Kuvatud on postitused sildiga tagasiside. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tagasiside. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 5. detsember 2016

Selle ma lihtsalt pean blogisse jäädvustama...

foto: Urmas Saard

Oehh, kannan nüüd tibutagi! On üsna hea tunne saada tagasisidet teiselt kirjanikult, kolleegilt, kui nii ütelda võib. Jagan rõõmu ja tänan! Südamest! <3<3 <3
Kirjanik Petersoni fenomen seisneb selles, et ta raamatud on haaravad ja elulised. Miinuseks on võibolla see, et tegelasi on liiga palju, aga mitte häirivalt palju. Laias laastus ju külalugudes domineerivadki teatraalsed teglaskujud, kellest on põnev lugu luua. Austusest Petersoni kui andeka poetessi vastu laenutasin tema romaani Segavereline, mis sundis paari rida välja ütlema. Kui mina sooviks mõne koha peal rohkem teksti lahti rääkimist siis mu abikaasa väidab, et just nii nagu Peterson kirjutab on ka elus, eestlane ei kipu ennast liialt avama. Pealegi väidab abikaasa, et see raamat on tema jaoks viimase aasta suurim elamus, südamlik ja piltlik näide Eesti elust.
Teine lugu on Petersoni luulega. Luules on ta tugevam, kui proosas, nagu ikka kipub luuletajate puhul olema, kes avastavad endas kirjaniku. Nende proosaraamatud on ka poeetilise iseloomuga. Isiklikult loen meelsamini riimiluulet, kuid Petersoni puhul toimib ka vabas stiilis kirjutatud luule. Minu vaieldamatu lemmik luuleraamat tema sulest on Külalood, mis on mul lausa koduriiulis olemas ja kutsub aegajalt lugema. Samas Ööde tütar on teema omaette. Petersoni riimiluuletused on laulud, jalg hakkab tatsuma neid lugedes. Ka sonettide puhul. Põnev on asja juures see, et autor kirjutab erinevaid sonette, mis noorpoeetide puhul on tänapäeval haruldane nähtus, kui neid üldse veel keegi kirjutada oskab. Peterson oskab.
Antud momendil loen Petersoni kultusromaani, millesse kirjanik on põiminud vana head kultuuripärandit. Rist teel on tunduvalt parem romaan kui Segavereline. Tundub, et autor on romaanide kirjutamise suhtes ikka mitu head sammu edasi astunud. See võiks olla koolides lausa kohustusliku kirjanduse nimekiras, et lapsed ei unustaks kultuuripärandit ja vanu kombeid.
Kindlasti ei kuulu Peterson väikekodanlike soss-seppade hulka, kellel ilmub raamatuid rohkem kui soppa peale vihma. Tema raamatud teevad silmad ette paljudele kirjanikele kelle nimi ilutseb Kirjanike Liidu nimekirjas, kuid midagi tarka neil ammu ilmunud ei ole. Ja kas üldse ilmumas on?
Mina igal juhul kiidan Petersoni ja ootan huviga mida ta rahvale veel pakub. Ja kindlasti pakub. Kokkuvõttes on tegu hea kirjanikuga.
V.


5. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 29. november 2016

Tagasiside...

portree minust joonistas andekas Kadri Kask

  Viimasel ajal on kogu aeg kiire, kuigi olen kodus töötav inimene. Aga igasugune tagasiside mis puudutab mu loomingut, teeb hingele pai ja motiveerib edasi kirjutama. Seda ma juba teengi. Lisaks artiklile, mis just valmis sai, kirjutan ma lasteka järge. Ning vahelduva eduga tegelen oma lasteluuleraamatu käsikirja kokku panemisega, et saata see illustraatorile. See on niigi venima jäänud, sest illustraator avaldas illustreerimise soovi juba ikka päris mitu kuud tagasi.

29. november. 2016.a.
Vana-Rääma

  Jagan teiega rõõmu. Kiri Facebooki postkastist:

Tere! Ei taha avalikult saata, aga privaatsena olgu lisatud, et oled väga andekas, imetlen Su loomingut! Ja juba igatsen ja ootan Sinu luulekogu ning uusi kauneid luuletusi samuti. Sa ise oled väga ilus inimene, naine, ema, ja su loodu on samasugune nagu Sa isegi, särav, hingestatud, ainulaadne, kordumatu. Tänan Sind ja olen rõõmus, et tuttavaks saime, kuigi see senini ainult netitutvus, küll kohtume ka elus ja ilmsi. Vilkat sulge ja häid mõtteid! Kaunist päeva jätku ka Sulle ja pojale! 🙂