Käib töö ja hobi koos

Jah, juba aastaid käivad mu tööd ja hobid käsikäes ning ma naudin mõlemat 100%. Ise armastan öelda ja mõelda, et mu prioriteedid on paigas, elan oma elu ja täpselt sellist nagu soovin. No üks oluline samm on veel astuda ja selle teekond on teada, juba homme liigun sellel teel, aga sellest kõigest kirjutan kunagi hiljem, siis, kui on õige aeg. Las ma olla ja jääda salalikuks. Ja ega ma eraeluliselt kõikidest asjadest ka ei blogi, sest midagi suisa peab jääma vaka alla, midagi, mida maailm teadma ei pea, mida ... Aga see selleks. Täna käisin kallist Sirjest artiklit kirjutamas. Õigupoolest sai lubatud juba ammu, aga nii mõnigi artikkel ja muu töö on koroona taha takerdunud ja ma pole eriti ise aktiivsust üles näidanud, siin tuleb taas see -iga asi omal ajal - mängu. Nii ongi. Sirje lugu ilmub ajakirjas Müstilised Lood, aga ma veel ei julge öelda milises numbris, aga tuleval aastal kindlasti. Sellel aastal on ju veel vaid detsembrikuu number ilmuda jäänud. Igal juhul hakkan vahetult peale blogimist sellega tegelema. Aitäh meeldivate tunnikeste ja külalislahkuse eest, hea Sirje! Uute kohtumisteni ja suhtlemiseni! 8. november 2022.a. Vana-Rääma

Lapse silmadega mees

LAPSE SILMADEGA MEES. Siis, kui sügiskaamos näitab oma kõige nukramat nägu, enne advendiaja algust, novembrikuu lõpus, kui maapinda veel ei kata valge lumi, mis kaamosele veidi rõõmsama ilme annab, meenun ma koolivennale. Teda ei ole aastajagu päevi mu elus põhimõtteliselt olemas, sest muul ajal mind lihtsalt ei ole talle vaja. Aga nagu aamen kirikus, ei oska ta minuta mööda saata novembrikuu viimaseid nädalaid. Vahel ma olen, veidi küll murelikult, lihtsalt poole päeva pealt pannud telefoni hääletuks, et eirata ta kõnesid. Tõsi küll, nii pole vast ilus, aga ma siiski tunnen, et vajan ka enda elu. Lisaks hoian ma ka loomeperioodidel telefoni hääletuna, sest üks pisike telefonihelin võib rikkuda su sünnivaludes luuletuse või koguni romaani. Eks minuga nõustuvad loomeinimesed, sest teistele ei olegi määratud seda mõista. „Ma ei suuda, saadaks kõik kuradile, nii kodumaa banaanivabariigi kui Soome. Lööks kõigile käega ja saadaks kogu maailma perse!“ Ei ole just meeldivad sõnad päeva aögatuseks, mil ma unustasin ööseks telefoni hääletuks panemata ja hommikul peale kella kuut ta juba helistas, sest Soomes algab tööpäev varem ja temal läheb väidetavalt uni juba kella viiest. Eks bioloogiline kell ikka äratab, olen seda ka ise tõdenud. „Oot-oot, rahu nüüd! Mis juhtus? Miks sa ei maga?“ Ma lausa ehmusin, sest alati peale kellade taaskeeramist läheb mu režiim sassi, eriti ei adu ma une pealt kes ja kus ma olen, sest ma olen seda meelr, et unest äratamine ei ole ilus, inimene peaks saama oma unenäod lõpuni vaadata, muidu on ta kogu alanud päeva tusane ja kuri. Lisaks sellele, ei suuda ta eristada unelmat reaalsusest. Ja, tõele näkku vaadates, pole isegi parimale sõbrale sünnis helistada nii vara, kui sa veel tead ka, et ta ei ärka kuke ja koiduga. Aga mis ma siin ikka targutan, ega vaimselt ebastabiilne ja deperessiivne inimene ei mõtle selle peale, hea, et ta üldse enda pealegi veel mõelda oskab ja julgeb. Tegelikult Eestit banaanivabariigiks nimetada on äärmine banaalsus või suisa rumalus, sest riiki, kus sa oled sündinud ja kasvanud ei tohiks maha teha ka siis, kui oled endale elamiseks leidnud meeldivama riigi ja tunned seal ennast õnnelikuna. Aga koolivend seda kindlasti ei tunne, sest iga aastaga süveneb ta labiilsus ning iga aastaga enam olen kannatajapooleks mina. Ma olen tegelikult hea kuulaja kuid olen ka korduvalt mainitsenud koolivenda, et ta enne lõunat mulle ei helistaks, sest eriti une pealt tuldud kõned on minu jaoks võrreldavad heakst muinasjutust välja kangutamisega. Ja see pole meeldiv kogemus. „Mis siin ikka juhtuda sai! Elekter seal banaanivabariigis üha kallineb, toidukaubad om juba kahekordse hinna saanud, eluaseme soetamine on maailmas üks kulukamaid....“ „Oot, Valev, rahu, sina ju elad Soomes, need asjad ei puutu sinusse. Või?“ Ega ma ju ei teadnud temast aastajagu päevi midagi, äkki on kodumaale tagasi naasnud, käis peast mõte läbi. „Ah, et ei puutu. Te, eestlased olete eriti ülbeks seal läinud! Rassistid olete niikuinii!“ Ah, et kohe kui ma julgesin tõtt öelda, hakkas koolivend minu suunas sappi loopima, nagu temast oleks ühtäkki soomalane saanud. Alles aasta eest kurtsis ta kuidas soomlased eestlasi rassistidest tembeldavad ja nüüd saadab koolivend need sõnad minu suunas, veel nii valusalt, et ma tunen lausa füüsilist valu. Katkestan kõne, sest mul ei ole mingit tahmist une ajast negatiiset kõne jätkata. Minu tervis ja heaolu on ikka mulle endale kõige olulisemad, millele järgnevad sõnumid lähedastelt. Valevit ma siiski lähedaseks ei pea. Me ei suhelnud isegi kooliajal, tema oli minuat neli klassi ees, egas iis ju minu suguse algklassi tatikaga suhelda ei kõlvanud. Aga ükskord kooliõe sünnipäeval unustasime ennast lobisema hommikutundideni, sealt meie suhtlus alguse saigi. Tõsi küll, mingi aja möödudes üritas koolivend mulle isegi serva teha, aga ma olin konkreetne ja saatsin ta minema, sest ma olen seda meelt, et kui su elus on kallis inimene olemas, ei vaja sa teiste meestega intiimset kontakti. Las ma kõlada mõne jaoks nagu vana inimene, aga eelkõige näitab truudus austust partneri vastu, armastusest rääkimata. Kulunud väide; „truudus on juhuse puudus,“ on väha negatiise energiaga ja labane väljendus, mille on ilmselgelt välja mõelnud ja õelnud isasinimene, kellele on antud seksuaalenergiat mnitme mehe eest. Või ... Alles lõuna paiku, kui läksin telefonilt kellaaega vaatama, märkasin ma portsu vastamata kõnesid ja teise portsu sõnumeid.. Värisevi käsi valisin koolivenna numbri kuid mulle vastati soome keeles, kuid ma ei saanud sellest aru. Sinna see asi jäigi. Rohkem ma torkida ei tihanud, kartuses, et löön äkki oma helistamistega teha ellu lõhe, et äkki tal on soomlannast naine, armukade ja kuri. „Tere, kuidas läheb?“ Paar nädalat hiljem ehmatasin selle tervituse peale, sest tundsin juba läbi telefoni, et Valev on teises energias. Mul ei tulnud esimese hooga ühtegi sõna üle huulte. „Ma väga vabandan, kui olen sulle haiget teinud. Vabandan ka nende totakate sõnumite eest. Ma tõesti ei olenud enam mina ise. Kui sa mulle selja pöörasid, tundsin ma ennast ihuüksinda siin maailmas ning leidsin, et mu elul pole mõtet. Ma... „ „Mida, Valev!?“ Ma sain pisut isegi kurjaks, sest ma polnud edasisest tekstist huvitatud, niigi oli kõik selge, Ta tegigi selle ära, tahtis oma elu võtta .... „Noh, ju elul on siiski mind vaja, et ta mul minna ei lasknud!“ Valev isegi naljatas. „Tead, ma helsitasin ka koju ja palusin, et mu soomlannast abikaasa hävitaks kõik mu musta värvi riided, sest isegi koomas olles sain ma sinult sõnumi, et ma ei tohi musta värvi riideid kanda, need blokeerivad energiaaid ja süvendavad depressiivsust.“ Valev tundus ühtäkki nagu õnnelik laps, kes on ilma jäänud ema armastusest ning alles nüüd ma mõistsin, et oma emaks oli valinud ta mind, kuigi ma olen temast noorem.... 8. november 2022.a. Vana-Rääma

Rada 289. päev

Täna võtsime kesklinna sillalt suuna Jahtklubi poole, sealt edasi Rannapargi kaudu Pärnu randa ehk siis Naistranda. Pakkisime muidugi ennast korralikult sisse, ega juba 300 meetri järel võtsin kindad käest ja mütsi peast, sest liikudes hakkab palav. Teie, kes te pidevalt muretsete kuidas me selise tuulise ilmaga suudame kepikõndi teha, võtke teatavaks, et me liigume ja meil pole üldse külm, pigem vastupidi. Alati koju naastes olen ma nii higine, et viskan rajamantli ahju juurde kuivama, sest iga kepikõnni korra järgi ma seda siiski peseme ei hakka. No grammigi pole külm, küll aga me ei istu kordagi, ka selle ligi 13 km teekonnal ei istunud, sest nahk on märg ja tuleb ennast hoida pidevas liikumises. Täna ei tulnud isegi meelde vett juua, kuigi veepudel on alati Germo seljakotis, aga jaheda ilmaga lähebki vett vähem. Kesklinna muuli juures oli ekstreemne, pidid otsma kuivemat kohta, et natukenegi muulile lähemale saada ning kohati matsid lained muuli üleni vee alla, polnud nähagi. Ja merevesi on pmst laudteeni. Prrr, nõeluv tuul kippus kohati isegi mantlist läbi torkima, aga veelinnud, nemad mõnulevad vees, pesevad ja ujuvad, naudivad elu. Kunagi ehk saan minuagi talvel vette, unistama peab, eelmisel aastal sai korra isegi novembris käidud, septembris ka, aga sellel aastal ma siiski ei riski, pole operatsioonist veel 3 kuud möödaski. Aga ega ma väga ei kibele ka, küll tahaks taas talvel hakata paljajalu lumes kõndima, kuidagi peab ju selle talve välja kannatama :D No ma ei ole jah grammigi talvelaps, sest juba esimete lumehelveste saabudes tahaks soojale maale ja naaseks kevadel koos rändlindudega. Aga see selleks, tänane teekond oli 7,4 km ning 12500 sammu pikkune. Meie oleme õnnelikud ja terved, olge teie ka! 7. november 2022.a. Vana-Rääma

400" data-original-height="3096" data-original-width="4128" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWEbJYLrCGcAa-WnW_nui_kvhgnVvev2Qe0yRhJTabhH7l_O6bBEC6NoIQPz5jtQnZX4pIXUBSlKdNshZC-7Zhy800lCn_2Dr1HOs4rr3GlZKt7Z8oVZk9j-B9JYubSUEvr5jIhBt4ddqB2YXQOfyeXPfXSx1IKsJd29R6jyfOt5sZnTFeeuCfYb1Q/s400/AMERI14.jpg"/>

Rada 288.päev

Nonii, täna panin esmakordselt rajal kindad kätte, sest peale lõunat kesklinna Bellissimasse küüntesse minnes hakkasid kesklinna sillal sõrmed külmetama ja tundus, et nina oli lausa sinine. Prrrrrr ... ei taha seda külma! Jah, erilised ja lihtsad küüned taas seekord, sest nad on mul ikka veel haprakesed, et pikemaid kanda, aga küll nad taas tervenevad, usk, lootus ja armastsu käivad käsikäes :) Olgu, olgu, rajal käisime ka, aga täna mitte nii pikki kilomeetreid, kokku tuli veidi üle 7,3 km ja 12000 sammu. Normaalne teekond, aga asi ongi selles, et mingid 7 km ei väsita mind grammigi, aga hea enesetunde annavad ikka. Pilti tegin vähem, sest kindad olid ju käes. Aga jäädvustasin ka ikka kesklinnas käigu ning koju tagasi jõudes vahetasin riided ning võtsin Germo kaasa ning me kulgesime Piiri tänava lõppu, sealt Lille tänava lõppu, siis tulid need Pärlimõisa teed ja asjad ning tagasi tulime mööda Uus-Sauga tänavat. Selline veidi lühem tiir siis täna. Liikuge teie ka, see teeb õnnelikuks. Olge terved! 5. november 2022.a. Vana-Rääma

g6emVmKAWEgRADvWJhFhFq_i_KQFd4iBkyKGPam-R-Jemt9JbOO1RpgrwKcRABoEBgaWbdfMHxgyuoxTn0R45aI/s4128/BAA10.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">