esmaspäev, 14. mai 2018

Jaansoni rada 99.päev


 Reede ja laupäev jäid rajal käimata kuna taastusin hüppeliigese traumast, aga täna oli rajal väga mõnus. Ma meelega ei läinud päeval, sest selle kuumusega on päeval kepikõndida paras piin. Ja õhtul ei olnudki rajal eriti rahvast, imestama pani. Kuid seda parem oli harrastussporti teha. Käisime rajal koos Germo ja Maarjaga ning läbisime 6,3 km.

 Õnneks jätkub ka raja rekonstrueerimine ning osa rajast on killustiku all ning nad on rada laiendanud, oligi enne liiga kitsas.

 Mõnus toominga lõhn saatis meid kogu tee ning imeline linnulaul ka. Kui ma vaid saaksin selle teieni tuua!

 Sääski oli meeletult, aga muud midagi häirivat ei olnud. Enesetunne on ülihea, ei mingit väsimust, kuid koju jõudes oli mul vist ka iga juuksekarva otsas higitilk, kuid see on hea. Ja janutama ajab siiani.

 Lisaks rajale tegelesin täna veel oma uus aia (poolvend eile euroalusest nikerdas) ülevõõpamisega, vana mootoriõliga võõpasin ja täitsa ilus sai. Vähemalt veidike privaatsem nurgatagune, ehk siis mina kutsun seda kohta hellitavalt terrassiks. Ja tänane hommik algas mul terrassil koos kohvi ja võileibadega. Olin sellest ammu unistanud. Päike isegi veel piilus  kuid varsti keeras ära. Hea jahe kohake istumiseks. Teha on veel küll, aga juba sai natuke killustikku toodud, et kole nurgake (mullaauk pmst) ära täita. Plaan on veel väike varikatus ka peale teha ja põrand terrassilaudadest, mida mul veel pole. Aga kui sinul, mu hea sõbrake, juhtub üle olema vanu terrassilaudu siis ma väga, väga vajaksin neid. Aitäh!

 Fotod:
hommikukohv õues...
läheb teiskordseks ülevõõpamiseks...
eilse ühekordse kihi all alles..
ta piilub üle mu kuuri katuse...
rajale minek...
ilus...
Germo ja Maarja
killustik maas ja aerulambid püsti...
2 km läbitud...
3 km läbitud...
Maarja
lemmikkohas...


14. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

KÜPSISEPARADIIS EHK KAKSTEIST KUUD- Kerttu Rakke


 Nüüd sai see menuk lõpuks loetud. Aitäh, armas Kerttu selle põneva elamuse eest!

Juba aastajagu päevi seisis see raamat mu öökapil, no nii magustoiduks, sest küpsised ju on magusad. Ok, see selleks. Lugesin seda raamatut päris pikalt kuna on suvi ja suviti ma ei raatsi väga lugeda, ilmad on ilusad ja teha on palju. Aga väga armas on vastu hommikut voodisse minnes haarata öökapilt raamat ja lugeda. Ma ei oskagi ilma lugemata magama jääda, midagi on kohe puudu. Minu ööuni algab tihtilugu kell 3 või lausa kell 5.

  Mulle on kogu aeg Kerttu käekiri meeldinud, sest ta väljendab ennast otse, ilutsemata, kasutades põnevaid väljendeid ehk võimsaid kujundeid mis panevad muigama.Raamat on ise väga eluline ja ma ei ütleks et naistekas, mehed lausa peaks seda lugema. Tegelaskujusid on palju, mis tekitas kohati segadust, aga asi võib olla minus, sest ma suutsin näiteks algul Tia ja Karini omavahel sassi ajada, kuigi nad on kaks täiesti erinevat tegelast, aga ilmselt on ka neis kõige rohkem Kerttut ennast. Mulle tundus nii. Aga see ei tarvitse üldse nii olla, kuigi autor paneb ennast ka alati romaani sisse, kasvõi varjatud kujul. Või ridade vahele.

 Kerttu käsitleb selles raamatus sõltuvushaigusi- narkomaaniat, alkoholismi jne...Keskealine Karin, kelle mees sureb, vahetab elukoht ja satub elama Küpsiseparadiisi. Miks just Küpsiseparadiisi ja mida see tegelikult tähendab? Loe! Mina lugesin ja nautisin.

 Järjeraamat "Küpsiseparadiis ehk maskid ja maskotid" ootab ka veel mind öökapil ja see on veel mahukam, kuid põnevusega ootan mis elu need armsaks saanud tegelased edasi elavad. Olen õnnelik, et mul on seda võimalik teada saada.

 Nüüd läheb see raamat kenasti mu eriliste raamatute riiulisse.

 Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

KÜPSISEPARADIIS EHK KAKSTEIST KUUD

Autor: KERTTU RAKKE
 8 Google +0  0 Share0
Mõnede arvamuste kohaselt tähendab Küpsiseparadiis linnaosa, kus igas eramajas ja ridaelamuboksis elab perekond: ema- isa, kaks last, kaks autot ja koer. Selle raamatu tegelased elavad küll taolises paigas, ent rahulik eeslinnaelu ei kuku neil kuidagi välja. Lisaks sarnasele aadressile ja sisemisele üksildustundele on peategelased omavahel rohkem seotud kui nad ise arvatagi oskavad.
 

14. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 13. mai 2018

Kodu, mu kallis kodu...


  Möödunud öö jäi vaid 5 tunni pikkuseks, sest lugesin peaaegu kella 5-ni Kerttu Rakke küpsiseid, sest teadsin, et täna ma kusagile ei lähe, rajale hüppeliigeste tõttu ei saa, kuid nagu kiuste hakati hommikul helistama. Täna tuleb ööseks telefon hääletuks panna. Kerttu Rakke küpsised kavatsen täna veel ära krõmpsutada ja homme blogisse panna, seedituna siis :)

 No kui juba üles aeti, viskasin peale hommikukohvi joomist kõik vaibad toast välja, kiskusin oma toa aknad alasti, Germo võttis pitskardinad eest, mina viskasin need pessu ja läks uborkatamiseks. Mulle meeldib koristada nii, et vahepeal teen tassi kohvi, istun, mõtlen mida järgmisena ette võtan, ei kiirusta kusagile. Nii ma siis aknad ja uksed pestud saingi, Maarja muidugi, pikem nagu ta on, aitas akende ülemised pooled ära pesta (tänaval) sest mina lihtsalt oma 1.70 pikkuse juures ei ulatunud. Aitäh! Isegi külalisi ei lasknud elamisse, sest toolid sai "terrassile" pandud jne...Kamorku on ka nüüd alasti, hingab (h)alastust, aga kuurid on vaja veel korda teha, siis olen lõppeks oma kevadtöödega ühel pool. Muidugi välisukse esine ja köögi ning wc aknad ootavad ka veel pesemist. Kuid juba õhtul pidasime naabrinaistega minu ukse ees maha esimese grilli ehk "terrassi" avapeo, bänd oli ka kohal ja puha. No tegelt olla täna Kentuki kõrtsu suveaia (või mis asi ta on?) avapidu olnud ja bänd oleks tõesti nagu meie hoovis mänginud. Väike vorstike ja laimivesi maitsesid hää! Äge oli!

 Poole ühe paiku öösel istusin Eurovisiooni vaatama. Nohjah, minu meelest võitis läbi aegade kõige nõrgem ja mõttetum lugu. Sain kerge shoki. Ausalt. Minu lemmik oli Küprose lugu. Aga jah, eks see Eurovisioon ole nagu ta on, aga Elinale hoidsin pöialt ja tubli 8. koht tuli ära. Jee!

 Alles kell 2.15 (öösel) avasin arvuti ja leidsin meililt armsa kirja. Jagan rõõmu, aga jätan kirja autori mainimata, aga olen talle südamest tänulik. Aitäh!

* * *
Tere
Ma olen 27-aastane harrastusluuleja . Oleme põgusalt kokkupuutunud, kui kutsusin Teid korraldajana Tallinna Keskraamatukogu üritusele, kuid kuhu Te ajapuudusel tulla ei saanud.
Põhjus, miks ma Teiega seekord ühendust võtan on see, et ma avaldan järgmisel nädal on esimese raamatu. Raamatus on 15 luuletust ja lühijuttu, mis moodustavad terviku. Läbiv teema on kohtingud ja noore täiskasvanu iseseisva elu alustamine. Raamat on autobiograafiline.
Kas Teil oleks huvi kirjutada raamatu kohta kohta arvustus oma blogisse? Minule Teie blogi väga meeldib ja ma olen selle püsilgeja. Mulle meeldib, et Te avaldate julgelt ja teravalt oma arvamust.
Kui soovite, võin Teieni toimetada raamatu ka füüsilisel kujul. Sellisel juhul andke aadress, kuhu ma raamatu postipakuna saadan. See on täiesti raamat uus ja jõuab trükikojast minuni järgmise nädal jooksul.

* * * * *

Nüüd aga väikesed fotosüüdistused ja siis lähen Kerttu Rakke küpsiseid noolima:
kahju et ma öösel ei saa aknaid lahti hoida...
esimene grill kodulävel...
nämma...

Olge mõnusad!

Ja kell on 3 öösel...

13. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 11. mai 2018

Rada 98. päev ja vabatahtlikuna Toidupanga annetuskampaanias

astun kohe koduuksest välja...

 Täna oli siis see päev mil vabatahtlikud Toidupangale annetusi kogusid. Kui mind sinna appi kaubeldi siis ei suutnud ma ei öelda, sest olen peaaegu 2 aastat ise Toidupanga klient ning viisakusest saigi täna esimest korda Pärnus, Ülejõe Selveris annetusi kogumas käidud.

 Loomulikult läksin ma sinna kepikõndides ning usun et edasi-tagasi tuli kokku üle 4 km, mis polegi ju palju, aga lisaks sellele olin neli ja pool tundi jalgel, istuda ei saanud ja nüüd vaevlen hüppeliigeste valude käes, ikkagi betoonpõrand ning aus oleks olnud kui pool nendest tundidest oleks kaaslane seisnud, faliereid jaganud ja toitu sorteerinud, kastidesse ladunud ning koha ja kuupäeva, pluss kasti numbri peale kirjutanud. Aga täna langesid need tegevused kõik mulle ja ausalt öeldes olin ikka päris läbi omadega. Ma võin liikuda pikki kilomeetreid, aga tunde kivipõrandal seismine tapab mu liigesed, see lihtsalt ei sobi mulle. Aga nüüd ma tean ja ilmselt enam ei lähe, tervise nimel. Aga mõistan ka paarilist, eakamat naist kes ei jaksa tunde paigal seista. Pealegi olin ma esmakordselt sellel tööl ning võttis aega sorteerimine, millega (lõpuks tuli välja) ei olnud üldse kiire. Jah, Germo soovitati ka kaasa võtta, aga ta ei suudaks tunde mitte kuidagi paigal seista ning siis oleks mul pmst topeltkoormus olnud, valva Germot ka jne...Tänusõnad lähevad siit naabrinaisele Küllile, kes need tunnid Germo järele vaatas, sest ma siiski ei saa teda nii pikalt üksinda jätta. Aitäh, Külli!

 Jah, lihtne on öelda, et võtaksin poisi kaasa, aga ilmselt ei tea paljud, et ma tegelikult olen Germo valves 24 h ja tema kohalolek oleks takistanud mu tööd. Just mu kallis pojake (tema tervis) ongi mulle takistuseks, miks ma juba üle aasta ametlikult tööl ei käi, vabakutselisena kopikaid korjan. Oleks ta mul terve ega ma siis kodus töötaks. Ja tegelikult Toidupanga töötajad, kes värbasid sellel korral kampaaniasse Toidupanga kliente, ei kujuta ette ega teagi mis põhjusel paljud toiduabi vajavad. Seega mõistan. Ja, no kliente on ju igasuguseid. Ma püüdsin küll jääda viisakaks flaiereid jagades ja annetusi kerjates, aga ikka leidus üks kuri memm kes väitis, et Toidupangas käivad ja töötavad vaid joodikud. Tänasin muidugi viiskalt ja tegin oma tööd edasi.
  Aga eks nalja sai ka, üks hispaanlane, kes algul hispaania keeles "mutsos gracias" ütles, hakkas ühtäkki inglise keeles kõnelema ja palus mind naiseks. Vastasin tema pettuseks ei, sest mul on mees olemas. Vaene tema!
  Aga üldiselt olid kliendid viisakad ja annetati päris palju, eriti annetasid vaesemad inimesed ja mida rohkem ma rahvaga suhtlesin seda suuremad pakid annetati. Rahvas just tahab, et temaga suhtled. Kogesin seda. Ei ole nii nagu mulle öeldi, et ma ei tohi ülearu suhelda, täpselt vastupidi on.

  Kas ma läheksin veel? Jah, kui kahepeale teha seda tööd kolm tundi ja töö kahepeale ka ära jaotada, mitte nii, et üks seisab tunde kohal, siis ehk oleks mõeldav, aga mitte nii peagi, sest katsun oma haavad terveks ravida. Pealegi on Pärnu Toidupangal umbes 500 klienti, las käivad ka teised. Jah, ma tahan muidugi, et vaesust kannatavad pered saaksid abi, aga see töö ei ole mulle, ma tõesti ei ole särtsakas tibi,  nagu öeldi, ma pole enam kolmekümnene ega ka neljakümnene, viiskümmend ei ole enam mägede taga ja...

 Õnneks tuli Maarja poodi käima ja vahetas mu mõneks ajaks enne lõppu (10 minutit enne kella 16.00) välja ning ma kepikõndisin koju...

Uhh, päev kirjas!
minek...
Tallinna mnt...
Sirje
õnneks tuli Maarja appi...
tööl...
flaier..
Sirje annetamas...
Heli Künnapas tõi oma uusi raamatuid minu juurde müüki
Aitäh, kallis Heli!

11. mai. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 10. mai 2018

Rada 97. päev, pluss karulauguturnee..


  Ma ei tea kuidas teil ajaga on aga mul on kogu aeg kiire, käed ja jalad tööd täis. Igal hommikul panen plaanid paika aga ikka tuleb miskit vahele ja plaanid muutuvad, muidugi paremuse poole. Nii juhtus ka täna, et taas ei saanud ma oma toa akende pesule pihta, sest tuli tunne rajale minna, postimajast läbi astuda ja mööda kesklinna kulgeda ehk kepikõndida. Ja loomulikult koos Germoga.

 Pedomeeter küll näitas et läbitud sai kõigest 5,8 km, aga asi seegi. Palav oli ka ning juhtumisi helistas mu sõbranna, kes tegelikult enamuse ajast resideerub Lapimaal, aga hetkel on kodumaal. Nii me põhimõtteliselt rajalt naastes karulaugutama sõitsimegi. Kuhu? Vat ei ütle, aga midagi ebaseaduslikku me ei teinud.

 Soolasin karulaugud sisse nii nagu tilli soolatakse. Paras mässamine oli, sest eks Germo korjas teod ka kaasa, sestap pesin enne kõik ükshaaval üle. Peaaegu 2 šašlõkiämbritäit tuli seda tervistavat ja maitsvat maitsehõrgutist. Hea tunne on. Midagi kasulikku taas tehtud. Maarjale tänud abi eest! Ja Annelile muidugi pirkad kallid.

 Olen enamuse ajast oma elust elanud just Pärnu kesklinnas, praegu elan küll Ülejõel aga mõningate andmete järgi kuulun ikka kesklinna piirkonda. Aga harva satun "päris" kesklinna, sestap täna selle teekonna ette võtsimegi. Pärnu kesklinn on väga muutunud, ikka kaunimaks, nagu meie armas linn on. Pildid kõnelevad.

 Avasin küll alles arvuti (ma jätkuvalt ja endiselt ei käi, ega ei kavatse ka käima hakata...telefoniga netis, no ei raatsi lihtsalt ega kavatsegi ära õppida) kuid nüüd ootab paar kirjatööd, enne kui raamatuga voodisse saan. Kirjarahva rõõmud.

 Eile õhtul käisime pundiga niisama jõe ääres istumas, ilus on, soe ja vaikne õhtu Pärnu jõe kaldal. Armastan tohutult oma linna!

 Olge mõnusad!

Fotod:
minek...
meie armas kodulinn
nad ehitavad..
L. Koidula...
O. A. Brackmann...
Vallikraav...
Tallinna väravad
eemalt...
tahtsin tegelt sillaga endlit...
ronime Vallikääru...
O. Siinmaa
Vallikäär. Praegu veel tühi...
purskab...
istepaus Lastepargis
Pudeli-Vovka on nii nunnu :) Tänas kenasti pildistamise eest...
peaaegu kodus...
karulaugud...
selline saak...
purgis...
kolmapäeva õdak jõe ääres..
päike loojub seal kusagil...

10. mai. 2018.a.
Vana-Rääma