neljapäev, 25. juuli 2019

Päike, meretuul ja rannaliiv

Orajõe rannas

 Üleeile sai rajal ja seenel käidud, nii plaanisingi eile rannapäeva teha. Nagu tellimuse peale helistas varahommikul õde Reet ja teatas, et tuleb turnee. Mõeldud - tehtud!

 Kõigepealt sõitsime Häädemeestele, külastasime seal mõnda kohta ning armas oli üle aastakümnete kohata kooliõde Aget! Uute kohtumisteni! Astun kindlasti kunagi taas trahterist läbi.

 Edasi kulgesime Kablisse, ühte üliarmsasse Eestimaa külakesse, kus möödusid mõned aastad minu lapsepõlvest. Kabli pagar on väga kuum koht, isegi parkimiskohta oli raske leida. Igal pool sai mõni fotojäädvustus ka tehtud.

 Läbi Orajõe külakese, kus sai ka ühest armsast majakesest pilti tehtud, sõitsime Krapi randa. See on rahulikum kohake Lemme ja treimani vahel, RMK looduskaitse alal. Käisime Germoga ka kahel korral vees ning vedelesime koos õega mõnda aega saunalinal. Sellest porgandikreemist oli kasu, Reet, olen küll tulipunane, kuigi panin juuksed turjale kaitseks, aga mitte kusagilt ei valuta. Jumal tänatud, et soovitasid mul seda peale määrida! Germo on ka jumekas.
  Kuigi lained tõid külmi hoovuseid kaldale ja üritasid meid vees lausa loopida, nautisime täiega. Nagu nautisime kogu eilset päeva, millest kirjutan lausa 2 blogipostitust, sest need ühte ei sobi.

 Krapi rannast sõitsime oma kunagise armsa Metsapoole koolimaja juurde, ei saa ju sellest maailma ilusamast koolimajast lihtsalt mööda sõita. Ka seal tegime mõned klõpsud. Edasi sõitsime juba väljamaale - Lätti. Tegelikult oli plaan Ainaži muulile minna, aga parkla oli autosid täis, keerasime otsa ringi ja kulgesime kodumaale tagasi. Nostalgia ikkagi.

 Tegime Orajõe rannas väikse peatuse ja fotosessiooni ning järgmine peatus oli juba Kablis, endise poe ja kultuurimaja juures. Need oli ka vaja pildi sisse panna. Nagu ka paadike kultuurimaja juures. Peatusime ka Kabli magalarajoonis ning jäädvustasin veel ühe armsa majakese pildile. Küll mul on ikka palju kodusid olnud! Ja kõik on endiselt armsad.
 Bruno, muideks, me tundsime sind ära küll! :)

 Reet, aitäh selle mõnusa turnee eest!

Fotod:
Selle raudvärava taga, Häädemeeste Luteri kalmistul puhkab mu vanavanaema Ann Kiisk...
Kestab Kabli Päikeseloojangu Festival
Germo Kabli pagari ees
Juta ja Raivo Kabli pagari ees...
kodumaja Orajõel..
majast kuuldus "rändamisest väsind koju jõuan taas..."
selline uhks tualettmaja
Krapi RMK
Reeda minek
Germo tulek
läbi kõrkjate...
mina olin ka. ausõna
päike, meretuul ja rannaliiv...varbad ka
Germo Krapi rannas
maailma ilusam koolimaja!
mina Metsapoole koolimaja ees
Reet Metsapoole koolimaja ees
Reet sai Orajõe rannas tiivad :)
Reet ja Kabli paat
mina ja Kabli paat
Germo tädi Reedaga Kablis paadi juures
lapsena käisin sellest poest kommi ostmas...
Puude taga asub Kabli kultuurimaja
maja Kablis, kus elasin lapsena

25. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 23. juuli 2019

Jaansoni rada 161.päev


 Kuu ja 5 päeva polnud rajale kepikõndima saanud, mis ei tähenda seda, et ma ei liiguks. Liigun ikka ja kaalunumber pole ka tõusnud, sest toitun jätkuvalt tervislikult. Kuigi mõnel päeval olen ka pattu teinud ning bussiga sõitnud, et asju ajada. Lihtsalt keerulised ajad on olnud, keeruline ja äärmuslik suvi.

 Täna läbisime 7 km. Ehk kaks ühes. Lisaks kepikõndimisele, harrastasin ka teist lemmiktegevust - seenelkäiku. Ja seened on nüüd kenasti purki soolatud. Kõik soolasin, nii kukeseened, kogritsad, lepaseened, männiriisikad, pilvikud kui ka lambatatikud. Kogritsaid on sellel aastal palju ja neid ma ka korjasin. Ma lihtsalt ei tarbi enam suhkrut ega äädikat, sestap ma neid ei marineeri ka. Tõsi küll, kookosrasvaga hautan seeni ikka ja panen purki. Säilivad hästi, ei ole vaja sügavkülma panna.

 Tervis jurab, vererõhk on olematu, sestap olen nagu vatist. Eile sain perearsti õega telefonitsi rääkida ja reedeks aja kinni panna. Perearst naaseb ise kolmapäeval puhkuselt. No ei aita ka kange tee ja kohvi joomine, need ei tõsta üldse rõhku. Lisaks võin ma vaid 3 tassi kohvi päevas juua. Helistasin 1220, aga abi ei saanud, soovitati šokolaadei süüa, aga diabeetikud ju ei tohi. Arvasin, et rajale minnes suudan natuke vererõhku üles pumbata, aga ei midagi, pigem vastupidi. Nii pidin ma seeni korjates mitmel korral kokku kukkuma, sest vererõhk on tõesti madal. Otsustasin, et jätan homme ja ülehomme hommikul vererõhutableti võtmata, muidu võtan hommikuti Sanorali, aga ilmselgelt see ka ei sobi mulle. Eks reedel selgub.

 Pühapäeval sain endale vererõhu aparaadi ja nüüd ma siis aktiivselt mõõdan, reedeni.
Pühapäevased näidud:
96, 67, 91
106, 68, 91 (peale kohvi joomist)

Esmaspäevased näidud:
 116, 81, 88 (hommikul enne tableti võtmist)
104, 75, 83
92, 69, 77
98, 72, 77

Teisipäevased näidud:
109, 76, 74 (ärgates, enne tableti võtmist)
96, 80, 96 (peale tableti võtmist)
96, 69, 87
92, 68, 89 (peale kohvi joomist)
93, 71, 78

No kohutav on olla sellise madala rõhuga, jõuetus ja apaatia. Igavene jama, aga ehk siis reedel selgub.

 Muidu hakkan elurütmi rööpasse saama. Olge teiegi rõõmsad!

Fotod ka:
Germo on, tänu tervislikule toitumisele, kaalu kaotanud
rajal
2 km läbitud...
3 km läbitud...
käänak
keema
seened purgis


23. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma




esmaspäev, 22. juuli 2019

Mööda juuri...





 Viimased 2 nädalat on mu elus olnud väga kirjud. Viimase nädala sisse mahuvad sünnipäev, nimepäevad, 14. aastapäev, matused, pulmad jne ... Emotsioonid kõiguvad äärmusest äärmusesse. Täna hommikul oli üle pika aja see päev kus ma ei pidanud vara ärkama, aga ärkasin ikka, bioloogiline kell ajas mind juba peale 8 üles.

 Eile sõitsime noorema vennaga mööda kodukandi radu. Germo oli ikka ka kaasas. Juba peale kella 10 startisime Pärnus Lääneranna valda. Venda ootades käis ilge pauk ning mu kodutänav kihas rahvast, sest liinibuss sõitis autole uksele) otsa. Ja endiselt kihas ka Uku esine rahvast. Meie manööverdasime ennast linnas välja teisi teid pidi.

 Endiselt on kalli Ema aed Lõpel lilledest tulvil ning nüüd on ka äädikapuu 3 uut võrset ajanud, küll need on armsad! Nii möödusid mõningad hetked kalli Ema aiamaal ja kodus ikka ka. Siis suundusime edasi.

 Olen sündinud endises Koonga vallas (praegu Lääneranna vald), Veltsa külas, mis asub mõni kilomeeter kuulsast Mihkli külast eemal, üsna Mihkli laadaplatsi ja kalmistu lähistel. Ma ei olnud aastakümneid käinud oma sünnikodu vaatamas ning eile me põikasime Veltsa külla sisse. Minu õnneks on maja alles, kuid Veltsa küla on üsna inimtühjaks jäänud. Minu kodumajas elatakse. Ehk siis see samune silikaadist hall kortermaja - see ongi minu esimene kodu. Elamsime alumisel korrusel, vasakut kätt.
  Üks selle maja elanik tuli oma kurja koera Reksiga (kellest sai kohe mu suur sõber) välja ja keelas koera, kellele ma kohe pai tegin. Ma ei karda ühtegi koera. Nii see reks kogu aeg niutsus ja sõprust tugevdas.

 Veltsa külas on vaid mõni üksik suitsev korsten, paljude majade katused on tänaseks sisse vajunud ja unustustehõlma jäetud. Õnneks uhkes pargimajas, kus kunagi elas Ülo Roosileht, ikka elatakse, aga ka mitte aastaringselt. Noorem põlvkond hoiab kodumajal hinge sees just suviti. Seda oli rõõmus tõdeda.

 Edasi kulgesimegi Mihklisse, kus malevlased tööd tegid ja laadajärgset platsi korrastasid. Lava oli veel üleval. 20. juulil toimus ju järjekordne Mihkli laat, lausa 31. korda juba. Ise ma sellel aastal sinna ei jõudnud, ei plaaninudki. Tegelikult juba 12. juulil algas see kirikukontserdiga. Nagu ikka.
  Üsna laadaplatsi lähistel ilutseb iidne Mihkli kalmistu, kuhu sai ka meie maailma kallim Ema maetud. Veetsime selles rahupaigas tunde ning viisime Lõpelt, kalli Ema aimaalt sinna ka sülemi liiliaid, mis olid Ema lemmiklilled. Ka vanaema ja vanavanaisa haual sai käidud ja küünal süüdatud. Kogu Mihkli kalmistu säras küünlatuledes, sest just laadapäevil jõuab kaugemaltnurga rahvas oma lähedaste kalmudele.
 Lonkisime ka Mihkli kalmistu vanemas osas, mida rahvasuu kutsub Saksa aegseks kalmistu osaks. Ka vana kabeli, millest on alles jäänud vaid varemed ja üks ristike, juures käisime. Mihkli kalmistu on kenasti hooldatud ja ääristatud paekivi aiaga. Kogu Mihkli maapind on paene, üks paesemaid pindu Eestis.

 Edasi sõitsime Lihulasse, Birgiti trahterisse sööma. Seal on hästi maitsvad toidud ja seal toimusid kolmapäeval ka kalli Ema peied.
  Teel Pärnusse tagasi põikasime ka läbi Oidremaa külas, seal elab üks mu vendadest perega. See külake on mulle väga armas siiani, sest seal veetsin ma oma nooruse (kõlab jah nagu ma oleks vanainimene) :) Sellest külast kirjutan ka oma järgmises lasteraamatus PETU VAHETAB ELUKOHTA, mille kirjutamine hetkel kahjuks seisab, aga vähemalt pool raamatust on kirjutatud. Küll tuleb ka aeg, mil ma edasi kirjutama hakkan.

 Aga mis ma siin ikka, fotod kõnelevad ju ka.
Vennale Matile suured ja siirad tänud selle turnee eest! Aitäh!
imekenad Jaapani äädikapuu tõlvikud
imekena Jaapani äädikapuu Ema aiamaal
üks äädikapuu kolmest võrsest
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
lilled Ema aiamaal
imeiludused kalli Ema aiamaal!
kalli Ema lemmiklill on Liilia
lilleke Emaksese koduläve ees...
minu sünnikodu(maja) Veltsa külas
kalli Emakesega...
meie Germoga kalli Ema (Vanaema) kalmul...
perekond Tambergi (Ema poolse suguvõsa) rahula...
siin puhkavad minu vanavanaisa ja vanaema. vasrti lasen ka hauaplaadi teha...
aatakümnete eest käisin ka selle ausamba avamisel...
mälestusmärk, kus alles 12. juulil mälestamas käidi...
vana kabeliküngas (varemed) ja ristike
kallis Ema puhkab...
...
avarii meie tänavas, Uku ja Aleksandi vahel...


turnee 21. juuli
blogimine 22. juuli. 2019.a.
Vana-Rääma