MA TAHAKS NUTTA, AGA MA EI SAA ...
Käed kobavad pimedust. Kusagil taamal
plingib valguskiir aga jõuda temani näib lootusetu. Olen kui
laperdav kalts keset liivakõrbe, astun ja koban, aga ei midagi. Aga
ei kedagi. Janu on.
„On see silmapete? Ehk on asi minus,
tahan valgust näha ja kujutlen kiirt? Ei, kusagil ju peab ometi
väljapääs olema!“
Mäletan kuidas ma lapsena öösel
unesegasena kõndisin, käsikaudu pimedas toas uksepiita kobasin aga
lülitit ei leidnud ega leidnud. Nagu poleks seda kunagi olemas
olnudki. Nagu poleks mina see, kelle teatud toimingu vajadus unest
äratas. Kas siiski äratas? Minu vaim ju magas, kuigi füüsis
kondas ringi.
Järsk astang jalge all loobib mind
sügavikku. Vabanemine? Kas tõesti on kusagil keegi? Kas tõesti on
kusagil miski? Kas elu eksistents veel kestab või olen mina pelk
surmavari, keda tegelikult enam ei eksisteerigi?
Küünarnukid tukiavad, luud valutavad
ja vasak jalg ei taha sõna kuulata, järelikult ma elan. Järelikult
on kõik veel võimalik, kuigi inimhingi ja füüsist laastav
pandeemia võtab üha võimust ning inimesed ei tunne peale hirmu
enam midagi ega kedagi. Inimesed ei tunne ennastki ära!
Ajataju on kadunud. Või aeg tõesti
seisab? Ei saa nii olla! Aeg oli, on ja jääb ajas ja ruumis
muutumatuks, vaid inimaju suudab või siis ei suuda, mõelda enda
jaoks aja kelleks või milleks iganes. Või suudab seda ka loomaaju?
Taimeaju?
Pidevalt mingid tunnelid, mingid kitsad
katakombid, koridorid, mille ligased seinad on niivõrd võikad et
nende vastu puutudes tunnen ennast räpase ja kasutuna. Rääsununa.
Kord muutub koridor kitsamaks, kord maailmasuuruseks, nagu oleks see
kummist, mis vastavalt meeleolule venib ja taandub. Spetsiifiline
hais ajab öökima ning süda puperdab, nagu tahaks rinnust välja
hüpata, nagu tahaks lõhkeda. Üritan omast arust käsi risti
rinnale asetada, nagu koolnul, aga ma ei tunne oma füüsilist keha,
seda poleks nagu üldse koos minuga. Või pole mind koos temaga?
Kusagil nutab beebi. Ei, pigem laliseb.
Ei, see pole lalin, see pole ka nuttev laps, kes ema rinnale tahab.
See on pigem nagu armuvalus kõuts, kui kõutsid üldse armuvalu
tunnevad. Käivad oma pulmatuuridel ära, kitkutud ja puruks
katkutud, nagu sõjaveteranid, komberdavad koju sööma, kräunuvad
ja sortsutavad ning kaovad jälle, pikkadeks tundideks, venivateks
päevadeks, lausa kuudeks. Siis tulevad, ronivad su rinnale ja löövad
nurru, nagu poleks midagi juhtunudki, nagu poleks mingit armuvalu
olnudki. Just sellise isase kõutsina tunnen ennast aeg-ajalt.
Räsituna, kasimatuna, ent ometigi armsana, sest mind oodatakse, set
mind armastatakse ja nunnutatakse, olgu ma milline tahes! Ma oleks
nagu mingiks ajaks kassiks kehastunud.
Ahmin õhku, aga õhk on nii paks, see
muudab kopsud veel raskemaks. Justkui kannaks endas mingit ülirasket
aegade alguse taaka, millest ei saa ega saa lahti. Üritan selle
maailmavalu endast välja köhida, aga see ei tule, see püsib minus
sama kindlat nagu mu ahastus, just minu ahastus, sest ma pole kindel
kas on üldse võimalik kellelgi teisel samasugust ahstust tunda. Ja
kas on üldse vajagi? Ai, valus torge läbis sisikonda!
Käed kobavad endiselt pimedust, aga see
pimedus tundub valge, kriiskavvalge, lausa nii valusalt valge, et
isegi siis kui ma suudaks oma silmi avada, ei tahaks ma seda valgust
näha. Kardan et see pimestaks silmad, rööviks mu nägemise, mis
niigi on habras ja vankumatu.
Sirutan omast arust jala välja, kuid
see on surnud. No teate seda tunnet kui olete kaua ühes asendis
olnud ja jala talla alt hakkab torkima, nagu oleks keegi sinna sadu
nõelu torkinud. Püüan jalga küll ühele poole, küll teisele
poole sirutada, aga mitte kuidagi ei õnnestu. Kas ma olen halvatud?
Kus ma üldse olen? Kes ma olen? Miks ma olen siin kus ma olen?
Mitte keegi ei vasta, ei iitsatagi, et
ma saaksin natukenegi aimu mis minuga toimub, mis mu ümber toimub.
Ainult tunnelid ja lõputud koridorid, sekka mõni plinkiv
valguselaik, kui tegu pole mu ettekujutlusega, aga ei kedagi, ei
midagi rohkemat.
Tunne spetsiifilist lõhna. Ei, pigem
haisu. Kas ma ikka tunnen või tahtes tunda lihtsalt kujutlen? Kas
haisu saab kujutleda? Samas, kui on olemas hais, peab olema ju ka
miski või keegi. Järelikult ma siiski olen olemas. Elan? Või elab
vaid minu hing, kes on füüsisest lahkunud, keha maha jätnud, või
vastupidi? Kuid milleks?
Ei, ma ei saa halvatud olla, mu jalg ju
surises! Ja mu põsed õhetavad, või kuumavad lausa. Olen kõrges
palavikus või paranoia küüsis? Tuleks ometi keegi ja aitaks mind
sellest abitust olekust välja! Või olengi ma üksinda siin
maailmas? Viimane ja ainuke inimene planeedil maa?
Kurgus kriibib, nagu oleksin okastraadi
alla neelanud, kuigi ma ei kujuta ettegi kuidas saab okastraati alla
neelata. Aga just selline tunne on. Või õigemini selle kujutluse
tunne, sest kogemus mul puudub. Või siiski?
„Tere tulemast teisest ilmast!“
kuulen võõrast rõõmuhõiget, kuid ma ei oska reageerida, ma si
suuda ühtegi vebri üle huulte öelda, veel vähem rõõmu tunda,
sest minu sees valitseb segadus, minu sees elab hirm ja teadmatus,
kes on endale sinna pesa teinud, ega kavatsegi lahkuda.
Mingi müstilise tundega avan silmad ja
ma näen. Ma näen seda valgust, mis ennist tunneli lõpus vaid
viivuks plinkis ja kadus, nagu oleks see meelepett. Ma näen enda
silme ees tundmatut tegelast, võõrast astates naist, kellel on lai
naeratus huulil. Naerab mu üle? Ei, tal on siirad silmad.
„Tereeee! Kõige hullem on möödas.
Viibisite pikalt koomas, ilmselt vanajumala enda seljataga ja
ilmselgelt on teil ka kaitseinglid olemas, see on ime, et te üldse
ellu jäite, või tagasi tulite!“ rõõmustab võõras taas.
Valgus on valusalt vastik aga ma näen,
ma isegi muigan korraks ning võõras märkab seda. Ta paneb oma
sinistes kinnastes jahedad käed mu laubale ning teeb pai. Ma tunnen!
Aga mul ei voola ühtegi pisarat, kuigi võõra silmad on veekalkvel.
Kas ma peaksin nutma? Aga miks? Kas ma olen emotsioonitu? On miski
minus surnud?
Vajun uuesti unne, seekord unenägudeta
unne, kui need eelmised nägemused üldse unenäod olid. Ma ei tea
kui kaua ma vaikuses viibisin aga tunnetan et väga pikalt,
ihuüksinda, justkui olematuna, tahaks taas öelda et aeg jäi
seisma, ja seekord pikkadeks, pikkadeks päevadeks.
Taas jõuan samasse paika tagasi.
Tunnen end üksildase lapserdava kaltsuräbalana kõrbes, kurk
kuivab, kedagi ei ole, midagi ei ole. Ma ei näe.
„Kallis, palun tule mu juurde tagasi!
Palun, palun, ma ei suuda ilma sinuta! Palun tule, mu kallis!“
kuuulen kellegi häält aga see hääl on kuradima tuttav. Kus kohast
ma seda enne kuulnud olen? Kas ma kuulen luulusid või on see kõik
päriselt? Või kuulen ma iseenda häält? Ei saa olla! Samas, ma ju
ei teagi milline kõla minu häälel on või ei ole. Ma isegi ei tea
milline ma välja näen, aga ma kuulen, ma suudan mõelda, järelikult
olen olemas.
„Kallis...“ lausub hääl minu
läheduses või mu peas ja ma kuulen nuukseid. Ma tahaks nutta, aga
ma ei saa. Samas tunnen rõõmu, et emotsioonid on tagasi. Või? Mis
minuga toimub?
„Te peate tänaseks kohtumise
lõpetama, patsient vajab rahu. Tema seisund ei ole enam küll
kriitiline Kuid kahjuks peate lahkuma, seda patsiendi tervise
huvides. Me võtame teiega ühendust kohe, kui mingid muutused
toimuvad. Seniks paluge jumalat või mõelge ja soovige midagi head,
see võib teie kallima tervenemisele kaasa aidata.“
Jälle selle võõra naise hääl!
Kellega ta rääkis? Keegi siis ikkagi oli minu juures ja ma ei
kuulnud luulusid? Oehh! Ja uni saabus taas ...
„Jah, tekksid komplikatsioonid,
lisaks sepsis ja me olime sunnitud teda ka ise kunstlikus koomas
hoidma, sest patsiendi kopsud ei tahtnud töötada. Lisaks veel
palju, palju muud. Ta on veel väga nõrk, ilmselt tuleb veel
haiglasse jääda, aga teie õnneks on karantiin möödas ja te saate
teda kasvõi igapäevaselt külastada.“ Kuulsin kuidas minu
läheduses vesteldi, aga ma ei näinud, ma ei suutnud silmi avad,
kuigi tundsin et tahaks seda väga teha. Tundsin ennast elava
laibana, kes on koormaks iseendale, meedikutele ja kogu universumile.
„Tänan sind, mu arm, et sa mind
üksinda ei jätnud! Ei möödunud ühtegi päeva, mil ma ei oleks
sinu peale mõelnud, su eest palvetanud, kaugreikit teinud. Nüüd on
kõik möödas, sa pead ainult veel kosuma, armastus on kõige
võimsam ravim ja positiivsus ka. See sa ju oled, mu maailma parim,
armsam ja positiivsem inimene,“ tundsin ma ära oma abikaasa, kelle
südamega lausutud sõnad ravisid mind terveks. Meedikuna, kes
kaheteisttunniste tööpäevade lõpus lausa kokku kukkus, pidin
viibima pikalt haiglaseinte vahel karantiinis, kuni see õudne
pandeemia ka mind üles leidis ja lausa kaheks kuuks haigevoodisse
aheldas.
Meditsiin ja alternatiivmeditsiin
peavad käima käsikäes, nii oleks tervenemine tõhusam ja inimene
saaks tagasi oma immuunsuse. Sest kui füüsis lapitakse meedikute
poolt kinni, jääb vaim ravimata ja kurjad jõud pääsevad taas
ligi. Vaid selline koostöö päästis meedikust Maila elu, kes põdes
läbi raskekujulise koroonaviiruse koos ränkade tüsistustega. Aga
tema abikaasa Rainer ei unustanud naist hetkeksi, karantiini ajal
tegi ta oma armastatud abikaasale kaugreikit ning peale karantiini
lausa elas Maila voodi kõrval, hoides käsi peal ning puhastades
tšakraid.
See on ka vastus neile kõigile, kes
uskusid naise lootusetus olukorras olevat ega andnud ta abikaasale
mingitki lootust.
Nüüd nad on taas õnnelikult koos ja
ootavad oma esimest beebit. Kas seda, kelle lailinat naine
koomaseisundis kuulis?
