Jaajaa, asi on naljast kaugel :)
Täna korjasin enamuse tammeriisikaid tammede tüvede küljest. Muidu ikka kasvavad need tammede lähistel ja maadligi, aga täna korjasin isegi murdunud oksakoha küljest. Pealegi olen tavaliselt tammeriisikaid korjanud septembris. Fotot ma ei teinud, Germo seisis eemal ja mu käed olid juba ligased, no kindad olid ligased. Ah, mis ma siin ikka vabandan, ühe pildi tegin vaid metsas, kahest põnevast tegelasest, kelle "tvoiniki(ks)" ristisin.
Seenel käisime endiselt Pärnus. Ja umbes 6 km sai maha käidud, paras trenn. Sain pool suurt ämbri täit. Seened: männiliimikud, tammeriisikad, kukeseened, puravikud, väga palju erinevaid pilvikuid ja ka minu lemmikuid - krõmpsuvaid pilvikuid ehk kuiv pilvikuid, lambatatikuid, liivatatikuid jne... Kui ma oleks umbes nädala aja eest sinna piirkonda seenele sattunud, oleksin ilmselt hiiglsuurtest kuivpilvikutest hiigelämbri täis korjanud, tänaseks olid enamus ussitanud ja vanad. Oi, kuidas ma neid seeni armastan! Esiteks on need hoopis teistsugused kui teised pilvikud, isegi lõigates krõmpsuvad ja maitse on magus, ei kee kokku ka. Ja neid on nii põnev leida ja korjata, ajavad nii nagu tõmmuriisikad rägastiku üles, aga need on valged või heledad ja paremini nähtavad kui tõmmukad. Viimaseid ma sellel aastal Pärnu metsadest veel leidnud ei ole.
Männiliimikud pistavad vaikselt nina välja, mõnusad pehmed ja magusad seened, keevad lillaks. Üldiselt paningi ma kõik keema kuna puravikke sain vaid 2 (teised olid ussitanud) ja kukeseeni umbes 10. Aga puuke oli täna ohtralt. Ühe sain metsas kõhult kätte, teise kodutänaval heade tuttavatega vesteldes ja 5 kodus ennast pestes. Tundub et sügise eel ilmub neid rohkem, siiani olin vaid paari kohanud.
Mis seal ikka. Enesetunne on ülihea, ma olen ju kirglik seenelkäija. Sõltlane :) Ja ma ei väsi kordamast, mulle meeldib neid otsida, korjata, puhastada, sisse teha ja süüa. Täielik seenehoolik!
Mine sinagi metsa!
Mõni jäädvustus ka:
 |
| kõige peal siis kuivpilvik, paras pirakas ja mõnus :) |
 |
| ... |
 |
tvoiniki |
12. august. 2020.a.
Vana-Rääma
