neljapäev, 7. mai 2020

Jaansoni rada 177. päev


 No tänane rajatamine läks küll veidi vett vedama, aga pole hullu, liikusime siiski.

 Tegelikult olen ma viimastel viiel päeval n-ö. kevadaktiivne olnud, ukseesine vajas korrastamist, aknad said väljaspoolt pestud, 4,5 ruumi talvepuid kuuri laotud ja lisaks aitasin veel ka naabrinaisel puid laduda. Aga täna oli kindel plaan rajale minna ja seda me teostama ka hakkasime. Mis siis juhtus? Ei juhtunud muud kui ilmataat otsustas pätti teha ja meid märjaks sadada. Lisaks märjana eriti tuulises Pärnus kepikõndida just soovitav ei ole. Nii me Germoga, lisaks postimajale, mööda poode kondasimegi. Nii mõnigi pood on juba õnneks avatud.

 Kepikõndisime umbes 2,5 km, asi seegi. Kui eile oli Pärnus suvi, siis täna on suht jäine õhk. Tegelt plaanisin köögiseinu värvima hakata aga värv ei sobinud. Nii ma siis oma toalilled ümber istutasingi ja osad õue panin. Ehk ei tule öökülma. Kahtlane on ... Homme lähen lillepoodi, mullakastid on ootel.

 Olge terved!

Fotod:
minek ...
...
...

erinevate ajastute kultuurehitised üheskoos...

üle silla ...



7. mai. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , ,

LINNUTIIVUL - Hille Karm


 Vastu eilsest sain loetud Hille Karmi romaani "Linnutiivul." See on esimene raamat, mille selle autori loomingust läbi lugenud olen. Varrakus on lihtsalt nii ülisoodne pakkumine, kasutasin taas võimalust.

 Päris omanäoline lugemine, selline naiselik joon, ürgnaiselik.
Tõsi küll, algus minu jaoks venis, oli liiga kirjeldav, aga siis hakkas minema, hakkas haarama ja kuni lõpuni välja. Kuigi ma tahaks edasi lugeda. Elasin tegelaskujudele õhinaga kaasa ja nüüd mind huvitab ka nende edasine saatus.

 Hille Karmil on väga teistsugune käekiri. Ilmselt tunnen ta teksti ka siis ära, kui juhtun mõnda katkendit lugema, millel pole autori nime all. Ma ütleks et see on ehe naistekas, mis vist meestele eriti huvi ei pakuks, kuigi võiks.

 Romaani peategelane Tessa, kes on mehest lahku kasvanud, või vastupidi, on väga kirglik ja naiselik naine, kõigi oma vooruste ja puudustega. Kui ta tunneb et tahab vabadust, teeb ta selle mõtte teoks. Kolme täiskasvanud lapse emana on tulnud aeg oma elu elada, tehes seda, mida hing ja ihu ihaldavad. Mõnes mõttes ei löö Tessa ka risti ette. Tüüpiline eesti naine...ma ütleks! Mitte, et ma tema käitumisega nõus oleks. Aga Tessa on Tessa ja mina olen mina.

 Lugemine oli tõesti haarav. Autor kirjeldab ka, lisaks naise hingemaailmale, tema seksuaalseid fantaasiaid ja mitte ainult. Aga paraku on ka seksil elus määrav osa ning kui abielupaar, kes on aastakümneid koos olnud, ei leia teineteises seda kirge enam, kulgeb elu oma tahtmist ja rada mööda, otsides ihulisi naudinguid mujalt, aga jäädes ikka hingearmastust tundma. Tõehetked elust enesest. Lõppude lõpuks liidab armastus paare rohkem, kui on tegu tõelise tundega, mitte toore lihahimuga. Muidugi on hea kui need käivad käsikäes.

 Paljastub ka tõde, et üks kolmest lapsest pole oma abikaasaga soetatud ... Kes, kus ja mis? loe ise!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LINNUTIIVUL

Autor: HILLE KARM
**********LOE ARVUSTUSI (0)
 1 Google +0  0 Share0

Romaani peategelane on küpses eas Tessa, kes oma sünnipäeva jooksul kohtub näost näkku või telefonitsi nii tuttavate kui ka võõraste inimestega. Lugejale avanevad naise suhted oma pereliikmetega ja tema seksuaalsed elamused. Raamatus on eriline koht kajakatel, Tessa lapsepõlve pühadel lindudel. Ajalik ja ajatu, nähtav ja nähtamatu – kõik näikse koos olevat linnu tiivalöökides. Valgete linnutiibade saatel saab lennata läbi elu, mis pole muud kui unenägu.

7. mai. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

laupäev, 2. mai 2020

LE RHINO 2 - Liisi Õunapuu


  Ja nüüd saigi "Le Rhino 2" loetud. Kahju on natuke. Tühi tunne.
Kui sa elad ühte raamatusse (no kahte) sisse ja viibid selles umbes nädalajagu päevi ning see läbi loetud saab, tekib tühi tunne. Vähemalt minul. Mõnikord tahaks edasi lugeda, aga pole ka mitte midagi hullu, kui sellel sarjal kolmandat osa ei tule, lõppes ju kenasti. Muidugi oleneb kõik autori fantaasiast ja soovist, kas kirjutada veel edasi või mitte. Usun, et kirjanik Liisi Õunapuu suudaks ka kolmanda osa sama põneva ja lustakana kirja panna, sest fantaasiat tal jagub ning huumorisoolikas pole ka mitte umbes.

 Samas olen ma lugenud niiöelda punnitatud raamatud, kus autor kirjutab üha uusi osasid juurde aga need on lõppenud fiaskoga ... Nimesid ma ei nimeta. Ja Liisile ma panustaks ;)

 Mina tänan südamest nende emotsioonide eest, mille neid kahe osa lugedes sain, aitäh!

 Oi, no ma elasin kaasa ... kui tuli Alex, olin isegi veidi Mirthi peale pahane :D Vaat just nii toimib see raamat.
 Elu Le Rhinos kulgeb edasi, läheb üha põnevamaks, sest nii mõnigi huvitava karakteriga tegelane ilmub juurde ning nii mõnegi endise tegelase anded paljastuvad. Mirth vahetab elukohta. Boss abiellub. Mirthist saab mõneks ajaks Boss.
  Nalja saab rohkem kui nabani. No nii lustakalt kirja pandud! Hoian nüüd sellel autoril silma peal, vot nii!

 Kui ka sina tunned, et soovid tuua oma ellu huumorit siis osta või laenuta see raamat. Soovitan! Ja rohkemat ma reeta taas ei taha. Samas tean, et väga paljud, kes mu blogipositusi loevad, leiavad siit soovitusi, mida lugeda.

 Liisi, kas on veel mõnda raamatut oodata?

Ja nüüd Rahva Raamatu lehelt ka:RAAMAT

LE RHINO 2. OSA

Autor: LIISI ÕUNAPUU
**********LOE ARVUSTUSI (0)
 13 Google +0  0 Share0

„Le Rhino” teine raamat jätkab peategelase Mirthi elukäigu ja tundeilma kirjeldamist. Mirth töötab endiselt Le Rhinos, kus kõik püüavad toime tulla kaotusvaluga lahkunud töökaaslase pärast, kelle rõõmsameelne vaim näib majas ikka veel ringi uitavat. Et aga Le Rhino töötajad on omamoodi armsate veidrustega, siis aitavad nad tahes-tahtmata üksteise kurbust leevendada. Värvikaid tegelasi lisandub veelgi ja üha uued sündmused ei lase mineviku külge klammerduda.
Liisi Õunapuu debüütromaaan „Le Rhino” leidis äramärkimist 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ja ilmus samal aastal ka raamatuna, võludes lugejaid oma lustakuse ja mängulise stiiliga. Ka „Le Rhino“ teine raamat hoiab ootamatutest pööretest tulvil süžeega lugejat põnevil, sümpaatsed tegelased aga lausa sunnivad oma rõõmudele ja muredele, kordaminekutele ja äpardustele kaasa elama. Ja nagu eelmises raamatus, mängivad siingi taustarolli kulinaarsed hõrgutised, mis võivad maiasmokkadel panna suu vett jooksma.


2. mai. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

Las murdub aeg, mis loodud lõppema


  LAS MURDUB AEG, MIS LOODUD LÕPPEMA

Kui üle järve laotub maale rahu,
ta kohal taevas tinajas on, hall.
Siis läbi hommikuse pitsivahu
näe tõuseb päike, nagu kirgas pall.

Niisama kirkaks mõtle sina kevad,
loo kujutluses puna palgele.
Ja siis kui murepilved kaugenevad,
näe värve, aja ennast jalgele!

Las maalib loodus lilled sinu õue.
Las murdub aeg, mis loodud lõppema ...
Ja ükskord siis, kui valmis saab su lõuend,
sa tajud kuidas iseeendaks saad.


2. mai. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

neljapäev, 30. aprill 2020

Täna ilmunud "Nelli Teatajas, " Saatus & Saladustes" ning "Müstilistes lugudes"


 Täna ilmus ka selle nädala "Nelli Teataja" number, sest homme on pühad. Sealt saate lugeda Antsla vallavanema vastust Jana mure kohta. See lihtsalt ei jõudnud eelmisel korral lehte, sestap on selles numbris. Ajaleht ilmub vaid korra nädalas. Aga olgu siin mainitud ka, et asi hakkas liikuma, kõik 3 osapoolt said esmaspäeval kokku ning Jana andis teada järgmist:
Olukord on positiivselt lahendatud .Ootan veel lõpplahendust ,loodan ,et ka see tuleb positiivne. Naabritega mingit tüli ei ole ja kõik on korras.Ma ei saa vist seda lisada ,et mina ei ole pealkirja välja mõelnud, et Andrus Veerpalule halba valgust heita.

Ja olgu ka mainitud, et eelmise artikli pealkiri ei olnud minu poolt pakutud, ka Jana poolt mitte. Eks ajakirjandus lisab ikka sellised pealkirjad, mis nende arust paremini müüvad.
Ütlen ka seda, et ma ei soovita pea norus istuma jääda, kui olukord tundub lootusetu, kaasa asjasse meedia ja asi hakkab lahenema. Nii on.
Kahjuks ei ole see ainuke juhtum meie kallil kodumaal. Artikli ilmumise järel oli mu postkast lugusid täis.
Jana on hea ema, aus ja õiglane, kes hoolib oma lastest, sest nende heaolu nimel ta võitlebki. Mina ei salli ebaõiglust, nähes seda appihüüdu Jana ajajoonel, sekkusin. Teen vaid oma tööd ja olgu taas mainitud ka see, et ajakirjanduses ei kirjuatata vaid positiivseid artikleid, sest elu ei ole üleni positiivne. Sestap ma eriti ei taha sarnaseid artikleid kirjutada, teen seda erandjuhul. Antud korral ma ei suutnud vaikida, olles ise pärit paljulapselisest perest ning mõistes Jana ja ta pere olukorda. Lisaks on Jana andekas kunstnik, väga paljude raamatute illustraator (kaasa arvatud minu osad raamatud) ning tema leheküljega saad tutvuda siin: VALGE kunst.

 "Müstilisse lugudesse" kirjutasin põneva loo empaat Antonina Kersnast, kes oli aastate eest üks "Selgeltnägijate tuleproovi finaliste." Head lugemist ja tänud Antonina!

 Lisaks on samas ajakirjas ka minu lühijutuke "Ära jäta lahkunu tuhaga urni koju."

 Ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin Aivar Lembitu luule. Head nautimist!

 Kui ka sina tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

Kui ka sinul on mõni lugu rääkida, võta ka minuga ühendust.

Olge kõik terved ja rõõmsad!

Fotod:
...

sellised siis ...
lugu "Nelli Teatajas"

Aivar Lembitu luule

Antonina lugu


30. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , , , , , , ,

LE RHINO - Liisi Õunapuu


 Eile õhtul kell 23.30 panin selle raamatu käest riiulisse ja ilma pikemalt mõtlemata võtsin Liisi Õunapuu "Le Rhino 2." lugeda. No mõlemad on mul kodus olemas, sest sain need "Varraku" kirjastusest soetada vaid 5 euro eest. 1 raamat 5 eurot, kokku siis ikka 10.

 "Le Rhino" on Liisi Õunapuu debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel.

 Juba pikka aega käisin veebist neid piilumas ning jõudsingi soodsama hinna ära oodata. Kindlasti on need raamatud väärt ka kõrgemat hinda, asi on lihtsalt minus, ma tahan raamatuid omada ja "hullu lugejana" on mul juba kodus päris mahukas raamatukogu.

 Liisi Õunapuu käekiri on väga eriline, täiesti teistsugune. Kogu süžee on kirjutatud huumorivõtmes, kuigi sõnum ise ei olegi väga humoorikas. Aga huumor on ju positiivse energiaga, sestap sellised raamatud väga müüvad. Minu jaoks vähemalt. Ja vahepeal tuli isegi pisike kadeduseuss mind närima ... oskaks ise ka nii humoorikat raamatut kirjutada! Aitäh selle elamuse eest, hea Liisi!

 Tõsi küll, algul tundus, et tegevus tammub ühel kohal, aga see ei häirinud üldse, pigem lisas pinevust ja põnevust. Kogu see mänglev kergus, mis läbi huumoriprisma lugeja meeltesse jõuab, jõuab niikuinii! Oli ka hetki, mil panin raamatu käest ja lihtsalt naersin ja naeratasin. Ehk siis samastasin oma eluga mõnel määral. Äratundmine.

 Ühel hetkel muutub peategelase Mithi elu päeva pealt. Mõmmik jätab naise maha. Mirth satub masendusse ja vegeteerib nelja seina vahel pikalt, kuni üks põnev väljakutse toob ta ellu tagasi. Ta leiab tööd ühes põnevas kohas, nimega "Le Rhino" ning elu võtab positiivse pöörde. Le Rhino on eriline kohake, humoorikate tegelastega ning, lisaks tõsielule, jutustab autor kõigist ja kõigest lustakalt, mis ongi elus edasiviiv jõud - positiivne energia.

 Soovitan väga seda raamatut lugeda neil, kes elavad pidevas koroonahirmus, ega suuda näha värve! See raamat on teraapiline!

 Ootan juba millal saan teist osa edasi lugeda!

Väga hea lugemine!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

LE RHINO 1.OSA

Autor: LIISI ÕUNAPUU
**********LOE ARVUSTUSI (2)
 12 Google +0  0 Share0
„Le Rhino” on koomilises võtmes kirjutatud lugu noorest naisest, kelle ta kallim ootamatult maha jätab, misjärel kogu naise maailm variseb põrmu. Üsnagi veidratel asjaoludel satub ta mõne aja pärast kohta nimega Le Rhino – harjumuspärasest sootuks teise keskkonda, omamoodi imedemaale, kus tema kaaslasteks saavad isikupärased ja värvikad tegelased. Koos jagatakse nii suuri kui ka väikeseid rõõme, aga ka muresid. Tänu uutele sõpradele hakkab muutuma peategelase senine mõtteviis, kuni muutub kogu tema suhtumine maailma, inimestesse, armastusse ja iseendasse – mõistagi positiivses suunas.
Raamatut iseloomustavad mõnus huumor ja lustakas ning mänguline jutustamisstiil, tänu millele mõjub teos äärmiselt kaasakiskuvalt ja tujutõstvalt. Naerukohad on tagatud! 
„Le Rhino” on Liisi Õunapuu (snd 1986) debüütromaan, mille käsikiri leidis äramärkimist Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaani­võistlusel. Lisaks kirjutamisele tegeleb Liisi joogaga, õpib nüüdistantsu ning omandab tarkusi, mis õpetavad oma õnne eest vastutama ja elust rõõmu tundma. Ta usub siiralt, et huumor päästab maailma.


30. aprill. 2020.a
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 28. aprill 2020

MINEVIK ALGAB HOMME - Urve Tinnuri


 Eile õhtul käisin Jannseni Omniva pakiautomaadist trükilõhnalist raamatut välja toomas. Aitäh, kallis Urve! Loetud sai Urve Tinnuri järjekordne romaan "Minevik, algab homme," mis kätkeb endas ühe keskkooliõpilase elu seitsmekümnendate algul Tartus.

 Madle, kelle vanemad lahutavad, jääb isaga koos kodutallu elama. Vend Vilmar on juba oma elu peal ning elab mujal. Ema leiab uue mehe ja kolib Saaremaale. Ja siis otsustab Madle, äsja põhikooli lõpetanud neiu, minna Tartusse õppima. Ta leiab väikese nurgakese ühe memme elamises, kus memm kasutab teda igas mõttes ära. Kuulelik Madle allub memme korrale.

 Madle isa ei saa ema kaotusest üle, hakkab jooma. Madle külastab kodutalu harva, lõpuks enam üldse mitte, sest rahamaias joodikust Klaara abiellub tema isaga ja igasugune olukord väljub kontrolli alt.

 Siin hargneb ka vanema mehe ja noore naise armastuslugu, mis on väga romantiliselt ja südamlikult kirja pandud, nagu Urve raamatud ikka. Kirjanik Tinnuri kirjutab ilmselt südamesulega ja tema romaanides ei puudu ka poeetiline taust, romantika, mida ma väga naudin.

 Lisaks on see raamat väga õpetlik, seda peaks ka lugema tänapäeva noored, siis mõistaks nad paremini milline oli nende emade-vanaemade elu nõuka-ajal, mil midagi polnud saada, elati vaesuses ja õpilased, kellel polnud kusagilt abi loota, olid sunnitud kooli kõrvalt tööl käima. Lisaks oli neil austus vanemate inimeste vastu, isegi siis, kui see kamandamine ja ebaõiglus neile haiget tegi. Ühest küljest on see kurb, et tollal oli palju piiranguid, aga teisest küljest olid toonased noore distsiplineeritumad. Tean, millest räägin, olen ise sündinud seitsmekümnendatel.

 Rohkem ei tahagi reeta. Raamatud peaks kohe ka kauplustesse jõudma, ühes Rahva Raamatu poes juba on.

 Siirad tänud, armas Urve, selle vapustava elamuse eest! Ootan juba kannatamatult järgmise raamatu sündi! Ja nüüd on mul taas üks pühendusega raamat juures. Olen õnnelik!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MINEVIK ALGAB HOMME

Autor: URVE TINNURI
**********LOE ARVUSTUSI (0)
 1 Google +0  0 Share0

Pärast vanemate lahutust läheb 16aastane Madle õppima Tartusse, et pääseda eemale ühtäkki tühjaks ja kõledaks muutunud lapsepõlvekodust. Ta ema kolib koos uue elukaaslasega ära, vend pühendub oma äsja loodud perele, isa võitleb enesekaotusega, suutmata eluga enam järje peale saada. Madlel ei jää üle muud, kui püüda omapäi toime tulla. 
Teos kõneleb kaotatud lootustest, minevikudeemonitest, süütundest ja iseendale andestamise oskusest, samuti sügavast, hullutavast armastusest, mis ei tunnista vanuselisi piire.
Tegevustik toimub 1970ndate alguses.

28. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,
Tellimine: Postitused (Atom)