Tänane päev on palju päikeselisem!

   Tere hommikust, head sõbrad!

  Tunnen, et pean natuke asja selgitama, kuna te kõik olete meile suureks toeks olnud. Paljud ei tea siiani mis Germol viga on ja mu postkast on palvetajaid ja pöidlahoidjaid täis. Oleme siiralt tänulikud teile, sest Germo on täna juba palju paremas olukorras, jõi paki jõhvikamahla söögi kõrvale nin sõi kõhu ka täis. Loodame, et oksendamine on ka lõppenud. Eile hilisööl oksendas ta ennast tühjaks ja mina pesin pesu kelle kolmeni. Olen ise ka maganud kenasti 3 tundi, tegin endale pesa Germo voodi kõrvale põrandale.

  Germo sündis terve poisina, 10 kuuselt haigeustus kopsupõletikku, mille järel ajukelmepõletikku, ehk meningiiti. Õppis uuesti 11 kuuselt istuma ja käima hakkas aasta ja viie kuuselt, kuigi oli väga raske diagnoos ja ennustati, et hakkab alles vast 3 aastaselt. Meningiidist on tingitud epilepsiahood, mis reeglina on tablettidega (võtab Orfiril 300 ja Lamictali) kontrolli all, aga vahel mingitel erinevatel põhjustel võivad need hood vallanduda ja isegi meedikud alati ei tea põhjust. Isegi üliemotsionaalsed üleelamised võivad hood esile tuua. Ta on ju mul selline Päikesepoiss, kes tunneb isegi pulgakommist siirast rõõmu. Intellektilt on ta umbes 4-5 aastane, kuigi tegelikult on Germo 23 aastane ja pikkust 1.98.

Armas Hille Kõrgesaar kirjutas 2009 aastal Germost ka NAISTELEHES
Ja 2015. aasta detsembris oli Germost artikkel ka ajakirjas VAIMUPUU, kus ka ise täna ka töötan.

  Üks hommikune pilt ka siia, kus ta polnud veel tema ise ja ei jaksanud silmi lahti hoida...

Germo on pedant, kes kunagi ei unusta ka peale tualetis käimist käsi pesta. Täna tõusis ta voodist, unustas, ,et on nõrk ja hakkas tualetti minema, haarasin ta käevangu. Tualetist tulles puges kohe voodisse, kuid siis lausa hüppas voodist välja, kuna käed olid jäänud pesemata, läks ja pesi ära. Autistlikud inimesed on endale seadnud raamid ja kohustused, enda seatud režiim on neile tähtis. Kui nad seda järgida ei saa, satuvad segadusse. Tema on mul ka autist ning raamides kinni. Õnneks ei unusta ta ka kunagi tablette võtmast jne...Aga uued asjad algul ehmatavad, kuid õnneks ta kohaneb ruttu ja saab võõraga kohe jutule. Kui keegi küsib ta käekäigu kohta, on Germol viisakas vastus kohe varrukast võtta, see kõlab nii; "Tänan küsimast, hästi läheb!" jne...Ilmselt sellest, et ta on loomult hästi lõbus ja sõbralik, on ta saanud endale Päikesepoisi nime ja see ta ju ongi, sest eile alles naabrinaine ütles, et kui hommikul tõustes on paha tuju, aga juhtub Germo kusagil olema, siis paha tuju taandub ja naer tuleb peale.

   Väike selgitus ei tee iial paha, kuigi ma blogin siiski iseendale, see on mu avalik päevik ja mine tea, ehk leian siit ka kunagi raamatu materjali.

   Igal juhul oleme teile siiralt tänulikud, et meile toeks olete olnud, tulemus on esimeselt pildilt juba näha.
Kallistame ja täname!

Margit ja Germo

29. 02.2016.a.
Vana-Rääma

Tõus langes mõõna....

kallis poeg Germo toibumas üliraskest epilepsiahoost...

  Elu on kord juba nii seatud, et tõusule järgneb mõõn ja vastupidi. Peaksin ju olema õnnelik, kuna paar viimast päeva on mu facebooki ajajoon õnnesoovidega üle kullatud, kuid paraku haiguse ägenemine ei küsi aega ega ruumi. Nii ka seekord. Alles hommikul tõustes olin õnnelik, kuigi ka enda tervis on neli viimast päeva olnud kidur, kohutav väsimus ja liigesed ei kuula sõna. Jah, ma tean, et ülekaal on selles suurel määral süüdi, kuid ka haiged hambad lausa lõhuvad liigeseid. (räägin nagu elatanud memm jah?) Aga ma käin regulaarselt igal kuul hambaarstil, kuna tihedamini ei ole rahaliselt võimalik ja pealegi olen endale saanud väga hea raviarsti, kelle vastuvõtule on järjekord juba ise pooleteist kuu pikkune.

sünnipäevale järgneval päeval...

  Reedel sain aasta vanemaks. Mina olen selline inimene kes igal aastal sünnipäeva ei pea. Milleks? Mulle täitsa piisab sellest, et sõber mulle helistab või kasvõi facebooki õnnitluse paneb. See on juba ise armas sünnipäevakink. Et miks ma ei pea? Aga kas peaksin? Saaks iga aastaga aastakese nooremaks, siis see oleks vast rõõm. Kindlasti kunagi pean, siis, kui esimene juubel tuleb, ehk siis, kui saan 50. Aga sinna on ikka hulga aastaid aega. Sellel reedel olin väga õnnelik. Suurelt jaolt ka teile, mu sõbrad! Aitäh! Ja õhtul läksin oma parima sõbrannega ühte pubisse, kus ootas ees minu uue loo esmaettekanne,, aga sellest ma juba kirjutasin. Laupäeval olin koos kalli inimesega, kes on suurelt jaolt päikeseks mu ka kõige sombusematel päevadel, kes on olnud kaua aastaid ka mu luulemuusa, kes on....Kõik kulges kenasti. Aitäh, aitäh!

sünnipäevale järgneval päeval...

  Kuid täna on kahjuks see päev, kus tahaks täiest kõrist karjuda. Miks? Kui oleks see minu teha, siis ma võtaks oma laste haigused ja valud enda kanda, aga kahjuks inimene ei ole kõikvõimas.
 Millegipärast on augustikuud (minu sünnikuu) olnud mulle alati kõige raskemad. Sellessse aega jääb mu noorema poja kõrvaoperatsioon 10 kuusena (kuna Pärnu arstid lasid meid haigalst koju, et kõik olevat korras). Läksin toona omal käel Tallinna Lastehaiglasse ja selgus, et kõrvapõletik oli nii tugev, et tuli viivitamatult teha kõrvaoperatsioon. Tänud Tallinna Lastehaigla ja poja raviarst Liis Toome, kes sa juba imikust saati mu lapsega südamest tegelesid! Operatsioon kulges kenasti ja poja tervis taastus (kuigi oli oht ühest kõrvast kurdiks jääda).

alles eile õhtul olin õnnelik ja jäädustasin endast uues vanuses esimese selfi...

  Augustikuu sai saatuslikuks ka mu vanemale pojale, kes haigestus algul kopsupõletikku ja siis meningiiti. Ma ei hakkaks siin haiguslugu lahti rääkima. Lugeda saate 2009 aastal Hille Kõrgessaare kirjutatud artiklist minust ja mu pojast ajakirjas "NAISTELEHT!"
  Täna oma "teise kodus" ärgates tuli mulle telefonikõne mitte just hea uudisega. Vanemale pojale, ehk siis Germo oli tulnud peale vägaväga raskekujuline epilepsiahoog....Aga õnneks oli kiirabi ka juba teel. Ise jõudsin koju peale kiirabi lahkumist. Pulss oli lausa 133 olnud...jne. Aga praeguseks on haigushood kontrolli all ja taastume. Just hetk tagasi lubasin ta voodist välja, televiisorit vaatama. Kuid see tähendab seda, et paar päeva olen ma põhimõtteliselt ööpäevaringselt poja valves. Katsu sa sellises hingeseisundis kirjutada või lugeda. No, ei õnnestu...
   Ahjaa, selle kõige keskel olen unustanud...reedel ilmunud Nelli Teatajas on minu artikkel Esileedi Evelin Ilvesest. Ja nagu olen ennegi maininud, olen juba pea kolm kuud selle ajalehe kaasautor. Mulle väga meeldib kirjutada ja see oli mulle väga hea väljakutse. Mõni võib ju parastada, et näe, kirjutab siin oma isiklikke asju jne...Aga teate, parastajaid leiab alati. See on minu elu ja ma armastan seda lahti kirjutada (magamistuppa laskmata). See siin on endiselt minu isiklik päevik, mida ei pea lugema inimesed, kes kipuvad minu elu elama. Ja neid paraku jagub...

minu artikkel Nelli Teatajas

 Inimesed, olege tolerantsemad! Ja veel tähtsam, hoidke oma kalleid inimesi!...

30. august
Piiri-Vaeste Patuste Alev- Mai