Tänases Nelli Teatajas

Ilmunud on nädalaleht Nelli Teataja ning selle nädala numbrisse kirjutasin taas ühe loo, nagu ikka. Peatsis olev foto kõneleb. Eks teemasid, mis oli, on ja jäävad tabuks või jõuavad lõpplahenduseni elus ikka ette tuleb ja meile kõigile on määratud oma saatus. Osta leht ja loe! Kui sinul on mulle oma lugu rääkida, võta ühendust juba täna! 20. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

INDIAANI TARKUSTE RAAMAT - Kent Nerburn (koostaja)

Panin just öökapilt riiulisse Indiaani tarkuste raamatu, mis ilmselt paljudele huvi ei paku, aga mulle küll. Ajaloost on teada-tuntud tõde kui väga indiaanlased armastavad oma maad. Just maa on neile oluline, oma maa sool, koht, kuhu on maetud nende esivanemad, kus nad saavad pidada karjaloomi ja elada vabas looduses, valge rassi poolt rikkumata aladel, oma tavade ja traditsioonide keskel, eemal meelemürkidest, materiaalsest rikkusest ning kurjusest ja valest. See üsna õiglane raamat kõneleb punase rassi hingeelust ja valust, sõjast mida valge rass nende vastu korraldas ja taas maa pärast. Mulle nii väga meeldivad indiaanlaste traditsioonid ja olen pisteliselt nende hingeeluga ka tutvunud, sest tänapäeval on ju vastav kirjandus saadaval. Indiaani muutuste raamatu olen ka kunagi läbi lugenud ja üleüldse meeldib mulle järelsõna Neeme Raualt, et eestlasi on indiaanlaste usk ja saatus alati huvitanud. Nii nagu nemad, armastavad ka eestlased vabadust. Aga eks lugege ise, teie, kes te tunnete indiaanihõimude vastu lugupidamist, austust ja huvi. Tutvustus: Indiaani tarkuste kogumik põimib ühte indiaanipealike ja -sõdalaste tähelepanekud ning väljaütlemised elu, looduse, usu ja ühiskonna teemadel. Lisaks suurte indiaanipealike – Punakuub, Joseph ja Seattle – tähelepanuväärsemad kõned. Väärika põlisrahva vanemad on tuntud oma selgete ja väekate sõnade poolest, mille ilu ja sügavus vaimustab meid tänaseni. „Loodusrahvaste vaimsus ei sure iial. See kestab kaljudes ja metsades, jõgedes ja mägedes. Vuliseb ojades ning kahiseb puulatvades. Nende inimeste südamed sündisid sellest maapinnast, millel nüüd kõnnime ning nende häält ei saa iial vaikima sundida.” Kent Nerburn, raamatu koostaja “Kõigel oli isiksus, vaid vormid erinesid meie omadest. Teadmine oli kõiges. Kogu maailm oli raamatukogu ning raamatud olid kivid, rohi, ojad, ja linnud ja loomad, kes said osa – nagu meiegi – Maa tormidest ja õnnistustest. Me õppisime seda, mida ainult looduse tundja oskab, nimelt tunnetama tema ilu. Me ei kirunud iial torme, raevunud tuuleiile, näpistavat pakast ega lund. See tähendanuks inimese tähtsusetuse võimendamist; selle asemel kohandasime end toimuva järgi ja kui vaja, siis pingutasime rohkem, kuid ilma kurtmata. Isegi äike meid ei ohustanud, sest kui pikne hakkas liiga lähedal lööma, panid iga tipi emad ja vanaemad seedripuu lehti söe peale ning nende võlumaagia hoidis ohud meist eemal. Nii head päevad kui ka kehvad päevad olid meie jaoks Suure Müsteeriumi osa ning indiaanlased pillerkaaritasid, tundes Suure Pühaduse kohalolu. Vaatlemine oli viljakas. Huvi, imede tajumise võime, imetlus – kõik suurenes, ja arusaam, et elu on palju enam kui pelgalt inimese olemasolu, et elu avaldub paljudes erinevates vormides, oli hinnatud. Selline tunnustamine ainult rikastas lakotade olemasolu. Elu oli elav ning pulseeriv; mitte miski polnud igav ega kulunud. Indiaanlased olid elusad – selle sõna igas mõttes – esimesest hingetõmbest viimaseni.“ Pealik Luther, Seisev Karu. 19. jaanaur 2023.a.Vana-Rääma

KAIKA LAINE. LEGEND JÄÄB ELAMA - Reet Kudu

Jah, tänane ööuni jäi ükses 4 tunni pikkuseks ning kui magada ei saa ja tervis lugeda laseb, kasutan selleks võimalust, nii saigi loetud paari aasta eest ilmunud elulooraamat ühest Eesti suuremast ravitsejast, Arbujast. Tervendajaid, kes päriselt ka inimesi aidata suudavad, tuleb tikutulega otsida ja siis on ka neid raske leida. Neid lihtsalt pole ning sünnib üliharva. See, mis hetkel Eestis toimub, eriti kommertssaadete näol, on paras komejant, naljanumber, kus sadade tervendajaks pidavate indiviidide hulgas leidub vaid mõni üksik, kes soola ei puhu. Inimesed kujutavad endale ette, et nad on suured nõiad, jäävad seda ka ise uskuma ja siis varsti kurdavad, et on peadpidi mudas. Kullakesed, ise ju ehitate oma karmat! Mõelge ka enne, kui rahva ette tasuta tsirkust ja leiba pakkuma lähete! Aga Laine Roht oli tõesti haruldane inimene, kelle juures käis abivajajaid igalt poolt ja kõrgajal isegi sadu inimesi päevas. Ta tegi oma tööf tõsiselt ning meelsasti aitas just ristitud inimesi, kuid ei lükanud minema ka teisi. Otsekohese ja ausa inimesena ning võimeka ravitsejana tegi ta koostööd ka meedikutega. Raamatu autor Reet Kudu on saanud ligi materjalidele, mis kajastavad seda kulgemist ning külalispäevikute sissekandeid. Väga piltlikult ja ausalt on kokku klopsitud see elulooraamat, mis võimaldab Lainega tutvuda erinevate nurkade alt. Nii nagu raamatu autor, tõmbaks ka mina sarnaseid paralleele Kaika Laine ja Vanga vahel. Isegi energiad on neil sarnased. Kes tajub - see tajub! Pean Kaika Lainet ehk Laine Rohtu oma vaimseks emaks ja olen seda ammu öelnud, nii seisab mu vaimse ema portee mu öökapil raamimata, sest teda ma raamidesse panna külle ei taha, ei saa, ei soovi. Ja tunnen Lainega hingesugulust, sest Arbujad on nii luuletajad kui ravitsejad. Palun, inimesed mõelge enne, kui te endale nõia tiitli võtate! Uurige enne selle nime tähendust. Palun tulge maapeal tagasi ja lõpetage soolapuhuine, sest sellega te ehitate oma järeltulevate põlvkondade karmat, ja olgem asad, nõiaks ega ühekski ravitsejaks ei õpita, selleks ikka reeglina sünnitakse! Aitäh selle raamatu eest Anne-Mari! Nüüd ka väike raamatututvustus. Kaika Laine on üks legendaarsemaid eestlasi – lihtne maanaine, kes suutis ravida inimesi nii hästi, et talle saatsid sadade kaupa patsiente ka päris-arstid. Kui meedikute teadmistest väheks jäi, kutsuti appi Laine – ja saadi temalt abi. Laine oli omamoodi pühak. Vähemalt on kinnitanud teda tundvad kirikuinimesed, et nad tajusid tema ümber oreooli, mida kannavad vaid vähesed inimesed maailmas. Lainet respekteeris ka paavst ise, kes ta 1996. aasta kevadmissa järel õhtusöögile kutsus. Laine oli ka filosoof, kes aitas abivajajatel lahti mõtestada nii loodust kui ka usku. Ja kõige selle juures oli ta oma elu lõpul lihtsalt üksik vana naine, kelle ümber melu oli vaikinud ning kel oli raskusi poodi ja kalmistule pääsemisega. 17. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

HELEDA MÕTTE LAAST. ELLEN NIIT - Maarja Undusk

Täna öösel sain loetud armastatud Ellen Niidu elulooraamatu, mille on kirjutanud tema tütar Maarja Undusk. Jah, ma sain selle raamatu omanikuks juba ligi 9 kuud tagasi, Pärnus Raamatu ja Roosi päeval Pärnu Keskuse Apollo raamatukaupluses, kus me koos Maarjaga lugejatega kohtusime. Raamat oli üsna alles ilmunud ning loomulikult palusin ka Maarjal pühenduse kirjutada ning nüüd läheb see mu öökapilt eriliste raamatute riiulisse, kuhu mul on asetatud kõik pühendustega raamatud ning ma julgen ennustada, et neid on ligi 300. Ühel päeval loen üle. Kuna (jah, kordan ennast) mu blogi ei võimalda korrektselt (taandread jne...) postitust kirjutada, siis vabandan, et tekst tuleb ühes pikas jorus. Lasin ühel asjatundjal hiljuti asja uurida, aga ka tema ei saanud süsteemi paremaks. Aga raamatust ja veidike blogida ikka saan. Miks ma lugesin seda raamatut nii kaua? Jah, tegu on 632 leheküljelise raamatuga, aga lugeja jaoks pole see probleem, pigem vastupidi. Olin mina ka mõne aasta eest aktiivne lugeja, lugedes vähemalt 100 raamatut aastas, aga paraku diabeet kärbib silmanägemist ja viimastel aastatel olen laisemaks lugejaks jäänud. Kuigi ma väga-väga soovin seda teha ja teen ka, võimete kohaselt. Tolle raamatuga aga ongi nii, et sa loed mingid leheküljed läbi ning enne magama jäämist hakkab raamat veel peas oma elu elama. Ise veidike kirjanikueluga kursis olles leidsin väga palju äratundmist. Ja nii ongi. Päriselt. Mitte keegi ei tohi mind loomeperioodil segada! Aga katsu sa seda teostada, kui sul on poeg, keda sa pead 24 h niinimetatud valvama. Nii ongi kujunenud, et ma olen kirjutamisaega näpistanud ööune ajast. No öölane olen ma niikuinii. Lisaks on ju kahju ka, et ta enam mu öökapil, käeulatuses ei ole. Maarja Undusk on nii haaravalt ja detailselt lahti kirjutanud oma vanemate eluloo, et lugeja saab osa kirjanikepaari elust, nagu oleks ühe katuse all elanud. Tundsin Ellenis ära ka ennast, sest meie pere vastutus on üleni minu turjal, aga ma ihkan kirglikult ka kirjutamist ja seda juba lapsest saati. Juba mu kooliaegne eestikeele õpetaja ütles, et ma oskan elutud pildid elavaks muuta nii joonistades kui kirjutades, see süüvis sügavle mällu. Maarja Unduski käekiri on hästi loetav otsekõne, ilutsemata ja aus. Lisaks rikkalik fotogalerii, mis Ellen Niidu ja Jaan Krossi eluloo kirjeldamisele palju juurde annab ning Elleni luule, mis on nii eriliselt kujundlik ja omanäoline. Ümberjutustust ma tegema ei hakka, pigem soovitan kõigil seda raamatut lugeda, ka neil, kes muidu elulooraamatuid ei loe. Siit saab hingekosutust. Lisaks on see raamat nüüd mul kodus olema,siis kui tuleb tahtmine uuesti lugeda, leian alati riiulist. Oli ju kirjanik ja tõlkija Ellen Niit juba lapsepõlves üks mu lemmikuid. Äärmiselt armas inimene, tõdesin seda taas ja taas. Aiäh! Ja nüüd kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustuse siia: See on raamat luuletaja ja tõlkija Ellen Niidu (1928–2016) elust ja loomingust. Raamatu autor on Ellen Niidu kunstnikust tütar Maarja Undusk, kellel muude allikate kõrval on olnud kasutada rikkalik kodune arhiiv ja perekondlik pärimus. Maarja Undusk: „Inimese elu igast päevastki oleks võimalik kirjutada terve raamat, nii et kirjutades tervest elust ühe raamatu on valik paratamatult subjektiivne. Lootkem, et Ellen Niidu olemus joonistub nende lehekülgede toel välja võimalikult eredal kujul.“ Kirjandusloolane Toomas Haug: „Meie ees avaneb meisterlikult lõimitud suur pannoo, mis kujutab eesti kirjanduse arengut ja kullaprooviga inimeste käekäiku neile osaks langenud nuripidisel ajajärgul. Autori lähenemisviisi suurim võlu seisneb tasakaalu leidmises intiimse ja objektiivse vahel. Ja sellepärast võib teost lugeda nagu põnevat dokumentaalromaani, mis on kirja pandud kunstniku käega.“ 16. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

Nelli Teataja

Ma armastan oma tööd, kuigi vahel tuleb kirjutada ka kurbadest ja kurjadest situatsioonidest. Selle nädala Nelli Teatajasse kirjutasin esikaane loo üürnike teemal. Ega elu ei olegi mustvalge ega üksnes lillelõhnaline, tõusud ja mõõnad käivad käsikäes. Kui ka sina soovid mulle oma lugu rääkida, võta julgelt ühendust. Olge hoitud! 13. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma

NII PALJU KURJUST - Silja Vaher

Oehh, tõeliselt põnev kriminull! Öösel enne kahte lõpetasin lugemise. Nüüd on kõik kirjanik Silja Vaheri 9 raamatut minu poolt loetud ja ka kodus olemas. Neist 8 on pühendustega ning leidnud koha mu eriliste raamatute riiulis. Ehk kohtume kunagi Siljaga, saab ka see pühenduseta raamat teiste seltsi minna. Nüüd on küll tühi tunne, sest ma ju neelan kriminulle. Lugemata ja pooleldi loetud raamatuid on mul öökapil mitmeid, aga kriminulle rohkem mitte. Kahjuks. Lõpus läheb ka raamat põnevaks. /mis ei tähenda et ta enne põnev ei oleks/ Ehk siis sellest suurest inimrägastikust ja pöörastest mõrvadest (vabandan väljendamise eest) suutis kirjanik Vaher kenasti õige punkti lõppu viirutada. Nagu ikka Vaheri jutustustes kogu aeg midagi toimub ja ongi põnev. Isegi kõhe hakkas öösel köögilaua taga lugemist lõpetades, millise tunde peakski üks korralik krimka tekitama. Meenus kuidas ma kunagi valveputkas öösel Sass Henno romaani MINA OLIN SIIN lugesin ja hingata ka enam ei julgenud :) Lisan siia ka tutvustuse, lugege ise raamatut, mina soovitan. Ahjaa, Irene Õmblus on imeline toimetaja, seda ma ei väsi kordamast. 11. jaanuar 2023.a, Vana - Rääma. ... "Inimene on tapetud. Noor naine. Metsas," suudab Laura öelda ja minestab. Tanel tõstab neiu sülle, viib tuppa ning asetab diivanile. Seejärel läheb ta kiiresti kööki, laseb klaasi külma vett ja ruttab tagasi. Tüdruku pead veidi ülespoole kergitades tõstab Tanel klaasi neiu suu juurde. Toibudes rüüpab Laura paar lonksu, vaatab mehele otsa ja ütleb uuesti: "Naine ... tapetud." ... Laura nägemusest saab alguse sündmustejada, kus vahelduvad tegelased ja kahtlusalused. Ootamatud pöörded lisavad põnevust ja tõeline süüdlane selgub alles üsna raamatu lõpus. "Nii palju kurjust" on järg raamatule "Uurija".

MEHE LÕHN - Silja Vaher

Nonii, kui muud teha ei saa, aga silmad lasevad õnneks lugeda, kustutangi oma lugemiskirge. Kaalult raskeid raamatuid on küll keeruline lugeda, ei jaksa neid ainuüksi vasakus käes hoida, siis kergemaid jaksan. Tegu on taas Silja Vaheri järjekordse raamatuga mis ka järjekordselt leiab endale koha eriliste raamatute riiulis. See ei ole kriminull, kuigi mina muudkui ootasin, et läheb krimiks, ehee. Armastusjutustusega on tegu, ehk siis naistekaga, kuigi mehed saaks siit nii mõndagi kõrvataha panna Nüüd on autor kirjutanud kriminaal-romaanide vahele ka ühe naisteka loo. Ausalt - seekord ei leia te ühtegi laipa - aga ka armastus võib vahel lausa tappev olla. Kui raamatu peategelane Anita armub Villemisse, ei oska ta uneski ette näha, et satub liiderliku ja vägivaldse õnneotsija küüsi. Peale mitmeid aastaid väärkohtlemise all kannatamist, leiab naine endas jõudu, mees maha jätta ja oma eluga edasi minna. Ta kolib linnast ära maale, et seal oma lapsed üles kasvatada. Ometi ei jäta ka nüüd Villem naist rahule, kuni Anita ellu tuleb teine mees. Mees - kolme näoga. Mees nagu Figaro.. Lugu jookeb soravalt, kuigi natuke liiga palju pakub autor putru, aga tühi kõht on ka karm. Sööma peab. Mitme nädala kohvijanu sain ka joodud, aga suitsu õnge ma ehk kunagi enam ei lähe. Krmkad on kirjanik Vaheri puhul minu lemmikud, kuid ka see - romaani sugemetega jutustus - on täitsa loetav, hariv, eluline ja ka psühholoogiline. Soovitan lugeda ja tänan autorit. 9. jaannuar 2023.a. Vana - Rääma . Raamatu tutvustus.

JÄÄ MINU JUURDE - Silja Vaher

Silja Vaheri lühijutustus JÄÄ MINU JUURDE kõneleb ühe õnnetu noore naise elust, kes on kaotanud oma lapse. Alkohoolikust elukaaslase kõrval vegeteerides leiab naine ühelt maalt, et nii edasi minna on võimatu ning ta on valmis oma elu muutma. Mis suunas see kulgeb, sellest loe ise. Tegu on psühholoogilise lühijutustusega, mis on taas kaasahaarav ja põnev, pisut muinasjutulinegi, sest müstilise alatooniga raamatud ju seda on. Lugu kätkeb endas ka valulikku puberteediaega, mil noor neiu (ja ta õed) on kaotanud õrnas eas ema ning ei oska leinaga toime tulla. Eks isadel olegi raske tütreid kasvatada, veel eriti siis kui nad töö tõttu elavad perekonnast põhimõtteliselt lahus. Mulle meeldis see pisikene lugemine, sest see on sügav ja, vaatamata eluvitsutustele, positiivne. Ja siia ka raamatu tutvustus ning tänusõnad Sirjele - aitäh. 9. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. “Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle unelaulu laulnud. Sa ei ole minu ema! Sa oled vastik rott, kes on meie majja sisse tunginud ja siin kõik pea peale keeranud. Te kõik olete mulle vastikud, viimane kui üks! Sina ka, isa! Sind ei ole kunagi kodus, kui me sind vajame!“Leevi on noor lapse kaotanud naine, kes võitleb oma abikaasa joomatuuridega. Kas jääbki kõik nii või on elul tema jaoks veel midagi paremat varuks? Kui talle tehakse ettepanek hakata koduabiliseks majas, kus tuleb hoolitseda kolme lapse ja majapidamise eest ja kuhu veel ükski töötaja pidama pole jäänud, ei oska ta hingeski aimata, millised sündmused sellest hargnema hakkavad. Kas ta annab alla või tuleb katsumustega toime?

PURUNENUD ELUD. ENEKEN - Silja Vaher

Kirjanik Silja Vaheriga ehk Sirje Rooga raamatute vahetamine sattus nii õigesse aega, sest ma olen ju kodu vang, istun nagu abitu imik tegevusetult ja seda suisa veebruari lõpuni. Nagu näete, oskan juba ka ainuüksi vasaku käega trükkida. Läheb küll kauem aega, aga mul polegi ju kusagile kiiret. Tegu on puhtalt kriminulliga, seega kriminaalromaanide lugejad - soovitan väga. Meie omaenda Agatha Cristhie. Isegi mõningaid sarnasusi leidsin Barbara Cartlandi loominguga, kes mingil eluperioodil oli isegi mu lemmikkirjanik. Tema on küll rohkem armastusromaanide looja. Mina loen krimkasid meelsasti. Eesti naiskirjanikest on siiani väga meeldinud Ketlin Priilinna krimkad, aga Silja Vaheri ENEKEN ei jää nendele alla. Olgugi, et ma soovinuks veidi rohkem olustikukirjeldust, et saada selgemini aru kus ma viibin, aga samas krimkades vast peakski nii mõnigi asi jääma alaliselt katteloori alla peitu. Lisaks meeldib mulle selle jutustuse juures ka see elulisus oma täies eheduses, ilutsemata. Sedaxoskab autor lugejale pakkuda. Ei häiri mind karvavõrd ka see, et kogu aeg midagi toimub ning tegelasi on palju. Just põnev, ei hakka igav. Lisaks on kirjanik Vaheri raamatute läbivaks jooneks müstika, mis on ka üks minu lemmikuid. Väga hea lugemne. Soovitan. See on pühendusega raamat ja leiab koha mu eriliste raamatute riiulis. Aitäh, Sirje. Ja vabandan endiselt, blogi ei lase taandridu panna ja ma ei saa hetkel ka hüüu- ja küsimärke kasutada. Aga lisan siia ka raamstu tutvustuse. 9. jaanuar. 2023.a. Vana -Rääma Silja Vaheri viiendat raamatut "Purunenud elud. Eneken" on žanriliselt raske määratleda, selles on veidi kõike: olustikku, psühholoogiat, krimielemente ja üleloomulikke jõude. Eneken on noor naine, kelle elu paarikümne aasta jooksul omamoodi proovile paneb. Uurija Sikupill, kellega Eneken kohtub kadunud tütre otsingutel, aitab naisel välja tulla mõnestki keerulisest ja ohtlikust olukorrast ja toob tegevustikku erinevate juurdlustega seotud asjaolud. Veidi müstikat kogu loole lisavad Enekeni autistist tütar Astrid ja vanas lastekoduhoones end ilmutav kummitustüdruk. Vaatamata kõigele juhtunule, jääb raamatust läbi kumama positiivsus ja usk headuse võidusse.

Jaansoni rada 301. päev

Kuidas sina uut aastat vastu võtsid või alles võtad? Meie, nagu kombeks on, olime koos kõige kallimatega, sest selline, nagu oli uue aasta algus, tuleb ka uus aasta. Tahan nii mõelda ja mõtlen ning välja ka ütlen. Ei kisu mind mingid süldipeod ega kõrtsud, need ajad on möödas, 4 aastat karsklasena (ja pealegi) on elu väga nauditav ja lõbusa tuju loomiseks ei pea seda alkoholi trimpama, jooki, mis tegelikult pole mulle kunagi maitsenud kuid mida ma olen tarbinud. Milleks? Ma eile just naersin, et ma ei joo, ei suitseta ei vaata võõraid mehi, kuhu veel? :D Üldiselt soovitan kõigil enda sisse vaadata ja enda elu elada. Mina teen seda juba aastaid, nii pole kartnud ma ühtegi koroonat ega piljardit, ei ühtegi viirust ega operatsiooni. Jah, üks hirm mul on, aga sellega tegelen ka, kõrgusehirm on püsiv. Samas lennukis lennata ma ülde ei karda. Naljakas, eksole? Niisiis, sellel ajal, kui paljud põevad uue aasta pohmakat, kepikõndisime meie Germoga 6,3 km ja 10300 sammu. Käisime mere ääres ja mööda rannariba liikusime muulile. Mõned pildid ja ühe video ka jäädvustasin, sest rannas oli rahvast palju, väga ei saanud. Sooja on +2 ja ilm oli ilus, mõnus ennast liigutada. Lisaks tegi uue aasta hommik mulle kingituse, 1 kg on jälle mind maha jätnud, seega olen 33 kg kergem, jõulude ja vana-aasta õhtuga kaotasin pigem 2 kg, mitte ei õginud mitu kilo juurde. Kui need ilma vaid nii mõnusaks soojaks jääks, saaks tihedamini liikuda, sest iga mu keharakk vajab seda. Riided veel seljas ei lotenda, sest mind on endiselt palju. Kuigi täna kesklinna sillal tundis üks mu tuttav mind ära tänu Germole :) Sellel aastal tuleb garderoob välja vahetada, aga selle talve saan veel nn vana rasva peal elada, igas mõttes ja eks ma ole mõne uue asja ka juba soetanud, sest lihtsalt on vaja, üllatav jaanuar on juba ju käes ;) Aga jätan selle kõik saladuseloori alla ja avalikult ei jaga enam oma tegemisi. Täna rannas mediteerisime Germoga, tegin ka talle taas kaitse peale, uus aasta ju. Me oleme õnnelikud ega lase negatiivsetel inimestel meie elu elada, sestap lihtsalt tuleb teha kaitse, mis saadab negatiivse enegia tagasi sellele persoonile, kes sinule selle saatis. Olen paljudele sõpradelegi seda soovitanud, sest meie endi seas liigub saatanistliku ja deemonliku energiaga indiviide, keda sa ei tarvitse esimese hooga äragi tunda. Tehke ka teie endale kaitse peale, mu sõbrad, ärge laske halba ligi! Need on minu siirad soovid, mis toimisd ka eelmisel aastal, sest Germo tervenes raskest haigusest ning ka minul läheb kõik tõusvas joones. Lase lahti või visake minema kõik vana, mida te ei soovi, sest ebavajaik ehk surnud enegria pigem võtab, ei anna midagi. Ja te näete, et teil hakkab kergem ja kõik läheb paremuse poole. Õnnelikku alanud aastat kõikidele teile, kes te eelmisel aastal meile toeks olite sest eelmine aasta oli meie pere jaoks kõige rängem aasta! Need kes jäid meie kõrvale, need jäid, kes läksid, nendel tagsiteed ei ole. Võib tunduda karm, aga nii ma tajun, nii ma ütlen ja jään enda tunnetusele truuks. Armstan teid, mu kallis pere ja mu sõbrad ja head tuttavad! 1. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma ">