Pudru ja kapsad ehk segablogid...

Ketlin Rauk (Priilinn) Foto tema fb profiililt. 

 Viimasel ajal kipun oma blogimistega oma ajale jalgu jääma, kuid ometi soovin, et kõik sündmused, üritused, arvustused jne...oleks kenasti blogis koos. Nii ma siin nüüd segablogi kirjutangi.

Armas ja andekas kirjanik, ajakirjanik ja lastekirjanik Ketlin Rauk (Priilinn) andis mu lasteraamatule PETU tagasisidet. Tema blogisid saate lugeda SIIT.

  Kopeerin selle teksti ka siia, et oleks kohe silmale nähtav. Ning tänan Ketlinit südamest! Aitäh!

Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!

Autor: Margit Peterson

Lehekülgi: 40 lk

Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016

Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas." 

Tema raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" kohta kirjutasin ka millalgi arvustuse ja kohe, kohe saan selle sarja järgmise raamatu omanikuks, ootan seda suure põnevusega. Tegu on krimisarjaga.
Minu arvustust sellest raamatust saada lugeda SIIT.

*********************************************************************

 Olen strippar Marco Tasasele teinud juba päris mitmed laulusõnad ja alati on meie laul jõudnud youtubes vaadatavuse edetabelisse. Kindlasti jätkame koostööd, kuna minul pole vahet kas kirjutan sõnu punklaulule, diskole, koorilaulule või...Mulle lihtsalt väga meeldib kui inimesed ajavad oma asju hingega. Päriselt.

 Nii tuli meie ühislugu "Ma vajan rohkem" vaadatavuselt youtube´i top 5. kohale. Jee!
Seda saad piiluda SIIT.

***********************************************************************''

 Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" toimetasin Ott Puija luule. Kui keegi veel tahab, et ta luule sellesse ajakirja jõuaks, saatku mulle oma 5 luuletust, mõned read endast ja foto. Juuninumbrisse on mul juba olemas, aga juuli pole ka enam mägede taga.

 Oti luulelehekülg on siin:

2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

PETU LÄEHB KOOLI 18. PEATÜKK

  18.PEATÜKK

Koolitunnid lõppesid ja järgmiseks päevaks oli vaja pajutibusid. Jah, kevad tegi juba oma esimesi samme. Petu viis koolikoti internaati ja jalutas koolimaja juurde tagasi, sest selle lähedal asusid paljupõõsad. Tüdruk oli ennegi pajutibusid korjanud, sest need olid nii pehmed ja armsad, meenutasid talle kanatibusid. Kuna Petu unustas kaasa võtta topsi või koti, kuhu neid korjata, korjas ta jope taskud ja kapuutsi täis. Ta jalutas mööda kevadist kraaviperve ja Petule meenus kirjanik Oskar Lutsu jutustuse ainetel tehtud „Kevade“ film ja seik sellest, kui parv põhja lasti. Nii igal kevadel meenus tüdrukule just see seik. See oli Petu lemmikfilm kaua, kaua aastaid. Tema lemmikrežissööriks Arvo Kruusement ja lemmikheliloojaks Veljo Tormis, sest ka nemad aitasid selle filmi sünnile kaasa. Pealegi oli film Petuga peaaegu üheealine, vaid kaks aastat vanem ning Petu unistas tihti ennast Paunverre. Ja Petu oli armunud koolipoiss Arnosse. Kindlasti mitte Tootsi ega Kiiresse, sest Toots tundus talle ülbe ja kiuslik ning Kiir liiga äpu ja saamatu. Aga Arno oli poeetiline ja hella hingega. Kuid armumisest ta kellelegi rääkida ei julgenud. Petu arvas, et ta on ainuke kes juba selles eas armus, sest ta polnud kunagi kuulnud, et keegi tema eakaaslastest oleks armumisest rääkinud. Sellepärast kartis ka tema rööjida, kartis naerualuseks sattuda, kuigi endale liiga ei oleks lasknud ta ikkagi teha. Petu oskas enda eest seista juba ka väikese lapsena.

Pajutibud korratud ja väike jalutuskäik koolimaja taga asuvate pioneerilaagrite juurde tehtud, lonkis ta internaati tagasi. Ta võttis pajutibud ja pani need lahtiselt ranitsasse, kuna pisikest kilekotti ei olnud. Kuna nende klassi tunnid lõppesid sellel päeval varem ja kasvatajat veel intras ei olnud, otsustas Petu kooliriided internaadiriiete vastu vahetada ja õue tagasi minna. Talle nii meeldis, et karged külmad talveilmad olid taandunud ja päike säras juba kauem.

Intra nurga taga oli küngas, kus lapsed tihti Kivikuningat mängimas käisid. See nägi välja nii, et iga mängija tahtis künka (või kivi) tippu jõuda ja selleks pidi ta kaasmängijad künkalt maha tõukama ja hüüdma „ Mina Kivikuningas, sina supilusikas!“ Poisid muidugi hüüdsid palju rumalamalt. Nemad muutsid supilusika üheks teatud labidaks, aga tüdrukud ei lasknud sellest ennast häirida, pigem itsitasid salaja pihku või näitasid poistele näpuga, kuid seda nimeks nad omaks ei võtnud.

Penu läks Kivikuningat mängima. „Sina titt mine õppima!“ nähvas üks suurema klassi poiss, kes alati tüdrukuid halvasti kohtlema kippus. Petu tegi näo, et ta ei kuulnud midagi ja pealegi tema ennast titeks nii ehk naa ei pidanud, ega lasknud sõimata. Tüdruk üritas üha enam künka tippu vallutada, kuigi temaga koos mängisid veel vaid üks klassivend ja see sama paha suurema klassi poiss. Juhtus aga nii, et Petu võitis. Sellel hetkel kui suurema klassi poiss teda ründama hakkas, pani ta kogemata või siis meelega jala Petu klassivennale taha ja mõlemad kukkusid sopa sisse. Petu hüüdis nüüd võidurõõmust ka ise ruimalalt „Mina Kivikuninganna, teie s..alabidad!“ ja joosis oma elu kiiremat jooksu internaati, kartes, et poisid solvusid ja tahavad talle kätte maksta. Tahtsidki, kuid intrasse jõudes jäid nad juba välisuksel kasvatajale vahele ja pidid päris mitu tundi nurgas oma haavu lakkuma.

Järgmisel päeval oli tööõpetuse tund ja Petu ootas seda suure ärevusega. Slegus, et pooled klassikaaslased olid pajutibud korjamata jätnud, kuid Petu ei olnud kade, tal jagus neid kõigi jaoks. Ja tunni lõpus sai Petu oma esimese 5+-i. Ta meisterdaks pajutibudest ORTO-FIX liimi abil imelise jänesepildi, mille eest sai hiljem isegi kooli ees kiita. See oli ka Petu jaoks nii ehe jänes, lausa elas. Aga Petu arvates oligi see tema kunagine kodujänes, kes kahjuks koos teiste jänestega mingi haiguse järel suri. Petu pani talle isegi oma kadunud jänese järgi nime, Lontu-Lontkõrv, kuigi pildil jänese kõrv oli täiesti kikkis. Aga mälestusi elustada on nii armas, et ta ei pööranud sellele tähelepanu. Ka keegi teine ei ütelnud ühtegi halba sõna. Petu oli maailma õnnelikum laps!

Kuigi Petu ei armastanud üldse joosta, ta pigem võis pool päeva mööda metsi ja külavahe teid lonkida ilma, et väsiks, tuli koolis kõvasti sporti teha. Kehalise kasvatuse tunnid leidsid neil enamuse ajast aset just õues, sest koolimajal ei olnud suurt spordisaali ja õpetaja Ülar tahtis, et õpilased veedatksid rohkem aega puhtas looduses. Koolimaja ligidal asus hiigelsuur staadion, mille jooksurada oli kaetud punakaspruuni killustikliivaga ja ümber staadioni laius mets, mille sisse olid joostud rajad kus nii õpetaja kui õpilased iga päev sportimas käisid. Esimese kehka tunni ajal Petu küll endamisi steikis, kuna talle ei meeldinud, et neid pikkuse järjekorda seisma pandi ja igale ühele sama pikk teekond joosta kästi. Tema arust oleks õigem olnud, et pikajalgsed poisid pidanuks pikemad maad läbima ja tüdrukud väiksemad. Petu kartis, et pikka maad joostes hakkab tal jälle seest pistma, nagu alati. Olles paar ringi ümber staadioni jooksnud, kurtis Petu juga valu alakehas, ehk siis pistmist. Ta kartis, et tal lõhkeb pimesool, kuid õpetaja Ülari rahustas, et midagi sellist kindlasti ei juhtu, et see tuleb väheset sportimisest ja ajapikku kaob. Õpetaja andis Petule lonksu vett ja veidikese aja pärast saigi Petu oma kohustusi edasi täitma hakata. Kuid tunni lõpus oli ikka nördinud ja isegi pahane õpetaja Ülari peale, et nelja hindeks sai, tema oli harjunud ikka viisis saama. Aga ta vaikis, kuigi solvumine ei jäänud õpetajale märkamatuks. „Küll ka sina Petu varsti viite väärt oled. Hakkame inernaadis koos trenni tegema ja vasrti kiidad kehalsie kasvatuise tunde,“ lausus ta muiates. Petule tundud, et õpetaja tegi talle silma, kuid ka selle jättis ta oma teada, sest küsima ta minna ei julgenud ja südames lootis, et ükski klassikaaslane seda ei näinud. Aga see võis ka vaid Petu nägemus olla, sest ta kippus tihti nägema seda mida näha tahtis, samas juhtus Petuga ka nii, et kõik tema salajased unistused täitusid, mõni üsna ruttui, mõni aja möödudes. Kui pinginaaber ükskord Petu käest küsis, et kas ta on ka vahel õnnetu, vastas Petu, et ei ole mitte kunagi. Ega ta ei olnudki, sest ta oskas halva ja ebameeldivad asjad endast juba lapsena välja lasta, mitte ei korjanud negatiivsust enda sisse ja ei valanud seda hiljem oma lähedaste peale välja.

Petu oli õnnelik esimese klassi tüdruk!

24.jaanuar 2017.a.

Vana-Rääma

PETU tagasi lapsepõlvekodus...?

mina ja minu kask lapsepõlvemaalt...

  Täna on minu selle aasta kõige õnnelikum päev! Jah, aasta on ju veel alles lapsekingades, aga ma jään enda juurde. Reisi eest võlgnen siirad ja suured tänud oma lapsepõlve mängukaasalsele Kalle Vendelinile, kelle kodu on siiani seal alles, Kabli külas. Aitäh, aitäh!

  Tegelikult plaanisime Penu külla sõitu juba novembris, aga siis tuli midagi ette. Ma tahtsin enne oma lapsepõlvemaal ära käia, kui mu lasteraamat PETU ilmavalgust näeb, sest see raamat on kirjutatud minu lapsepõlvest ja suuremalt jaolt just elust Penu külas, Härjapea talus. Sellest, et see talu sellist nime kannab, sain teada alles täna, kui tegime peatuse Kabli pagari juures ja kohalikud mehed  Kallele rääksid. Toona, vena ajal eriti talude nimesid ei kasutatud, nii saingi täna üllatuse osaliseks.

  Minu üllatuseks on talu kaks hoonet alles, küll mitte just ilusas olukorras, aga alles on. Kunagi kuulusid sinna hulka veel ka köögimaja nurgataga asuv kuivkäimla, mis täna nukralt maja taga pikali olekus vedeleb, siis heinaküün ja vana maja (varemed). Vana kooguga kaevust on järel vaid suur auk, aga sibula õunapuu selle kohal näib ikka veel elujõus olevat. Alles on siis köögimaja ja tubademaja. Kes on PETUT lugenud, teab nende hoonete kohta rohkem. Isegi jänesepuurid on alles. Ja loomulikult ei saanud ma üle ega ümber oma vanast kasest, millest ka PETUS palju juttu on. Kas on võimas ja täies elujõus, käisin teda kallistamas ja tema juures ka poseerimas. Nii vähe ongi õnneks vaja!

 Loomulikult käisime ka majades sees kondamas. Ütlen ausalt, juba Penu külla jõudes tundsin, et olen koju jõudnud. Pisarad valgusid silma ja tibutagi tuli ihule. Vot selline võimas emotsioon valdas mind. Me kolisime sealt ju ära 1979 aastal, seega polnud ma seal lausa 38 aastat käinud. Tõsi küll, umbes 1983 aastal me käisime venna ja õega seal külas, aga hoopis teises talus. Aga ma tundisn kodu ära! Tundsin! Jeee!

  Oleks mul mingigi võimalus, ma ostaks selle kodu uuesti ära. Just uuesti, sest kunagi meie Ema ostis selle meile Voldemar Parmu käest. Isegi seda onu mäletan hästi. Aitäh kallile Emale, et ta kinkis meile lapsepõlve oma majas! Olgugi, et maja ei olnud mugavustega, aga siiski möödusid meie lapsepõlve ilusamad aastad seal. Aitäh! Ja loomulikult tuleb mu lasteraamatu järjes PETU LÄHEB KOOLI ka elust seal juttu küll ja veel. Noh, Neitsidel pidavat hea aasta tulema, raha pidavat tulema. Ma nii tahan uskuda, et juhtub ka ime ja ma võidan lotoga. Muide, ostsin üle aastate endale ka BINGO ja hakkan täna mängima, lootuses...Sest ma tahan koju tagasi!

  Nüüd aga suur fotogalerii ka siia. Iga foto kõneleb minuga lapsepõlvekeeles ja igal fotol on minu jaoks väga eriline tähendus. Aga sellest kõigest kirjutan juba fotode all.

peegel ja sõel meie toa laual...

Häädemeeste vald, Penu küla, Härjapea talu- minu kodu!

tubademaja ja köögimaja...

meie toa aken

tubademaja pööning, minu lemmik mängukoht, illustartsioon ka PETUS

lagunenud pliit tubademajas, meie (õdede) toas

ja pliidimüür Ema ja venna toas

Ema toa aken...

isegi vana triikraud nukralt meie toa laual...

meie (õdede) tuba

selle koha peal asus üks pisike tuba, aga nüüd seinad maha lõhutud

vaade tubademajale...

vanast kaevust on vaid auk...

ja sibulaõunapuu kaevu kohal...

keav kus kohast lootsime jõuda minuasjutumaale...

ja jänesepuurud tubademaja küljepeal

kõõgimaja tagumine aken

siin asus köögimaja pliit

siin asus loomalaut...

köögimajas...

köögimaja sahvri eesruum...

köögimaja väljapoolt...

sahver-keller

välikäimlast on järgi vaid auk...

köögimaja laudapoolne osa...

õunapuu...

kummuli välikäimla köögimaja taga...

marjapõõsad ja kartulipõllu ots kus olid hernehirmutised :)

minu qarmas-kallis vana kask

ja mina vana kase juures...

vaade kodutalule põllumaalt

vana kask täies hiilguses...

vaade köögimajale läbi põõsaste...

vaade vanale kasele põllult...

vaade tubademajale kruusateelt...

naabrite Mõttuste maja...ja meie kruusatee...

majade esine kruusatee kus ladusime kividest mosaiikpilte...

ja kruusatee Jaagupi poole...

viimane vaade kodule enne lahkumist...

kodukandi kasetukk...

meie mõistes jõgi kus käisime kassile ogalikke püüdmas :)...

tee mis suundub toonase Kaasiku suurfarmini...

endine Kaasiku suurfarm kus käisime lehmade sarvi kriidiga valgeks värvimas :)

teel lapsepõlve bussipeatusesse...

ja bussipeatuses...

bussiootepaviljon...

ja mina paviljonis...

ja meie Germoga paviljonis...

Kablis, mere ääres kus kohast tahtsin üle mere Kihnu minna...

Kablis, mere ääres...

koht kus toimuvad suvised Päikeseloojangu festivalid...

1. Kabli bussipeatus Häädemeeste poolt Ikla suunas...

Kabli Seltsimaja-Raamatukogu...

ja kunagine Kabli poehoone. kahjuks vaid kunagine...

vaade Kabli pagarist kortermajdele, kus elasin ka mina enne Panu majja kolimist...

Kabli pagar

  Elu-armastan sind!


18. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma