neljapäev, 22. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 1. peatükk


      1.peatükk

Vana kitsarööpmeline raudtee, mis viib alevist paari kilomeetri kaugusele, vanasse asulasse, säras sellel suvepäeval kuidagi väga eriliselt. Päike kuldas raudtee ääres õitsvaid üheksavägise taimi üha kuldkollasemaks, need nagu põlesid. Raine, kes armastas tihti jalutamas käia, sulandus sellesse miljöösse nii hästi, et teda ei olnud märgatagi erkkollases lummuses.
Habras naine, kes oli paari päeva eest oma kallima rongile saatnud, käis justkui suslade teerajalt energiat ammutamas. Mitte, et ta energiapuuduse käes vaevleks, aga miksi kiskus noort õblukest naist seda rada jalutama. Ja alati, kui ta selle teekonna ette võttis, hakkas vihma sadama, lausa selgest ja päikeselisest taevast. Naisele see meeldis, sest peagi avanesid ka taevaväravad vikerkaarenäol.
Raine ja Janar tutvusid suve algul, kui tüdruk gümnaasiumi lõpupeolt koos klassiõega edasi Pärnu südames olevasse ööklubisse hängima läks. Kohe, kui Raine ja Mirtel olid endale kokteilid tellinud ja letiäärde neid mekkima jäänud, astus ligi Janar ja hakkas tüdrukutega tutvust looma.
„Tere tüdrukud! Mis te igavlete siin? Tulge meie lauda, meil ruumi jagub ja mul hakkaski juba seal igav.“ piidles Janar Raine avara dekloteega kleidi alt eenduvaid rindasid, mis ei jäänud tüdrukule märkamatuks.
„Leidsid omast arust linnukesed või? Otsi lolli!“ nähvas Raine, mille peale Mirtel piinlikkust tundis. Mirtel ja Janar vaatasid teineteisele otsa ega osanud sõna sekka öelda. Sellist vastust ei oodanud keegi.
Raine tõrjus mehi, kuna ta esimene armastus, mis juba põhikooli lõpupäevil õitsele lõi, kustus enne järgmise õppeaasta algust ning Raine ei olnud sellest siiani üle saanud. Karpo, kes osutus üliedevaks noormeheks, avaldas pidevalt Rainele armastust ning peale seda kui Raine ennast talle kinkis, muutus Karpo tundmatuseni. Raine süüdistas selles ennast, et ta liiga ruttu oma ihadele alla vandus, kuigi Karpo oli mõista andnud, et suhe ilma seksita ei ole suhe, et nad pole enam lapsed, kes hoiavad kätt ja vaatavad tõtt.
Ühel päeval, kui Raine ette teatamata oma boyfriendile külla läks, varises ta maailm kokku. Karpo istus oma kodumaja terrassil ja suudles kirglikult teise mehega. See avastus oli Raine jaoks nii kohutav, et ta hakkas lausa meessugu vihkama. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes pidi Raine endale tunnistama, et Karpo flirtis nii naiste kui meestega, aga, et ta biseksuaal on, seda ei osanud naine uneski aimata. Rainel hakkas kohutavalt häbi, ta jooksis koju ja vedeles lausa mitu tundi vannis, et endast ja endalt kogu see saast maha pesta, kogu see valu ja jälkus jäädavalt eemaldada, millise tunde nähtu tekitas. Ta oli nii vihane, et selline töll temalt au võtnud oli, kuigi Raine oli vanamoodne inimene ja austas vanavanaema soovi kinkida süütus alles pulmaööl oma värskele abikaasale. Seda enam kiindus ta Karposse, lootes mehega, peale talle süütuse kaotamist, abielluda. Nüüd oli lubadus, mida ta endale lubas, purunenud tuhandeks killuks ning naine tundis ennast väga räpase reeturina. Talle tundus, et kogu maailm teab, et ta kaotas Karpole süütuse, et kogu universum näitab talle näpuga, kui lõtvade kommetega avalikule naisele. See tunne paisus iga hetkega, kuni ühel päeval jooksis naise mõistus lühisesse ning ta üritas enesetappu, kuid õnneks tuli ema tollel päeval kõhugripi pärast varem töölt koju ja päästis oma tütre hetkel kui viimane just jalaga tooli oma jalge alt pikali lükkas.
Sellest hetkest sai temast rebel noor gümnasist, kelle ümber tiirles noormehi, kui kärbseid moosipurgil, aga mitte kedagi ei lasknud Raine endale lähedale, mõne klassivennaga suutis vaid sõber olla.
Raine, heledapäine ja sinisilmne ja lüheldast kasvu õbluke naine, kes nägi oma kaheksateistkümne eluaasta juures välja nagu nääpsuke plikatirts, armastas kanda kollaseid riideid. Need tegid tema päikeselise loomuse veel hapramaks, ja varjasid ta mässumeelsust. Nii arvas mõnigi mees, et tegu on lihtsameelse noore naisega, aga ta sai rängalt petta. Lisaks armastasid külamutid keelt peksta, et kollast kleiti kannavad vaid lõtvade elukommetega naised, aga eks igas külas leidub keelepeksjaid ja neid kes on nõukaaegsetesse tabudesse ja arvamustesse kinni jäänud. Raine ei pööranud kurikeeletele tähelepanu, ta pigem tegi demonstratiivselt nende läheduses mõne provotseeriva liigutuse või mängis telefonitsi kõnelejat ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Rebel tüdruk armastab alati õli tulle valada.
„Vabandust, et ma teid tülitasin! Kena õhtu jätku!“ lahkus Janar, nähes, et Raine ei ole tutvumisest huvitatud. Just Raine peal peatus noormehe pilk ja põhjuseks ei olnud ainukt avar dekoltee, vaid Janarile meeldisid piitspeenikesed ja rinnakad blondiinid. Tõsi küll, talle meedlis ka kui blondil tüdrukul on oma arvamus olemas ja Rainel see ju oli. Janar hakkas ise ükskõikset mängima, pannes nii Raine proovile ja lootes, et lapsekingades oleva ööpeo jooksul kohtuvad nad veel.
„Lõpeta ära! Ma kutsun politsei!“ räuskas pool tundi hiljem Raine, sest mingi laksuall tüüp tuli talle kahtlast pulbrit pakkuma ning litsus nii ligi, et naine jäi hingeldades nakromuula ja tualettruumi ukse vahele õhku ahmima. Korraga käis sihuke obadus ja ahistaja kukkus maha ning nühkis oma verust nina käisesse.
„Said sa viga?“ seisis Janar Raine kõrval, süda puperdas ja viha temas kees. Õnneks jõudis kohale ka turvamees, kes narkomuulaga edasi tegeles.
„Aitäh sulle, hea hing, et mind päästsid! Ei ole mul häda midagi. Raine olen,“ tutvustas naine ennast.
„Janar,“ pistis mees talle käe pihku.
Mirtel oli leidnud endale tantsupartneri ja tema ei teadnud vahejuhtumist midagi. Kui kell oli juba hommikusse tiksunud ja ööklubi hakkas uksi sulgema, palus Janar ennast Rainele kojusaatjaks. Raine tänas noormeest ja ütles, et ta lahkub vaid koos Mirteliga, kuid sõbranna ei tulnud ega tulnud, kuni lõpuks viimaste külastajate seas koos umbjoobes uue sõbraga uksest väljus.
„Mirtel! Lähme koju ära!“ hüüdis Raine oma sõbrannat, kes oli ka suhteliselt joogine ja ametis oma tantsupartneriga, märkamata klassiõde.
„Ma, ma, mul on kojusaatja olemas. Näib, et sul ka. Homme näeme,“ jättis Mirtel külmavereliselt Raine võõra mehe hoolde ja lahkus ise ka võõraga. Rainele ei meeldinud see mitte üks raas, kuigi mõnes mõttes nautis ta seda, et sai Janariga veel koos olla.
„No kuidas selle kojusaatmisega siis jääb? Ma ei taha mitte lasta nii kenal naisel keset suvepealinna, mis kubiseb turistidest, üksinda koju minna. Ei, ei, ära arva, mul ei ole pahasid plaane!“ teatas Janar, nähes naise ehmunud silmi.
„Mul ei ole raske ka taksot võtta ja lihtsalt koju sõita, aga siin samas, nurga taga on üks karaookebaar, mis on veel mõned tunnid lahti, äkki läheks istuks seal ka veidi?“ tegi Raine Janarile ettepaneku. Mis sai Janaril selle vastu olla, soe suveöö, kaunis naine kõrval ja meeletu rahvamelu tänavatel ja baarides. Sellist asja ei juhtu iga päev, ka Janari elus mitte.
Alles kella seitsme ajal hommikul, kui karaookebaar uksed sulges, tundis Raine, et on väsinud ning loivas takso juurde, mis seisis otse baari ukse ees.
„Luba, et ma viin sind taksoga koju? Või lähme järgmisse baari? Aga see on selline koht, noh, mis hommikuti avatakse ja kus käivad ülejoonud noored joogilisa nõudmas ja ärganud papid peaparandust otsimas.“
„Ahahh, sa mõtled kindlasti Ukut? Ma olen paaril korral ise ka sinna juhtunud, ühel orral käisin isa käest sulli küsimas ja teisel korral läksime eelmisel suvel seltskonnaga sinna. Rõve koht tegelikult, aga mingi erilise auraga ilmselt. Isa rääkis, et vanasti käisidki seal vanemad kliendid, aga tänapäeval on noored sujuvalt Uku enda haardesse haaranud. Minu isa käis seal hommikuti, kui tal tööl öövahetus lõppes, õlut joomas ja kiluvõileiba söömas, sest seal pidavat maailma parimad võikud olema.“ vadistas Raine.
„Jah. Just. Ukut pidasin silmas jah. Kas lähme?“ vaatas Janar Rainele silma.
„Muidugi lähme!“ teatas naine vapralt ja ta uni oligi kadunud.
Uku koghvikusse jõudes oli see juba puupüsti täis ning järjekord leti tagant ulatas tänavale. Raine ja Janar võtsid koha järjekorra lõppu.
„Hkmkk, vaata!“ viitas Janar tualettruumi poolsemasse lauda.
„Einaoh!“ ehamatas Raine ja tormas laua juurde.
„Mirtel, lõpeta ära! Mul on häbi su pärast!“ tõmbas ta miilutsevad noored teineteise küljest lahti.
„Mida sa teed!? Mille pärast sul häbi on?! Kas sellepärast, et jäid mulle vahele, et Ukusse tulid vä?!“ mõnitas umbjoobes klassiõde.
„Lähme minema. Ma ei kannata seda välja!“ tiris Raine Janaril käest ning nad astusid Uku ukse ees olevasse taksosse.

algus 21-22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

teisipäev, 20. veebruar 2018

Lahkhelid võivad ka kokku kõlada


   LAHKHELID VÕIVAD KA KOKKU KÕLADA



„Oota nüüd, oota! Kuhu sa tormad!? Sulle ei saa enam mitte midagi öelda, kohe saab süda täis ja jooksed minema!“ püüdis Karmen oma puberteedieas tütart peatada, kui viimane haaras jooksu pealt varnast roosa kunstnahkse jaki, tõmbas südatalvel õhukesed lillelised baleriinad varba otsa ja pani pauguga seljatagant ukse kinni. Tütart jäi saatma hiigelpirakas krohvitükk mis ukse orvast maha, mitmeks tükiks, prantsatas.
„On ikka plika! Muudkui aga aeletakse noormeestega ringi, endal nina alles piimane! Koolitükke teha ei märka, aga mööda ööklubisid kondamas on omast arust õige tegelane. Ma olen tuhat korda öelnud Hannesele, et jätku oma rekkajuhi amet kus see ja teine, aidaku ka last kasvatada, siis näeb mis tunne on, kui laps sõna ei kuula. Vanamees muudkui annab õigust. Arvab, et ma ei tea kuidas ta iga kord enne tööle minekut Kerlele raha annab. Mina muudkui käigu tööl, nähku söögitegemisega vaeva, aga tütrele ei kõlba miski. Huvitav, kellele ma süüa teen? Mõistus tõrgub uskumast, et mul nii raske iseloomuga tütar on. Kellesse tema küll läinud on?“ ei hakanud Karmen tütrele järgi jooksma, sest aeg oli näidanud, et sellest pole tolku.
„No mis nüüd jälle viga on? Ära hakka mulle moraali lugema, olen hetkel kiirteel ja väljas on kottpime ning asfaldit katab must jää. Mul ei ole aega rääkida!“ katkestas Hannes kõne.
„Karta oli! Mitte kunagi ei saa ta rääkida! Mitte kunagi! Meestel on ikka hea mõtlemine, nagu naised peaksid nagu üksinda lapsi kasvatama. Hea on neid valmis vorpida küll, aga....Ja tema veel vingub, et tahab poega. Kes ta poega kasvatama hakkab, kui ta kogu aeg ratastel elab? Sõitku seenele oma tite jutuga, ausõna! Otsigu lolli!“ oli Karmen nii raevus, et haaras baarikapist pudeli ja valas endale pool klaasi rummi, mille ta kohe alla kugistas ning siis hingeldama hakkas.
„Issi, issi, mul on külm! Mu varbad külmetavad! Ema viskas mind kodust välja.“ istus Kerle lumisele pargipingile ja kurtis isale läbi telefoni, olles väga pettunud, et ema, kes muidu talle alati järgi jooksis, jäi tüdruku arusaama järgi külmavereliselt koju istuma, kuna tütrest ta ei hoolinud.
„Ohh, issand! Karmeni käitumine on juba kõike muud, kui normaalne! Kas sul võtmed on ühes? Ole nüüd hea laps ja mine koju, ma jõuan paari tunni pärast, siis räägime.“ üritas mees oma tütart veenda, et viimane ennast ära ei külmetaks.
„Ma ei tea...Ma ei taha koju minna ja pealegi pole mul võtmeid ka kaasas.“ valetas Kerle, lootes, et isa leiab mingi teise väljapääsu ja tema saab kodu uksest sisse astuda vaid koos isaga.
„Ohhjahh, pea veidi vastu. Helistan sulle veerand tunni pärast tagasi, ma ei saa praegu rääkida.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Mitte kellelgi pole minu jaoks aega! Mitte keegi ei armasta mind! Ma olen kasutu! Ma olen üleliigne siin ilmas!“ sai ta enesehaletsemise lõpetada, kui kuulis seljatagant läbi lume lähenevaid krudisevaid samme ning Kerlel jättis süda lööke vahele. Ta tahtis seljataha vaatamata jooksu panna, kuid jalad oleks justkui jäise maapinna külge aheldatud, need ei tahtnud liikuda. Alles siis nägi ta seljatagant lähenevat kogu, nagu mingit murdvarast, must munamüts, millele olid vaid silmaaugud sisse lõigatud, peas. Mees oli vaid paari sammu kaugusel Kerlest, kui ta käis püssipauk ja hirmuäratav kogu lumme kukkus.
„Mida teeb nii noor tütarlaps pimedas ja poolpaljalt õues?“ astus naispolitseinik Kerle juurde, kuid tüdruk oli intsidendist shokis, ega suutnud vastata.
„Kas te kujutate ette ka mis oleks võinud juhtuda, kui me poleks öist partulli teinud? Te oleksite võinud surma laps olla! Selliseid kommionusid tiirleb alatihti öises linnas, pole ime, kui ....“ ei saanud naispolitseinik oma juttu lõpetada, kui Kerlel tulid esimesed fraasid suust, ja need olid väga kõrgehäälsed noodid.
„Te, te tapsite minu pärast inimese. Te, te...olete mõrvarid!“ räuskas Kerle politseinikele, kellest üks toppis maas lebavale mehele käeraudu käte ümber.
„Tule, lähme autosse. Tule, tule, muidu külmud veel siin ära. Läheme joome kuuma teed ja räägime.“ üritas naispolitseinik tüdrukut autosse aidata, kuid viimase keha ei kuulanud tõesti enam sõna. Tuli noor tüdruk haiglasse toimetada.
„Kas ma räägin Karmen Oolimiga?“ helistas naispiolitsenik Kerle emale, kelle telefoninumbri oli ta omavoliliselt neiu telefonist võtnud.
„Jah. Mis sa tahad? Kes sa üldse oled?“ oli Karmen tusane ja ebaviisakas.
„Kas te teate ka kus teie tütar praegu viibib?“ uuris politseinik.
„Mis see sinu asi on! Ja pealegi ei ole ma kohustatud igasuguste suvalistega rääkima. Head aega!“ vajutas Karmen kõne kinni ning rüüpas uue punnsuutäie rummi, olles muidu karsklane. Alkohol tegi oma töö ning varsti vajus naine vanale sohvale ja magas nagu nott, teadmata maast ega ilmast.
„Jaa, tütreke, ma ju ütlesin, et ma ei saa praegu kõnelda, teel valitseb must jää ja väga ohtlik on sõita.“ vajutas Hannes kõne kinni.
„Issand, millised lapsevanemad! See tüdruk tuleb küll peale haiglat turvakodusse saata ja asjadele ametlik käik anda. Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!“ tõdes naispolitseinik, et vanad targad sõnad peavad siiani vett.
Mõne tunni pärast parkis Hannes rekka äärelinna parklasse ja valis naisele kõne, kuid isegi peale mitmekordset kutsumist jäi telefon tummaks.
„Fakk, mis seal kodus toimub!?“ mühatas ta vihaselt, sest koju oli jalgsi pikk maa ja Karmen käis tal alati autoga vastus.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl, kui Hannes tütrele helistas.
„Issand, ele nagu eelmises sajandis, tänapäeva tehnikaajastul ei tohiks ju ometi telefon valeühendust anda!“ oli Hannes närvis, et ei saanud ka tütrega ühendust. Ta lonkis õhukese tuulejope väel koju, sest kokkuhoidliku mehena keeldus ta taksoteenust kasutamast.
„Einoh mõnus, hea uni ikka küll!“ torises Hannes koju jõudes, nähes abikaasat täisvarustuses magamas. Siis peatus ta pilk rummipudelil ja mees ei jõudnud ära imestada, et ta karsklasest naine on jooma hakanud.
„Tõuse üles, Karmen! Kus Kerle on? Tõuse nüüd!“ üritas ta Karmenit äratada kuid naine pomises midagi arusaamatus keeles ja magas edasi. Hannes valis uuesti Kerle numbri.
„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl.
„Mis keskhaigla? Ma ju helistan oma tütrele, mitte mingile teelehele!“ oli Hannes valvsust kaotamas.
„Vabandust, mitte teeleht vaid õde Teemets olen mina ja see siin on patsient Kerle Oolimi telefon. Kes teie olete?“ küsis õde.
„Fakk! Miiida!? Te tahate öelda...On ta elus?!“ ehmatas mees ennast näost kaameks.
„On elus, aga me võtsime telefoni enda kätte, sest patsient uinus ja telefon oleks teda seganud.“ andis õde aru. Hannes vajutas kõne kinni, viskas soojema jope selga, tellis takso ja ruttas haiglasse. Ta tampis rusikatega vastu haigla peaust, mille peale turvamees teda korrale kutsuma ja politseiga ähvardama tuli, kuni lõpuks Hannese mure peale taltus ja ukse avas.
Õnneks jõudsid nad õigel ajal koju, sest purujommis Karmen oli ennast kodust välja vedanud ja keeras just lumehange külili.
„Ma sain teise töökoha. Esmaspäevast hakkan mööda Eestimaad rekkamehena tööle, Skandinaavia otsad jäävad teistele.“ teatas Hannas hommikusöögilauas, ulatas Karmenile mullivee pudeli ja võttis kotist välja kingitused, mille ta oli oma naisperele naistepäevaks teinud.
„Mina armastan sind ka!“ laususid Karmen ja Kerle ühest suust, nagu oleks kokku leppinud. Ja perekond elas taas harmoonilist elu.



20. veebruar 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: ,

TULE EILE MEILE- Lea Jaanimaa


 Ma pole ammu nii lustakat, samas valusat ja ilusat raamatut lugenud! Lea Jaanimaal on ilmunud 6 raamatut, nendest 4 on romaanid, 1 lasteraamat ja 1 novelli ja jutukogu. See on viies raamat mille läbi lugesin. Alustasin selle romaani lugemist kunagi Pärnu Rahva Raamatu poes, kuid siis müüdi viimane maha ja ilma ma jäingi. Kallis Lea (ja ta sõber Rene) käisid meil pühapäeval külas ja me vahetasime oma raamatuid nagu ikka, nagu seda ka Heli Künnapasega teeme. Ja veel paljude teiste kirjanikega.

 Peategelaseks on Bärbel, keda külas kutsutakse Elliks ning pealinnas Barbiks. Tegu on pikajalgse beibeliku tegelasega, kes näib rumal blondiin, kuid samas tunneb ta erinevaid keeli ja oskab elada. Olles noorena silmakirjanik ja suisa pahatahtlik, muutub ta elu kui ta Soomes narkomuulaks lavastatakse ja  vanglasse satub.

 Selle tegelase kohta sobib vana kulunud kõnekäänd: "veri on paksemn kui vesi!" Bärbel elab emaga kahekesi Eestimaa keskmes, on ärahellitatud laps, kes on kiindunud oma hoidjast taati ja näib nagu vihkaks ta kogu inimsugu. Täisikka jõudnuna kolib ta pealinna ja alustab seal iseseisvat elu. Lõppeks saab kleptomaanist inimlik noor naine. Aga Barbile ei anna rahu, et ta ei tunne oma isa ning nii saabki talle kinnisideeks isa üles otsimine. Leiabki. Kaasabiga.

 See on nii üliemotsionaalne romaan, et ma naersin ja nutsin vaheldumisi. Õnneks lõppes kõik ülihästi ja üllatavalt. Aga ma kohe pean jagama ühte katkendit:

 * * *
Mehed teatasid teretamata, et tulid "katust" pakkuma. Koolis õpitud vene keelest oli üht-teist veel meeles ja nii ta lausa kriiskas sissetungijatele nende endi keeles:
  "Käige siit kuradile! Mul on teiesugustest kõrini! Mul endal nagunii juba katus sõidab te jamadest. Välja siit!"
  Mehed taganesid kohkunult ja Barbi tõmbas ukse pauguga kinni ning keeras lukku. Juba lapsena vihkas ta dressipükse ja neid sonidega kongninade jalas nähes ärritus topelt.
  "Alles saime torudega ühele poole ja juba ronitakse katust vahetama. Jääb ära!" kirus ta endamisi....

* * *

 Suured ja siirad tänud, kallis Lea, selle imelise romaani eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TULE EILE MEILE

Autor: LEA JAANIMAA
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 0 Google +0  0 Share0
Tavapäratult kena välimusega maatüdruk Bärbel, keda külarahvas kutsub Elliks, pakatab trotsist maaelu vastu. Ärahellitatud, isata kasvanud neiu on võtnud vaenuliku hoiaku kõigi vastu, kellega ta kokku puutub. Tema päevad mööduvad intriige ja salakavalaid plaane sepitsedes ja neid ka täide viies. Kõige lihtsam ja nauditavam on tal manipuleerida naabrist eakaaslase Annaga, kes siiralt usub nendevahelisse sõprusesse. Pärast gümnaasiumi lõpetamist lööb raamatu kangelane sümboolselt jalaga lahti pealinna väravad: „Tere, siit tulen mina!“Elu täiskasvanute maailmas osutub siiski keerulisemaks, kui maal kasvanud neiu seda ette oli kujutanud. Ülbe, valeliku ja vaenulikuna hüppab ta pea ees vette tundmatus kohas – kalgis südames ruumi vaid väga väheste jaoks. Isa ja iseennast otsides on ta aga kaotamas kõike... Lea Jaanimaa debüütromaan “Tagurpidi valed” ilmus Varrakult 2011. aasta sügisel.


20.veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma


Postitaja: kell 2 kommentaari:
Sildid: , ,

esmaspäev, 19. veebruar 2018

JUURED ERINEVAS MULLAS- Pia Pajur


  Panin just öökapilt riiulisse Pia Pajuri sulest kirjutatud romaani "Juured erinevas mullas," mis märgiti ära kirjastuse Tänapäev 2013.aasta romaanivõistlusel.

 Autor on juba eakas naine, sündinud 1940.aastal ja see on ainuke romaan (siiani) tema sulest. Tahaks nii loota, et ta kirjutab neid veel, sest mulle väga, väga meedlis see raamat!

 Eesti tüdruk Heli armub juudirahvusest noormehesse. Haim ja Heli abielluvad, kuigi juudisuguvõsa ei võta teda kunagi päriselt omaks. Elu Haimiga, kes oskab suhelda vaid vene keeles, kulgeb õudusunenäoks, lausa nii, et Haim hirmutab abikaasat KGB-ga. Lisaks sellele ähvardab võtta enda kasvatada nende ühise poja Joosepi. Kuidas kõik edasi kulgeb? Lugege ise. Mina nautisin sajaga! Küll meil, väikeses Eestis, on ikka häid kirjanikke!

 Romaan saab alguse sellest kuidas Heli (aastakümneid hiljem) sõidab suvilasse ja avastab vanad kirjad...

Praegu on see raamat Rahva Raamatus poolmuidu saadaval, kiirustage!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

JUURED ERINEVAS MULLAS

Autor: PIA PAJUR
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 2 Google +0  0 Share0

Tänapäeva 2013. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö peategelane Heli teeb oma suvilas suurpuhastust ning avastab sahtlist paki vanu kirju ja päevikuid. Järjepanu hakkavad meenuma elu mitmeks aastaks määranud sündmused ning saatustmuutev juhuslik peoõhtu, kus ta leidis püsiva austaja, kes oli teisest rahvusest ja teiskeelne. Pärast valestimõistmisi, pärast väiksemaid ja suuremaid tülisid, teineteisele haigettegemisi nad vastu kõigi sugulaste tahet siiski abielluvad. Aga see pole Heli murede lõpp, vaid algus ...


19. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,

pühapäev, 18. veebruar 2018

Kirjanik kirjanikul külas


  Ma olen nüüd rikas, ehk siis taas kahe raamatu võrra rikkam. Nüüd on mul kõik 6 Lea Jaanimaa raamatut olemas ning 4 neist ka loetud. Aitäh, armas inimene!

 Leaga kohtudes tunnen ma alati õe tunnet, et nagu oleks õde külas käinud või nii. Mõne inimesega kohe oled nii ühel lainel, nagu aimaks ette mida ta järgmisena ütleb või teaksid küsimustele vastuseid. Teisega jälle ei kipu üldse ühist keelt leidma. Elu paradoks!

 Aga meil oli täna tore päev, saime rääkida raamatutest, kirjutamisest ja elust üldse. Ja loomulikult vahetasime raamatuid ja kirjutasime pühendusi. Nüüd lähevad kõik Lea raamatud erilisse riiululisse- pühendustega raamatute omasse!

 Vahel ma tunnen puudust kirjandusõhtute korraldamisest, aga sügis ei ole enam mägede taga ning siis alutan taas korraldamisega, 8. hooaja korraldamisega. Seniks veel puhkan. Ja hetkel pani ka inspiratsioon minu juures plehku, aga ju on tal omad käigud.

 Ja fotosessiooni korraldasime ka. Selle eest tänud Renele, aitäh!

kalli Leaga
ja meie lapsukesed...
need raamatud olidki mul veel Lea omadest puudu...
ja veel üks Lea ;)
Lea 6 last...

 Aitäh, kallid külalised!


18. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell 2 kommentaari:
Sildid: , , ,

laupäev, 17. veebruar 2018

KATKI- Tea Lall

  Panin just käest Tea Lalli romaani "Katki," mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel 3. koha.

 Põnevat lugemist jagus kaheks õhtuks.
Teal on hämmastavalt eriline võime luua ülivõimsaid kujundeid, mis hakkavad elama ja on ääretult müstilised, nagu kogu see raamat, mis tegelikult on väga eluline ja isegi reaalne.

 Ragne otsib nii ennast kui endale ajutist kodu, et sirvida oma vanu päevikuid ja panna kokku enda luuleraamat. Maja, mis läbi aastate ei leia endale võika kuriteo tagajärjel uut omanikku, meeldib Ragnele (45. aastasele naisele) nii, et ta lausa armub sellesse õudustemajja. Ta tunneb seda õiget kodu lõhna seal, vaatamata saladustele, mis hakkavad lahti kooruma. Naine seisab silmitsi väga õudsate ja valulike katsumustega, ehkki ta põgenes linnakodust, kuna vajas omaette olemist. Ragne oli katki.

 Küla kus maja asub, on tühi, vaid naabertalus elab Aksel oma invaliidist naisega. Kes on Aksel tegelikult? Mis või kes salasuselooride taga peidus on? Seda kõike, ja paljutki muud põnevat loe raamatust!

 Aitäh, armas Tea, et nii vapustavalt hea romaani oled kirjutanud! Kirjuta veel!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT


KATKI

Autor: TEA LALL
**********HINDA JA ARVUSTA (0)
 1 Google +0  0 Share0

„Katki” räägib loo keskealisest pisut eraklikust Ragnest, kes on sattunud oma elus madalseisu. Endas selgusele jõudmiseks üürib ta vana maja ja sukeldub seal iseenese valusasse minevikku. Ent maja peidab oma seinte vahel üht traagilist lugu. Juhuse tahtel tuleb aastaid saladuses hoitud lugu päevavalgele ja see muudab kõigi asjaosaliste elu. Lahti hargnevad inimeste saatused, põimuvad minevik ja tänapäev ning ootamatult seisab Ragne silmitsi keerulise ülesandega... 
„Vaid väikeseks viivuks oleks justkui midagi läigatanud taskulambi valgusvihus. Ragne sirutas käe ettevaatlikult purunenud laudade vahele ja tundis, kuidas külm metall tema kätt puudutas. Jah, just see puudutas tema kätt, mitte vastupidi. Tasapisi tõmbas ta külma tundmatut eset enda poole, kuni nägi, et see on metallist käsitöökarp, vana ja roostetanud.” 
„Katki” autor Tea Lall on sündinud 1967. aastal Jõgeval. Ta töötab Jõgeva linnaraamatukogus. „Katki” on tema esimene romaan, mis võitis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel III koha.

17. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Postitaja: kell Kommentaare ei ole:
Sildid: , ,
Tellimine: Postitused (Atom)