VABA TÕUS - Kadri Kõusaar

Vastu tänast sai loetud Kadri Kõusaare romaan "Vaba tõus," mille autor 23 aastasena kirjutas. Väga sujuv ja tark kirjakeel ja millised teadmised ja kogemused juba nii noorel naisel. Kahtlemata on Kadri Kõusaar omanäoline autor, tuntav nii kirjapildi, kui reaalelus. Mina lugesin seda teost haaravalt, nagu on see ka kirja pandud. Pisut poeetiliselt suisa. Huvitav on olnud lugeda läbi Kadri Kõusaare kolme romaani noore naise kujunemist. Kahtlemata on tema teostes sarnaseid jooni, nagu enamvähem kõigi autorite puhul. Peategelas(t)eks on noor naine ja alfa-tüüpi mehed. Ka selles teoses, millest osa on mõnes mõttes fiktsioon. Jah, ma saan aru, et enamus ilukirjanduslikke teoseod on fiktsioon, aga ma pidasin siin silmas seda sõna natuke sügavamas tähenduses. Teemaks surm. Tegelikut raamatu viimane veerand pöörab ulmeliseks ehk siis süžee hüppab justkui teise žanrisse, aga üsna pea saab selgust miks see selliseks läheb, mis tegelikult toimub. Põnev kulgemine ja julgemine igal juhul. Nautisin selle raamatu lugemist, nagu ka Kadri eelnevate romaanide "Alfa" ja "Ego" lugemist. Aitäh, et kirjutad! Lugemata on Kadri raamatutest üksnes veel "Kirjavahetus 2007-2021," aga küll ma ka selline jõuan. Ootan järgmist teost, Kadri! Ja nüüd raamatut tutvustav tekst ka siia juurde. "Vaba tõus" on Kadri Kõusaare teine raamat, keskendudes peamiselt hea elu ja hea surma filosoofilisele teemale. "Vabas tõusus" on sõna otseses mõttes kõik võimalik neile, kes seda väärivad. Peategelase diagnoosiks võiks olla depressiivne selgeolek: pärast elukaaslase enesetappu ei suuda ta enam elu nautida, ta on absoluutne võõras ja kardab metsikult, isegi haiglaselt surma. Talle tundub, et surra suudavad vaid ülimad, et ta ei saa suremisega hakkama. Või siiski? Autor ise nimetab seda hoiatusromaaniks, mis mitte ei vasta küsimustele, vaid mängib nendega ausat, kuid meeletut mängu. "Vaba tõusu" kirjanduslikud lätted on Michel Houellebecq, Camus "Võõras", Fernando Pessoa ja Astrid Lindgreni "Vennad Lõvisüdamed". Kadri Kõusaar (23) hakkas ajakirjanduses artikleid avaldama juba 13-aastaselt. 2001. aastal ilmus tema omapärase keelekasutusega debüütromaan "Ego", mis räägib noore tüdruku eneseotsingutest ja kirglikust suhtest endast poole vanema psühhoterroristist advokaadiga.

PÖÖRATUD KUU - Tuule Lind

Tuule Linnul on hea käekiri, sestap ikka loen tema raamatuid, kui need kätte satuvad. Blogi kõneleb, et see on neljas raamat, mille antud autori sulest läbi lugenud olen, aga ma olen kindel, et lugesin ta raamatuid ka enne blogimist. Aga vahet ei ole. See raamat on nüüd selline, mille lugemisse tegin natuke isegi meelega kahe õhtuse pausi, sest osad teemad ajavad mind lihtsalt öökima. Vabandust, aga nii on. Antud raamat kõneleb ühe abielupaari elust, neil on 3 last ja terve pagasitäis probleeme. Tundub, et probleemsem osapool on siiski pereema. Mitte ei tundu vaid ongi. Olen sada prossa kindel, et biseksuaaliks ega omasooihalejaks ei hakata, selleks sünnitakse. No ei saa nii olla, et üks normaalne pereema hakkab ühtäkki lesbiks ja isegi tema lapsed saavad talle teisejärguliseks, või suisa kolmandajärguliseks. On ikka kiiksuga küll! Ükski normaalne ema ei vaheta lapsi uue suhte vastu. No ausõna. Väkk. Mind ajab isegi praegu iiveldama. Ühesõnaga vastik süzee minu jaoks, vastuvõtmatu. Aga siiski Tuule Lind kirjutab hästi. Kuigi tal on palju paremaid raamatuid on see raamat taas romaanivõistluse äramärgitud töö. Nagu ikka just need raamatud, mis mulle korda ei lähe ja mille süzee ei ole paeluv, saavad seal võistlusel mingi koha või äramärgitud. Lisaks rebis see raamat lahti mu haavad, mis mind siiani öökima ajavad, ma olen kunagi olnud hädas nii biseksuaalidega kui lesbidega. Minu pärast on tahetud ühe sellise tegelase poolt endalt isegi elu võtta, et ma ei vastanud ta tunnetele või ihadele. Saage ometi aru, mind ei tõmba grammigi mitte naiste poole, täielikult 0 tõmme. Ma sündisin heterona ja olen seda ka kogu aeg olnud. Naised ei ahvatle ka mind seksuaalselt, puudub lihahimu nende vastu ja ma ei armasta naisi ihuliselt. Ma võin öelda ja reeglina ka ütlen selle välja, kui mõni naine on ilus, aga see ei ole minu jaoks sekuaalne ilu, ehk siis ma olen ja jään kindlaks, et seksuaalvähemuseks ei hakata, sünnitakse. Õudne! Ma ei saa jääda tolerantseks, kui olen selle välja öelnud, aga mingi naisterahvas vaatab ikka mind ilase pilguga ja mitte üksnes ei vaata vaid üritab serva teha. See on jälk minu jaoks. Kunagi üle 10 aasta tagasi viibsisin ma ühes kõrtsus, kus vahest karaooket laulmas käisime, ühes lauas biseksuaalide ja lesbidega, need hakkasid omavahel armukadedusest kaklema. Piinlik oli. Tulin koju ja eemaldasin nad isegi fb sõbralistist, sest millegipärast on nii, et kui ühega suhtled, haakuvad ka teised kõik su külge ja hakkab üks sahmerdamine pihta. Jälk! Sestap suhtlen ma ühe vähem biseksuaalidega ja eelistan rohkem heterote seltskonda. Jah, võibolla see lahterdamine ei ole õige, aga oma kogemus ka midagi maksab. Mul on nii palju halbu seiku seoses nendega elus olnud. Ka ei julge ma enam mõnele naisele öelda et ta ilus on, jätan lihtsalt ütlemata, sest seda tõlgendatakse valesti. Jagage oma kogemust kommentaaris? Aga ju selles raamatus siis midagi on, et see mälestused elustas. Kahjuks vastikud mälestused. Ja ega need tegelased siin pole ka normaalsed, nad on psüühiliselt haiged inimesed, kes vajaks psühhiaatri abi. Psühholoog neid aidata enam ei saa. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selles romaanis on peategelane abielunaine, kes oma kodu ja pere kõrvale äkki midagi enneolematut ihkama hakkab. Mida, seda ei tea ta algul isegi. Pärast seda, kui ta tutvub huvitava Teresaga, saab naine aru – just nende omavaheline suhe on see, mis võib ta elu muuta. Ja muudabki. Pöörab selle lausa teistpidi. Kuid kas see on elu või selle tagakülg? Tänapäeva romaanivõistlusel äramärgitud töö. 6. juuli 2025. Vana- Rääma.

TAPJAKAEV - Marje Ernits

Ekslen endiselt kriminaalmaailmas ehk loetud sai minu poolt Marje Ernitsa 24. raamat ja tegu on taas siis kriminulliga, Ira Teveri viienda raamatuga "Tapjakaev," kus nimigi juba kõneleb kus ja kuidas sündmustik võiks areneda. Õuduste õudus! Kui tahad midagi jõledat aga põnevat kogeda, võta see raamat lugeda! Uhh ... Õnneks selle raamatu tegevus ei toimu Lemmes, võib vist ennast hakata maale pakkima :) Suvi on, tahaks lugemispausi teha, no ei õnnestu, ju läks siis täistambiga edasi. Ausalt öeldes ega ma lugemata magama jääda ei oskagi, vähemalt tunni loen, aga vahel juhtub, et suisa kolm tundi, siis ärkan ka hommikul hilja. Nagu täna ajasin ennast alles kell 10.30 voodist välja ja alles joon hommikukohvi, sest ma ei söö ega joo koos. Marje Ernitsa raamatud said nüüd öökapilt otsa, aga kindlasti loen teda veel ja soetan endi juurde, peaks jaguma. Soovitan teil ka lugeda, just kriminullide armastajail ja teistel ka, sest Ernits kirjutab elust enesest ja ka aktuaalsematel teemadel. Kõigest. Aitäh! Ja nüüd ka raamatut tutvustav tekst. Ira Tever läheb bossi palvel uurima maakonna äärealal juhtunud lugu tapetud koerast. See tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, ent töö käigus sattub ta ise eluohtlikku olukorda, kukkudes heinamaal surnud looma jälgi otsides mahajäetud talukoha vanasse kaevu. Toibudes avastab ta õudusega, et lamab pimedas augus kellegi teise laibal. Ootamatult keeruliseks muutunud juhtumit peab tema asemel asuma lahendama kolleeg Anti Saam meeskonnaga, ent see ei tähenda, et kannatanu rolli sattunud Ira saaks ise uurimisest kõrvale jääda. 30. juuni 2025. Vana-Rääma

UINUNUD, MITTE SURNUD - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa jutustus ehk järgmine osa tema krimisarjast, kus tegutseb Ira Tever. See on 23. raamat, mille antud autori omadest läbi lugenud olen ja kindlasti loen veel. Juba loen. Ira Teveri sarjast on see 8. raamat. Teate kus tegevus toimub? Prrr .... muide, laip leitakse minu Lemme kodust 3 kilomeetri kauguselt ja tegevus toimubki Liivi lahe ääres, Häädemeeste vallas. Uhh, aga no põnev-põnev! Kõik see rannajoon, minu lapsepõlvemaa, isegi toonane kosmonautide suvila on sisse kirjutatud. Sellised lood. No Ira Tever vahetab elu- ja töökohta, satub elama Pärnusse ja antud juhtum leidis siis aset just seal kus mainisin. Leitakse ühe tippsportlase laip, mis on rüvetatud. Kes on süüdi? Eks loe ise, ma ei reeda midagi. Põnev lugemine igataes ja minu lugupidamine autorile. Aitäh! Politseiuurija Ira Teveri kaheksas juhtum. Pärast võistlusi leitakse rannast kõrkjate vahelt teisele kohale jäänud lohesurfari rüvetatud surnukeha. Juhtumis on midagi, mis Irat päris korralikult ärritab – tippsportlase surmast on tehtud lavastus! Mehe kulmud on vildikaga üle joonistatud ja suunurgad naerule seatud, rinnaesine punase värviga kaetud ja parem käsi asetatud südame kohale. Kõike seda on tehtud oskamatu räpakusega, aga sõnum on siiski olemas, kuigi mitte üheselt mõistetav. Kuna tegu on noore ja heas füüsilises vormis noormehega, võib oletada, et see lavastus on seotud mõne konkurendi kättemaksu või rituaalse meeldetuletusega. Ira Teveri lugude kaheksandas raamatus toimub tegevus uues keskkonnas. Ira on vahetanud elu- ja töökohta ning asunud vanemuurijana ametisse oma endise kolleegi Anti Saami alluvuses, kellest on vahepeal saanud Lääne prefektuuri jaoskonnaboss. Uurimistöö käigus tuleb Iral kohaneda uute oludega, selles endale koht leida ja vastsetele kolleegidele oma võimekust tõestada. 28. juuni 2025. Vana-Rääma

VIOLA - Mare Raidma

Loetud sai Mare Raidma esimene romaan, nii on tagakaanel kirjas. Ma ei tea kas tal neid rohkem ilmunud on, aga mina rohkem lugenud ei ole. Vist ei loeks ka, sest segasema süžeega raamatut annab kirjutada. Või noh, võimalik, et on ka sellele raamatule lugejaid. Igatahes minu jaoks jäigi raamat lõpetamata, pettusin. Ja kui aus olla siis algus ka venis ja venis ja üleüldse, ma tahtsin päris mitmele korral selle raamatu lugemist pooleli jätta, aga ikka punnitasin edasi, vahepeal hakkas juba looma aga siis läks jälle segaseks, koos segaste tegelastega ja üleüldse on siin enamus tegelasi nagu vaimse puudega. No annab ikka nii loll olla. Või ongi meie ühiskond teel sinna .... lollidemaale? Sorry, ma vahel võin ka terav olla, aga ma ütlen alati välja oma arvamuse. Minu jaoks läbikukkunud raamat aga juba jälle romaanivõistlusel osalenud raamat ja saanud ka äramärgituks. Jan Kaus (kelle arvamust ma üldiselt väga hindan) on öelnud, et sellest raamatust saaks hea filmi. Võibolla saaks, aga kas ma sellise süžeega filmi vaatamisest ka huvitatud oleksin, usun, et mitte. Mine tea. Aga pika ponnitsusega see teos loetud sai ja läheb mu raamaturiiuli sinna riiulisse, kus ootavad teda väga paljud romaanivõistlustel osalenud raamatud, millest vähemalt pooled kuluvad minu meelest kõige halvemate raamatute hulka. . Raamatuid seal on 38. Kummaline. Kusjuures ma ei ole ainuke, kes nii arvab, mul on selles osas väga palju lugejatest mõttekaaslasi. Aga autorile austuspunktid ikka, et ta nii mahuka raamatuga hakkama sai, sest ma tean kui mahukas töö on ühe romaani kirjutamine. Ja nüüd kopeerin ka raamatu kokkuvõtte: Viola on tütarlaps, kel ühel hetkel oma turvalisest ja igavast elust villand saab. Ta jätab kooli pooleli, põgeneb kodust ja hakkab ise ümbritsevat avastama. Paraku lõppeb suure tuhinaga alustatu esialgu juhuslikus katlamajas ööbimisega. Ajalehekuulutuse peale läheb Viola tööle teatri kostüümilattu, kus tema ees avaneb rõivaste ja teatri müstiline maailm. Armumine, intriigid, pisarad ja õnnehetked saadavad Violat täiskasvanuks saamise keerulisel teel, millele lisab salapära vanaema pärandus. Raamatu autor Mare Raidma on teatri- ja kostüümikunstnik. "Viola" on tema esimene romaan. See leidis äramärkimist 2002. aasta romaanivõistlusel. 23. juuni 2025. Vana-Rääma

ÜKS INIMELU - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa raamat "Üks inimelu," mis on tema 23. romaan, mille olen läbi lugenud. Selle lugemine mind väga endasse ei haaranud, sest millegipärast satuvad viimasel ajal mulle lugemiseks ette raamatuid, mis kõnelevad suurest Nõukogude Liidu ajast. Aga samas tekib siis võrdlusmoment. Lisaks olen ise ka sellel ajal sündinud ja kasvanud ning ajalugu peaks meist igaüks teadma, olgu tegu mis ajastuga tahes. Samas üha enam tundub mulle, et nende elu, kes sündisid 40.-50. oli kordi hullem. Nii palju kokkupõrkeid pole mina küll oma elus kogenud, pean silmas kokkupõrkeid, mis on riigikorraga seotud. Lisaks, mina ei saa ka öelda, et mu lapsepõlv sügaval nõuka aja õnnetu oleks olnud, vastupidi. Tarbimist oli lihtsalt vähem, defitsiit, mis oli leti all, langes sulle sülle tutvuse kaudu ja kõike oligi vähem. Aga mis siis praegu targem on, inimesed upuvad oma riidehunnikutesse jne... Ma isegi ütleks, et kurjust ja kadedust on rohkem. Austust vanemate vastu palju vähem. Viisakusest rääkimata. Peretunne häguneb, hävineb, omakesed visatakse kergekäeliselt riigi hoole alla, sugulased on mööda maailma laiali jnejne... ehk siis minu jaoks on paljud nõuka ajast kõnelevad raamatud üledramatseeritud. Kindlalt. Antud teos kõnelebki sellest, kuidas noor perenaine elab üle mitu riigikorda, satub ohtlikesse olukordatesse, austab vanu traditsioone, näiteks seda, et enne pulmi mehega ei maga, aga jääb mehest seetõttu üldse ilma. Kohati tundub, et niiöelda hea peaga peategelane on veidi kentsakas, huumorivaene ja mõistmatu inimene, kes peab ennast teistest paremaks. Ta on ka mõjutatav, läheb kaasa uue riigikorraga, võiks öelda isegi et paras pugeja, saab asutoostuloa, nagu nõuka ajal neid anti jnejne... Lõpuks jääbki õnnetuks vanatüdrukuks, kellel pole ka lapsi. Kahjuks tänapäeval paljud naised, kes võiks meie iivet tõsta, otsutavad karjääri kasuks ja ei saagi iial emaks. Las ma kõlada vanaaegsena, aga mina pole nii rikutud, olen pigem sedamoodi mõtlev naine, et iga naine võiks ühe lapse kasvõi ilmale tuua, siis ta mõistaks emaks olemist. Vastasel korral jääb ta paljust ilma. Ma ei viibuta näppu nendele, kes tervislikel põhjutel emadust tunda ei saa. Aga kaldusin nüüd isiklikuks, kuid antud teos tõi need emotsioonid esile ja ma pidin kirja panema. Nüüd kopeerin ka raamatu kokkuvõtte. Eestis on veel inimesi, kelle elu on kulgenud läbi kolme riigikorra – Eesti esimene omariiklus, teine maailmasõda, saksa ja sellele järgnenud nõukogude okupatsioonid. Amanda Kirchberg, teose peategelane, on üks neist. Tema vanemate talukoht oli heal järjel ja põllumajandus tõusuteel ning peretütrele loodeti helget tulevikku. Kui Eesti valitsus Nõukogude Liidu sõjaväebaaside sissetoomise lepingule alla kirjutas, muutus elu kogu maal. Sama laastavalt kui sõda, mõjutasid rahva elukorraldust ka riigikorra muutustega kaasnenud repressioonid. Peretütar pidi ellu astuma riigis, mis polnud enam see vaba riik, milles elamiseks teda ette oli valmistatud. Inimesed harjusid ja õppisid teistmoodi hakkama saama ning kes seda ei suutnud, need surid, või siis suretati välja. Oma elutee lõpusirgel asutas Amanda pansionaadi ja fondi Üks Inimelu, et kindlustada väärikas vanaduspõlv kõigile neile eakatele inimestele, kelle suhtes saatus sama karm oli olnud. 17. juuni 2025. Vana-Rääma

NÕIAORG - Urve Tinnuri

Mina olen see üks õnnelik inimene, kellel on kodus olemas kõik kirjanik Urve Tinnuri romaanid, nendes kõigis on sees ka pühendus (välja arvatud ühes, millesse autor vist unustas kirjutada) ja kõik on mul ka loomulikult loetud ning ilutsevad eriliste raamatute riiulis, kuhu kuulub päris mitusada autogrammide ja pühendustega raamatut. Sinna läheb ka see. Lisaks on seal mul ka osad kirjanik Urve Tinnuri lasteraamatud, mis ka kõik on loetud. Ma võin meelsasti lugeda nii lastekaid, romaane, elulooraamatuid, meediaväljaandeid, piiblit jne... Ütlen ausalt, ma olen vapustatud. Romaan "Nõiaorg" on niivõrd elutruu ja haarav romaan, nagu oleks otse kellegi elust maha kirjutatud, sajandi tagusest elust. Raamat nimelt kätkeb endas elu 20 sajandi kolmekümnendate elust Eestis. Olen selle ajaga nagunii kursis, sest mu kallis Ema sündis 1935. aastal ning ta on mulle tollest ajast palju pajatanud. Eks ilmselt sealt ka minu loome mõningane käekiri pärineb ja osade tegelaskujude karakterid samuti. Selles loos siin on valu ja on ilu, olgugi, et loo lõpp on õnnelik, jääb hinge siiski harras tunne, sest peretütar, kelle elulugu siin kaante vahel on, ei suutnud oma kallile isale tema uut abielu andestada isa elupäevade lõpuni. Ta nägi isas üksnes neid vigu, mis temas endas ka esiplaanis olid. Kahjuks peategelase ema lahkub siit ilmast ja mõne aja pärast suudab üks külahull isa pea sassi ajada ning võtab mehelt kõik maise vara, ilmselt ka elu. Kuidas üks noor peretütar metsaonni elama asub ning seal oma beebi kasvatamisega hakkama saab või ei saa, sellest lugege juba ise. Tohutult ilusvalus lugu koorub lahti. Lootus jääb, et ehk suudab peretütar isale ta eksimuse andestada vähemalt nüüd, kus isa postuumselt ta perekonna tulesurmast päästab. Aitäh, hea Urve. Ma olen ennegi öelnud ja ei väsi kordamast, sa oled mu lemmik Eesti naiskirjanik! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. On eelmise sajandi 1930-ndate teine pool, mil esimene Eesti Vabariik läheneb oma vääramatule lõpule. Jalaka talu peretütar Kreet peab ema kaotuse tõttu jätma gümnaasiumiõpingud katki ja võtma enda õlule perenaisekohustused. Kui isa mõne aja pärast uuesti abiellub, tuleb tallu koos tema uue naisega ka tolle poeg Moorits. Kreeda elu pööratakse pea peale ja neiu otsustab kodust lahkuda, asudes elama üksildasse metsaonni. „Nõiaorg” räägib läbi katsumuste tugevaks kasvamisest, iseenda usaldamisest ja väärtustamisest ning sellest, kui vähe inimlaps ses maises elus tegelikult vajab, et õnnelik olla. 8. juuni 2025. Vana-Rääma

PÕLVILI - Endla Tegova

Vastuoluline raamat. Kõik on vastupidi. Peategelasest lektor Ärm Annup on energeetiliselt nagu naine ja tema kolme poja ema Kloo on vastavalt siis nagu mees. Perepea. Ma isegi ei tea kui palju Endla Tegova jõudis raamatuid kirjutada, tean vaid üht, enne olen läbi lugenud ta raamatu "Humala aias." Aga antud raamat siin kõnelebki sellest, kuidas teatud inimesed ja teatud riigikord inimest mõjutavad, lausa nii, et tal justkui polekski enam oma elu. Seda raamatut lugesin ma kaua, lausa nädalajagu päevi, sest tegu on raamatuga, mis ei haaku, kuid mille lugemist pooleli ka jätta ei taha, ei saagi. Teades Tegova rikkalikku sõnavara ja karakterite loomist, sa pead lihtsalt ta loo lõpuni lugema. Hea käekiri on (oli) kirjanik Endla Tegoval. Antud romaan osales ka 1985. aastal romaanivõistlusel ning saavutas seal auväärse 2. auhinna. Mis seal ikka, kirjutada Tegova oskas ja ilmselt nende väheste (kohe guugeldan) raamatutega oskas ta ennast nähtavaks teha. Mina mäletan teda aastakümnete tagant. Ja nüüd kopeerin ka raamatut tuvustava teksti. Isikuromaani keskseks kujuks on kutseline lektor Ärm Annup, kes vaatab tagasi oma eluteele. Kasvanud kodanlikus Eestis, satup Annup varakult kodanlik-natsionalistlike vaadete mõju alla ning jääb pärast murrangulisi sündmusi olude tõugata. Ärm Annup on saamatu, vastuoludest puretud inimene, kuid ometi võimeline tunnetama ja hindama endast suuremat ja tähtsamat, olgu selleks idee või armastus. 6. juuni 2025. Vana-Rääma

PILVEDE VARJUD - Marje Ernits

Mida ma lugesin... Liiga hea raamat! No tõsiselt hea raamat. Üks parimaid Marje Ernitsa raamatutest, mille läbi lugenud olen. Ja neid on lausa 22. Ehk see on 22. Lugu haarab nii, et ei saa raamatut enne käest panna, kui tagakaas paistab. Lisaks kui teie tutvusringkonnas on teismeline, kes ei taha mitte kuidagi raamatuid lugeda siis soovin just seda raamatut lugeda. Siin on nii palju õpetlikku. Eluline ja tohutult hea süžeega raamat. Vat just selline raamat võiks olla põhikooli lõpuklasside kohustuslik kirjandus. Siin on kõike, mida üks noor inimene võib läbi elada, või pigem ei soovitaks. Samas on jube kurb seda kõike lugeda, sest peategelane on aus, korralik, eeskujulik ja sõbralik tüdruk, kes pimesi armub ühte noormehesse, nagu ikka elus on (või siis ei ole). Mis aga juhtub siis kui mängu tulevad meelemürgid? Rohkem ma ei reeda. Lugege ise ja ma lisan siia vaid raamatu tutvustuse ning tänan Marje Ernitsat, et ta kirjutab! Inimese täiskasvanuks saamisel on oma roll nii vanematel kui vanavanematel, õdedest-vendadest rääkimata. Seda arengut kujundavad õpetajad, treenerid, kaaslased ja muidugi sõbrad ning interneti suhtluskeskkonnad. Vaatamata tehnoloogia arengule, generatsioonide ja kõige muu kiirele vaheldumisele on inimese elus midagi, mis ei muutu, aga kordub alati uues võtmes: see on esimene armumine. Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik … 28. mai 2025. Vana-Rääma

MATS ALATI ON TUBLI MEES - Mati Soonik

Loetud sai Mati Sooniku murdekeeles kirjutatud lühijuttude kogumik "Mats alati on tubli mees." Nagu ma ennist juba mainisin, et tegu on kogumikuga ja lühijuttudega, siis neid on siin suisa 59. Tahaks nii öelda, et need on ennemuistsed lood, aga annan plusspunktid autorile, et ta sellised lood välja mõelnud on ja läbi huumoriprisma. Eriline raamat eriliste lugudega. Hariv ka selles mõttes, et hoiab murdekeeli au sees. Tegevus toimub Hiiumaal ja lähipiirkonnas ning ilmselt on autor saanudki kõneainest mingil määral muistenditest või muistsetest olukordadest. See viib meid sellisesse aega, kus haritust ja haridust oli vähe, inimesed olid rumalamad aga samas ausamad ja otsekohesemad. Olgugi, et osad situatsioonid on ulmelised, on ju tegelikult ka elu seda. Tunnistame endale või mitte, aga meil kõigil on mõni luukere kapis või koguni padja /teki/ all ja sealt me teda välja lasta ei taha. Kirjanik Soonikul on eriline käekiri, kuna blogi on mu spikker, piilusin, et olen enne 8 raamatut tema varamust läbi lugenud, samas võimalik, et ka rohkem, sest kunagi ma ju ei bloginud. Kui sa soovid midagi teistsugust lugeda, selliseid "lorilaulu" või rahvaluule stiilis lugusid, siis loe seda raamtut. Nüüd siis tutvustav tekst ka. Kolmas raamat Hiiumaal elanud ja tegutsenud legendaarset jõumehest Matsist, kel lisaks kasvule ja tohutule jaksule on ka veel terane mõistus ja hea huumorimeel, mis aitavad teda kõiksugu olukordades. 26. mai 2025. Vana-Rääma

MÖÖDA KÄÄNULISI RADU - Margit Peterson

Ma vist olen harva esinev nähtus, sest loen ka enda kirjutatud raamatud läbi, kuigi enne valmimist saab ju sada korda käsikirja loetud, ikka ja jälle mõni apsakas leitud jne... Aga no minu kiiks. Lisaks on paberraamatu lugemine hopis midagi muud, sest mina pole inimene, kes e-raamatuid ka näiteks loeb. No ei loe. Hakkavad jubedalt silmadele ja mulle meeldib raamatu lõhn nagunii. Pole vahet, kas leian vigu veel või mitte. Kui leiangi, jäävad veidi kripeldama, aga rõõm raamatu sünnist kaalub sellest kripeldamisest rohkem ning positiivsus jääb pinnale. See on minu esimene raamat, mis kuulub kultuuri ja ühiskonna (meedia) kategooriasse ja Rahva Raamatust leiad selle rahvakultuuri riiulilt. Raamat sisaldab endas suuremal määral artikleid, mis on läbi aegade erinevates väljaannetes ilmunud, ajalehtedes Pärnu Postimees ja Nelli Teataja ning ajakirjades Lemmik, Vaimupuu, Saatus & Saladused ning Müstilised lood. Tegin nende väljaannetega ( v.a Pärnu Postimees) kaua aastid koostööd ehk oli kaasautor. Minu koostöö lõppes kahe aasta eest, kui lahkus (enamuse neist) peatoimetaja Anne-Mari Alver ning väljaanded läksid hingusele, vaid Nelli Teataja müüdi maha ja see on üksnes veebipõhine ja sinna ma enam kirjutanud ei ole. Nagu lõikas see kurb uudis ka minu novellikirjutamise läbi, kuid umbes kuu aja eest kirjutasin peale kahe aasta möödumist siiski ühe novelli. Loodan, et ka see žanr jõuab minu juurde tagasi. Jah, minu kirjažanrite ampluaa on rikkalik, olen selle üle vaid uhke. Kirjutamine on minu kirg, on seda kogu elu olnud. Aga pean ennast ikka ja jälle kordama, ma ei ole elulooraamatute kirjutaja. Jah, kohati kalli ema raamatut kirjutasin, aga tema pani suurema osa siiski ise kirja. Andsin ka välja sugulase Arkadi elu puudutava raamatu, aga selle kirjutas ta ise ning tulin väljaandmise suhtes talle vastu. Aga ma siiski kirjastan vaid oma raamatuid ja ei pane teie elulugu kirja. Pakkumisi tuleb ja tuleb, lõputult tuleb, aga minu vastus on kindel EI, kuigi tuleb ka tuntud tegelastelt, kes kõik ennustavad eduikat müüki, aga ma jään EIle truuks. Tänud pakkumast! Aga nii on siis lood. Ma sisukorda siia kopeerima ei hakka, võimatu, pdf lihtsalt sõidab kopeerides eest ära. Aga selles raamatus on kõike. Välja jätsin vaid teatud persoonid, negatiivse energiaga inimesed, sest elus on tulnud ette ka nendest kirjutamist ja just kõige rohkem. Aga inimesed, keda sa oled promonud ja upitanud ning viskavad sulle niiöelda noa selga, ega neid ei taha enam tunda ka. Ma enam ei ole saladust teinudki kellest jutt käib, minu sõbralisti rahvas on nende negatiivsust saanud ka sotsiaalmeedias lugeda. Valesid, millel on lühikesed jalad. Sestap tegin valiku ja jätsin välja 3 persooni pluss ühe, keda kahjuks enam meie hulgas ei ole. Eks inimesed teevad ikka valikudi ja need, keda me oma energiaväljas hoiame, mõjutavad ka suuremal või väiksemal määral meie elu, seega mõelge teie ka, sõbrakesed. Tunnistan ausalt, minu elu on läinud kordi kvaliteetsemaks ja tõusvamas joones, kui olen oma fb sõbralisti puhatanud ja ka elus omad korrektiivid teinud. Olge hoitud ja tänud lugemast ning tagasiidet andmast, mu sõbrad! Nüüd väike raamatu tutvustus ka, nagu ikka. Te hoiate käes raamatut, mis koondab endasse valiku läbi aastate minu kirjutatud artikleid erinevatesse väljaannetesse, mille kaasautor ma olin. Ajalehtedesse Pärnu Postimees ja Nelli Teataja ning ajakirjadesse Vaimupuu,Lemmik, Müstilised lood ning Saatus & Saladused. Juhin tähelepanu daatumitele, mis võivad esialgu lugejas segadust tekitada. Kõik daatumid on välja toodud iga artikli alguses kaldkirjas. 22. mai 2025. Vana-Rääma

GUNNAR AARMA. Täiesti vaba mees - Ivar Tröner (koostaja)

Aitäh, hea Ivar Tröner, et nii hea raamatu koostasid ja tänud Helena, et selle mulle kinkisid! Vastu tänast sai see raamat loetud. Tegu ei ole ilukirjandusliku raamatuga, mida igal õhtul endasse ahmid. Tegu on siiski eluloo kategooriasse kuuluva teosega, mida sobib lugeda nn peatükkhaaval. Nii minagi ikka ja jälle Gunnar Aarma sõnadele mõeldes magama jäin. Ta on mu eeskuju olnud kaua aastaid ja mul oli au teda ka tunda. Lisaks on mul koduraamatukogus ka temast päris mitu raamatut. Kõige õhem on "Kõnelused Gunnar Aarmaga," mille andis välja 1998. aastal Intuitiivteaduste kool. Lisaks ilutsevad veel mu riiulis "Mõtlemise salapära" ja "Mida paljud ei tea." Kõik need on korduvalt loetud, sest Gunnari elutarkus kutsub neid ikka ja jälle lugema. Nüüd siis ka antud raamat, milles leiduvad elutõed ja tsitaadid on paljud mulle ammu tuttavad, aga korduvlugemisel mõjuvad nagu mantrad. Ja omaette mantra staatus on kallistamises, mida guru Gunnar Aarma ei väsinud oma loengutel ja ka päriselu kordamast. Nagu ka kõik muud teemad, mida raamat sisaldab. Minu jaoks sisaldab väga palju tuttavat, mis igal korduvlugemisel aina uuesti ennast meelde tuletavad. Kahtlemata oli Gunnar Arma üks elutark inimene, üks targemaid mehi üldse eelmisel sajandil ja selle sajandi alguses. Suurkuju, kellest räägitakse veel sajandeid. Küll oli neid armas koos Heljoga vaadata, alati armsalt käsikäes ja kallistades. Tingimusteta armastus armastatkse tänapäeval selle kohta öelda. Aitäh selle fantastilise elamuse eest! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Selle raamatu lehekülgedelt õhkub meelekindlust, rõõmsameelsust ja armastust. Ristteedel eksinu leiab siit oma hingele abi. Teadjamees, ravitseja ja filosoof Gunnar Aarma (1916–2001) oli Eesti tuntud tekstiilivabrikandi August Abrami ja lauljanna Liisi Abrami (Aarma) poeg ja Westholmi Gümnaasiumi kasvandik. Koguteosest leiab lugeja Gunnar Aarma loomingulise pärandi selle osa, mis on seni olnud varjul vaid erakogus või mida on korjanud ja säilitanud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid ning Rahvusarhiiv. Aarma mõttevaramu kõrval on raamatus ka Gunnari abikaasa Heljo (1915–2009) mälestused, mis ilmuvad esmakordselt, nagu ka Jaak Lõhmuse pikk eluloointervjuu Gunnar Aarmaga. Esmakordselt on avaldatud ka Aarmate perekonna kirjavahetus ajast, mil nii Gunnari kui ka tema venna Sulho (1912–1987) perekonnad olid aastatel 1941–1957 sundasumisel Venemaal (Gunnar vahepeal ka vangilaagris Siberis). Mõlemad perekonnad vahistati Nõukogude repressiivorganite (NKVD) poolt 14. juunil 1941 ning küüditati Venemaale, Kirovi oblastisse. Perekonnalugu selles raamatus on lahutamatult seotud Eesti ajaloo ja eestlaste saatuse looga. Aarmate perekonna kirjavahetuses aastatel 1943–1955 räägitakse omavahel justkui igapäevastest asjadest. Ometi kiirgub neist kirjadest vaprust ja väärikust – Venemaa kolkaelu viletsused ja hädad jäid alla Aarmate pere sihikindlusele rajada isegi seal endale kodu. Perekonna omavaheline kirjavahetus ajal, mil Gunnar oli vangilaagris Siberis, on väga liigutav. Raamatu koostamisel on kasutatud Gunnari ja Heljo poja August Aarma erakogu, Kirjandusmuuseumi ja Rahvusarhiivi kogusid. Ilmuvad paljud seni avaldamata unikaalsed fotod ja dokumendid. Kaks maakaarti köite sisekaantel on kõnekad – esimesel ajaloo ilu, teisel ajaloo traagika. Gunnar Aarma: Kindlasti aitab kõiki inimesi positiivne ellusuhtumine. Kallista oma partnerit, kui ta sul on olemas, iga tund. Ja kui teda ei ole, siis muretse ta endale. Kas või koera või kassi näol. Anna talle oma armastust edasi. 21. mai 2025. Vana-Rääma

PIDU - Marje Ernits

Ikka jätkuvalt tegelen meie oma autorite loomingu lugemisega. Loetud sai minu poolt Marje Erintsa kirjutatud raamat "Pidu," mis on 22. raamat, mille antud autori omadest läbi lugenud olen. Tuleb tunnistada, et ajastus oli nii õige. Selle raamatu lugemisaegu külastasin ise pmst sama paika, kus raamatu tegevus toimub. Ehk siis kulges teekond siin raamatus ka läbi Ikla piiripunkti, kus ma üleeile viibisin. Ning 4 km Iklast Läti suunas, Laimja mõisas. Tuttavad rajad seal ja ... eks see üks suur Liivimaa seal kunagi oli. Tõsi küll, mingil ajal kuulus ka Ainaži Eestile ja me teame seda paika Heinastena. No igal juhul väga põnev lugemine, aga ka samas kohutav, kriminaalsete sugemetega, kuigi seal ei tegutse ühtegi politseinikku ega uurijat. Neid lihtsalt pole asjasse kaasatud ja alati ei peagi, kui lool on kriminaalsed sugemed. Mõnes mõttes tahaks öelda selle kõigi kohta õudus kuubis. Jah, alkohol võib viia mõistuse, aga kui sind uimastatakse teistsuguste meelemürkidega ja vägisi, siis ... ma ei taha rohkem mitte midagi reeta, kopeerin vaid raamatut tutvustava teksti ja soovitan teil endil seda lugeda. Aitäh, Marge Erinits, et kirjutad! Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam ainsatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema. 17. mai 2025. Vana-Rääma

LÄHEDAL - Aita Kivi

Loetud sai Aita Kivi poolt kirjutatud romaan "Lähedal." Vaatasin Vikipeediast järgi, kirjanik Kivil on ilmunud 6 romaani ja mina olen vaid ühe läbi lugenud, oi-oi-oi. :) Tegelikult ma olen veidi tema asjadega kursis, lihtsalt pole ühtegi ta romaani enne kätte juhtunud. Üksnes üks ühiskogumik aasta alguses, mille mulle hea Elme Väljaste saatis, kus on ka Aita Kivi looming sees. Ma ise kahtlustan, et ta novelle olen lugenud, mitmeid, aga see selleks. Kunagi, kui Aita Kivi oli Eesti Naise peatoimetaja, vestlesime me läbi telefoni temaga lausa terve tunni. See oli juba 13 aasta eest kui sai koostatud pärnakate pungikogumik "Sõnaga näkku" (millega Belkaga Terevisioonis ka käisime), tuli Kati Murutar minust artiklit Eesti Naisesse tegema ja peatoimetaja Kivi oli nii põhjalik, et me võtsime läbi telefoni ristipõiki Kati kirjutatu ette. Oli üks mahukas ja tore vestlus, aga ajakirja läks "Sõnaga näkku" asemel ikkagi "Sõraga näkku." :) Mõnus meenutus. Nostalgia. Nagu leidub nostalgiat ka antud romaanis. Romaan on see kahtlemata, võibolla isegi mitu romaani ühes, kuigi autor on oma ema novellid süžee sisse põiminud. Miks ma mainin, et isegi mitu romaani? No lugedes tõdesin seda. Siit saaks tõesti mitu eraldiseisvat lühiromaani. Nii lihtsalt on. Lugeja ise lugedes tajub miks. Aga tegevuse keskmes on ikka suhted, lähisuhted, armukeserollid, abordid, olustik, elukeskkond, haritus, haritus, harimatus. Ühesõnaga siin on kõike, mida sisaldab ka tänapäeva elu. Inimlikud lood kokku köidetud. Usutavad ja reaalsed. Nii vähemalt tunduvad. Lugemist on. Vaikselt kulgevad teekonnad, teelahkmed, pikitud sisse ka reis Kreetale, meeste oskamatus naistega käituda. Rääkimata lood. Isa liiderlikkus ja see, kuidas ta igale uuele naisele lapse nikerdab, siis pole ka imestada kui üks tütardest sama rada läheb. Narkootikumid, vägivald jnejne... natuke kaootiline süžee aga täiesti loetav raamat, sest Aita Kivil on hea käekiri. Eks lugege ise. Ja nüüd kppeerin ka raamatut tutvustava teksti. Töösõltlasest naine sõidab koondamisraha eest Kreetale, et lõpuks iseendas selgusele jõuda. Vahelduvad eneseiroonilised meenutuspildid eri aastatest: vanemate lahkuminek, valusad suhted poolõdedega, noorusarmastuse kaotus, viljatud armukese-aastad, haarav töö ajakirjanduses, mis asendas puuduvat perekonda... Ja muidugi muljed maaliliselt Kreetalt. 12. mai 2025. Vana-Rääma

VÄGISTATUD JÄÄMÄGI - (:)kivisildnik

Aitäh naerutamast, Sven! Hakka nüüd ometi uuesti luuletama! See raamat oligi puudu, aga täna õnnestus olla õigel ajal ja õiges kohas, nii ma selle omanikuks saingi. Üleüldse pean ma sind, Sven millalgi kinni püüdma, mul on terve ports sinu autogrammita raamatuid kodus, see viga tuleks parandada. Aga no seda jäämäge lugedes ma lausa südamest naersin, Germo tuli vaatama, kas ma hakkan juba hulluks minema. Kahju, et ma ei saa korralikult mõnda luuletust siia blogisse jäädvustada, tulpadena, aga ma siiski tükin, jätan kaldkriipsud ridade vahedeks. Lk 39 /Lumehelbeke/ Tasuta / Tasuta /Ei ärge/ Ostke/ ..... või siis Lk 51 / Muresid mul / Mitusada/ On kuis / Mahajäetud ma/ Kivi kukkus / Kivi juure / Mardi juure / Mõistate/ ... ja samalt ehk LK 51 /Kui mina / Olin veel/ Väikene mees/ Siis oli mul/ Brežnev rinna sees / Ja kui mina sirgusin / Suuremaks läks/ Brežnev/ Mulle hinge/ Brežnevi viis on see/ jnejne...no esimese osa raamatust võtavad enda alla jaapanipärase haikud ja tankad, mis on ühed minu lemmikuid luule lühižanre. Muide, ka minu luuleraamat "Külalood ehk vaaderpass" on (:)kivisildniku toonase kirjastuse Ji ehk Jumalikud Ilmutused kaudu välja antud, kulub samasse sarja. Aitäh, Sven, ootan su uuemat loomet! :) 10. mai 2025. Vana-Rääma

ME VEEL NÄEME - Helen Eelrand

Loetud sai kurblik ja ulmelise alatooniga romaan, mis on saavutanud 2013. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 3. koha. Romaani autoriks on Helen Eelrand, kelle loomingust olen eelnevalt läbi lugenud romaani "Pasodoble," peale mille lugemist viskasin vist lausa silda, no nii väga-väga meeldib see raamat. Kirjanik Eelrannal on väga omanäoline käekiri, kujundirikas ja kõnetav. Ütleb nii, et käib hingest läbi. Antud romaan kaldub küll suurelt jaolt ulmesse, sest stsenaarium on üles ehitatud koomaseisundis patsiendi elule, kus ta tutvub nii mõnegi lahkunud sugulasega. Ju autor kujutles, et selline võibki olukord olla antud situatsioonis. Vahepeal jäi küll palju segaseks, aga ulme on ulme, ei peagi me seda jagama. Kõik koomaväline (eetriväline) on ju reaalne ja loomulik. Pole mingi ime ka kui arst armub ära tantsijasse. Inimesed mõlemad. Aga lugu on kurb muidugi, sest ma tean mida tähendab kooma. Olen elanud üle ka situatsiooni, kuidas oma käte vahel oma poeg koomast naaseb. Seda tunnet ei saa kirjeldada, saab üksnes tunda. Pikemalt ma ei peatusk sellel, natuke rebis arme haavale. Aga lugesin ta kohe läbi, eile alustasin ja vastu tänast lõpetasin. Ei ole tegu mahuka teosega. Kuid nüüd siis kopeerin taas raamatut tutvustava teksti. Seitsmeaastane Laura jääb auto alla ja langeb koomasse. Tüdruk kõigub teispoolsuse piiril, tema vanemad aga võitlevad oma suhte pärast, mille traagiline olukord on proovile pannud. Samal ajal kerkib esiplaanile süüdlase karistamise küsimus. „Me veel näeme” pälvis kirjastuse Tänapäev 2013. aasta romaanikonkursil kolmanda koha. 8. mai 2025. Vana-Rääma

SIDRUNID JA SIILID - Tiina Laanem

Sai loetud Tiina Laanemi romaan "Sidrunid ja siilid." Eelnevalt olen läbi lugenud sama autori kirjutatud romaani "Väikesed vanamehed" ja novellikogu "Öised hääled." Neinde kõikide raamatute ühiseks nimetajaks on huumor. Aga, nagu ma ausalt alati blogin, siis vanamehed ja hääled meeldisid mulle üliväga, kuid "Siilid ja sidrunid" hakkasid minu jaoks tööle alles viimasel veerandikul raamatust. Asi venis ja venis nii, et pidin juba vahepeal selle raamatu panema kõrvale, et ehk kunagi ... No ma väga austan selle raamatu autorit, sestap üritasin vähehaaval ikka edasi lugeda, mõnel õhtul piirdusin vaid 30 leheküljega, aga õnneks lõpu poole asi muutus positiivses suunas. Ja raamatut käest pannes tundsin, et tahaks hoopis edasi lugeda, et jäi poolikuks, kuid sama ka ei jäänud, jättis lugejale mõtlemisainet. Siis selline novellilik romaan. Aga siiski romaan. Jah, tean omast käest, et samal autoril mõni raamat on paremini õnnestunud kui teine. Kõik oleme inimesed ja tegelikult ka lugejad on erinevad. Mina avaldasin üksnes enda arvamust ja selline see tuli. Samas kui ikka pihku juhtub sama autori järgmine raamat siis loen ja ostan kindlasti. Kahtlemata. Mul ei ole üldse kahju igakuiselt raamatuid osta. Ostan vahel soodukaga lausa üle 10 raamatu kuus. Soovtan lugeda teil ise! Kopeerin ka raamatut tutvustava teksti. Ralf, Nora, Martin, Uku, Robert – terve rida tervetes kolmekümnendates Eesti inimesi elavad kriisieelses oravarattas, suutmata, tahtmata või oskamata sest võidujooksust välja astuda. Ralf korraldab uue partei suhteid ning rassib äririndel siin- ja sealpool piiri. Nora on näitleja, kelle üks roll ajab teist taga, ometi tunneb ta juba aastaid, et ei suuda enam ühtegi osatäitmisse sisse elada ega areneda. Martin kükitab pärast lahkuminekut päevad läbi arvuti taga ja põgeneb virtuaalreaalsusse, Uku aga elab oma alaväärsuskompleksi välja armastatud naise peal. Ainus, kes oma eluga paremini hakkama saab, on Robert, kes küll palju töö teeb, aga ka igal aastal paar kuud ilma mööda ringi rändab. Kõik nad kardavad, et elu jookseb eest ära, iga viimane kui hetk tuleb korrakski mõtlemata kinni püüda, seismajäämine on selles maailmas kõige suurem patt. Uus partei, uus etendus, uus kodu – kõik, kõik on uus aastas 2006. Toredate kõrvaltegelastena astuvad raamatust läbi hirmust hullunud varesepoeg, ammulahkunud vanaisa ja Lurichi poeg. 7. mai 2025. Vana-Rääma

SÕBRAD JA HALLIKIRJU KOERAKE - Erik Tohvri

Loetud sai Erik Tohvri romaan "Sõbrad ja hallikirju koerake." See on kõigest teine romaan, mille selle autori sulest läbi lugenud olen, aga tekkis sügavam huvi, kindlasti loen tema teoseod veel. Tema romaane, sest romaane kirjutatakse väga harva ja ma pean jälle ennast kordama, romaan on mu lemmik proosažanr. Enamus kirjutab jutustusi. Mina kirjutan ka romaane, sestap ongi ilmselt Tohvri raamatud mulle südamelähedased. Aga, nagu ma mainisin, olen ainult 2 tema teost läbi lugenud ja Wikipediast sain teada, et tal on ilmunud lausa 37 raamatut, kuid juurde neid enam ei tule, sest menukirjanik lahkus juba ligi viie aasta eest kahjuks. Just menukirjanik, sest mul on veel selgelt meeles, kuidas Erik Tohvi nimi troonis laenuedetabeli tipus. Hästi kirjutab, väga hästi kirjutab. Eks siin on ka suur kogemustepagas, sest veel kõrges eas kirjutas ta romaane. Minu mäletamist mööda lausa nii, et tema dikteeris ja abiline pani kirja, sest lõpuks ta jäi diabeedist pimedaks ...Ma loodan, et ma mäletan õigesti. Antud raamat on niivõrd eluline. Lisaks tundub, et autor on väga hea psühholoog, oskab peensusteni lahata inimpsüühikat. Paneb tähele igat peenematki meelemuutust, detaili ja oskab vaadata perskektiivselt positiivses suunas. Tema tegelaskujud on huvitavate ja värviliste karakteritega, alati väljapeetud ja targad, erudeeritud ja haritud inimesed. Imehästi on põimitud oamvahel minevik, olevik ja tulevik, ehk siis elu täpselt sellisena nagu ta kirjutamise hetkel on, oli või tuleb. Väga ladus ja haarav lugemine. Soovitan siiralt ja lähen ise ka järgmise raamatu jahile. Eelnevalt olen läbi lugenud Erik Tohvri "Irdabielu." Ja kopeern ka raamatut iseloomustava teksti siia. Küllap tahaks iga inimene, et elu kulgeks rahulikus rütmis, ilma järskude kurvide ja muutusteta. Paraku alati ja kõigil see ei õnnestu – ja tavaliselt just mingi elumuutuse korral rändab mõte kõigepealt minevikku, tuues sealt esile palju niisugust, mis juba ajalukku peaks kuuluma. Olev ja Ervin olid noorpõlves töökaaslased ja lahutamatud sõbrad, aga nende eluteed hakkasid ühtäkki mitmeti erinevalt kulgema. Mehed jäid teineteisele võõraks, kuni aastakümnete pärast ootamatult kohtusid – mõlemad juba teist korda abielus ja täiesti erinevat elu elanud. See kohtumine tõi jällegi mõlemale põhjuse minevikku meenutada, möödunu üle järele mõelda ja nentida, et elu on olnud hallivõitu, aga ometi ka huvitavalt kirjulaiguline nagu Olevi koerake Muki, kelle mees on endale vanaduspäevil seltsiliseks võtnud. Nende elust läbi käinud naised ja suhted nendega on üks teemasid, millest kumbki meestest üle ega ümber ei saa – isegi siis mitte, kui juba paarkümmend aastat pensionil oldud. Sisust sõltuvalt on romaan omalaadse hakitud kompositsiooniga, mis on ajaliselt mitte-kronoloogiliselt ritta lükitud. 3. mai 2025. Vana-Rääma

MINU EROOTIKA SALADUS - Armin Kõomägi

Loetud sai üks omanäoline novellikogumik, mis koosneb 16 novellist. Autoriks on Armin Kõomägi, kelle raamatuid olen ennegi lugenud ja temast olen ma ka bloginud, nii kohtumisõhtust kui ka kunagi 2012. aastal ühes kirjanduslaagris viibimisest. Õigupoolest JI kirjastuse suvepäevadest Kavastus, aga see oli tõesti väga ammu, ligi 13 aastat tagasi, kuigi tundub, et alles. Armini käekiri on mulle vägagi meelepärane. Ta kirjutab lihtsas aga põnevas keeles. "Soovilugu" on siit mu lemmik ja omanäoline on "Getteri evangeelium," mis on kirjutatud gooti kirjas ehk rahvakeeli piiblikirjas, mida õppisin mina isiklikult lugema juba 4 aastasena. Mõnus äratundmine üle pika aja. Ja kirjutamisstiil (ning tulbad) on ka aegadest ammustest. Taotluslikult ilmselgelt. Novellid on valdavalt erootilised, millele vihjab ka raamatu pealkiri. Igal juhul põnev lugemine ja soovitan! Raamatu tutvustus: Naised on igal pool. Mitte miski ei aita. Isegi pealtnäha nii igav ja turvaline formaat nagu uudistesaade. Kui naine neid loeb, siis ma kujutan teda endale ette voodis minu all, minu ees käpukil, minu süles, valgustamas selle sama malbe ja neutraalse häälega mind kogu maailma olulisematest sündmustest. Minus lahvatab pöörane soov lasta käiku kogu oma erootiliste oskuste arsenal, et tuua sellesse tämbrisse midagi, mis kombekad vaatajad minestama sunnib. Ma tahan, et ta kiljuks järjekordse maakooli sulgemisest, et ta huilgaks iga pommirünnaku peale, et ta kraabiks mu selga verised vaod vaid seetõttu, et järgmisel päeval on oodata poolpilves ilma ja väheseid sademeid. Romaanivõistluse võitja Armin Kõomägi värskes jutukogus on 16 novelli. 30. aprill 2025. Vana-Rääma

LIIVAKELLA HELINAL - Tuule Lind

Loetud sai Tuule Linnu järgmine raamat, sedakorda "Liivakella helinal." Olen ennegi tema teoseid lugenud, vaimustunud ja bloginud. Üks Tuule Linnu raamatutest ilutseb ka mu pühendustega raamatute riiulis. Antud raamat on teistsugune, õhuke ja ma ütleks, et selline naistekas, mida ma eriti lugeda ei viitsi, aga kuna ta on õhuke ja juba austusest autori vastu lugesin ikka lõpuni ja muidugi ka ootuses ja lootuse, et ehk hakkab ometi midagi toimuma. Aga samas on see väga eluline ja oluline raamat, mis hoiatab igasuguste internetitutvuste eest. Mitte ükenes naisi, vaid ka mehi, iial ei tea milliste otsa võime kukkuda. Reaalsus on reaalsus ikka. Antud juhul on tüütuks tegelaseks peategelasest ja naisterahvas, Õudne! Olgugi, et autor on selle kirja pannud läbi huumoriprisma, on see peategelane üks tüütumatest tüütum tegelane, lausa piinlikult labane ja tüütu. Sestap mehed, olge ka teie ettevaatlikud internetitutvustega! Raamat ei köitnud, aga autori inimestet tundmise oskus on fenomenaalne. Eks lugege ise! Ja nüüd tutvustus. Et mida ma siis kardan? Ilmselt muutusi, mis võivad mu igapäevasest rutiinist välja kiskuda. Kardan avada hinge ja südame seni veel võõrale inimesele, kes erineb täiesti mehest, kellega aastaid koos sai elatud. Kes tuleb su ellu hoopis teistsuguste arusaamade ja harjumustega, paneb sind tundma tundeid, mis ammu varjusurmas olnud, paiskab segi su näiliselt rahuliku kulgemise läbi igatsus- ja erutus­vaese elu. Kas ma olen selleks valmis? Pean ju olema, ega mul siis enam esimene noorus pole. Kardan ma veel ühte asja. Nimelt tean – ja see on puhtalt minu eripära, arvan ma –, et kui esimene mulje uuest tuttavast pole hea, läheb mul esialgu ikka väga kõva aur mulje tagant inimese loomuse ülesleidmiseks. Ma seletan. Kui minu eas naine läheb teisele ringile, on ju loomulik eeldada, et potentsiaalne kavaler kannab endas kindlaid ealisi muutusi: kurrud näos on sügavad, juuksed on pealaega hüvasti jätnud, vaadet kinganinadele varjab kõht, lõua all on lott ja oma teed on läinud vasakult viies ülahammas. Võibolla koguni mitu hammast ... Sooja huumoriga räägib peategelane, naine 50 +, oma otsingutest. Tema hing keeldub vanust tunnis¬tamast ja süda ei loobu unistamast ... 26. aprill 2025. Vana-Rääma