Jaansoni rada 697. päev

Tänase raja pikkuseks tuli 8,5 km. Sellel korral me ei läinud randa uuesti shokki saama, lisaks algab peagi Pärnus Beach Grind 2025 ja ranna piirkonnas on juba meeletu rahvamass ning seatakse piire. Ja nii me seenemetsa sattusime. Viisin kukeseened sõbrannale. Ise ihkan väga riisikalisi või puravikke, aga neid veel ei ole. Vennale ka täna rääkisin, et metsad on kukeseeni täis, mina ju olen see hull korjaja. Seenel käimine on minu jaoks mõnus teraapia. Küll tulevad ka head seened. Lisaks käisime õhtul veel maasikaid korjamas, aga maasikate aeg hakkab kahjuks juba läbi saama. Kasvuhoonest sain esimese tomati ka, jeee! Mõnusalt väsitav päev on olnud, nüüd veel masin peseb ja varsti saan raamatuga voodisse. Paarkümmend lehekülge on veel lugeda ja järgmine raamat saab loetud. Eks ma homme blogin. Maasikatega tegelen homme, vaatan kas keedan Germole moosiks või panen taas sügavkülma. Ilmselt keedan moosiks, sest sügavkülm pole kahjuks kummist. Aga mul ei ole kodus hetkel suhkrut, sest me ei tarbi seda, kuid moosi sisse on vaja panna. Homme ostan. Olengi sellel aastal sisse teinud üksnes terve portsu rabarberimoosi poiste tarvis, aga Geio ütles, et tal on Tallinnas eelmisigi järgi. Kuid tagavara on hea, poest ma kalli hinna eest ei osta ja poemoosid on jubeda maitsega. Mina küll moosi enam aastaid ei söö, aga soovin, et mu kallis pere sööks ka kvaliteetset moosi, säilitusainevaba. Kui mul õnnestub pildid arvutisse saada (hetkel on lausa võimatu, no ei lase ühegi juhtmega) siis saavad ka tänased jäädvustused blogisse ja on paras aeg päevale suur ja mõnus punkt viirutada. Olge terved! 9. juuli 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Maasikad külma

Ilm on täna selline, et plaanid läksid vett vedama, kuna ilm ise ka veab vett :) Olgu-olgu, hommikul käisime Kaupmehes kaubareisil siiski ära ja hetk tagasi sain maasikad puhastatud ja sügavkülma. Urmas tõi, oma aia maasikad. Tegelikult tahaks nii ühe tiiru rajal käia, sest mu viimased päevad on nii sassis omadega, pole saanud konkreetselt rajalegi ja kahel viimasel õhtul pole olnud isegi aega lugeda. Tegelikult väga kibelen, sest kohe-kohe saab üks raamat kodus loetud ja teine suvilas. Kodus vast vastu hommikut. Kui vihm taanduks ja rajale saaks, oleks mu plaanid täidetud. Muide, eile läksin Samaariasse, kus polnud ammu käinud. No üks mööbiese ei andnud asu, tegelikult lausa kaks mööblieset, aga mul pole neid kusagile panna isegi ka parema tahtmise juures, seega ... Aga noh, ega ma ei saanud tühja käega siiski sealt tulema, sest ühest kastist vaatasid mulle imearmsate silmadega otsa 2 nukku, ilmselgelt õde/venda. Nüüd neil on oma päriskodu mul siin kanapeel. Pean vaid pesumasina tööle panema, sest nende riided vajavad pesemist :) Tundub, et nad on ka minust vanemad, kahtlemata pärit eelmisest sajandist ja kusagilt välismaalt. Tegelikult ma kogun Salvo (rahvariide) nukke, teisi ei kogu, ärge hakake tooma. Mulle peab nukk ikka väga-väga meeldima selleks, et talle oma koduukse avaksin. Meie lapsepõlves ju ei olnud nii ilusaid nukke saadaval, kõik olid kõvast plastmassist ja kohe tulid haledad liimitud juuksed peast ära, kiilakad säärased! Ju siis realiseerin nüüd oma igatsust, omada imekenasid nukkusid. Vaadake ise. Ja siis veel vend helistas, uuris kas ma olen maal, oleks külla tulnud. Sain teada, et nad (kes nad iganes) on oma teede freesimisega juba pmst Orajõel, seega varsti Lemmes, aga tee tehakse laiemaks, mis on ju armas, ongi vaja, see on ikka hetkel väga kitsas. Kõik teed viivad Lemme kanti, ka kallis kooliõde Aili saatis enne Lemme jõest pildi, ka tema on seal suvilas. Nii vahva! Oleks me hetkel seal, oleks külalistepäev. Ilmselt läheme teisipäeva või kolmapäeva õhtul. Aga ma veel täpselt ei tea millal. Olge hoitud ja terved! 5. juuli 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 691. päev

Minge õige kukeseenele! :) Täna oli siis lõpuks see õnnelik päev, mil me saime taas rajale, sest Germo tundis ka ennast hästi ning möödunud öösel ta enam ei köhinudki ega jooksnud nina nuuskama. Temal siis olid ka nohu ja köha, lisaks olematule häälele, aga palavikku ei olnud meil kummalgi, minul ka nohu ega köha mitte. Aga üle 3,5 aasta olime haiged, vist olime mingi viiruse endale külge pookinud. Kummaline, me ju ei põe külmetushaigusi. Aga 9 aasta jooksul on see teine kord, sest kolme ja poole aasta taha jääb ka meil koroona põdemine, mille tõime Tallinnast keemiaosakonnast kaasa. Täna läbisime 7 km, aga ilma keppideta, sest plaan oligi minna kukeseenele. Ja saime, sest need pisikesed on isegi söödavad, suured kukekad mulle ei maitse, õigupoolest neil polegi erilist maitset, kummist iludused vaid. Aga ma olen pöörane korilane (ei korise) ja just seente korjamise suhtes. Jah, see sõna korilane seostub mul korisemisega ja seda juba lapsest saati. Kukeseeni leidsime kohast, kus neid enne olnud pole, aga seal, kus neid alati olnud on, ei olnud täna. Ka ei ole puravikke, ega lamba- ning võitatikuid, mis on mu lemmikud. Kahju. Aga nüüd kripeldab, tahaks maale. Ehk järgmisel nädalal, sest kui seeneaeg algab siis mina vaikselt kohal istuda ei suuda. Homme on ju Pärnus Rääma silla avamine ja üritusi tuleb järjest, praegu pole aega maale minna, lisaks on ikka väga külm ka. Aga lava on juba kesklinna poolses osas püsti, suht silla juures kohe. Enega juhtusime rajal kokku ja tema näitaski kus lava asub, jäädvustasin. Aitäh! Mõnus pisike jalutuskäik ja avamine on kell 14.00 ning pärast avamist saame juba üle uue silla koju jalutada, kui jalutame, sest siis jagub neid üritusi terveks päevaks. Eks näis. 20. juuni 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">