teisipäev, 28. aprill 2020

MINEVIK ALGAB HOMME - Urve Tinnuri


 Eile õhtul käisin Jannseni Omniva pakiautomaadist trükilõhnalist raamatut välja toomas. Aitäh, kallis Urve! Loetud sai Urve Tinnuri järjekordne romaan "Minevik, algab homme," mis kätkeb endas ühe keskkooliõpilase elu seitsmekümnendate algul Tartus.

 Madle, kelle vanemad lahutavad, jääb isaga koos kodutallu elama. Vend Vilmar on juba oma elu peal ning elab mujal. Ema leiab uue mehe ja kolib Saaremaale. Ja siis otsustab Madle, äsja põhikooli lõpetanud neiu, minna Tartusse õppima. Ta leiab väikese nurgakese ühe memme elamises, kus memm kasutab teda igas mõttes ära. Kuulelik Madle allub memme korrale.

 Madle isa ei saa ema kaotusest üle, hakkab jooma. Madle külastab kodutalu harva, lõpuks enam üldse mitte, sest rahamaias joodikust Klaara abiellub tema isaga ja igasugune olukord väljub kontrolli alt.

 Siin hargneb ka vanema mehe ja noore naise armastuslugu, mis on väga romantiliselt ja südamlikult kirja pandud, nagu Urve raamatud ikka. Kirjanik Tinnuri kirjutab ilmselt südamesulega ja tema romaanides ei puudu ka poeetiline taust, romantika, mida ma väga naudin.

 Lisaks on see raamat väga õpetlik, seda peaks ka lugema tänapäeva noored, siis mõistaks nad paremini milline oli nende emade-vanaemade elu nõuka-ajal, mil midagi polnud saada, elati vaesuses ja õpilased, kellel polnud kusagilt abi loota, olid sunnitud kooli kõrvalt tööl käima. Lisaks oli neil austus vanemate inimeste vastu, isegi siis, kui see kamandamine ja ebaõiglus neile haiget tegi. Ühest küljest on see kurb, et tollal oli palju piiranguid, aga teisest küljest olid toonased noore distsiplineeritumad. Tean, millest räägin, olen ise sündinud seitsmekümnendatel.

 Rohkem ei tahagi reeta. Raamatud peaks kohe ka kauplustesse jõudma, ühes Rahva Raamatu poes juba on.

 Siirad tänud, armas Urve, selle vapustava elamuse eest! Ootan juba kannatamatult järgmise raamatu sündi! Ja nüüd on mul taas üks pühendusega raamat juures. Olen õnnelik!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MINEVIK ALGAB HOMME

Autor: URVE TINNURI
 1 Google +0  0 Share0

Pärast vanemate lahutust läheb 16aastane Madle õppima Tartusse, et pääseda eemale ühtäkki tühjaks ja kõledaks muutunud lapsepõlvekodust. Ta ema kolib koos uue elukaaslasega ära, vend pühendub oma äsja loodud perele, isa võitleb enesekaotusega, suutmata eluga enam järje peale saada. Madlel ei jää üle muud, kui püüda omapäi toime tulla. 
Teos kõneleb kaotatud lootustest, minevikudeemonitest, süütundest ja iseendale andestamise oskusest, samuti sügavast, hullutavast armastusest, mis ei tunnista vanuselisi piire.
Tegevustik toimub 1970ndate alguses.

28. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 26. aprill 2020

... KES POLE KUNAGI SÖÖNUD HOMAARI - Aliis Jõe



 Issand jumal küll, no tõesti! Uhh! Kui su kätte juhtub ülipõnev raamat, lükkad sa nii mõnegi asjatoimetuse edasi, et lugeda, lugeda ja veelkord lugeda ...
  Sain just loetud Aliis Jõe romaani " ... Kes pole kunagi söönud homaari," mis on triloogia 2. raamat. Alles hiljuti blogisin esimesest raamatust "Viimane laev."

 Ausalt öeldes tahtsin täna õhtul rajale jõuda, aga ei jõudnud, kuid pole hullu, sain mõnusa naudingu raamatulugemisest. Ja pealegi pügasin kahe mehe paed täna ära, pesin (ok, masin pesi) 3 masina täit pesu ja kraamisin ka kuurid puhtaks, tegin süüa jne... Ja siis unustasin ennast homaari sööma :)
  Kooliõde Aili, kes oli selle raamatu juba läbi lugenud, ütles, et raamat lõppeb väga põnevalt, et ta ei jaksa triloogia 3. raamatu sündi ära oodata. Olen nüüd samas olukorras. Aga linnukesed sidistasid, et kolmas osa on juba töös ja terve igaviku ilmselt oodata ei tule. Aga ma tahaks kohhheeee!

 Aliis (Elo) nii ei tohi inimesi hullutada! :)

Esimesest osast tuntud Aliis jõuab tagasi Eestisse ning tal seisab ees kohtumine oma emaga, keda ta pole 20 aastat näinud. Lisaks viibib Aliisi poeg raskes seisuses haiglas.
 Nagu sellest kõigest veel vähe oleks, saab naisest kasuema kahele väänikust lapsele.
Lapsepõlvealev, kuhu Aliis elama suundub, on kõike muud, kui ilus-kena kohake elamiseks. Ta satub otsatult ohtlikesse olukordadesse, riskides oma eluga.
 No ma ei taha rohkem pajatada, lugege ise!

 Üks parimaid raamatuid mida ma üldse lugenud olen! Uhh!

 P.S , Varraku kodulehel on aprilli lõpuni ale ja sealt saada selle raamatu osta poolmuidu, vaid 5 euro eest! Soovitan kuumalt!

 Aitäh, Elo, selle vapustava elamuse eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

… KES POLE KUNAGI SÖÖNUD HOMAARI

Autor: ALIIS JÕE
 15 Google +0  0 Share0
Keskealine Aliis on Prantsusmaalt koju tagasi tulnud ja oma elu uutesse rööbastesse juhtinud. Kuid ühel hetkel tuleb tal naasta lapsepõlvekoju – väikeasulasse, mida ta pole üle kahekümne aasta külastanud. Otsekui virvatulukesed meelitavad mälestused ta ohtlikule alale, kus peitub nii varjatud tundeid, aegunud kuritegusid kui ka võimalus leida tõeline armastus. Kõike seda muidugi siis, kui tal õnnestub toime tulla ootamatult kaela langenud elukoormaga.
Müstikahõnguline, romantiline ja humoorikas „… kes pole kunagi söönud homaari“ on mõtteline järg Aliis Jõe 2017. aastal ilmunud teosele „Viimane laev“. Aliis Jõe on telerežissöör Elo Seliranna pseudonüüm.


26. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

laupäev, 25. aprill 2020

Ei vaibuks iial hiite helge kaja ...

foto on tehtud Põikvas, Sarapuu- Mäe talu hiies


EI VAIBUKS IIAL HIITE HELGE KAJA
/Pillele/

Viib rada mööda iidset hiiemetsa.
Hing avali ja peos on nõiasau.
Puu kõneleb; "mind emba hellalt, et Sa
ei murduks, las ma taastan Sinu jõu."

Las jutustavad tamme ümber lindid,
las ajavool neid tuules hellitab.
Ja hiiekivi sammaldunud sildid ...
las vestelda. Neid elu hällitab.

Ma läidan küünla, istun mätta pääle,
ja rüüpan peekrist karget allikvett.
Ning kaudu iseenda, oma hääle,
ma kuulen, kuidas Sina hüüad... "et

ei vaibuks iial hiite helge kaja!"
Ei murduks vana tamme tüvi eal!
Ka siis, kui ta on ära eland aja,
mis määratud on talle ilmapeal!"

Vean pihud taeva poole õhtupalveks,
vaob pilvepiiri taha päiksepalg.
On elusügis aastaringselt valvel,
kuid kevadesse astub minu jalg.


25. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 24. aprill 2020

Jaansoni rada 176. päev


 Ave, sul oli õigus, ka õhtul saab rajale minna!
Oleme hoogu sattunud, no mina olen igatahes rütmi tagasi saanud ja lausa kisub rajale. Nii ilus õhtu ka, kuigi veidi tuuline. Aga sain kauneid fotojäädvustusi ka.

 Täna kepikõndisime 6 km. Väike väss tuli peale ja istuda ei saanud, pingid on värskelt värvitud. Ja rada oli taas rahvast tulvil. Mine mis kellast tahad, ikka rahvas liigub, mis on ju hea. Aga ma olen juba üle 3 aasta rajal käinud, kuid nii palju rahvast, kui viimasel kolmel päeval, pole ma näinudki. Tore, kui inimesed ennast liigutavad!

 Istuma saime alles peale 5 km. Venitasin siis natuke jalgu, sest hüppeliigesed jäid kangeks. Pärast oli jälle kõik korras. Uhh, ma naudin sajaga!

 Viimasel ajal tundub rada kuidagi kitsavõitu, no osad, kes pundiga tulevad (pole vahet kas jalgratastega või ruladega või joostes või... ) võiks ikka haneritta võtta, nagu meie Germoga teeme. Ja ratturid võiks ka signaali anda, oleks ohutum. Osad annavad, just alalised sõitjad. Aga muidu on kõik kena, tõeliselt mõnus lõõgastus! Minge ka!

minek

1 km läbitud ...
tuulispea...


2 km läbitud ...

meil Pärnus on ka mäed :)
Fotod:
3 km läbitud
Germo
silda viskasime :) 
need vaated on lihtsalt lummavad! 

no lihtsalt niiiiiiiiii võrratu!
jaajaa, meil oli kaaslane ka :)


24. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

KEVAD SAABUB SÜGISEL - Mart Kadastik


 Öösel sain loetud Mart Kadastiku romaani "Kevad saabub sügisel."
Jätkuvalt fännan ma Kadastiku loomingut. Ja ma ei teagi juba mitmes raamat see on, mille tema omadest läbi lugenud olen, aga loen kindlasti veel. Väga loetav käekiri minu jaoks.

 Kadastiku raamatud on väga eluterved, õigemini elutruud.
Selle romaani peategelasteks on ajakirjanik, arst, laulja ja ärimees. Mis neid ühendab? Või ei ühenda?
Väga põnevalt kirja pandud. Mina nautisin.

 Eriti meeldis  vanema mehe ja noore, jumalauskseks pööranud naise dialoog.
Kadastiku romaanides on kõike; sündi, seksi ja ja surma jne... Kas on siin ka midagi, mis mulle ei sobinud? On. Kõik ei saagi kõigile sobida. See lehekülgede kaupa kirjeldatud prostituutide elu hakkas vastu, tüütas ja väsitas, aga kõik muu oli vägagi loetav.

 Igal juhul soovitan lugeda!

24. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT

KEVAD SAABUB SÜGISEL

Autor: MART KADASTIK
 5 Google +0  0 Share0
Selle romaani peategelased – ajakirjanik, ärimees, arst ja laulja – avastavad, et keskeakriisile ei järgne sugugi rahulik enese taasleidmine. Raha, karjäär ja tuntus on nende meeste jaoks kaotanud oma tähenduse ja väärtuse. Üha enam hakkavad nad hindama naiste lähedust. Nad mõistavad, et hinge on võimalik jagada ainult vastassugupoolega ning et suhe naistega on mehelikkuse ainsaks mõõdupuuks. Ent kuidas uuele olukorrale kohandada oma ego ootusi ja vajadusi, kui kehaline kihk iga päevaga aina nõrgeneb? Kuidas mitte muutuda naeruväärselt kilavsilmseks endast aastakümneid nooremaid neide kohates? Mehed üritavad ennast üles leida lapsepõlve mälupiltidest, unenägudest ja fantaasiatest. Selguse asemel suureneb segadus, sest kujutelmad ja tegelikkus lähevad lootusetult sassi – väljamõeldis hakkab reaalsust kontrollima. Mart Kadastiku esikromaani Kevad saabub sügisel tegevus katkeb 2013. aasta kevadel. Ootamatute siksakkidega lood vanemate meeste suhetest naistega pakuvad eelmiste aastakümnete olustiku äratundmisrõõmu, halastamatut eneseirooniat ja groteskseid puänte.

Täna ilmunud "Nelli Teatajas"


 Mida sina teeksid, kui sinu kodutee suletakse?
Jana Valge on elanud Vaabina külas 13 aastat ja nüüd kolisid talle uued naabrid, ostsid vana koolimaja. Algul lubasid, et ei sulge ainukest teed, mis viib kunstnik Jana Valge hoovi, aga oma lubadust nad ei täitnud. Jana peab nüüd oma 5 lapsega hoovist välja pääsemiseks aeda kergitama või...
 Aga mis saab siis, kui pere peaks vajama operatiivteenuseid? Kus ja kas on lahendus?
Ootan Antsla vallalt vastust.

 Lähemalt loe "Nelli Teatajast!"
foto: Jana Valge
foto: Jana Valge
sellised lood ...

24. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 23. aprill 2020

Jaansoni rada 175. päev


 Kui sa oled pool hommikut 6 arvutilehekülge romaani valmis mõelnud j kirja pannud ning üht koma teist istuvat tööd veel teinud, see lausa ajab sind ennast liigutama. Lisaks on imeline kevad kohal, lausa patt on kodus istuda. Nii me Germoga täna 8 km kepikõndisimegi.

 Ja täna oli veel rohkem rahvast rajal kui eile. Lausa kitsas oli liigelda ning istuma õnnestus saada peale 6 km kepikõndi alles, sest polnud lihtsalt kohta ning maha veel istuda ei julge. Aga palav hakkas küll fliisis, kuid üleriideid ma siiski veel ära võtta ei raatsi ja kaela kaitsen ka õhukese salliga kevadtuulte eest. Nahk läheb ju higiseks ja mul on suhteliselt õrn kael. Germol ka.

 Eile õhtul tegid põlved mulle veidi liiga, korra juba mõtlesin neid tinktuuritada aga mõtteks jäigi. Tean juba ammusest ajast et valu vastu aitab liikumine, sestap kibelesin ka juba täna rajale, ehk näis mis õhtu toob, mul tinktuure jagub, aga meeletult hea tunne on peale pikki kilomeetreid, selline vabanemise tunne.

 Mis seal ikka, lasen fotodel kõnelda ja asun varsti taas kirjatööd tegema. Paistab et inspiratsiooni jagub, ehk jõuab isegi üks mu poolikutest romaanidest sellel aastal kaante vahele.

 Olge terved!

Fotod:
Germo ja müstiline puu
4 km läbitud ...
vallatu kurv
 3 km läbitud
Germo
elus
2 km läbitud ...
1 km läbitud ...
minek


23. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 22. aprill 2020

Jaansoni rada 174.päev


 Lihtsalt fantastiline päev!
Blogin ära ja lähen grillima, suur kevad käes ju.
Kaks nädalat tagasi käisime viimati rajal. Germo suutis vahepeal kaelaradikuliidi saada ja lisaks tekkis kõrvalesta alla jõhker ateroom, sestap olime sunnitud kodus passima. Mõne päeva eest olin aga ise nagu vatist, aga täna hommikul tundsin et tuleb minna, läksimegi.
  Väga palju rahvast on rajal, nii sportijaid, jalutajaid kui ka pingil peesitajaid ja kahjuks ka palju neid kes on pingid hõivanud alko tarbimise jaoks. Kõik raja ääres olevad pingid olid rahvast tulvil. Aga eks ilus ilm kutsub. Nagu meidki. Ja mina pole kohtumõistja.

 Enesetunne on ülihea. Läbisime 6,3 km ja oleks ka rohkem tahtnud, aga korraga palju pole kasulik, kui oled paar nädalat minimaalselt liikunud. Eks nüüd lähevad ilmad ka ilusamaks, saab ennast rohkem liigutama hakata, kuigi just nüüd tuli inspiratsioon peale ja ma kirjutan kolme romaani korraga. Oh seda inspiratsiooni! Vajub nagu lumelaviin peale!

 Aa mis seal ikka, las fotod kõnelda. Kuigi järjekord on täna totaalselt sassis, ei teagi kuidas need üldse arvutisse sain, no laen viimasel ajal mälukaardilt, sest muu süsteem ei tööta taas. Aga olemas need on.

 Olge terved ja liikuge!
3 km läbitud

...
niisiis

päike on nii erakordselt ere...
päike
1 km läbitud
...
...


22. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma