Rada 292.päev

Täna lihtsalt tegime endale rajapäeva, kuna tegelikult oli asja panka, aga käisime ka seal ära ning saime kõik asjad korda. No ja muidugi võtsime kepid kaasa, mitte ilu pärast, ikka kepikõnni. Ja siis kesklinnast tõmbas lausa võluvägega taas randa. Tõsi küll, veidike kulgesime mööda Riia maanteed, aga sealt keerasime juba Suur-Posti tänavale, edasi Tulbisse, Kuuse tänavale ja rannas me olimegi. Armas oli tõdeda, et lõpuks on troopilised puud rannast ära viidud, loodan, et kusagile sisekliimasse sooja. Väljas on täna ikka väga külm, mul hakkasid põlved külmetama, nina ka, ja sõrmed, kuigi kindaid kandsin vaid kesklinna silda ületades. Kokku läbisime 7,2 km ja 12000 sammu. See on see koht, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama, aga põlved saatsid mind rannast kodutee suunas, muidu oleksime liikunud taas ehk Surfiklubi poole jne ... sest (kordan) liikudes ei ole külm. Rannast liikusime Sääse tänavale ja sealt üle Rüütli juba silla suunas ja koju. Nüüd peab kütma hakkama, sest muidu ma lihtsalt külmun ära, toas on kõigest 19 sooja. Nüüd vast peab hakkama igapäevaselt kütma, vähemalt pliiti, ahju olen siiani 2 korda nädalas kütnud. Minge liikuge ka, see teeb õnnelikuks! :) 16. november 2022.a. Vana-Rääma

iv>

-0SeekB8xGfEhhZO9mRlFobdw5FBh0Ud5EHnoQWPyMy-b1OzHc7EA2iD00nMYYitnC-3Y3M/s4128/ARA9.jpg" style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Jaansoni rada 291.päev

Ega imelisi sügisilmasid ei saa lasta raisku minna, eriti kui päike särab ja on soe. Ma küll ei tea kui palju sooja on, sest me ei sattunud täna silla kesklinna poolesele osale, aga soe oli. See pisike tuuleke on pigem boonuseks, sest rajal liigutades hakkab palav. Täiesti palav hakkas, võtsin lausa salli kaelast. Liikudes hakkabki. Ja täna tõstsime tempot, liikusime 4,6 km tunnis. Eks ta nii umbes tulebki, kuigi vahepealsed pildistamised ja looduse imetlemised kipivad seda kiirust vähendama. Me ammu ei istu enam raja ääres, ega pole higisena soovitav ka üldse. Ja viimasel ajal joome vett ka alles koju jõudes. Aga veepudel on ikka ja alati kotis kaasas, Germo seljakotis. Täna liikusime uue silla juurde, kilomeetreid tuli kokku 8,7 ja samme 14200. Selline septembrikuu tunne oli rajal, vahepeal juba mõtlesin, et läheks üle aasa tindikuid korjama, saaks värskelt praetud seeni, aga kuna sealne maapind oli niiske ja tindikud tundusid eemalt ülekasvanud (alt ääred mustad) siis jätsin need siiski loodusesse. Ja rahvast oli rajal murdu, raske oli fotojäädvustusi teha, kogu aeg keegi kusagilt tuli ja enamuse ajast kepikõndisime Germoga hanereas, sest teistmoodi polnud võimalik. Muide, endise Viisnurga lähistelt avatsasin tõukside parkla. Selliseid võiks rohkem olla (vaata fotot) kuid pimedas pole neist ikka tolku, ohtlikud suisa. Tõukside parklad võiksid ikka raja ääres olla ja valgustatud, kasvõi tänavavalgustuse lampide poolt. Siin on veel mõtlemiainet. Aga mis seal ikka, mõnus on olla ja nüüd vist peaks ka tuled alla tegema, olen sellel nädalal vaid korra ahju kütnud, sest nii soe on. Piiti kütsin viimati üleeile ja toasooja on lausa 22 veel majas. Jumaldan selliseid sügiseid. Lisaks päike säras täna nii eredalt, et ma tundsin päikeseprillidest puudust. Leia sinagi sügiskaamoses päikest ja ilu ja sa oled sama õnnelik nagu meie! Olge terved! 12. november 2022.a. Vana-Rääma

Täna ilmunud nädalalehes Nelli Teataja

Jah, nii nagu igal reedel (tavaliselt) ilmus ka täna Nelli Teataja, kuhu ma sellel korral kirjutasin ühe valus-ilusa loo ... Osta leht ja loe. Teemaks: 17.novembril tähistatakse rahvusvahelist enneaegselt sündinud laste sünni päeva. Seda päeva tähistatakse sellel aastal Eestis juba kümnendat korda ning üleskutseks on välisvalgustuse muutmine sirelilillaks. On ka ooadatud uued ja loovad lahendused ning võimalused seda päeva veel erilisemaks muuta. Üleskutsest on osa võtmas 34 erinevat asutust üle Eesti, kuid ka sina saad selles osaleda. MTÜ Enneaegsed Lapsed veebilehel on võimalik registreeruda. Paraku sünnib siin maailmas iga kümnes laps enneaegsena. Eraisik saab avaldada enneaegselt sündinud laste peredele toetust kandes sellel päeval lillat riietust, jagada kasvõi somes oma kogemust enneaegse lapse sünnitamisel ja kasvatamisel, saades tunda toetust, et nad ei ole siin ilmas üksinda. Just sirelililla on enneaegse sünni tunnusvärv, õrn ja erakordne, nagu ka enneaegselt sündinud laps. Sirelililla tulede kampaaniast võtab osa rohkem kui 60 riiki üle maailma ja iga aastaga liitub keegi juurde. Aita maailmal rääkida lugu pisikestest imedest, sest imesi sünnib ka siis, kui sa nendesse algul uskuda ei taha. MTÜ Enneaegsed Lapsed tegevust saab ka toetada: Swedbank: EE492200221058793779 SEB: EE251010220249430227 LHV: EE237700771002467527. 11. november 2022.a. Vana-Rääma

Rada 290. päev

Täna käisime taas ennast rajal liigutamas. Kuna mul oli vaja ka Bellissimasse kulmusid tegema minna, liikusimegi kesklinnas. Nii mõnus ja soe sügisilm on, kesklinna silla juures näitas suisa 9 sooja. Vahepeal rannas olles hakkas vihma sadama aga taandus peagi. Surfiklubi juures oli ka vaikus, sest surrfarid vajavad ilmselgelt tuulisemat ilma. Aga rannas on alati mõnus ja praegusel ajal eriti, ei ole ülerahvastatud. Kokku läbisime 7,5 km ja 12000 sammu. Rannast tagasi tulime mööda Mere puiesteed, sest mulle meeldivad sellised aktiikmajad, nagu näiteks Ammenda villa. Uuemat sorti karpmajad nende läheduses on nagu mingid koledad võõrkehad. Aga maitse asi, minule meeldivad antiikmajad, sinule karbid, aksepteerin :) Peaasi, et liikumine ja värske õhk meeldiks, nagu meile. Siis jõudsime Tallinna väravateni ning tulime sealt alt läbi, sest lõpuks on renoveerimine lõpetatud ja taas silmal ilus vaadata. Värsketest kulmudest ma fotot ei lisa, sest alles ülejärgmisel päeval armastan seda teha, siis on ülearune värv maha kulunud ja punasus või paistestus kadunud, kuigi viimastel (umbes 4 aastal või 5.) aastatel, alates sellest, kui Kätlinist sai minu kulmujoonistaja mul enam silmaümbrus ei paisteta. Mis seal ikka, mõnus on olla, minge nautige ka imelist sügis, kuniks teda veel on. Olen õnnelik, et vähemalt sügis on soe, kuigi suvi lõppes liiga ruttu. Annaks veel selliseid ilmasid, saaksime oma harrastust nautida. 10. november 2022.a. Vana-Rääma

Käib töö ja hobi koos

Jah, juba aastaid käivad mu tööd ja hobid käsikäes ning ma naudin mõlemat 100%. Ise armastan öelda ja mõelda, et mu prioriteedid on paigas, elan oma elu ja täpselt sellist nagu soovin. No üks oluline samm on veel astuda ja selle teekond on teada, juba homme liigun sellel teel, aga sellest kõigest kirjutan kunagi hiljem, siis, kui on õige aeg. Las ma olla ja jääda salalikuks. Ja ega ma eraeluliselt kõikidest asjadest ka ei blogi, sest midagi suisa peab jääma vaka alla, midagi, mida maailm teadma ei pea, mida ... Aga see selleks. Täna käisin kallist Sirjest artiklit kirjutamas. Õigupoolest sai lubatud juba ammu, aga nii mõnigi artikkel ja muu töö on koroona taha takerdunud ja ma pole eriti ise aktiivsust üles näidanud, siin tuleb taas see -iga asi omal ajal - mängu. Nii ongi. Sirje lugu ilmub ajakirjas Müstilised Lood, aga ma veel ei julge öelda milises numbris, aga tuleval aastal kindlasti. Sellel aastal on ju veel vaid detsembrikuu number ilmuda jäänud. Igal juhul hakkan vahetult peale blogimist sellega tegelema. Aitäh meeldivate tunnikeste ja külalislahkuse eest, hea Sirje! Uute kohtumisteni ja suhtlemiseni! 8. november 2022.a. Vana-Rääma

Lapse silmadega mees

LAPSE SILMADEGA MEES. Siis, kui sügiskaamos näitab oma kõige nukramat nägu, enne advendiaja algust, novembrikuu lõpus, kui maapinda veel ei kata valge lumi, mis kaamosele veidi rõõmsama ilme annab, meenun ma koolivennale. Teda ei ole aastajagu päevi mu elus põhimõtteliselt olemas, sest muul ajal mind lihtsalt ei ole talle vaja. Aga nagu aamen kirikus, ei oska ta minuta mööda saata novembrikuu viimaseid nädalaid. Vahel ma olen, veidi küll murelikult, lihtsalt poole päeva pealt pannud telefoni hääletuks, et eirata ta kõnesid. Tõsi küll, nii pole vast ilus, aga ma siiski tunnen, et vajan ka enda elu. Lisaks hoian ma ka loomeperioodidel telefoni hääletuna, sest üks pisike telefonihelin võib rikkuda su sünnivaludes luuletuse või koguni romaani. Eks minuga nõustuvad loomeinimesed, sest teistele ei olegi määratud seda mõista. „Ma ei suuda, saadaks kõik kuradile, nii kodumaa banaanivabariigi kui Soome. Lööks kõigile käega ja saadaks kogu maailma perse!“ Ei ole just meeldivad sõnad päeva aögatuseks, mil ma unustasin ööseks telefoni hääletuks panemata ja hommikul peale kella kuut ta juba helistas, sest Soomes algab tööpäev varem ja temal läheb väidetavalt uni juba kella viiest. Eks bioloogiline kell ikka äratab, olen seda ka ise tõdenud. „Oot-oot, rahu nüüd! Mis juhtus? Miks sa ei maga?“ Ma lausa ehmusin, sest alati peale kellade taaskeeramist läheb mu režiim sassi, eriti ei adu ma une pealt kes ja kus ma olen, sest ma olen seda meelr, et unest äratamine ei ole ilus, inimene peaks saama oma unenäod lõpuni vaadata, muidu on ta kogu alanud päeva tusane ja kuri. Lisaks sellele, ei suuda ta eristada unelmat reaalsusest. Ja, tõele näkku vaadates, pole isegi parimale sõbrale sünnis helistada nii vara, kui sa veel tead ka, et ta ei ärka kuke ja koiduga. Aga mis ma siin ikka targutan, ega vaimselt ebastabiilne ja deperessiivne inimene ei mõtle selle peale, hea, et ta üldse enda pealegi veel mõelda oskab ja julgeb. Tegelikult Eestit banaanivabariigiks nimetada on äärmine banaalsus või suisa rumalus, sest riiki, kus sa oled sündinud ja kasvanud ei tohiks maha teha ka siis, kui oled endale elamiseks leidnud meeldivama riigi ja tunned seal ennast õnnelikuna. Aga koolivend seda kindlasti ei tunne, sest iga aastaga süveneb ta labiilsus ning iga aastaga enam olen kannatajapooleks mina. Ma olen tegelikult hea kuulaja kuid olen ka korduvalt mainitsenud koolivenda, et ta enne lõunat mulle ei helistaks, sest eriti une pealt tuldud kõned on minu jaoks võrreldavad heakst muinasjutust välja kangutamisega. Ja see pole meeldiv kogemus. „Mis siin ikka juhtuda sai! Elekter seal banaanivabariigis üha kallineb, toidukaubad om juba kahekordse hinna saanud, eluaseme soetamine on maailmas üks kulukamaid....“ „Oot, Valev, rahu, sina ju elad Soomes, need asjad ei puutu sinusse. Või?“ Ega ma ju ei teadnud temast aastajagu päevi midagi, äkki on kodumaale tagasi naasnud, käis peast mõte läbi. „Ah, et ei puutu. Te, eestlased olete eriti ülbeks seal läinud! Rassistid olete niikuinii!“ Ah, et kohe kui ma julgesin tõtt öelda, hakkas koolivend minu suunas sappi loopima, nagu temast oleks ühtäkki soomalane saanud. Alles aasta eest kurtsis ta kuidas soomlased eestlasi rassistidest tembeldavad ja nüüd saadab koolivend need sõnad minu suunas, veel nii valusalt, et ma tunen lausa füüsilist valu. Katkestan kõne, sest mul ei ole mingit tahmist une ajast negatiiset kõne jätkata. Minu tervis ja heaolu on ikka mulle endale kõige olulisemad, millele järgnevad sõnumid lähedastelt. Valevit ma siiski lähedaseks ei pea. Me ei suhelnud isegi kooliajal, tema oli minuat neli klassi ees, egas iis ju minu suguse algklassi tatikaga suhelda ei kõlvanud. Aga ükskord kooliõe sünnipäeval unustasime ennast lobisema hommikutundideni, sealt meie suhtlus alguse saigi. Tõsi küll, mingi aja möödudes üritas koolivend mulle isegi serva teha, aga ma olin konkreetne ja saatsin ta minema, sest ma olen seda meelt, et kui su elus on kallis inimene olemas, ei vaja sa teiste meestega intiimset kontakti. Las ma kõlada mõne jaoks nagu vana inimene, aga eelkõige näitab truudus austust partneri vastu, armastusest rääkimata. Kulunud väide; „truudus on juhuse puudus,“ on väha negatiise energiaga ja labane väljendus, mille on ilmselgelt välja mõelnud ja õelnud isasinimene, kellele on antud seksuaalenergiat mnitme mehe eest. Või ... Alles lõuna paiku, kui läksin telefonilt kellaaega vaatama, märkasin ma portsu vastamata kõnesid ja teise portsu sõnumeid.. Värisevi käsi valisin koolivenna numbri kuid mulle vastati soome keeles, kuid ma ei saanud sellest aru. Sinna see asi jäigi. Rohkem ma torkida ei tihanud, kartuses, et löön äkki oma helistamistega teha ellu lõhe, et äkki tal on soomlannast naine, armukade ja kuri. „Tere, kuidas läheb?“ Paar nädalat hiljem ehmatasin selle tervituse peale, sest tundsin juba läbi telefoni, et Valev on teises energias. Mul ei tulnud esimese hooga ühtegi sõna üle huulte. „Ma väga vabandan, kui olen sulle haiget teinud. Vabandan ka nende totakate sõnumite eest. Ma tõesti ei olenud enam mina ise. Kui sa mulle selja pöörasid, tundsin ma ennast ihuüksinda siin maailmas ning leidsin, et mu elul pole mõtet. Ma... „ „Mida, Valev!?“ Ma sain pisut isegi kurjaks, sest ma polnud edasisest tekstist huvitatud, niigi oli kõik selge, Ta tegigi selle ära, tahtis oma elu võtta .... „Noh, ju elul on siiski mind vaja, et ta mul minna ei lasknud!“ Valev isegi naljatas. „Tead, ma helsitasin ka koju ja palusin, et mu soomlannast abikaasa hävitaks kõik mu musta värvi riided, sest isegi koomas olles sain ma sinult sõnumi, et ma ei tohi musta värvi riideid kanda, need blokeerivad energiaaid ja süvendavad depressiivsust.“ Valev tundus ühtäkki nagu õnnelik laps, kes on ilma jäänud ema armastusest ning alles nüüd ma mõistsin, et oma emaks oli valinud ta mind, kuigi ma olen temast noorem.... 8. november 2022.a. Vana-Rääma