teisipäev, 8. oktoober 2019

Leiutasin ühe maitsva salati :)


 Kuna meil olid Avega tänaseks plaanid aga ilmataat hakkas, otseses mõttes, vett vedama, läksid plaanid nurja. Nii ma siis nikerdasin ühe imemaitsva salati, mille retsepti jagan lahkelt ka teile. Lubasin ju Ailile ka ja siin ta on - lubadus!

 Kuna süsivesikuid tarbin ma hommikusöögiga ja lõunasöögiga, keedan ma valmis tihti mitmepäeva toidud. Nagu tänagi. Tegelikult eile keetsin ma juba pool pakki pruuni bulgurit ning sellest nikerdasin ma täna imemaistva salati. Muide, pruun bulgur maitseb mulle paremini kui valge bulgur!

Retsept

200 g pruuni (keedetud) bulguri
2 hapukoort
2 sibulat
2 küüslauku (küünt)
100 g soolatud seeni, enne leotasin
1 purk konservherneid (lisasin vedeliku ka)
pool lavakurki
tuunikala (kogus pole tähtis, aga mitte õliga)
1 suitsutatud siig (piisab ka ainult tuunikalast)

 Soola ei pannud ma grammigi, soolaseened ise on juba soolased ja suitsukala on ka. Lihtsalt segad kõik kokku, nii lihtne see ongi. Maitseb paremini kui tatrasalat. Onju, Aili? ;)

 Ma söön 4 korda päevas. Hommikuti kaerahelbeputru marjade ja tseiloni kaneeliga, lisaks tass kohvi (ilma suhkruta) ja üks seemnesai ( või asemel kasutan avokaadot).

Lõunasöögi kõrvale söön ka vaid ühe viilu seemnesaia, peale määrin avakaadot ja lõuna ajal võib veel ka näiteks vorsti saiale panna. Kõrvale joon vastavalt vajadusele, kas smuutit, mahla, piima, keefiti, kohvi või teed. Enam ma igapäeviti ei smuutita.

 Kella 17.00 ajal söön suppe, enamasti juur- ja aedviljasuppe, kõrvale ei midagi, vahel harva tomati või muna. Diabeetik võib süüa vaid kuni 3 muna nädalas.

 Ja kella 21.00 ajal söön tüki kana või kala, kõrvale tomatit ja kurki, saia ja leiba mitte. Tassike raviteed kulub ka sinna ära. 

 Head isu!
suitsukala ujus koos naabrinaisega Soomest kohale :)
pruun bulgur
kella 17.00 söögikord, lahja kana- aedvilja(juurvilja)supp


8. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

NÄDALALÕPP - Valter Väljap

 Eile õhtul panin öökapilt riiulisse Valter Väljapi jutustuse "Nädalalõpp." Ausalt öeldes polnud ma enne sellenimelisest kirjanikust midagi kuulnud aga see polegi oluline. Guugle ei anna ka midagi välja, küllap on tegemist kellegi pseudonüümiga.(?) Raamat on täiesti loetav.

 Mulle küll meeldib rohkem lugeda romaane kui jutustusi aga mõnikord on ka jutustused omamoodi nauditavad. Need küll venivad rohkem, pole nii tempokad kui romaanid aga vaheldus seegi. Mulle lihtsalt meeldivad romaanid sellepärast rohkem et peatüki lõppedes algab elu paralleelmaailmas, mis on romaanile kohane. Lisaks tundub et peatükkidega raamat annab rohkem õhku hingamiseks. Aga see kõik on vaid minu arvamus, ju mulle meeldib siis lugeda mitme maailma sündmusi üheaegselt, ma ju loen ka mitut raamatut korraga, kirjutan mitut romaani korraga jne...

 Rahva Raamatus maksab see raamat kõigest 1.49 eurot, patt oli ostmata jätta. Hinna kohta on raamatut küll, kuigi algupoolel muutus süžee minu jaoks veidi igavaks, liiga kirjeldavaks, ei tahtnud tegevus kuidagi edasi minna. Pidasin mõned päevad lugemispausi ja sii hakkas kõik kenasti kulgema. Lõppkokkuvõttes mulle see raamat meeldib. Loeks meelsasti veel selle autori teoseid.

 Tegevus toimub koolis, ühes Tartu lähedal asuvas koolis, kus lastetu ja eakas meespedagoog hakkab uues kolleegis, noores naisõpetajas nägema oma sündimata tütart. Kohati tundub et mees lausa armub kolleegi ära. Noorest naisest ja eakamast mehest saavad mõneks ajaks isegi head sõbrad, kuni kõik pöördub. Mis saab edasi? sellest loe juba ise. Psühholoogiline raamat. Mõnus ajaviide.

Rahva Raamatu lehelt:



Raamat

NÄDALALÕPP

 6 Google +0  0 Share0

„Mis see siis lõpuks ikkagi oli?” küsis Rein.
„Eks ta armastus oli,” ütles psühholoog.
Kas see oli armastus noore kolleegi Rika vastu? Või tütre vastu, kes ei jõudnudki sündida? Või mõlemat? Või lahtilaskmata lein?
Rein on elupõline õpetaja. Mees, kes armastab kõiges selgust ja kellel on kõik alati kontrolli all. Väga maine ja kaine väljakujunenud harjumustega inimene. Ent kindel raamistik, millele Rein on oma elu ehitanud, ei aita, kui kooli saabub uus õpetaja, kes teda, nüüdseks juba elatanud pedagoogi, seletamatu väega enda poole tõmbab. Nende suhe on algusest lõpuni äärmiselt korrektne ja vaoshoitud, ent asi lõpeb Reinu jaoks ikkagi halvasti. Nii halvasti, et ta ei tule juhtunuga omapead toime ning peab abi otsima psühholoogilt ja koguni teadjanaiseltki.
Kuidas ma ka püüdsin juhtida asjade käiku, et vähemalt selle loo lõpp oleks olnud ilusam, ikka läks kõik teisiti. … Kas tõesti karma on olemas? Aga mille alusel saan ma väita, et ei ole? Mida teie sellest arvate?
ISBN 9789985340752
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 320 lk
Mõõt 200x129x23 (mm)
Kirjastus VARRAK
Lisamise aeg: 09.05.2017 
19.901.49 €
Kaupluses püsikliendile: 1.42 €
Kaupluses: 1.49 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 09.10


8. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 7. oktoober 2019

Jaansoni rada 163. päev +++...


 3,5 päevased arvutivabad päevad said läbi. Eks oli ju põhjust täna selle masina avamiseks sest mu kolme raamatu käsikirjad on kirjastustes ning koostöö toimetajate, kirjastajate, illustraatorite jne...käib ikka läbi netimaailma. Aga laupäeval käisime taas kepikõndimas, nagu eelkõige endale lubasin. Ja üleüldse on viimasel ajal nii palju tegemist et mul pole aegagi arvutit avada. Nagunii Telia nett (kesklinnas) on olematu, levi lihtsalt ei ole. Reedel maksin lausa tund aega makse, kõik uimab.

 Siis tahaks veel rääkida ahistamisest. Kallid inimesed, enne kui te hakkate mu telefoninumbrit jaotama, helistage mulle ja küsige selleks luba. Usun et teile ka ei meeldi kui teie number võõrastele "loovutatakse." Ei ole ju raske helistada ja luba küsida. Olen aastaid vaeveldnud ahistajate küüsis ja no--- see segab elu. Päriselt! Jah, eks ole mul endal ka selles pisut süüd, panin ju oma telefoninumbri pahaaimamatult fabebooki avalikuks, kuid nüüd juba aastaid on see vaid sõpradele nähtav. Ma tahaks oma elu ka. Tahaks privaatsust.
Tahaks hommikul tõustes oma aega, mitte 8 või 9 ajal juba kõnedele vastata. Ja veel tüütum kui laupäeva hommikuti nii vara helsitatakse. Mul on omad protseduurid, olen diabeetik, võtan kindlal kellaajal ravimeid, (ka Germo),söön kindlatel kellaaegadel, teen jalagadele soolavanne jne...ühesõnaga lõunast alles kontakteerun.
 Jah, pean hakkama kasutama vana taktikat- telefon ööseks hääletuks ja levis olen alles lõunast.

 Germo sai vahepeal 27 aastaseks. Juba kolmapäeval tegime Germole grillipäeva aias, neljapäeval käis palju külalisi ja neid tiksub siiani. Alles läks kallis Avekene minema.

 Reedel oli asja perearstile, üsna hommikul juba.

 Laupäeval oli Koonga kooli 100. juubel. Juba mõni aeg enne otsustasin et ma sinna siiski ei lähe. Plaanid muutusid. Nii käisimegi Germoga rajal kepikõndimas, peale mida jätkus Germo sünnipäev aias lõhekala suitsutades. Aga ega ma kõigest ka ei pajata siin avalikus blogis ja üleüldse kirjutan argipäeva tegemistest vähem, ma lihtsalt ei taha oma eraelu väga jagada sest elu on näidanud et näpuga näitajaid ehk silmakirjalikke inimesi on väga palju. Teate ju isegi. Tahaks rohkem privaatsust ja ilmselt hakkan ka harvemini sotsiaalmeedias säutsuma. Facebooki sõbralisti puhastasin ära, suisa ligi 200 inimest kustutasin. Nii oli vaja.

Ahjaa, kepikõndisime 6,3 km seekord.

 Reedel sain Omniva pakiautomaadist üllatuspaki. Aitäh sulle, hea Tiiu! Nppd olen taas 7 tassi võrra rikkam! Seekordsed tassid on pärit Barcelonast, Kreetalt, Türgist, Sankt- Peterburgist, Tel Avivist, Pariisist ja Vilnjusest.

 Ave tõi mu külmkapimagnetitele lisa, seekord Kreekast- Rhodoselt. Aitäh sulle, hea Ave!

 Pühapäeval sõitsime seenele. Surju taga metsas, suunaga Soometsa poole oli täielik tühjus, vaid mõne puraviku ja ühe kukeseene leidsin. Aga Jõulumäe metsad on seeni nii täis et mine või hulluks. Sealt korjasin puravikke, osad neist olid hiigelsuured aga õnneks ussitamata. Siis sain männiriisikaid, männiliimikuid, pilvikuid, võitatikuid ja meeletus koguses kaseriisikaid, mille keetsmisega jõudsin ühele poole alles täna hommikul. Aitäh, kallis Jaanika selle turnee eest!

 Homme on uus päev, uued tegemised ja tööd. Head sullegi!

Fotod:
külmkapimagnet Rhodoselt
Ave hooöib ja hoolitseb, alati! Aitäh! :)
Germo 27!
kõik rajale kepikõndima! :)
1 km läbitud
muska ehitab :)
2 km läbitud
lihtsalt ilus
Germo, sild ja sügiskuld
ettevaatust! silda on väga libe!
3 km läbitud
ainuke puhkepaus lemmikkohas. jõgi on taandunud...
sügis rajal
õige toitumine on ka Germo kehakaalule abiks olnud
lõhe suitsuahjus
viirpuu marjad, mis ravivad südant ja veresooni
VEREV KUKEHARI
seened
õnneks oli ka kilekott kaasas...
kaseriisikad, männiriisikad, männiliimikud, kukeseen, pilvikud
pann sai kuhjaga puravikke täis...
eilne seenesaak. pukavikud on plastkarbis, aga ülejäänud sõime juba ära :)
tassid Tiiu Hermatilt. aitäh!





7. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 2. oktoober 2019

JOOSEPI NAISED - Anneli Lamp


 Niikui nihti sai loetud! Liiga ruttu sai läbi, oleksin tahtnud veel lugeda.
Aitäh, hea Anneli, selle mõnusa elamuse eest!

 Anneli Lambi raamatuid olen ennegi lugenud ning nii mõnigi on mu eriliste raamatute riiulisse omale koha leidnud. Loen meelsasti tema loomingut sest A.Lambri  käekiri on mulle kuidagi eriti hingelähedane, kodune ja memmepai soojune, pehme.

 Ma ei oskagi seda raamatut määratleda, õige žanri alla liigitada, otseselt elulooraamatuga ka tegemist ei ole, romaaniga ka mitte. Ma ristin (enda jaoks) selle dokumentaaljutustuseks, sest raamat on kirja pandud dokumentide (kirjade) põhjal ja tegu on tõesti sündinud elulugudega, kus peategelasteks on Joosep ja ta kolm naist. No ja autor on ka oma mõtteid ja mälestusi jäädvustanud.

 Nagu ma ennist mainisin, meeldib mulle Anneli käekiri väga, see viib ajas tagasi - lapsepõlve, kus päike oli kollasem, muru rohelisem...jne...
 Tegelikult on see raamat traagiline, sest üleeelmise sajandi lõpus ja eelmise sajandi algul olid karmid ajad. Siia raamatusse mahub ka sõjaaeg, kus inimesed läksid ja enam tagasi ei tulnudki...Ka minu vanaisa jäi sõjas kaduma, sestap see raamat puudutab mind väga.
 Olen kasvanud külas, seega olen isehakanud linnakas, sestap leidsin siit raamatust palju tuttvaid situatsioone ja tegelasi. Tollel ajal olidki inimesed justtäpselt sellised, kannatasid palju, töötasid palju, ohverdasid palju jne...

 Raamat on hingesulepeaga kirjutatud sest autor Anneli Lambil oli au tunda tegelasi. Mitte küll kõiki aga...No ja raamatu kirjutamiseks on teinud ta ka palju tööd. Mis tööd? Kirjutamine on ju niigi suur töö. Aga loe ise! Mina lugesin ja nautisin.

 Mõnusad puändid jooksevad läbi raamatu ja hästi mõnus on jälgida Lambi hingestatud käekirja. Kui ma hakkan raamatut lugedes kandma tibutagi, on see raamat mulle korda läinud, on nii mulle. See kahtlemata on.

 Aitäh, armas Anneli selle mõnusa elamuse eest!

Kuna tegu on taas pühendusega (väga armsa pühendusega) raamatuga, läheb see nüüd mu eriliste raamatute riiulisse, teiste Anneli Lambi raamatute seltsi.

P.S. Sisukujundus on väga äge, kaaned oleks võinud ka sarnased olla.

Raamatu tutvustus:



Raamat

JOOSEPI NAISED

Autor: ANNELI LAMP
 84 Google +0  0 Share0

Armastuse nelinurk. Üks mees ja tema kolm naist. Päriselt elanud inimeste lood eelmisest sajandist. Üks enesetapp, üks mõrv ja üks sajandipikkune elu.
ISBN 9789949685097
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 112 lk
Mõõt 174x119x8 (mm)
Kirjastus HEA TEGU
Lisamise aeg: 06.09.2019
10.99 €
Kaupluses püsikliendile: 10.44 €
Kaupluses: 10.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 03.10




2. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 1. oktoober 2019

Jaansoni rada 162. päev


 Nonii, oleme taas rajal tagasi! Üle kahe kuu olime eemal, kuid täna tuli hirmus tahtmine rajale minna ja see soov sai ka täidetud. Tegelikult tahtsin juba eile minna aga sajuga eriti ei kipu.

 Läbisime Germoga kokku 7 km. 6 km rajal ja no mingi 1 kilomeetri ilmselt seenemetsas. Ei saa ju rahulikult kepikõndimisele keskenduda kui tead et mitte kaugel rajalt asub seenemets. Pealegi tindikud lausa karjusid ennast korjama. Hiljem korjasime veel tammeriisikaid, haavariisikaid, kukeseeni, pilvikuid, männiliimikuid ja lambatatikuid. Nüüd on need keedetud ja ootavad purki soolamist. Täna on tegemist rohkem kui küll, sest lisaks seentele hakkan veel lasteraamatu käsikirja üle vaatama, toimetaja oli eile õhtul selle kenasti mu meilile saatnud.

 Miks ma nii pikalt rajalt kõrval olin? No ma ei hakka peensusteni seda kõike lahti lahkama aga märgusõnaks on "tervis."

 Aasta algul võtsin maha läinud 30 kg-ist suisa 9,5 kg tagasi, iga nädal tiksus 1 kg või lausa 1,5 kg tagasi, tahtejõudu kepikõndimiseks oli aga jõudu ei olnud. Aga kui sain diabeedi kontrolli alla, muutsin toidusedelit, hakkas kaal taas langema, olen nüüd mai keskpaigast siiani (umbes 4 ja poole  kuuga) 10 kg kaotanud. Aga rajal käisin viimati juuli lõpus. Seega toitumine aitab kõvasti. Nojah, käin igal nädalal ka seenemetsas 1-3 korda. Aga ma ei söö mai kuust saati enam suhkrut, praetud asju, võid,,, ja süsivesikuid ma peale lõunat enam ei tarbi. Päeva jooksul söön vaid 2 viilu seemnesaia, ühe hommikupudru kõrvale ja teise klõunasöögi kõrvale. Igapäevaselt ma enam ei smuutita, smuutitan kahel korral nädalas, lõunasöögi kõrvale magustoiduks. On ju sügis, panen rohkem rõhku tee joomisele ja igapäevaselt joon tassi salveiteed ilma magusaineta ning ingveriga. Lutsutan salvei lehed ka ära, nagu Kotkasulg soovitas. Igal hommikul söön täisteradest kaerahelbeputru, millele raputan tseiloni kaneeli ja panen peotäie erinevaid marju- mustikaid, pohli, kadakamarju, pihlakaid, arooniaid, õuna, vaarikaid jne... Vahel harva, korra või paar kuu jooksul teen ka patupäevi, näiteks söön sealiha, magusat jne...aga harva. Üldiselt söön kindlatel kellaaegadel ja võtan ravimeid ka kindlatel kellaaegadel.

 Ahjaa, Germo on ka tunduvalt väiksemaks jäänud, toitub ju tema ka tervislikult ning suhkrut tarbib vaid hommikukohvi sees ja pudru peal. Kõht on eest kadunud. Ja salveteed joob ka tema, see pidavat isegi epilepsiat kontrolli alla hoidma. 

 Hea on olla, kerge. Rajal oli ka väga kerge astuda. Ja panin selga ühe pluusi, mille kevadel ostsin aga käised olid kitsad, täna enam ei ole, ei ole isegi enam ümber. Seega ajapikku ikka kaovad need kohuatavd käevarred õhemaks. Ja jälle on ilmselt oma osa selles toitumisel.

 Kui taevast just pussnuge tulema ei hakka, plaanin kahel korral nädalas hakata taas kepikõndima. Täna oli ilus ilm aga tagasi tulles oleks telliskivi vaja läinud, kohutav tuul ja raju, peksis lehti vastu nägu ning mu ukseesine on lehti tuugalt täis. Aga mulle tegelt selline raju väga meeldib. Ausalt. Tormine ja tuuline, ka vihmane ilm on minu, kindlasti mitte talveilmad.

 Vot nii siis! Nüüd lähen seeni soolama ja siis hakkab vaimne töö laste luuleraamatu käsikirjaga, mida  toimetab armas Irene Õmblus ja illustratsioonid joonistas taas andekas Jana Valge. Neid olen ma teiega ka fb-s jaganud. Ootan põnevusega selle raamatu sündi!

 Olge terved!

Fotod:
Natuke tume pilt aga juba siit on näha et Germo on tükk maad väiksem
meie üliarmas promenaad :)
1 km läbitud. uus värv, ilus.
2 km läbitud
3 km kepikõnnitud aga pole mingisugust väsimusmärki ka mitte
meeletu lehesadu
 3 km läbitud
esimene peatus 3 km-l, Germo istub
tänane seenesaak potis

1. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 30. september 2019

Me olime kui kluugutavad kured

foto: https://menu.err.ee/957273/galerii-kured-ja-luiged-naitavad-poegi

  ME OLIME KUI KLUUGUTAVAD KURED

Vaos päike hõbedase paju taha,
tõi hämaruse kaasa videvik.
Me istusime paju äärde maha,
meid jälgis vaid me kahe silmapilk.

Ses õdakus ei olnud ühtki muret,
ei olnud kurbust, meeletesegadust.
Me olime kui kluugutavad kured,
kui Muusa embaks kirgast Pegasust.

Kuid hommik saabus, vihmane ja vaame,
näis, nutab taevas, hajunud on õnn.
Sa olid justkui ära, kalk ja kaame,
kui pahandusi teinud poisipõnn.

Jah, mõnikord on nii et päevad pole
kõik ühtemoodi õnnepisarais.
Ka siis kui laskud palves kummargile,
ei tarvitse sa näha Jumalaid!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Iga kord ...

foto laenatud siit: http://nagi.ee/photos/Hellake/15146293

       IGA KORD ...

iga kord
kui ma sulle mõtlen
sa tuled
ja kustutad tule

ma ei näe enam midagi
ma ei näe enam kedagi
ma ei näe ka oma mõtteid
mis enne sinu tulekut olid ehtsad
nii paganama ehtsad
lausa käega katsutavad

iga kord
kui ma sulle ei mõtle
sa lähed
ja jätad tuled lõõmama
nii valusad tuled
et need lausa kõrvetavad

ma ei saa enam vaadata
ma ei saa enam näha
sest ma põlen
nagu põrgutuli
katlas

palun jää(d)!


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Oktoobrikuu numbrid on ilmunud!



 Oktoobrikuu numbrid potsatasid täna mu postkasti, seega peaks need ka kohe poodidesse jõudma või on juba jõudnud. Tegu on siis ikka endiselt ajakirjadega "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused," mille kaasautor ma endiselt olen.

 "Müstilistes lugudes" on sellel korral avaldatud mu 3 lühijuttu/novelli:

"Roheliste silmadega mees"
"Seitse pohla"
"Kõik on ajudes kinni"

 Nagu ikka, kirjutan ma sellesse ajakirja müstiliste sugemetega ja, võib ka öelda, õpetlikke jutukesi, nagu ajakirigi on. Nii näiteks kõneleb jutuke "Kõik on ajudes kinni" mehest, kes mitte ei taha uskuda müstilistesse juhtumistesse, kuni kõik temas muutub ja ta saab abi.
  Jah, eks ma isegi tegelen aeg-ajalt müstiliste asjadega, näiteks hetkel on käsil oma mööbli energeetiline puhastamine ja laadimine kõiksuse püramiidi abil. (lisan siia ka püramiidist foto)

 "Saatus & Saladustes" on sellel kuul avaldatud mu lühijutuke "Magaks nagu tühja, haisva taara kasisu," mis on väga eluline ja kõneleb ühest joodiknaisest, kes abiellub karsklasest mehega. Mis saab edasi, sellest loe juba ajakirjas.

 Lisaks lühijutule saatsin selle kuu numbrisse Maria Heina luule, kuhu on kahjuks jäetud autori nimi lisamata. Vabandan toimetuse nimel ning loodan, et järgmisesse numbrisse pannakse ka "selgitus."

 Kui ka sina arvad et sinust saaks põneva loo nendesse ajakirjadesse siis minu postkast on avaltud!
Kui ka sina arvad et sinu luule võiks ajakirjas "Saatus & Saladused" ilmuda siis võta minuga ühendust juba täna! Aitäh!

Fotod:
"Roheliste...." vol 1
"Roheliste..." vol 2
"Seitse pohla" vol 1
"Seitse pohla" vol 2
"Kõik on..." vol 1
"Kõik on..." vol 2
"Magaks nagu..." vol 1
"Magaks nagu..." vol 2
Maria Heina luule ajakirjas "Saatus & Saladused"
kõiksuse püramid millega lean ja puhastan esemeid


30. september. 2019.a.
Vana-Rääma