reede, 23. september 2022

Jalutasime Tiinale külla

Jah, just nii, meie jalutasime täna Tiinale külla. Kulgesime mööda kesklinna poolset Jaansoni rada ning kui Tiina juurde jõudsime, näitas pedomeeter juba 4,5 km. Aitäh kohvi eest, hea hing! Ja juttu jätkus kauemaks. Ega siis ilma fotosessioonita ka ju ei saanud, naised ikkagi :) Armas oli teiega Tiina, Joosep ja Elisabeth! Uute kohtumisteni! Ja tagasi otsustasime siiski läbi kesklinna tulla, sest hädasti oli vaja poodi minna ning valisime selleks korras Port Atruri toidupoe, mis on siiani mu lemmik ning kaua aastaid oli kodupoe eest. Aga läbi kesklinna kulgemine oli tsipa lühem tee ja bussikast tulime bussile, sest toidukott oli liiga raske, siis täna läbisime kokku kõigest 8,3 km ja üle 14600 sammu. Kuigi algul arvasin, et tuleb pikem. No, kui me poleks nii kauaks ennast Tiina aega raiskama unustanud, oleks ehk tulnud ka, aga üks mul siin kõrval unistas juba makaronidest ja pelmeenidest ja tontteabveelmillest :) Aga enesetunne on igal juhul ülihea, mingit väsimust ei tunne, rääkimata liigese- või lihasevaludest. Ikka vapralt ja sportlikult edasi! Liikuge teie ka, see hoiab noorena ning tervena ja annab tohutult energiat. Aitäh, mu kallid! 23. september 2022.a. Vana-Rääma

Hämming

Kui Hillar Kohv saatis mulle infot, et pärnakatele jääb süütu kukk ette, et algatatud on suisa petitsioon sellel teemal, pidin ma, pehmelt öeldes, perseli kukkuma. No ausõna, tule taevas appi! Jah, ilmselgelt ongi käes see aeg mil inimkond hakkab totaalselt ära pöörama, nagu ennustatud on ja ma isegi ei vihja tänu millele või kellele, tulemused ongi käes juba. Jeerum, kukk on olnud elupäevad äratajaks ja ma tunnen kuke hommikulaulust suisa puudust. Polegi nagu midagi lisada, ütlesin ka Hillarile sõna sekka ja Nelli Teataja avaldas. Tulge mõistusele, inimesed! Ärge kirjutage sellisele lauslollusele ometi alla! Aga siiski-siiski ilusat ja õnnelikku alanud sügist koos kukelauluga! 23. septe,ber 2022.a. Vana-Rääma

neljapäev, 22. september 2022

ŠAMAANI SILMADEGA MEES - Margit Peterson

Nagu ma alati teinud olen, loen peale ilmumist ka oma raamatud läbi, tegin seda ka nüüd. Ja eranditult kõikide loetud raamatute kohta kirjutan ka blogi. Tõsi küll, need head ajad on kahjuks jäänud seljataha, mil ma lugesin vähemalt 100 raamatut aastas, sest mu silmanägemine pole enam hea. Diabeet on oma töö teinud. Aga ma siiski ei suuda lugemata olla. Kirjutamata ammugi mitte, nagu tõestab ka see, mu viies jutu- ja novellikogu ŠAMAANI SILMADEGA MEES, mis 20. septembril ilmavalgust nägi. Jah, see on mõtteline järg mu elnevatele neljale novellikogule tõesti, sest enamus raamatus kirjutatud lood on müstilise või sotsiaalse alatooniga, sest just selliseid lugusid kirjutan ma ajakirjadele juba päris pikki aastaid ning lõpuks köidan need kogumikuks kokku. Ausalt öedes lugedes ma ka ise üllatun, sest tihtilugu on nii, et ma kirjutan jutukese valmis, viskas pilgu peale, et parandada need vead, mida näen, kui näen ning mõnikord unustan loo. Nii on tihti juhtunudki, et raamatut lugedes üllatun ise ka. Sorry, ma ei te akas teietel kirjanikel ka selliseid asju juhtunud on, aga minul on. Kuna blogisse ei saa taandridadega teksti lisada ja mul on alles vaid toimetamata faili, kopeerin ma sealt siia, teile lugemiseks lõigu, aga olgu veelkord mainitud, see tuleb ühe joruna... Teen seda kohe, muidu unustan. Aitäh kirjstusele HEA TEGU! Ja tänud mu imelisele toimetajale Irene Õmblusele! 22. septe,ber 2022.a. Vana Rääma Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata .... /järgneb raamatus ... / VEEL SAAD OTSE MINU KÄEST TELLIDA! * * * APOLLOS MAKSAN 18.- Minu viies lühijutu- ja novellikogu „Šamaani silmadega mees“ on mõtteline järg eelnevatele raamatutele „Virtuaalmees,“ „Röntgennägemisega mees,“ „Mustade silmadega mees“ ja „Roheliste silmadega mees.“ Need raamatud kannavad endas lugusid, mis oleks nagu alguse saanud elust enesest, sest paljud situatsioonid meie eludes korduvad või juhtuvad isegi samal ajal ja samas kohas nii sinu, minu kui ka temaga. Siiski on meie kõigi elutee kordumatu ja elulugu ainulaadne nagu ka see kogumik. Aitäh, mu armsad lugejad! Autor

kolmapäev, 21. september 2022

Sügisõhtute poeesia avapauk

Jõudsin minagi lõpuks Luuleraadiosse! See juhtus 20. septembril 2022.aastal kell 18.00 Pärnus, Loovlinnakus, mis asub Suure-Jõe tänaval 10/12. Suured tänud kutsumast Sven Sildnik ja Leonora Palu! Lisan ka siia kava, sest see on paigas kuni aasta lõpuni: T 20.sept. kell 18 - külas on Margit Peterson / kassetipõlvkonna juubel T 11. okt. kell 18 - tere, Piret Bristol / uus raamat / hirmu- ja õudusjutud T 15.nov. kell 17 - staarkülaline - Priidu Beier / kirjanduslik kohus T 6. dets. kell 18 - Luuleaasta ülevaade / kingikott ja vitsakimp Jätkuvalt ei tunnista mu blogi taandridu, kuid ehk saate aru mida öelda tahan ja ütlen. Meil oli väga vinge õhtu, juttu jätkus kauemaks kui kaheks tunniks, oleks võinudki jutustama jääda, sest Sveni ja Leonoraga on millest rääkida. Olgugi, et pöördusime ka teemast kõrvale, aga eks fännid taha ikka ka oma lemmikute eraelu teada. Seega ... Ma nüüd kopeerin ka Luuleraadio lingi siia, et oleks olemas. Kahjuks teda siit blogist otse avalda ei anna, aga kopeerides saab ka. Mõnusat kuulamist! https://soundcloud.com/user-479779353/luuleohtud-parnu-loovlinnakus-5-margit-peterson-20092022wav?si=bca9d2ad571f4d7797d3428786903bb4&utm_source=facebook&utm_medium=post&utm_campaign=social_sharing 21. september 2022.a. Vana-Rääma
style="display: block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

Umbehää on ennast liigutada

Ja nii see kulges, meie tänane teekond. Suurema koguse raamatuid pakkisin Germo seljakotti, sest ma ise ei või veel raskusi kanda, aga mingi osa jäi siiski minu õlakotti. Kõik, kes te minu käest raamatu tellinud olete, vaadake homme või ülehomme oma postkasti. Ja kes veel tahab siis praegu on võimalus, palju mul enam raamatuid ei ole. Jutt käib endiselt minu viiendast novellikogust ŠAMAANI SILMADEGA MEES. Aitäh tellijaile! Aga ega meie teekond sellega ju ei piirdunud, kokku läbisime 8,2 km ja ligi 14000 sammu. Ja ilma rannata ei saa mitte kohe läbi. Täna oli veel imeilus vananaistesuve päev, rannas sai isegi päikest võetud. Ja kesklinna silla juures näitas 14 sooja. Kui me juba rannapiirkonnas jalutasime, raiskasime ka poolvenna tööajast mõne minuti, silkasime Wasa aeda, kus mu poolvend tööd tegi, haljastusel. Sealt kulgesime Ammende suunas ja edasi koju. No vaja oli ka kodupiirkonna apteeki lipata ja Rimist läbi käia, ikka täispikk tegus päev. Ja koju jõudes teatas Sven, et sai Luuleraadio saate purki, siis hakkasin seda kuulama. Olen väga rahul, aitäh Leonora ja Sven! Aga see on tegelikult teise blogipostituse teema. Minge teie ka liikuma, saate head energat juurde. Meie oeme õnnelikud ja rahul! 21. september 2022.a. Vana-Rääma
block; padding: 1em 0; text-align: center; ">

laupäev, 17. september 2022

Ikka rõõmsalt edasi!

No taas sai ennast liigutatud. Ma ikka arvestan, et vähemalt 8000 sammu tuleks päevas, aga mõnel päevl tuleb vähem, järgmisel aga juba poole rohkem või nii, sest ma ei käi 7 päeva nädalas rajal. Aga vähemalt 3 päeva üritan ikka käia. Täna läbisime 8,2 km ja 14000 sammu. Enestunne on ülihea ja tegelikult on mul ju veel ülks kirg, seenelkäimise kirg. Sellel aastal on seentega kurjad lood, või alles hakkavad hingitsema, aga midagi ma siiski täna sain, sest seenemetsa suunda me ju liikusime ja üllatuseks avastasin Germo seljakotist ka kilekoti, nii siis polnud enam kahtlustki, et mets tuleb üle vaadata. Suhteliselt nutune värk, vaid pihkaseid liimikuid sain veidi, mõned pilvikud, enamjaolt lambatatikud ja mõningad kukeseened ka. Viisin ämmale, ta saab homme nendest midagi teha. Mina ei tohi hetkel seeni süüa ja neid ahvatlusi mulle koju vaja pole :) Lisaks ei kannata ma enam üldse praetud toite. Tegelikult ei kannata ammu, aastaid ei söönud ka neid üldse, vahepeal ikka praadisin ja tegin jahukastet, aga enam ei. Kui Germo väga soovib siis ostan talle purgi kastet poest, aga seente vastu on mul tuline kirg, seega ... Ämmal ka ju hea meel, mul on ju maailma parim ämm, heatahtlik, lõbus ja kuldse südamega. Aga mis seal ikka. Mõnus päev hakkab seljataha jääma ja meie oleme õnnelikud ja terved, olge teie ka! 17. september 2022.a. Vana-Rääma