Kirju jõulukuu ja saladuslikud Päkapikud + uued tassid!

Tajo Kadajas "Sõnu vaikusest"

  Ma pole jõuluusku ja pigem ootan millal jõulude mööduvad. Pikk ja pime püha ei ole just minu lemmikum aeg, kuna armastan valgust ja soojust, ehk siis suve. Olengi suvelaps. Aga sellel aastal on kuidagi eriti värvilised jõulud või õigemini jõulude eelne aeg olnud. Küll külastavad tundmatud päkapikud, küll käib palju külalisi, küll saadetakse kinke jne, jne...

  Täna käisin raamatuid posti viimas ja pakil järgi. Sain kätte Tajo Kadajase tuttuued laulikud "Sõnu vaikusest," kus on ka minu kirjutatud laulusõnad laulule "Olemise silmapiiril" sees. Suured ja siirad tänud, hea Tajo! Ühe sain kenasti Pärnu Linnaorkestri liikmele, armsale Irinale kinkida, sest kallile Emale  kingin teise raamatu.

Päkapikud on ka päriselt olemas ;)

  Eile käisid mul saladuslikud Päkapikud, suur toidukott ilmus ukse taha. Germo muidugi arvas, et Jõuluvana käis kuna piparkoogipakil oli Jõuluvana pilt. Las ta siis jääb nii :) Igal juhul armas Päkapikk, palun võta minuga ühendust, kuna tahan sulle oma romaani kinkida. Ja suured ning siirad tänud!

  Armas Irina kinkis mulle 2 imearmsat minitassi nimega "Balaton". Googeldades saab taas huvitavat infot. Jäingi enne mõtlema, et kus riigist Irina need tõi, aga nüd sain kinnitust, et Ungarist. Lisan siia ka veidi infot:

tassid Ungarist

 Balaton

Järv Ungaris

Balaton on järv Ungaris, Bakony'i mägede lõunajalamil. Pindala 593 km² Maht 1,9 km³ Suurim sügavus 12,2 m Keskmine sügavus 3,2 m Kõrgus merepinnast 104 m Valgla pindala 5181 km² Soolsus 0‰ Kaldajoone pikkus 236 km Järve pikkus on 78 km. Wikipedia

Pindala: 592 km²

Keskmine sügavus: 3,2 m

Pikkus: 77 km

Laius: 14 km

Kõrgus merepinnast: 105 m

Valgala: 5 181 km²

Muidu kulgeb kõik kenasti. Lähen kohe raamatutesse pühendusi kirjutama, et need homme teele saata.

Kena kolmapäeva!

eile, 20. detsembril jõudis PETU koju

21. detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

Ahvide planeet

   Täna sain loetud Einar Ojaranna debüütluuleraamatu AHVIDE PLANEET. Einari loominguga olen tuttav juba aastaid. Ta on oma loomingut avaldanud nii oma ajajoonel, kui ka läbi aastate minu loodud luuleklubis "Ahjusoe luule."
 
  Einar Ojarand ei kirjuta kindlasti lilledest ja liblikatest, seega see kogumik ei ole lembelüürikutele. Raamatust leiab, sekka proosaluulele, ka mõne riimiluuletuse. Ma ütleks, et raamat on läbilõhki mehelik ja aus, ei mingit ilutsemist. Autor on elanud kaua aastaid võõrsil ja see kajab ka tema loomingust läbi.
Päris krõbe lugemine oli.

Kopeerin siia ka Rahva Raamatu lehelt tutvustuse, mis sisaldab ka ühte tema luuletust.

Einar Ojarand on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, suur inimene ja suurepärane poeet, selles raamatus on kõik, mis ühes luulemenukis peab olema: ahvid, suur armastus, london, keskmine armastus, kiirtoidurestoranid, kätekõverdused, väike armastus, eurovisioon, süütepudel, samsungi galaktika ja tüdinult pöörlev maakera. „Ahvide planeet“ ühendab endas Jürgen Rooste ja Saatana parimad omadused.

***
BROOK GREEN

inimene magab pargis
tühi kilekott pea all
küüned mulda surutud
paljas selg tänava poole
maalähedust ei häbene

taamal karjuvad poolakad
lähevad iga hetk omavahel
pudeli viina pärast kaklema
möödujal on alati kiire
pooljoostes vahib kõnniteed

***********************************************'

  Täna on sihuke kodune päev. Katsun ennast haigusest elule turgutada ja üks tõhusamaid vahendeid selleks on lugemine ja kirjutamine. No, ja enda cv saatsin ka lõpuks ära. Nüüd olen taas ootel, mitme põneva "asja" ootel. Vähemalt pole igav. Alustasin ka veel ühe uue raamatu kirjutamisega ja kirjutasin koguni kaheksa A4 paberit valmis. Aga sellest ma midagi enamat ei reeda. 

   Ja 2 purki rabarberimoosi keetsin ka valmis. Kui ise oma menüüd muutma varsti pean, siis poisid ju ikka tahavad talvel moosi, ei mina hoidiste tegemistest loobu. No, ja ikka suhkru ja kaneeliga, sest nii maitseb ta meie perele kõige paremini. 

16. juuni. 2016.a.

Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum

            1. peatükk

   Kitsuke metsavahetee, mis oli rööpasse sõidetud, ei tahtnud otsa lõppeda. Küll vedeles tee peal mõni puujändrik, mis sõitu takistas, küll pritsis sopp autoaknad mustaks. Oleks mõni auto või traktor vastu sõitnud, poleks kusagile keerata olnud, kuna tee äärtes, suurtes magistraalkraavides kasvas padrik ja teeraja kitsastest rööbastest mööda sõitmine täheldanuks auto surma. Pealegi olid vana bemari püksid juba nii paigatud ja summuti päevad üsna loetud.

„Kus kuradi mülkas su vanatädi küll elab?!“pahandas Trevor, kelle tusatuju oli tingitud suurel määral eelneval õhtul alevi kultuurimajas toimunud peost, mis päädis padujoominguga, nagu väikeses alevis nädalalõppudel ikka kombeks oli. Trevor ja Maris käisid, sest nende jaoks olid igasugused kurameerimise ja semmimise väljendid vastuvõetamatud, nagu ka noortepärased boyfriendi ja girlfriendi staatused. Pealegi oli noorte suhe kestnud napilt pool aastat ja nad ei mõelnud veel kaugemale ette.Ka kooselu plaane neil veel ei olnud. Platooniline suhe oligi kuidagi pikaks veninud ja vahel tundus, et Trevor hakkab sellest väsima. Temperamentse inimesena, kelle veres voolas jänki verd, oli harjunud ta kõiki ja kõike kohe saama. Nägusa noormehena ei olnud tal ka austajatest puudust, kuid tema armas just Marisesse, õblukesse nukunäoga tütarlapsesse. Noormees oleks ilmselt parema meelega kodus arvuti ees istunud või heavy muusikat kuulanud, kui poleks seda, faking maale sõitu ette tulnud. Vana bmwi selle sõidu tarvis valis ta meelega, sest vaid seda raatsis ta külavahe teedel trööbata. Land Roveriga sõitis ta reeglina vaid linnas ja mööda maailma, sest see oli liiga luksuslik auto, et teda konarlikel Eesti teedel lõhkuda.

„Trevor, ehk paned selle plärakasti vaiksemaks? Kuuled?!“ raputas Maris oma kaaslast õlast, sest Manowari loost „All Men Play Of Ten(1984)“, mille kuulamiseks oli Trevor maki punni põhja pannud, oli võimatu üle rääkida. Trevor tujutses nagu puberteedieas plika, vaatas vilksamisi neiule otsa, keeras tümpsule volüümi juurde ning peatas auto ning ronis autost välja. Maris istus nõutult, veeretas oma musta oonüksikiviga hõbenõrmust sõrmede vahel, justkui ammutaks sellest enesekindlust, ning mängis ükskõikset. Selle sõrmuse oli kinkinud talle sama vanatädi, kelle poole nad teel olid, ajal, mil Marisel salkude kaupa juukseid langes ja küüned aina murdusid. Vanad tõed pidasid vett. Peale kahekuist sõrmuse kandmist oligi tüdruku mure justkui peoga pühitud ja sellest sõrmusest sai tema lemmiksõrmus. Vanatädi Mathilde, keda Maris hellitavalt Tilde-memmeks kutsus, ja Maris olid väga lähedased inimesed. Range loomuga ja vanades kommetes kinni olev Tilde ei sobinud ühegi teise inimesega nii hästi, kui oma vennapojatütrega. Pealegi olid nad sarnased mitte ainult loomupoolest, vaid ka välimuselt.

Tervor käis auto juures edasi-tagasi, nagu kass ümber palava pudru, vasaku käega kukalt sügades. Maris piilus silmanurgast noormeest ja talle meenusid vanatädi sõnad; „kui meesterahvas ei oska seisukohta võtta, hakkab ta kukalt sügama, nagu otsiks sealt oma küsimusele vastust.“ Küllap see nii ka oli, Tervor olekski sinna tiirlema jäänud, kui Maris poleks oma eneseuhkust alla neelanud ja kangekaelsusele alla vandunud. Tüdruk pistis sõrmuse sõrme tagasi, võttis ridikülist peegli, kohendas silmavärvi ning astus autost välja, otse sopaloiku.

„Fakk, ma ütlen! Just eile sain endale tutikad mokassiinid ja nüüd on need rikutud! Mida ma nüüd teen!?“ neelas tüdruk pisaraid alla. Tüdruk, kellele oli alati esmatähtis kuidas ta välja näeb. See iseloomujoon oli ka talle vanatädilt pärandatud, väljapeetud ja uhkelt vanatädilt, kes oma kõrge vanuse juures oli alati meigitud ja igas mõttes lille löödud. Peale hommikupesu seadis Tilde alati sammud peegli juurde ja veetis seal vähemalt pool tunnikest. Ta ei hakanud hommikukohvi ka meikimata jooma.

„Naine ei tohi ennast iial käest lasta, ka siis, kui teda piinab haigus, või kui ta on üksinda kodus. See lisab enesekindlust ja hoiab nooremana. See on kõige parem eliksiir elule!“ armastas Tilde pidevalt neid kuldseid sõnu korrata.

„Oh, sa vaeseke küll! Nüüd on su elu küll läbi! Maailma lõpp terendab!“ muigas Trevor, haaras Marise sülle, nagu kerge jahukoti, tiirles koos temaga, nagu mängiks keerukuju, ise itsitades nagu edev tütarlaps. Maris ei olnud üldse rõõmus selle üle, tema tusatuju pigem süvenes, kuni hetkeni, mil üks mokasiin jalast teepervel olevasse magistraalkraavi lendas.

„Appi, mis nüüd saab!?“ rabeles ta meeletu jõuga Trevori sülest lahti ning oleks peaaegu mokasiinile järlele hüpanud, kuid noormees poleks tema käest viimasel minutil kinni haaranud.

„Hull oled või! Need mudased magistraalkraavid on sügavad ja ohtlikud. Kunagi, sügaval nõuka ajal süvendasid maaparandajad neid siin, kuid peale seda pole keegi ilmselt neile kätt külge pannud. Tänaseks pidavat need parajad lõksud ka metsloomadele olema, sest mudane põhi ja oksaraagudest tulvil kraaviääred raskendavad nendest läbi tulemist ja välja ronimist. Mu jahimehest sõbrapoisi isa teab kõnelda sellel teemal koletuid lugusid, sest ta olla ise kunagi napilt sinna kukkudes surmasuust pääsenud.“ manitses Trevor Marist.

„Ohjh, mis seal ikka, sõidame siis edasi,“ võttis Maris muiates teise mokasiini jalast ja viskas magistraalkraavi. Tervor rõõmustas, et oli suutnud tüdruku tuju pisutki paremaks muuta ja ka ta enda pahatju oli nagu õhku haihtunud. Noormees taris neiu süles autosse ning nad jätkasid sõitu. Peale paarikümneminutilist vaikust alustas Maris juttu.

„Tervor, kallis, kui ma oleksin ise sinna kraavi kukkunud, kas sa oleksid mind päästma tulnud, seades nii oma elu ohtu?“

„Mhmhh, loomulikult oleks! Kus kohast sa sellise küsimuse peale üldse tulid, mu kallis tüdruk? Me küll ei ole andnud veel „sõjavannet-kuni surm meid lahutab,“ aga ma loodan, et kunagi tuleb ka see aeg. Ma ei oleks sinuga üldse koos, kui ma sinust ei hooliks, mu kallis tüdruk, mu armas Maris.“ ei olnud Trevor ilusate sõnadega kitsi, nagu see tavaliselt Eesti noormeestel kombeks on.

Tervori ema oli noorusaegadel Tallinnas, Inturisti Hotellis Tallinn varietee-kabaree tantsijanna, seal tutvus ta rikka inglise poissmehega, abiellus, ning nende pere emigreerus toona Inglismaa pealinna Londonisse. Nõukogude Liidu lõpuaastal, kui Tervori isa hemofiilia tagajärjel suri, tuli nende pere Eestisse tagasi, taastati lagunenud vanavanemate talu, ehitati sinna juurde turismikompleks ning Trevorist sai selle komlpelsi noorperemees, jõukas, nägus ja ja heasüdamlik boss, kelle ümber tiirles tüdrukuid, nagu kärbseid parves, aga temal jagus silmi vaid tagasihoidliku Marise tarvis. Kahtlemata häirisid Marist rivaalid, kuid selle poole aasta jooksul oli ta juba õppinud selles suhtes silma kinni pigistama, kuigi väidetavale endisele Don Juan´ile mõjus see vastupidiselt. Tema oli seda meelt noormees, kes arvas, et vaid armukadedad inimesed armastavad. Marisel oli sellest arvamusest hoopis teine versioon, tema oli kindel, et armukade inimene ei armasta, vaid teeb stseene tähelepanu tõmbamiseks või tahab kaaslast omada, tema elu elada. Kuigi tüdruk ju hinges tundis ka armukadedust, aga õnneks mitte haiglast armukadedust. Pealegi armastas ta ise flirtida, süütult flirtida, mitte kaaslasele haiget tehes. Kunagi ei ületanud ta sündsuse piire.

„Pea kinni! Vaata ometi!“ karjatas ühtäkki Maris, nähes põtra teepeale hüppamas. Nüüd päästis tüdruk noorte elu. Peale pidurdamist ja intsidendist toibumist tundis Trevor ennast pisut halvasti, sest äsjane monoloog metsloomade hukkumisest ei pidanud vett. Pelaegi oli temas säilinud tsentelmehelikkus, kuid nüüd oli ta sattunud abivajaja rolli, see tekitas temas piinlikkust. Trevor pakis auto ja istus vaikides. Ta värises üleni, ega saanud sõnagi suust.

„Trevor, kallis, luba ma roolin vanatädi taluni? Pliis!?“ anus õbluke Maris. Tervor vaikis.

„Nii ehk naa siin ühtegi autot ei sõida ja mul oleks hea autojuhtimist praktiseerida,“ ei andnud neiu alla. Maris sai aru, et Trevor tunneb ennast ebamugavalt. Ta tahtis rohkem piinlikku vaikust katkestada, kui autot roolida. Aga noormehe tusatuju leevendamise nimel oli ta valmis ka välja üteldud soovi täitma, kui Trevor nõustuks. Trevor istus endiselt vaikides ja Marise jutt läks tal kõrvust mööda. Nii palju oli juhtunud lühikese aja jooksul ja nooremeest vaevas tunne, et nad ei jõuagi sihtpunkti. Talle meenus asjaolu, kui isa oli surivoodil, ema nutust nõrkemas tema kõrval,, ning Terevor ei suutnud midagi nende heaks teha, kuigi kogu edasine vastutus, pere heaolu eest, oli tema õlgadele langemas. Tegelikult piinas noormeest hoopis teine kahtlus enam. Teadagi on hemofiilia tihtilugu haigus, mida põevad verepilastajaist vanemate lapsed, kartis Trevor, et ka temal võib see haigus tekkida, veel enam kartis ta seda, et ta esivanemad on verepilastajad olnud. See oli ka üks põhjustest, miks ta, juba 28. eluaastat käiv noormees polnud siiani pere loonud. See oli ka üks põhjustest, miks ta ei olnud ka nende suhet tagant torkinud, kuigi Marise vastu oli tal ülitugev seksuaalne tõmme. Samas pidavat veresugulastel omavahel olemagi väga suur seksuaalne tõmme, kui ollakse teineteisesse armunud. Vastakad tunded ja kahtlused olid justkui halvanud rooli taga mõtteisse jäänud Trevori meeled. Ta istus mornilt ja kalgilt, kuni tundis kallima kätt oma randmel.

25-26. mai. 2016.a.

Vana-Rääma