja mulle piisab üldse 150 grammist või vahel harva 200 grammist, 300 tekitab juba liiga täiskõhutunde ja raske olemise, pole vaja vägisi süüa. Organism ise teab kui palju ta vajab. Ja ma võin öelda, et olen juba tükk aega kõigesööja, aga siin tuleb taas mängu organism, ta ikka kõike ei söö, on väga valiv, kuid ajapikku oleme me temaga sõpradeks saanud ja isegi liiga headeks sõprdeks. Üks mure on tekkinud viimasel neljal päeval, ma ei näe enam. Praegu siin kirjutades ma ei näe kas on kirjavigu sees või ei ole. Trükin suvaliselt. Eile hommikul tuli nägemine tagasi umbes tunni aja pärast peale ärkamist. Sestap palun veelkord, ärge palun mulle enne lõnat helistage! Ma olen hommikuse unega ja ärkamine võtab aega. Diabeetikuna nägemine järjest halveneb ja ma ei taha hommikuti telefonis suhelda, meil kõigil peab olema oma privaataeg ka. Jah, ma saan aru, et paljud on hommikuinimesed, aga palun arvestge, mna ei ole, saan umbes kell 3 või 4 magama ja ärkan hilja. Kirjatöö nõuab öiset aega. Olge terved! 26. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 297.päev

Noonii, kui oled mitu ööd/päeva kirjutamislainel, kulub üks kepikõnd marjaks ära. Võtsn pikalt hoogu, no liuväljal on ju suht võimatu liikuda. Lisaks sain ühel tuisusel päeval kaelaradikuliidi ning üritasin temaga sõbraks saada ja koju saata ning siis ta tuligi, see pöörane inspiratsioonipuhang. Tegelikult olen selle üle väga õnnelik, sest nii mööduvad jõulud ja talv rutem ning algab imeline kevad. Täna oligi päike juba nii ere, et ei saanud tema poole piiludagi, aga jäädvustada sain. Ühesõnaga 1 romaani käsikiri on mul toimetatud, läheb loetud päevade pärast kujundusse ja küljendusse, sest selleks ajaks saab illustraator ka kaanepildid valmis. Teise romaani käsikiri on toimetaja käes ja töös. Kolmanda kirjutamisega läksin öösel hoogu ja sain magama alles kell 3.00. Lisaks kirjutasin veel ühe peatüki ka lasteraamatule PETU(3). Ja nüüd sain rajalt inspiratsiooni, ehk õnnestub Petu lõpetada lähiajal. See jäigi pikaks ajaks vahepeal toppama. Aga kuna ma tunnen ennast väga hästi ja olen õnnelik, on ka inspiratsioon tagasi. Kui oled oma eluga rahul ja su ümber on just need inimesed, kes olema peavad ja keda sa saad sõpradeks pidada, loksuvad asjad ise paika. Olen kogenud. Korduvalt. Ja, nagu ma juba fb-s olen maininud, käib meil igapäevaselt Päkapikke nii palju, ju oleme ikka head lapsed ka olnud. Ei jõua teid kõike äragi tänada, minu inimesed! Lisaks veel postkaardid, need pärispostkaardid pärispostkastis, oehh, nostalga! Täna läbisime 6,2 km. Liikusime Voorimehe tänava kaudu Sauga mõisa poole, sealt Uus-Sauga kaudu tagasi, kesklinna silla juurde, Pärnu jõe äärde, sealt veel teiselepoole silda ja koju. No ma alla 6 km poleks leppinud, pole kaua rajale saanud ja tuleb head ilma ära kasuatada, lisaks oli hirmus hää hoog ka sees. Samme tuli üle 10000. Meie oleme rahul. Germo ka särab siin õnnest ja rõõmust. Hei sina, sinu kootud villased põlvikud on imekenad ja imesoojad, kandsime neid täna. Aitäh! :) No ja ma ei saa blogisse jäädvustamata jätta ka Päkapikkude kinke ja tänusõnad tulevad ka siit, aitäh! 24. detsember 2022.a. P.S Tänan teid eriliselt mu armsad, te teate keda ja mille eest! Armastan!