PÄRNUMAA SIRVILAUAD 2 - Silvia Sarv (koostaja)

Möödunud öö raamatuks oli "Pärnumaa sirvilauad 2," mis on juba 2005. aastal välja antud. See raamat tutvustab meile erinevaid Pärnumaa kohti ning Pärnumaaga seotud inimesi, kes on läbi ajaloo endale nime teinud. Kirjas on ka iga paiga rahvastikuarv ja pindala. Tänaseks on küll väga palju muutunud, aga huvitav oli siiski lugeda. 16 valla erinevate külade asukohad, maavarad, pindalad, rahvastik jmm... on siin välja toodud. Samuti looduskaitsealad, loodusmälestised, sümbolid, mõisad, pargid, maastikukaitsealad, kirikud, rabasaared, järved, rabajärved, muuseumid, hobupostijaamad, rahvuspargid, rahvalaulud, ja palju muudkui. Kui sind huvitab oma kodurajooni ajalugu, siis sa lihtsalt võtad raamatu kätte ja loed ning kujutled ennast ka nendesse kohtadesse, kuhu sa pole veel jõudnud. Mina olen omast arust Pärnumaa suht risti-põiki läbi käinud, kuid ikka leidub mõni kohake, mille nimigi on mulle võõras. Aga väga põnev ekskursioon oli öösel ja magama jäädes kondasin ma veel edasi, võimalik, et tulevikukülades :) 10. jaanuar 2024. Vana-Rääma

METSAPOOLE KOOL 150 - Elsa Kivaste

Ja jätkuvalt kondan ma mööda Häädemeeste valla radu. Möödunud öösel sai loetud raamat, millel on mitu pealkirja. Need on HÄÄDEMEESTE ELU ja METSAPOOLE KOOL 150. Raamatu on koostanud Elsa Kivaste. Selline mõnusalt nostalgiline lugemine taas. Kodusoe. Ja see raamat tutvustab põguselt Metsapoole kooli töötajaid ja tolleaegseid traditsioone. Nii vaatavad mulle fotodelt vastu armsad Antonina Lepp, Valter Soomre, Esta Vesik, Helgi Pill, Evi Laarents, Linda Aringo ja paljud teised. Tiina Laidla tuli just sellel õppeaastal Metsapoolele tööle, kui mina esimesse klassi astusin. Ja Helgi Pill oli puhkusel. Armsad mälestused on seotud nende hulgast Antoninaga, mu kalli klassiõe emaga ning Linda Aringoga, kellest ma alles kirjutasin, temal käisime külas internaadis elades. Ja sama aasta kevadel, kui mina esimese klassi lõpetasin, jäi Linda pensionile. See valge armas internaadimaja oli minu koduks nädala keskel. Mäletan kuidas külmapühade ajal teised lapsed kooli ei tulnud, välja arvatud osad Treimani omad ning me korrastasime imearmsas kollases koolihoones kappe, näiteks sorteerisime liikuva aabitsa tähti, korjasime numbritega puust klotsid kõik ühte karpi kokku jne... tööd oli nii palju ja meiega oli alati mestis Valter Soomre, üks südamlik ja abivalmis eakas õpetaja, kes mulle ka eriliselt hinge läks, leidsin tema vist vanaisa :) Ja no veel meenub see kuidas koolimajas kino näidati aga no tõesti polnud alati võtta seda 5 kopikat ning me tüdrukutega pugesime kino ajaks internaadi voodi alla peitu :) Oehh, no ilusad ja elusad mälestused on sellest ajast, need ma olen auga ellu kaasa võtnud ja heietan neid tihti, kasvõi iseendale. Iseendaga. Aitäh selle raamatu eest! Eks neid lektüüre ja erinevaid vihikuid on mulle just lugejatega kohtudes kingitud, Metsapoolel olen ma raamatuid esitlenud kolmel korral. Kahel korral koolimajas ja ühel korral selle uuemas hoones, mis ehitati internaadimaja asemele. Metsapoolele tuleks ikka ja alati, kuigi kahjuks pole ma saanud võimalust eriti kooli kokkutulekutel osaleda, üks alles oli ... Vaid ühel korral sain, see oli ka juba mitukümmend aastat tagasi. Äkki kunagi õnnestub. Ja nüüd kallist Linda Aringot tutvustav tekst pildil.9. jaanuar 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 427. päev

Täna on ilmataat meie vastu armuline olnud, see lausa kutsus õue. Viisin ka portsu raamatuid posti ning kokku kepikõndisime täna üksnes 5,1 km sest juhtus midagi, mis pani koju kiirustame. Aga meil kõigil juhtub. Tegu on ülemõtlemisega. Kodust minnes ma tavaliselt vaatan alati kas mõni küünal juhtumisi veel ei hõõgu, ühesõnaga vaatan tulekolded ka üle, aga mõnikord tekib niinimetatud ülemõtlemine ning sa hakkad endast kahtlema. Täna see juhtuski. Kodust lahkudes oli Germo ka akendele rulood ette tõmmanud, seega väljast tuppa nägemine oli nullilähedane. Helistasin paanikas olles naabrimehele, aga õnneks oligi tegu üksnes ülemõtlemisega. Uhh! Tormasin tuppa ja kui Simba mind nägi, pages voodi alla peitu :D Ju mul siis oli hull nägu ees. Aga Priit, homme ehk on raamatud Tootsi Omnivas kohal, kohe panen täpse arve sulle postkasti ning 2 raamatut sõitsid Valklasse, võõrale. Aitäh tellimast ja aitäh jagamast! Selline väheke segane päev siis aga positiivne, sest põnev jutuajamine oli külalisega vahetult enne rajale minemist. Aitäh! 8. jaanuar 2024. Vana-Rääma

href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEifQjf2SGhZmn5d2yvNdNOsD4fBVEaZLZXNu43i1mDnHUAUWLeZGjxZ1qCCSuGR3wwOjfV3l3N_3Ikocv8eMunD-vOHvjzPfcTTPzmw_I8a-0d-JWGm5jobzFu7UMp8jeF_RNbRUU2BqY3LJIP7UGtn6TA65GkzHdH3n6kpuFTPIQUU489vsf6BoQHGXdg/s4128/MA3.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

TREIMANI RAHVAMAJA 50 AASTAT - Tiia ja Viljar Soomre (koostajad)

Ja möödunud öö raamatuks oli mul Tiia ja Viljar Soomre koostatud raamat "Treimani rahvamaja 50 aastat," mis kingiti mulle aastate eest, kui käisin lugejatega kohtumas Metsapoole koolis, minu jaoks kõige armsamas koolimajas, sest just sealt algas minu koolitee. Antud rahvamaja on ka esimene rahvamaja, mille laval tuli mul üles astuda, värisesin nagu haavaleht, roheline kleidike seljas ja kollane (papist) lillekübar peas. Mingis näidendis tuli osaleda Treimani rahvamaja (tollel ajal kultuurimaja) laval toimus see. Esimese klassi õppisin Metsapoole koolis ning selles lektüüris on foto ka minu esimesest klassijuhatajast Reet Liblikust ning õpetajatest Linda Aringo ja Valter Soomre. Nii selgelt ja helgelt on nad kõik meeles. Nädala keskel internaadis elades käisime ka õpetaja Aringol külas, olid vahvad ajad. Südamesse on jäänud see imekena mereäärne piirkond ja ma ju olen üdini merelaps. Palju äratundmist oli ka selles raamatus. Talv on ju sobiv aeg lugemiseks ja pikad ning pimedad õhtud veeta läbi kirjanduse lemmikkohtades, mida paremat hing veel ihaldada saaks?! ;) Muide, kohe-kohe on Treimani rahvamaja 60. juubel tulemas, palju õnne sellele armsale majale ja neile, kes on siiani kohalikuks jäänud ning sealset kultuurielu au sees hoiavad. Suur ausus minu poolt. Armas mai, sinule ka aitäh! Aitäh! 8. jaanuar 2024. Vana-Rääma

LAVASSAARE LÄBI AEGADE - Marie Ronimois

Ja möödunud öösel sain loetud ühte imearmsat Eestimaa alevit tutvustava raamatu "Lavassaare läbi aegade," mis mulle kunagi kingiti. Toona lugesin ka selle läbi, kuid mõni raamat, nagu ka asukoht, saab nii armsaks, et sa loed teda veel ja hea, kui on raamaturiiulist võtta. Lisaks figureerivad siin ka head lavassaarlased Ülle Varik ja Liia Gentalen jt... No ma ise ka elasin selles armsas alevikus suisa 10 aastat. Lapsed kasvasid seal ja Geio alustas koolitööd toonases Lavassaare Algkoolis. Ja me elasime selles korterelamus, mis ehitati uude asulasse ehk mäe otsa kõige esimesena, aadressil Võidu 4-3. Üks toonastest naabrinaistest Salomia (Salme) Baranina pajatas Lavassaare ajaloost tihti, ta oli esimene, kes sinna majja kolis, esimene uue asula elanik. Kolisid vanast asulast rongiga, sest otse maja eest läks toona veel kitsarööpmeline raudtee. Isegi uksi ei olnud veel majal ees. Ja ma nii mäletan kui meie pere 1995. aastal Lavassaarde kolis ning trepipeal tuli vastu üks memm, kelle kohta ma ütlesin, et tema vist on küll 100 aastane. Oligi. Nime ma enam ei mäleta, aga tegu oli Salomia 100 aastase emaga, üks mu naabritüdruk siis :) Ma töötasin mõned aastad veel edasi Lavassaares peale Pärnusse kolimist 2005. aastal. Ilusad ajad olid ja see raamatuke pani neid taas meenutama. 1995. aastal tutvusin ka ühe sõbranna Gaudiga, kellega suhtelem siiani ja 29 aastat hakkab sellest saama juba. Siin tahaks meenutada ka kuidas me tutvusime. Olin äsja Lavassaarde kolinud, kui Gaudile helistas üks mu hea sõber Marco, kes elab tänaseks juba aastakümneid Ameerikas, palus et Gaud mind telefonile kutsub. Nii Gaud mind leidsiki ja sealt sai alguse meie sõprus. Ja kalli Jaanikaga tutvusin ma ka Lavassaares, teda ma olen nimetanud oma "maailmaparimaks" sõbrannaks. Ei teagi kus kohast see alguse sai, aga nii see on. Ilusad ajad olid. Ja ka kalli Annega tutvusime just selles armsas alvesi. Ja paljude teistega ka. Kui hakkaksin kõiki nimetama ja memuaare kirja panema, saaks neist paksu raamatu :) Aitäh, mu kallid sõbrad, kes te olemas olete! Ega õige sõprus ei kao ka siis, kui pikalt ei näe, see pigem süveneb. Oluline on see, kui sa saad inimesi usaldada ja seda ka läbi aastakümnete. Aitäh, Lavassaare! Võtke siis mu uus sõber Aljona ka omaks, kes oma armsa (7 liikmelise) perega hljuti sinna kolis. Onju!? ;) 7. jaanuar 2024. Vana-Rääma

MIDAGI IGAVEST POLE OLEMAS - Asta Salumaa

Kui mul juba hakkas tekkima seis mulpolemittemidagienamlugeda, läksin ma poisi toa raamaturiiuleid sorteerima ja leidsin sealt ühe elulooraamatu, mille sündi ma kunagi ühisplatvorm Hooandja kaudu toetasin. Mulle lihtsalt väga meeldib lugeda erinevaid Siberi lugusid ja Asta Salumaa on need nii siiralt ja otse kirja pannud, et koostaja ja toimetaja ei raatsinud eriti muuta. Tean seda tunnet minagi. Siin on osad sõnad nn saare keeles, sest peategelane ongi pärit ühelt saarelt, Kihelkonna kaptenite suguvõsast. Lisaks on tema saatus veel selline, et teda küüditati suisa kahel korral. Väga karm. Aga väga hea lugemine. Lisaks on kaasas veel CD-plaat lauludega, mida ma veel kuulanud ei ole, sest raamat ju ka seisis aastaid, olin ta unstanud, oli jäänud riiulisse oma aega ootama aga tasus oodata nii minul kui temal, nüüd me oleme suurimad sõbrad. Aitäh selle raamatu eest! Kopeerin siia nüüd ka tutvusava teksti: Saaremaalt Kihelkonnalt laevaehitajate ja - kaptenite suguvõsast pärit Asta Salumaa (sünd. Teär) on kirja pannud oma mälestused. 1941. aasta juunis küüditati ta koos venna ja kooliõpetajast emaga Siberisse Kirovi oblastisse. Asta oli siis seitsmeaastane ja vend Heikki kümnene. 1947. aastal lubati alaealised lapsed tagasi Eestisse, kust nad 1950. aastal ülekohtuselt läbi vanglate nagu kurjategijaid tagasi Siberisse küüditati. 1949. aastal tutvus Asta Heino Salumaaga, kes arreteeriti 1951. aastal ja Nõukogude vastases tegevuses süüdistatuna sai karistuseks 25+5 ning saadeti vangilaagrisse Vorkutasse. 1956. aastal pärast amnestiat tulid Asta ja Heino tagasi Eestisse, kus abiellusid ja asusid elama saatuse tahtel Asta lapsepõlvekoju Viita tallu. Raamatuga on kaasas ka illustreeriv CD-plaat. 6. jaanuar 2024. Vana-Rääma

Jaansoni rada 426. päev

Kuna ma väga selliste külmadega välja ei kipu, oli vaja täna minna. Kepikõndisime kokku 6,6 km ja 10 800 sammu. Lisaks kühveldasin lund, tassisin puid tuppa, käisin poes, apteegis ... Ahjaa, postimajas käisime ka, viisime raamatud posti ja ma ostsin ühtlasi Bingo ka. Väga külm oli, kella 17.03 ajal näitas termomeeter kesklinna silla juures -17 külmakraadi. Ripsmed jäid üksteise külge lausa kinni ja näpud hakkasid läbi paksude labakinnaste külmetama. Nii me oma raja pikkuse lühemaks kärpisimegi, algselt olid plaanid üldse teised, nagu tavaliselt. Ma jah nüüd igapäevaselt ei liigu postimaja vahet, sestap peate raamatute jõudmist veidi kauem ootama, kogun portsu kokku ja siis lähen. Aga mõnus oli ennast liigutada, sest kodune trenn ja lisaks veel võimlemine pole üldse nii mõnusad kui kepikõndimine. Muide, ma saan varsti jala kaela taha panna, nagu kunagi :D Enesetunne on ülihea, tervis on täiesti korras, kõik analüüsid on ka korras ning kaal kõigub kolme kilo piires, mis on ka normaalne. Aga ma ikka toitun väga tervislikult ja võtan vajalikke vitamiine ka. Ja üldiselt kindlatel kellaaegadel. Meie oleme õnnelikud, olge teie ka! Ja täna saab veel head uut aastat soovida, aga mina soovin, et teie alanud aasta oleks õnnelik ja, et te kõik oleksite terved ja rõõmsad. 5. jaanuar 2024. Vana-Rääma