 |
| pilt netiavarustest |
TÄTOVEERITUD SILMADEGA MEES
Tuul, tuul, tuul...Kõikjal vaid tuul. Ära juba tüütab! Paganama ilmataat ei ole sellel suvel üldse meie vastu armuline! Küll poeb tuul puude okstesse, pureb neid ja loobib alla. Küll vasardab kuklas, tuues radikuliidi esile. Küll tuulab prahi tänavalt hoovi ja tont vast vaid teab mille kõigega ta veel hakkama saanud on! Pagan küll! Eile piilus päike korraks pilve tagant, meelitas rahva randa. Naiste plaaž oli alastuses mõnulevaid torsosid täis, nagu silke pütis. Kes imetas oma rinnabeebit keset liivaluiteid, mürgised ultraviolettkiired võtmas niin imikut kui noorema. Kes lebas jalad harkis, nagu vastust ootav naine günekoloogi juures. Kes ameles oma lesbipartneriga tuhandete silmapaaride vaateväljas, tundmata häbi. Kes võttis norsates päikest. Ühesõnaga kogu rand kubises naistest kes pudrukeetmise olid lükanud õhtusse, et saaks südapäeval ennast praadida.
Mina ei mõista neid inimesi. Ausõna ei mõista. Jah, võimalik, et olen pisut vanamoodne, aga minu jaoks on kahe inimese vaheline intiimside vaid nende kahe oma, seda ei pea eksponeerima avalikult. Jah, seda meelt ma just ei ole, et intiimvahekorda peaks harrastama ainult pimedas ja teki all, aga...Lihtsalt mingi häbitunne võiks inimestel olla, ka vabameelsetel. Eriti ei mõista ma veel seda noorema kes rinnaimikuga südapäeval ennast ja oma last praadima tulnud oli. Pealegi oli tita palja peaga, hiigelsuur lõge päikesekuuma suunatud. Mul tekkiski küsimus, et kas lapseohtu näitsik ikka peaks emaks saama. Aga võta näpust, meie ühiskond juba kord on selline mis soosib laste rasestumist, kuna lapsed jäävad ilma vanemate armastust ja hoolest, sest vanemad emigreeruvad ellujäämise nimel väljamaale rasket pappi teenima ja viskavad sujuvalt oma lapsed eakate ja haigete vana- või koguni vanavanavanemate kasvatada. Pole siis ime, et võsukesed lähevad lähedust ja armastust otsima mujalt ja teadmatusest üheksa kuu pärast vanemastaatusesse jõuavad. Paljukest ikka need vaarvanemad seksuaalkasvatuse kohapealt suud pruugivad. Oli see teema ju nende noorusajal tabu. Ja egas noored neid kuulama kipugi, nad on trotsi täis ja kibestunud, tundes, et vanemad on neid hüljanud, kuigi see nii ei tarvitse olla.
Istusin blottil ja mõlgutasin mõtteid. Tuul võttis mind üleni enda embusse. Kuigi jõeäärne ujumiskoht oli inimtühi, tajusin ma kuuenda meelega, et ma pole seal üksi. Tõsi küll, inimene ei olegi kunagi looduses üksinda, sest kõik taimed, mutukad ja putukad on alati temaga. Aga rahvasuu on kord juba harjunud lausuma, et inimene oli üksi rannal, et kalur triivis kaluripaadiga üksinda merel, et naine istus uhkes üksinduses kaldal ja kõneles merega. Ainuüksi viimane väide on juba väär. Kui inimene merega kõneleb siis ta ju ei ole üksi. Või? Aga see selleks!
Kui tuul ennast paremkaldale noorkaskede lehti siluma suundus, ilmus, nagu tellimuse peale päike mu embusse. Tundsin kuidas ta lausa mind läbi riiete võttis, praadides samal ajal mu albiinonahkset kaela, mis ei olnud topi poolt varjatud. Küll kõrvetas ta mu avara dekoltee alt välja punnitavaid rindu, küll praadis käsi. Olin üleni ta meelevallas ning unustasin ümbruse. Selles maailmas ja sellel hetkel olimegi olemas vaid mina ja päike, ei kedagi teist!
Märkamatult olin ennast poolpaljaks riietunud ja päikese tulikuumad huuled silitasid kogu mu alastust, üha enam ja enam...Andsin ennast üleni talle.
"Hkmhmm, neiu, kas teiega on kõik korras?" ehmatasin hääle peale. Olin kes teab kui kaua päikesega vahekorras olnud. Üritasin silmi avada, aga silmalaud olid tinarasked ega tahtnud avaneda. Kinniste silmade taha kangastus pilt läheduses asuvast sotsiaalmajast ja selle asukaist, kes hilisõhtuti mööda vasakkallast ringi patseerisid, dressipluusi kapuutsid silmini pähe tõmmatud. Mul hakkas kõhe. Kangutasin ennast istukile, nühkides päikesekuumi silmi mis mõne hetke pärast avanesid, kuid ei näinud oma läheduses kedagi. Ja vastuseta küsimusi sadas nagu raheteri taevast. Olin hämmingus. Kogu mu päikesekõrbenud ihu vappus, nagu oleks orgasmist tagasi tulemas. Istusin ise nagu soolasammas paigal, hing värisemas sees.
Ehamtasin ennast ärkvele varese kraaksatuse peale. Aegade algusest on minu silmis just varesed olnud need linnud kes toovad sõnumeid teispoolsusest ning panevad uskuma, et nende sees elab kadunud inimese hing. Alati olen ma seostanud neid, kui nad mu teele satuvad, oma lähedaste hingekandjatena. Kas keegi on minemas? Ega keegi ometi uppumas ei ole? Kas varese sees elab mu isa hing ja ta tahab mind kellegi või millegi eest hoiatada? Hirm minus kasvas iga sekundiga. Silmi kissitades piidlesin ümbrust, kuid see oli ikka inimtühi. Vaid eemal triivis üks veesõiduk, mis aina kaugenes ja täpiks muutus.
Ajasin oma valusa ja kange keha püsti ning hakkasin riietuma, kui avastasin, et mu bordoopunane top oli kadunud nagu vits vette. Sattusin paanikasse ja kirusin, et olin oma nutitelefoni tühjaks pildistanud. Tõmbasin Metsatöllu logoga pusa poolpaljale ihule ja kiirendasin sammu. Poole kilomeetri kaugusel asuvalt pingilt leidsin oma ihukatte. See oli mingi lögaga koos. Viskasin topi prügikasti ja võtsin mitu sammu korraga. Sadakond meetrit enne kodumaja loivas minu ees äbarik meesterahvas, suusamüts silmini peas. Kepikõndisin temast kiirel sammul mööda, kui meie pilgud kohtusid. Tema silmad kõnelesid rohkem kui sada sõna sekundis. Ja see irve, see salvestus mu mällu. Sellest hetkest on üks käänak mu kodukandis õõva tekitav. Kodus ehamatsin oma pasites silmi nähes. Need ei olnud enam endised.
Eile kohtasin ma teda taas, istus liikumatult puu äärsel pingil, seljas bordoopunane top, jalas erklillad püksid, suletud silmalaud kõnelemas tätoveeringukeeles.
Igal ühel on oma elus koht ja aeg, aga märgid kõnelevad!
7. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma
