esmaspäev, 25. september 2017

Jaansoni rada 70.päev


 Väike juubel ju, 70. päev rajal, juhuuu! Nagu ma laupäevases lehes mainisin, ei tee ma ka sellest enam saladust kui palju kaalusin enne rajale minekut ja kui palju nüüd. Olen kaotanud 19 kg, enne rajale minekut kaalusin peaaegu 150 kg, ehk siis täpsemalt 143 kg ja hetkel kaalun 124 kg. Ega ma enne jäta kui kaal vähemalt 99 peale langeb, muidugi ideaalis oleks veel vähem, aga...6. oktoobril saab pool aastat rajal kepikõnnitud! Seepärast palun mõistke mind, et mul on ikkagi ülekaalu veel väga palju ja ma tõesti ei jaksa vahel "võidujooksu" pidada, nagu mulle mõne nädala eest üks inimene teravalt ütles, et ise läbin suuri (lausa 10 km vahemaid) aga ei taha liikuda. Uskuge mind, ma tahan vägagi liikuda, aga mitte siis kui keegi dirigeerib vaid ikka ise, oma võimete ja tervise häält kuuldes. Tegelikult minu hetkekaaluga inimesed (väga paljud!) ei jaksa üldse ennast liigutada, aga mina jaksan ja ei kavatse loobuda. Lihtsalt aega ja ruumi on vaja ning ma ei väsi kordamast, et üksinda rajal kepikõndida on minu jaoks kõige sobivam. Siis tunnetan palju jaksan ja palju ei jaksa. Ilmselt mõneks ajaks jäängi naabrinaisega rajale käima või siis üksinda, sest Germo katkestas täna kepikõnni, lonkab ja jalg on paistes, aga ma ei tea põhjust. Määrisin ta jala sisse ja hetkel annab sellele puhkust, istub voodis ja kuulab vanu kassette. Tema ju ei kurda kunagi kui tal miskit kuskilt valutab ja ei räägi põhjusest, seega pean ma ise olema hiromant ja mängima arvamismängu. Aga küll ta paraneb!

 Läbisime naabrinaise Külliga täna 7,5 km. Lausa lust on sellisel imelisel suvepäeval kepikõndida! Üritan nüüd rütmi tagasi saada ja vähemalt 3 korda nädalas kepikõndida. Mitu nädalat kestnud hambavalu (põletik) on täna minevik, mu enesetunne on kordi parem ja ma olen jälle endine Margit tagasi. Aga ma veel ei naerata teile, sest naeratuse saan alles 19. oktoobril tagasi ja usun, et siis mu enesekindlus kasvab veelgi.

 Riided jäävad üha suureks. Püksid lihtsalt kukuvad maha. Kui ma oma "hiilgavatel aegadel" kandsin 56 või lausa 58 number riideid siis täna ostsin endale 44 nr püksid ja läksid kenasti jalga. Isegi imestasin. Aga jätkuvalt on mu kõht mulle kõige suuremaks probleemiks ja ma ei teagi mis sellega peale hakata. Kõhulihaseharjutused mulle ei sobi, sest olen kunagi koletsüstektoomia üle elanud ja rebenemistunne tekib harjutusi tehes, seega EI! Kui mõnel mu sõbral on mõni hea soovitus siis andku julgelt teada, vajan abi kõhupeki vähendamiseks.

 Muidu olen ikka rõõmus ja õnnelik. Seda suurel määral tänud ka teile, mu armsad sõbrad! Aitäh!

Fotod:
Germo oli kahjuks sunnitud tänase kepikõnni katkestama...
naabrinaine Külli
jõgi...
selfi kuulub ju ometi asja juurde :P
2 km läbitud...
3 km läbitud...
lemmikkohas
jõgi ja päike...


25. september. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 24. september 2017

Jaansoni rada 69. päev + Pärnu Postimees

vaatan teid kolmanda silmaga ;)

 Olin pmst 2 päeva siit eemal. Lihtsalt vajasin natuke vaikust ja seenemetsas kondamist, ärge pange pahaks et ma teie kõnedele ei vastanud! Eilses Pärnu Postimehes ( 23. september)ilmus sisukas artikkel minust, läbi Tõnu Kanni ja Urmas Luige nägemise. Aitäh selle eest, poisid! Olen saanud väga palju positiivset tagasisidet ja loomulikult meeldis artikkel mulle endale ka.

 Kui Tõnu Kann mulle 15. septembri hommikul äratust tegi, olin ma alguses kahtleval seisukohal, et kas seda artiklit vaja on. Aga kuna ma juba olen avaliku elu tegelane ja Tõnu on imeline ajakirjanik siis ma ei suutnudki ei öelda. Samuti meeldis mulle, et minust fotod jäädvustab Urmas Luik, sest oleme temaga korduvalt koostööd teinud ja kõik on alati kenasti laabunud. Ka sellel korral. Kahjuks on artikkel küll tasuline, aga ma ostsin endale ajalehe, või õigemini ostis selle mulle naabrinaine sest eile (laupäeva) hommikul tuhisesime kohe seenemetsa ja mul ei olnud lihtsalt aega, nii tihe päev oli. Lugesin ise artikli läbi alles täna varahommikul. Tõnu oskab väga hästi küsida ja ilmselt oskan ma ka vastata. Ausad küsimused-ausad vastused!

 Artiklit lugeda saate SIIT!

 Eile sõitsid poisid Lätti. No läksid naabreriiki külastama ja viskasid meid Germoga Jõulumäe metsade vahel maha. Hea et viskasid, kuna korjasin tunni ajaga terve 10 liitrise ämbritäie seeni ja veel pool ämbrit puravikke ka. Puravikud praadisin või sees ära ja panin purki, aga teisi seeni (enamus igasugused riisikad) kupatan siiani, sest täna oli kena suvepäev ja aias askeldamisest just hea aeg, nii ma kupatatud seened külmkappi viskasingi. Homme ehk saan need purkidesse soolata. Seega eilne rada sai metsas läbitud. Ma käiks iga päev seenel kui saaks!

 Täna hommikul läks kell 5.23 uni ja juba kell 6.20 olin rajal. Linn alles magas aga juba kell 6.45 läks valgeks. Läbisin 6 km. Üksinda kepikõndisin, kuna ei raatsinud Germot nii vara rajale ajada ja kui aus olla siis mulle meeldibki kõige rohkem üksinda seal kepikõndida ja omi mõtteid mõlgutada, nagu mainisin ka artiklis. No igatahes paar kalameest tuli vaid rajal vastu ja nemad ka naeratasid mulle, ise arvasin, et ju on ajalehte lugenud. Varahommikul rajal käimise pluss ongi see et sa ei jää kellelegi jalgu ja vastupidi. Uku kõrts oli ka sellel nädalavahetusel suletud ja ühtegi joodikut mul teepeal ees ei kakerdanud. Vabandust väljenduse eest, aga kui elad kurikuulse kõrtsu juures siis ei kõla isegi sõna alkohoolik kenasti. Ainus mida oli kohutavalt valus vaadata, et nr 14 buss sõitis Aleksandri pubi ees ühest klaastaarast üle ja tänav sai klaasikilde täis. Ilmselt purunesid ka bussi rehvid... Pudeleid vedeles üldse igal pool, komistasin lausa otsa, sest eile oli Pärnus motohooaja lõpetamine ju. Aga pole minu kommenteerida, kuigi kahju on vaadata, et inimesed ei märka oma pahna visata ka siis prügiksti kui prügikast on nende kõrval. Aga see selleks.

 Pool päeva askeldasime aias, küpsetasime šašlõkki, poisid niitsid muru ja juurisid põõsaid. Päikeseline suvepäev oli ju. Olen isegi taas päikesepunane, kuigi peale Porto päikest on mulle isegi natuke pruunikas jume peale tulnud. Hakka või uskuma legendi et kui käid soojal maal ära ja võtad seal päikest, hakkab ka albiinonahkse inimese nahk pruuni tooni võtma. Küllap nii ongi, sestap jumekam olengi.

 Reedel keetsin ka seeni, Terje tõi. Need on kenasti purki soolatud ja natuke on ka mu varasalves hoidiseid, mitte küll nii palju nagu eelmisel aastal, aga ikkagi. Moose peaks veel keetma, sest Germo avab usinasti purke ja armastab igal hommikul süüa kaks viivu moosisaia. Ei saa ju keelata. Las sööb. Ise ma mekin harva neid, vaid siis kui siu tuleb. Ja endiselt olen ma kõigesööja, dieetidega ennast ei piitsuta. Öhtusöögiga pingutasin üle, kuna vahepeal oli ülimagus ikluuini ja tõustes olin liiga näljane. Kartul ja kotlett maistsesid hästi. Seega- hakake liikuma ja kaal hakkab koos teiega!

Head!

Fotogalerii:
foto: Urmas Luik
Pärnu Postimehe esikaanel..(foto: Urmas Luik)
artikkel (foto: Urmas Luik)
ja natuke veel...
kell 6.20 Vana-Rääma...
varahommikune Rääma tänav...
Bestri pood varahommikuses üksinduses...
2 km läbitud uhketes Porto roosades tennistes :)
päike hakkab tõusma juba...
ja ongi valge!
3 km läbitud...
linn ärkab...
ja mina olen täiksa ärkvel...
 1 km koju...
töömees niidab aias...
väike šašlõkk...
Germo ja pirn...
peatus-seenemets!
10 l riisikaid...
puravikud...
puravikud pannil või sees praadimas...
puravikud purgis...
Zorro tervitab :)
soolaseened purgis...
veidike hoidiseid...
veidike veel...

24. september. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 20. september 2017

Koos Heli Künnapasega Siimustis lugejatega kohtumas

Meie ja Siimusti raamatukogu
 Alles eile hilisõhtul olin mures, sest kartsin et ma ei jõuagi Siimustisse esinema. Juba paar aastat või isegi kauem plaanisime seda "reisi." Täna sai see teoks. Jõgevamaa on üldse meid Heliga palju esinema kutsunud ja loodame, et kutsub veel. See maakond on kuidagi eriliselt armsaks ja koduseks saanud. Ka täna tabasime ennast tundelt nagu oleks seal ennegi käinud. Aitäh heale Tiinale selle võimaluse eest! Ja tänud Siimusti rahvas, kes te leidsite sellisel imelisel suvepäeval mahti meiega kohtuma ja juttu vestma tulla! Armas oli. Põnevat lugemist!

 Tuuritame jälle koos Heliga ringi, nii üksinda kui ka kahekesi. Kui sul on soov meid esinema kutsuda, anna sellest varakult teada!? Aitäh!

 Ahjaa, ei saa ju märkimata jätte Imavere kõrtsu, mis jäi meile tee peale. Kolmekordne lõuna, mis koosnes kanasupist, vorstikastmest ja pannkoogist, maksis vaid 3.95! Ja maitses hästi. Soovitan!

 Jõgevamaalt kodu poole sõites pidas Heli auto kinni, sest me mõlemad vaatasime pmst ühel hetkel taevasse ja nägime seal Roosat Inglit. Fantastiline pilt avanes. Loomulikult jäädvustasime.

Imavere kõrts

kolmekorset lõunat Imavere kõrtsus nautimas

Pildiallkirja lisamine
 Aga nüüd lasen fotodel kõnelda:
uus tass kollektsioonis!
Aitäh, Siimusti!
Roosa Ingel...
vaid valitud saavad sellise nuku omanikuks. Tiina Mihhailov
meie 
Tiina ja Heli

nii armsalt meid oodati
selles majas asub Siimusti raamatukogu
ma ausõna ei maganud :) foto: Tiina Mihhailov
Eeva Niinivaara (Pedriks) oli Soome Kirjanduse Seltsi, Kalevala Seltsi, Kirjandusuurijate Seltsi, Uusfiloloogilise Ühenduse, Minna Canthi ja Tuglase Seltsi liige.



20. september. 2017.a.
Vana-Rääma