JÄÄ MINU JUURDE - Silja Vaher

Silja Vaheri lühijutustus JÄÄ MINU JUURDE kõneleb ühe õnnetu noore naise elust, kes on kaotanud oma lapse. Alkohoolikust elukaaslase kõrval vegeteerides leiab naine ühelt maalt, et nii edasi minna on võimatu ning ta on valmis oma elu muutma. Mis suunas see kulgeb, sellest loe ise. Tegu on psühholoogilise lühijutustusega, mis on taas kaasahaarav ja põnev, pisut muinasjutulinegi, sest müstilise alatooniga raamatud ju seda on. Lugu kätkeb endas ka valulikku puberteediaega, mil noor neiu (ja ta õed) on kaotanud õrnas eas ema ning ei oska leinaga toime tulla. Eks isadel olegi raske tütreid kasvatada, veel eriti siis kui nad töö tõttu elavad perekonnast põhimõtteliselt lahus. Mulle meeldis see pisikene lugemine, sest see on sügav ja, vaatamata eluvitsutustele, positiivne. Ja siia ka raamatu tutvustus ning tänusõnad Sirjele - aitäh. 9. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma Järsku prahvatas uks lahti ja tuppa astus Annabel. “Ah et perekondlik kokkutulek kohe! Nagu tuvikesed ninapidi koos! Ja mind ei kutsutudki. Ju siis olen siin peres üleliigne. Käige te kõik põrgusse! Luigelend – mõtleks vaid! Kui romantiline. Lennake siis koos oma luikedega kuradile! Mul pole teid vaja! Mõtleks vaid, armastav perekond! Aga ära unusta – jah, just sina, vana nõid – sa ei saa mitte kunagi minu ema asendada! Kuuled, mitte kunagi! Sina ei ole mind sünnitanud, kätel kiigutanud ja mulle unelaulu laulnud. Sa ei ole minu ema! Sa oled vastik rott, kes on meie majja sisse tunginud ja siin kõik pea peale keeranud. Te kõik olete mulle vastikud, viimane kui üks! Sina ka, isa! Sind ei ole kunagi kodus, kui me sind vajame!“Leevi on noor lapse kaotanud naine, kes võitleb oma abikaasa joomatuuridega. Kas jääbki kõik nii või on elul tema jaoks veel midagi paremat varuks? Kui talle tehakse ettepanek hakata koduabiliseks majas, kus tuleb hoolitseda kolme lapse ja majapidamise eest ja kuhu veel ükski töötaja pidama pole jäänud, ei oska ta hingeski aimata, millised sündmused sellest hargnema hakkavad. Kas ta annab alla või tuleb katsumustega toime?

PURUNENUD ELUD. ENEKEN - Silja Vaher

Kirjanik Silja Vaheriga ehk Sirje Rooga raamatute vahetamine sattus nii õigesse aega, sest ma olen ju kodu vang, istun nagu abitu imik tegevusetult ja seda suisa veebruari lõpuni. Nagu näete, oskan juba ka ainuüksi vasaku käega trükkida. Läheb küll kauem aega, aga mul polegi ju kusagile kiiret. Tegu on puhtalt kriminulliga, seega kriminaalromaanide lugejad - soovitan väga. Meie omaenda Agatha Cristhie. Isegi mõningaid sarnasusi leidsin Barbara Cartlandi loominguga, kes mingil eluperioodil oli isegi mu lemmikkirjanik. Tema on küll rohkem armastusromaanide looja. Mina loen krimkasid meelsasti. Eesti naiskirjanikest on siiani väga meeldinud Ketlin Priilinna krimkad, aga Silja Vaheri ENEKEN ei jää nendele alla. Olgugi, et ma soovinuks veidi rohkem olustikukirjeldust, et saada selgemini aru kus ma viibin, aga samas krimkades vast peakski nii mõnigi asi jääma alaliselt katteloori alla peitu. Lisaks meeldib mulle selle jutustuse juures ka see elulisus oma täies eheduses, ilutsemata. Sedaxoskab autor lugejale pakkuda. Ei häiri mind karvavõrd ka see, et kogu aeg midagi toimub ning tegelasi on palju. Just põnev, ei hakka igav. Lisaks on kirjanik Vaheri raamatute läbivaks jooneks müstika, mis on ka üks minu lemmikuid. Väga hea lugemne. Soovitan. See on pühendusega raamat ja leiab koha mu eriliste raamatute riiulis. Aitäh, Sirje. Ja vabandan endiselt, blogi ei lase taandridu panna ja ma ei saa hetkel ka hüüu- ja küsimärke kasutada. Aga lisan siia ka raamstu tutvustuse. 9. jaanuar. 2023.a. Vana -Rääma Silja Vaheri viiendat raamatut "Purunenud elud. Eneken" on žanriliselt raske määratleda, selles on veidi kõike: olustikku, psühholoogiat, krimielemente ja üleloomulikke jõude. Eneken on noor naine, kelle elu paarikümne aasta jooksul omamoodi proovile paneb. Uurija Sikupill, kellega Eneken kohtub kadunud tütre otsingutel, aitab naisel välja tulla mõnestki keerulisest ja ohtlikust olukorrast ja toob tegevustikku erinevate juurdlustega seotud asjaolud. Veidi müstikat kogu loole lisavad Enekeni autistist tütar Astrid ja vanas lastekoduhoones end ilmutav kummitustüdruk. Vaatamata kõigele juhtunule, jääb raamatust läbi kumama positiivsus ja usk headuse võidusse.

Jaansoni rada 301. päev

Kuidas sina uut aastat vastu võtsid või alles võtad? Meie, nagu kombeks on, olime koos kõige kallimatega, sest selline, nagu oli uue aasta algus, tuleb ka uus aasta. Tahan nii mõelda ja mõtlen ning välja ka ütlen. Ei kisu mind mingid süldipeod ega kõrtsud, need ajad on möödas, 4 aastat karsklasena (ja pealegi) on elu väga nauditav ja lõbusa tuju loomiseks ei pea seda alkoholi trimpama, jooki, mis tegelikult pole mulle kunagi maitsenud kuid mida ma olen tarbinud. Milleks? Ma eile just naersin, et ma ei joo, ei suitseta ei vaata võõraid mehi, kuhu veel? :D Üldiselt soovitan kõigil enda sisse vaadata ja enda elu elada. Mina teen seda juba aastaid, nii pole kartnud ma ühtegi koroonat ega piljardit, ei ühtegi viirust ega operatsiooni. Jah, üks hirm mul on, aga sellega tegelen ka, kõrgusehirm on püsiv. Samas lennukis lennata ma ülde ei karda. Naljakas, eksole? Niisiis, sellel ajal, kui paljud põevad uue aasta pohmakat, kepikõndisime meie Germoga 6,3 km ja 10300 sammu. Käisime mere ääres ja mööda rannariba liikusime muulile. Mõned pildid ja ühe video ka jäädvustasin, sest rannas oli rahvast palju, väga ei saanud. Sooja on +2 ja ilm oli ilus, mõnus ennast liigutada. Lisaks tegi uue aasta hommik mulle kingituse, 1 kg on jälle mind maha jätnud, seega olen 33 kg kergem, jõulude ja vana-aasta õhtuga kaotasin pigem 2 kg, mitte ei õginud mitu kilo juurde. Kui need ilma vaid nii mõnusaks soojaks jääks, saaks tihedamini liikuda, sest iga mu keharakk vajab seda. Riided veel seljas ei lotenda, sest mind on endiselt palju. Kuigi täna kesklinna sillal tundis üks mu tuttav mind ära tänu Germole :) Sellel aastal tuleb garderoob välja vahetada, aga selle talve saan veel nn vana rasva peal elada, igas mõttes ja eks ma ole mõne uue asja ka juba soetanud, sest lihtsalt on vaja, üllatav jaanuar on juba ju käes ;) Aga jätan selle kõik saladuseloori alla ja avalikult ei jaga enam oma tegemisi. Täna rannas mediteerisime Germoga, tegin ka talle taas kaitse peale, uus aasta ju. Me oleme õnnelikud ega lase negatiivsetel inimestel meie elu elada, sestap lihtsalt tuleb teha kaitse, mis saadab negatiivse enegia tagasi sellele persoonile, kes sinule selle saatis. Olen paljudele sõpradelegi seda soovitanud, sest meie endi seas liigub saatanistliku ja deemonliku energiaga indiviide, keda sa ei tarvitse esimese hooga äragi tunda. Tehke ka teie endale kaitse peale, mu sõbrad, ärge laske halba ligi! Need on minu siirad soovid, mis toimisd ka eelmisel aastal, sest Germo tervenes raskest haigusest ning ka minul läheb kõik tõusvas joones. Lase lahti või visake minema kõik vana, mida te ei soovi, sest ebavajaik ehk surnud enegria pigem võtab, ei anna midagi. Ja te näete, et teil hakkab kergem ja kõik läheb paremuse poole. Õnnelikku alanud aastat kõikidele teile, kes te eelmisel aastal meile toeks olite sest eelmine aasta oli meie pere jaoks kõige rängem aasta! Need kes jäid meie kõrvale, need jäid, kes läksid, nendel tagsiteed ei ole. Võib tunduda karm, aga nii ma tajun, nii ma ütlen ja jään enda tunnetusele truuks. Armstan teid, mu kallis pere ja mu sõbrad ja head tuttavad! 1. jaanuar 2023.a. Vana-Rääma ">

Ajakirja Müstilised lood jaanuari number on ilmunud

Täna ta oli postkastis, jaanuari number. Õigupoolest oli neid millegipärast ise 2 postkastis. Ja olgu siis ka täpsemalt mainitud, et ajakirja täpsem nimi on Müstilised lood, Saatus & Saladused, aga seda pikka nime on ebamugav mainida, sestap mainin suuremalt ajakirja peatsis olevat nime. Ehk siis, kõik, kes te küsite pidevalt ajakirja Saatus & Saladuste kohta, siis need kaks ajakirja ühinesid juba ammu, eraldi need ei ilmu. Kaks ühes. Ja tänud teile, kes te minu lugude ja artiklite pärast seda ajakirja ostate, teid on päris palju! Tänud tagasiside eest! Head vana-aasta lõppu kõikidele lugejatele! 30. detmseber 2022.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 300. päev

Juhhuuu, suur juubel, 300 rajapäeva! Ehk siis arvesse ei lähe jalutamispäevad jne ... Kepikõnnitud on nüüd 300 päeva ja täna kepikõndisime 8,2 km ja 13500 sammu. Mõnus oli. Soe oli. Jääväli on üksnes meie maja juures ja kesklinna silla juures, rada oli suhteliselt normaalne ja pooleli jäite- ja lumevaba. Paaril korral vaid libisesin, Germo ka korra. Aga hoiatuseks, see sild, mis jääb endise Visu lähistele, seal on auk sees, olge ettevaatlikud! Jalgratturid eriti. Ega peale meie eriti kedagi rajal ei sportinud, küll üks rattasportalne, üks kiirkõndija ja üks jooksja. Aga kalamehi on jõejää tuvlil, küll rohkem tegutseb neid uue silla lähistel, kuigi jääl on vesi peal jne ... Õnneks on Jaansoni rada ka koerajunnidesst vaba. mida ei saa öelda Voorimehe lõpust alguse saava kergliiklustee kohta, seal ei saa istuda ega astuda, kõik kohad kange täis. Koeraomanikud võiks mõelda enne, kui endale lemmiku soetavad. Jube! Ja lume sulades turritab neid üha rohkem sealt välja. Sulabki just, sest 2 km enne kodu hakkas vihma sadama ja ma usun, et vähemalt Pärnus on ilm plussis. Mis seal ikka, enesetunne on ülihea, ei mingitki väsimust. No ma öösel kella kaheni asjatasin luuleraamatute käsikirjadega ja peale kirjatööd ma pean liikuma saama. Minge liikuge teie ka! Ja ma taas kordan ennast, ma pole talvelaps, ei naudi seda aastaaega, aga kannatan ära ja otsin tegevust, mis mulle sobib, nii täidan ennast ikka ja üha positiivse energiaga. Imeline aasta lõpp. Aitäh, maailm! 29. detsember 2022.a. Vana-Rääma.

Jaansoni rada 299.päev

Nääri eri :) Naised, käisin nüüd postimajas ära, seega oodake raamatuid, kes te tellisite. Ja loomulikult, kui juba ennast sisse sai pakitud, läksime ka kepikõndima. Täna läbisime 6,1 km ja 10000 sammu tuli ära, pealegi veidi. Ja Pärnus on väga soe ilm, kella 17.05 ajal näitas +1 kesklinna silla juures, loomulikult jäädvustasin. Seiklesime kesklinnas, näitasin Germole õhtust näärirüüs Pärnut ja siis liikusime kesklinna muulile. Kahjuks on see laudtee seal muuli kõrval valgustamata, kottpime, vaid Vana-Pärnu sadamas töötasid mingid masinad, need veidi valgustasid. Aga me siiski laudteele ei läinud pimeduse tõttu. Kahjuks. Tulime jahisadama kaudu tagasi. Seal on ka vaikus ja kuidagi nukker, aga õnneks pole enam pime aeg mägede taga, kõik läheb rõõmsamaks ja valgemaks. Vahelduseks oli isegi põnev pimedas rajal liikuda. Libe ei olnud, tuult ei olnud, külm ei olnud, pigem koju jõudes oli selg märg (higist). Jess, hakkan kohe oma eesmärki saavutama, plaan oli vana aasta sees 300 rajapäeva täis teha ja .... jõuame! Ma tõesti naudin liikumist, nagu olen juba varsti 6 aastat kepikõndimisega aktivsemalt tegelenud. Ilma ei oskagi olla enam, kohe on midagi puudu. Minge liigutage teie ka ennast, annab ülihea enesetunde. Olgem terved! 27. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Õnneks on peagi jõulud möödas

Nagu ma juba blogipostituse pealkirjas mainisin, nii ma ka arvan ja tunnen siirast rõõmu, et peagi saabub uus aasta ja päike särab kõrgemalt. Pole kellelgi üllatav teadmine, et ma olen suvelaps ja siis juba sellest johtuvalt ei meeldi mulle talv ega jõulud. Kuna mul pole võimalik seda külma perioodi soojal maal veeta, pean selle külma siin välja kannatama. Kannatan ka, nagu tänagi, pakkisin ennast soojalt sisse ja läksin rajale kepikõndima, õigupoolest läksime, Germoga. Aga traditsioonidest natuke ma siiski kinni pean, kuigi mingi ostuhullus mulle üldse ei sobi aga laua teen ja armas kui pere kokku tuleb. Laupäeva õhtul käis ka mu noorem poeg, kes elab ja töötab Tallinnas. Tore õhtu oli. Eile olime koos Urmase perega, nagu ikka, ämm vaaritas söögid ja Urmase vennapoeg ka. Head kokad mõlemad. Ja ka Urmase vend viibib hetkel Soomest Eestis. Sellised vaiksed ja korralikud istumised. Siirad tänud kingituste eest teile! Ja armsaks üllatuseks saime ka Soome Päkaplika Sirjelt kingituse, suured tänud! Nüüd on mul taas üks külmkapimagnet juures, jee! Kaardile lasen sul kunagi taha kirjutada, ka selle eest siirad tänud ja teiste asjade eest ka! Eile katsetasin juba taskulampi, otsisin Simbat mööda elamist taga, aga hommikul olid nad hoopis Urmasega koos uksetaga :) Vaat kus jõulunaljad! Aitäh teile, mu kallis pere, armastan teid nii-nii väga! 26. detsember 2022.a. Vana-Rääma

Rada 298.päev

Ohh, mõnus on olla! Jõudsime taas rajalt ja tänane teekond oli 6,8 km pikkune ja üle 11000 sammu. Ilm on hetkel normaalne. Natuke seal Voorimehe lõpus Pärlimõisa teel on tuuline, aga seal me suundusime Vana-Pärnusse ning seal tuul õnneks vaibus. Kohati nõelus mütsist läbi, aga ma olin salliga kinni pakitd, kael ja kõrvad tihedasti salli all soojas, sest kaelaradikuliiti enam küll saada ei taha. Kaal ju vaikselt tiksub allapoole. Nüüd küll harvmini ja vahel paar kilo kõigub kuid täna hommikuse seisuga olen 32 kg kergem ja ma tunnen, kui kerge on astuda juba, tahaks joosta. Mul on kahtlane tunne, et ükskord hakkan ma jooksma ka, sest energiat on liiga palju, ei tea kuhu seda rakendada. Kuigi söögiisu pole üldse peaaegu. Aga hommikul sõin ühe riisitatra kaleti lõhega ja veidike krevette ka. Lõunaks pool kantlat ja väikese tüki kana, millest pool sai ka Simba endale. Kõrvale riivitud punane peet. Rimis müüakse riivitud punapeeti, pole vaja endal keeta ja riivida ja ma ei pane sinna mitte midagi juurde, ilma soolata ja ilma teiste aineteta, maitseb nii ja on ka tervislik. Eile Urmase juures jõule pidades mekkisin vaid veidi ämma tehtud maitsvat kartulisalatit ja mõne viilu pirni. Ei muud. Nii vähe ongi inimesele vaja, ei pea ennast kurguni täis sööma ja mulle piisab üldse 150 grammist või vahel harva 200 grammist, 300 tekitab juba liiga täiskõhutunde ja raske olemise, pole vaja vägisi süüa. Organism ise teab kui palju ta vajab. Ja ma võin öelda, et olen juba tükk aega kõigesööja, aga siin tuleb taas mängu organism, ta ikka kõike ei söö, on väga valiv, kuid ajapikku oleme me temaga sõpradeks saanud ja isegi liiga headeks sõprdeks. Üks mure on tekkinud viimasel neljal päeval, ma ei näe enam. Praegu siin kirjutades ma ei näe kas on kirjavigu sees või ei ole. Trükin suvaliselt. Eile hommikul tuli nägemine tagasi umbes tunni aja pärast peale ärkamist. Sestap palun veelkord, ärge palun mulle enne lõnat helistage! Ma olen hommikuse unega ja ärkamine võtab aega. Diabeetikuna nägemine järjest halveneb ja ma ei taha hommikuti telefonis suhelda, meil kõigil peab olema oma privaataeg ka. Jah, ma saan aru, et paljud on hommikuinimesed, aga palun arvestge, mna ei ole, saan umbes kell 3 või 4 magama ja ärkan hilja. Kirjatöö nõuab öiset aega. Olge terved! 26. detsember 2022.a. Vana-Rääma