Loetud sai järjekordne Jüri v. Graubergi romaan. Eks ma neid Graubergi ja Rahuoja-Vidmani raamatuid Uuskasutuskeskusest ostmas käisin, sealt saab soodsalt. Olgugi, et osad neist on lausa pühendusega (loomulikult mitte mulle), ei lähe need mu autogrammidega raamatute kollektsiooni. Minu jaoks on kummaline, et pühenduse ja autogrammiga raamat pannakse müüki. Ausalt. Ära siis palu autogrammi sisse. Üht enda raamatut olen ka seal müügil näinud, see oli ka (olnud) pühendusega, aga pühenduse võtja oli pühenduselehekülje välja lõiganud. See on isegi mõistlikum. Samas ise olen ma see inimene, kes mitte kunagi mulle pühendatud raamatuid müüki ei pane, ei raatsigi panna. Võtan seda nagu südamest tulnud kingitust. Aga inimesi on igasuguseid, mina lihtsalt avaldan oma arvamust. Minu jaoks kentsakas on ka vabandus, et ma ei saa (su) raamatuid osta, ei mahu koju ära. Lugeja nii ei ütle ega arva. Mittelugejal pole ju mõtet raamatut koju soetada sest lugejad soetavad juba sellepärast, et kunagi neid taas kasvõi ülelugeda ja nad armastavad raamatuid nagu oma lapsi. Aga antud raamatust siia ikka ka. Tegu on täiskasvanutele mõeldud muinasjutuga, aga ilusa lõpuga muinasjutuga ja ilusa lõpuga muinasjutud mulle sobivad. Raamatu tutvustus. Armuda võib ka poisike kõige ebasobivamal hetkel ja ootamatult. Keegi pole armastuse eest kaitstud! Kuid kas poisina juhuslikult karu tapnud ja seetõttu praegu armilise näoga mees võib taas pälvida kunagise armastatu armastuse? Kas armastus, mis on aastaid olnud varjusurmas, võib lahvatada põlema pärast juhuslikku kohtumist? 21. august 2025. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar