Selle nädala Nelli Teatajas

Mis juhtub siis, kui linnalaps läheb maale elama? Just sellel teemal kirjutasin täna ilmunud Nelli Teatajasse Karita loo. Kas sina läheksid maale elama? Kas sa saaksid hakkama eluga ilma elektrita elamises? Kas sa saaksid hakkama loomade pidamisega? Kas? Kui? Kes? Jah, neid küsimusi võibki küsima jääda. Aga, kui sina tahad mulle oma lugu rääkida, siis olen olemas. Teen koostööd siiani ajakirjadega Müstilised lood (Saatus & Saladused) ja Lemmik ning ajakirjaga Nelli Teataja. Hääd lugemist! 16. september 2022.a. Vana-Rääma

Lõpuks taas rajal!

Nonii, tehke järgi või õppige ära, aga 16500 sammu sai tehtud ja 10,2 km. Ikka veel jalutatud, mitte kepikõnnitud, aga varsti alustame taas kepikõnniga, saab seda peagi harrastatud juba 5,5 aastat. Ma olin vahepeal kodu vang, ehk siis laupäeval käisin viimati rajal ja ilmselt sain külma, kui külla minnes higisena õue istuma jäin. No ei oska mina arvestada, pole väga kaua aastaid külmetushaiguseid põdenud. Pean ennast korrale kutsuma, et alles kuu aja eest käisin operatsioonil, jah, kuu saigi täis ja ma olen 12 kg kergem, jee! Kerge on astuda ka, kuigi olen veel väga suur, aga ma tohutult armastan liikumist, ilma selleta on piin. Natuke olen veel nohus, aga ei pidanud koduseinte vahel kauem vastu lihtsalt. Oi, ma sain hulganisti imekenasid fotosid ka, sest rannariba sai pmst läbi käidud. Tegelikult suundusime kodust postimaja raamatuid posti viima, sealt edasi Hõbeda tänava kaudu Veeparadiisi peatuse juurde, sealt Tervise Paradiisi juurde ning laudteele, kuhu me sellel aastal veel jõudnud polnudki. Oi, lõhesurfaritel on täna õnnepäev. Klõpsasin üle 100 foto kokku, aga umbes 30 pean blogisse panema, ilma ei saa mitte kohe :) Mööda rannapromenaadi kulgedes sai ka imelist ilma, mis küll vahepeal sajuseks pöördus, nauditud. Isegi purskkaevaud veel töötavad. Ja mööda Rannaparki jõdsime muuli kõrval asuva laudtee ja Estonia mälestusmärgi juurde ning läbi Jahisadama koju. Sveni nägin ka, tegi rattasporti. Pärnu kirjanikud on sportlikud :) Olge terved!

Elu vanavanemate talus

ELU VANAVANEMATE TALUS „Palun too kaevust vesi enne ära kui sa põllule lähed. Mul on peopesa juba villis, ma lihtsalt ei jaksa nende kodutöödega hakkama saada.“ Pealinnas sündinud ja kasvanud noor pereema Karita ei suutnud kuidagi maaeluga leppida. Kogu elu pealinnas elades ei olnud tal õrna aimu ka mitte mida kujutab endast elu maal. Kunstripsmed ja geelküüned ning kõikvõimlikud massažid ja iluprotseduurid võtsid suure osa tema ajast. Lisaks käis noor naine peaaegu igapäevaselt jõusaalis ja erinevatel tantsutreeningutel, sest oma saleda talje eest tuli ju hoolt kanda. „Rahu, ainult rahu, toon ära. Aga ole siis muss ja pese need seakünad enne ära ka, need on juba liiga ropud. Olgugi, et sigadele pole see oluline.“ Penno nentis, et aeg-ajalt võiks siiski loomade toidukausse pesta, nii ei saa parasiidid ligi ja paljuneda. Tegelikult pidasid noored salAja sigu, sest nad ei olnud ametlikult talunikud ja nii, nagu nõuka ajal, võtad endale sead ja kasvatad, enam lubatud pole. „Väkk, ma jälestan seda tööd! Fakk, ma vihkan seda Eesti elu! Oleks need elektrihinnad normaalsed, poleks vaja siia kokasse kolida olnud!“ Nii nagu Karita ütles, nii ka mõtles. Kevadel oli nende pere otsustanud Penno vanavanemate tallu, mis juba paar aastat tühjana sesis, elama kolida, sest elu linnas üürikorteris muutus iga päevaga üha kallimaks. Lisaks sellele, et korteriomanik üüri tõstis, muutusid ka kommunaalkulud igakuiselt kopsakamaks, eriti elektriarved. Karita polnud üldse vaimustuses, et ta protseduurid saamata jäävad, aga äsjane uudis, et nad saavad lapsevanemateks, pani teda Pennoga nõstuma, elu maal tuleb odavam, kuid mitte kergem. Naine võttis halli alumiiniumtoobri, täitis selle kaevuveega ning valas seakünasse, mile peale aktiivsed koduloomad kohe seda lürpima hakkasid. „Kaduge minemaaaa! Aaapii, nüüd ma olen üleni pasaga koos! Väkk, ma hakkan oksele!“ Karita pühkis oma ligast otsmikku ja kadus öökides loomalauda nurgataha. Sead pääsesid laudast lahti ning tormasid põlluservale püherdama. Karita istus maha ja lihtsalt nuttis. Lisaks sellele, et ta hommikud algasid öökides ja oksendades, pidi ta päeva jooksul seda ebameeldivust kordi uuesti üle elama, sest kogu aeg iiveldas. „Siit sünnib pikk poiss, kui süda pidevalt paha on,“ targutas ämm, Penno ema Berta, kes aeg-ajalt maale noortele appi tõttas, sest vanaemaks saamine oli tema jaoks maailma kõige meeldivam uudis. Ja sündiski. Pen kaalus sündides suisa 5 kg ja oli 55 cm pikk. „Ikka õige mehemürakas, uus talumees, kes suudab ka seitse vakka tangusoola üksi alusele laadida,“ rõõmustas Karita isa, põline pealinlane, kes oli ennast vaid kultuurselt maamehetöödega kurssi viinud, luges palju ja käis kõik teatrietendused läbi. „Tõusta tuleb ikka kuke ja koiduga, et vili õigel ajal salve ja kartul mulda saaks! Egas maaelu pole meelakkumine! Tööd tuleb teha ja vaeva näha, et kõhutäit saada!“ Jah, targutada Penno äi oskas, aga kätt talutöödele külge panna mitte. Siidikäpp, muheles väimees endamisi, aga jättis selle targu enda teada, sest äiaga riidu minan ta ei soovinud. Äi oli lahke mees ja toetas noort pere materiaalselt. „Penno, kui Pen ükskord suureks saab, siis peaksime ikka elektri majja panema, muidu tal jäävad siin poolpimedas silmad haigeks,“ nentis Karita, kes polnud üldse õnnelik, et nende elamises andsid valgust küünlaleegid ja vanad pirrulambid, mille keegi meistrimees oli töökorda seadnud. „Kannatust, kallis abikaasa, kui me selle kohutava elektrihinna tõusu elame üle, elame ehk kunagi päris hästi. See, mis hetkel maailmas toimub, ja eriti veel Eestis elektrihindadega, pole kaugeltki normaalne. On viga valitsuses või kotermann kusagil mujal tegutsemas, seda ei oska meie öelda, aga mu kadunud vanaisa armastas alati öelda, et peale vihma tueb päike välja. Ise samal ajal taevasse vaadates. Vanaisa ma usun, tema ütemistes oli alati tõetera sees. Kui ma väike olin, uskusin, et mu vanaisa on võlur, sest tema soovid läksid kohe täide. Lisaks pidasin ma vanema nõiaks, sest tal kogu aeg midagi podises pliidil ning kogu taluköök oli ravimtaimede lõhna tulvil. Ja tema juurde käis palju rahvast neid tinktuure ja reviteesid ostmas, või kinkis vanaema neid niisama, egas mina ei teagi. Aga iga mure jaoks oli tal alati midagi sahvrist võtta, mõni tinktuur või leotis. Ning alati peale nende tarbimist sain ma kohe terveks ja tugevaks. Karita kuulas huviga abikaasat ja ta isegi vaimustus. „Kui õige hakkask ka neid tinktuure ja leotisi keetma, aga ma ju ei oska, ei tunne taimi ega oska nendega midagi peale hakata. Kes mind küll õpetaks?“ „Ohoo, mu naine hakkab maaleuga harjuma, ohoo!“ Penno tõesti tundis siirast heameelt oma naise üle, kes lõpuks hakkas maal elamisega leppima. „Ja elektrienergia kokkuhoiu eest võiks me talveks kogu perega soojale maale puhkama sõita,“ tõdes Karita. „No see oleks armas, aga sa unustad tõsiasja, et meie pudulojused vajavad meid ka talviti!“ nentis Penno. Karita mossitas. „Olgu-olgu, ehk leian emaga kompromissi ja ta tuleb siia meie reisi ajaks, aga vaid üheks kuuks,“ tegi perepea järelandmisi. „Jess, ma armastan sind!“ sõlmis Karita käed ümber abikaasa kaela ja andis talle musimopsi. 11. september 2022.a. Vana-Rääma

Jess, täna sain rajale!

Õigupoolest täna saime rajale. Nagu ikka, käime me koos Germoga rajal ja ma pean alati arvestama ka tema tervisliku seisundiga, mida ma muidugi ka teen. Täna oli meil mõlemal selline hasart sees, et jalutasime lausa 9,6 km. Esiteks on vananaiste suvi kohale jõudnud, seega on ilm ilus ja ma tegelikult kibelesin juba ka eile rajale, kuigi Tallinnast Pärnusse jõudes nägin bussiaknast kuidas päike loojus. Siiski suutsin mitte minna, sest eilne toitumisrežiim oli paigast ära, aga õnneks olid nii veresuhkru- kui vererõhunäidud korras. Täna hommikul vestlesin siin saatest, mida eile meiega koos salvestati, piilusin korra selle laupäeva HOOAEGA ning siis me kodust minema tuhisesimegi, kell näitas 11.06. Kulgesime mööda Tallinna maanteed Selverini, sealt pöörasime Kuldse Kodu rajale, sealt Ristikusse (haigla taha) ning hakkasime mööda Oja tänavat kodu suunas liikuma. Kuna söögiaeg oli ammu käes, põikasime Oja Selverisse, tegime väikse lõuna pingil istudes ja suundusime Tähe tänavalt Rääma tänavale. Selline mõnus Rääma linnaosa ring. Aga Agape teeotsas helistas Avekene, siis pöördusime veidi maad tagasi ning Ave juurest istusime autole ning sõitsime armsatele Ruthile ja Ülarile külla. Tänan pererahvast (ja naabrimehi) lahkuse eest, aitäh! Ja teid kõiki oli armas näha, muidugi ka Avekest :) Selline mõnus päev on õhtus. Positiivne ja helge, nagu elu ongi. Olge teie ka õnnelikud ja rõõmsad! 10. september 2022.a. Vana-Rääma