Jaansoni rada 245.päev

Ei pidanud homseni vastu, sest tunne rajale minna oli nii õige. Vaatasin blogispikrist järgi, jah, üle 3 kuu polnud kepikõndima jõudnud. Viimati käisin 24. detsembril 2021. aasta, päev peale Germo operatsiooni. Täna on tehtud suisa 11000 sammu, kuigi plaanis on vähemalt 8000-10000 sammu hakata päevas tegema. Kepikõndisin 4 km. Täna on kokku aktiivsemalt liigutud 7,3 km. Enesetunne on ülihea ja kopsumaht on ka üle aastakümnete ülihea, sest kuu lõpus saab juba elatud aasta suitsuvabalt ja koroona ei mõjunud minu kopsudele laastavalt. Põdesin ülikergelt, isegi maitse- ja haistmismeel jäid alles. Riskigrupist ja vaktsineerimata, nagu ma olen :) He! Homme saab 3 nädalat mu jalaga juhtunud intsidendist. Kuigi ta on veel valus ja paistes, ei sega see liikumist ja vanad suvetossud mahuvad jalga, küll ei saa paelu siduda, aga pole hullu. Seega miski ei takista enam liikumist. See 45 minutit supsti ära käia, see läheb ruttu, puhkepausideta. Kuigi täna otsustas kivi tossu sisse minna ja ma pidin korraks istuma. Ja veepudel ununes ka maha. Muidu on ta tavaliselt Germo seljakotis, aga käin ju kepikõndimas üksinda. Tegelikult oli rahvast rajal küll ja imelise taeva imetlejaid veelrohkem. Oeeh, mõnus on olla. Oleme ikka terved! 1. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Lustakat nalja- ja karjalaskepäeva!

Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin loo nalja- ja karjalaskepäevast. Pealkiri on küll eksitav, pigem lapsed tõmbasid Mari-Liisi orki, aga ju on nii otsustanud toimetajad. Igal juhul olen tänulik lustakate naljade eest teile Silja, Maria ja Mari-Liis. Aitäh! 1. aprill. 2022.a. Vana-Rääma

Artikkel tänases Pärnu Postimehes

Kui hea Anu Jürisson eelmisel nädalal minuga ühendust võttis, tõdesin tõesti, et ühe Ukraina teemalise luuletuse olen ma kirjutanud. Lihtsalt tuli, tahtis minust välja, nagu need ikka tulevad ja luuletamine on minu jaoks tõesti teraapiline. Lisaks on artiklis veel Aimar Roometsa, Daivi Jõeranna ja Jaak Kännu luulet. Aitäh, kallis Anu! 29. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Taevasiniste silmadega mees

TAEVASINISTE SILMADEGA MEES Kell tiksus esmaspäeva kaheteistkümnendat tundi, kui vastu hommikut koju naasnud Gert ärkas. Ta ringutas, loivas ennast voodist välja, pani pruunikarvalised toasussid jalga ja siis läks juba tualetti kusele minekuga kiireks. Väga raske oli silmi lahti hoida, uni piinas meest ka ihuvajadusi rahuldades. Ta lonkis tualetist välja, asetas sussid voodialla tagasi ning unustas ennast uuesti voodisse. „Gerttt! Geeert! Seniiline oled juba või!? Jeerum küll, kelle otsa ma küll komistanud olen!“pröökas pahatujuline Marle, avastades oma jalge alt uriinimärja lambanahkse tualettvaiba ja märja siidiriidest prilllaua. „Mida sa karjud! Ma ju ütlesin sulle, et riidest prillaud ei kõlba mitte karu hänna alla ka mitte! Kui ikka on kiire ihuvajaduste rahuldamisega, ei hakka sul keegi puuda paberit prillauale laduma. Või sina hakkad? Ma tahaks näha kui mõni vereplekk ...“ Gert vihastus, keeras pea akna poole ja juba kostuski norinat. „Ma tahaks näha, ma tahaks näha ... ma tahaks ka teada kus sa öö otsa hoorasid, et nüüd ei tule isegi oma ihuliste hädade väljutamisega toime! Pekki küll, mida ma siin üldse rabelen!“ ühmas Marle, tõmbas parema käega üle otsmiku, lajatas kurakätt tualettruumi ukse kinni ja kadus vannituppa. Sealt naastes otsis esikusahtlist fööni, kuivatas juuksed, pani seksika pesu ja miniseeliku selga ning kadus nagu tina tuhka. „Oi, ma veel sulle teen! Lähen tõmban mõne isase hoovi ja ei löö millegi eest risti ette! Teen sulle tagasi kõik selle, mida oled mulle teinud, va hoorapurikas!“ Naine kirus lausa valjuhäälselt linnaliinibussis oma meest, mille peale nii mõnigi memm pead vangutas ja Marlest eemaldudes käega rehmas. „Jah, kevadel lähevad ka luuad õide!“ pidas üks joogine meesterahvas kommenteerida. „Tänapäeva noorus on ikka hukka läinud, välgutatakse oma pekiseid kannikaid, pole häbiotsagi!“ „Selline tahab veel kunagi emaks saada! Ärgu hiljem kurtku, et viljatu on!“ Kommentaare aiva sadas ühistrantspordis ning see kõik häiris Marlet niivõrd, et ta astus 2 peatust enne bussist välja, et rahuneda ja mõelda. Kerge klomp tõusis kurku. Mitte keegi ei ole meist rauast, südametu ja kalk. Kõigil meil on hing sees, selles pole kahtlustki. Kas ma tõesti näen luua moodi välja? Kas mul tõesti on kintsudel tselluliit? Kas ma üldse tahan emaks saada? Kas ma üldse saangi lapsi? Kõik need küsimused hakkasid noort naist piinama. Marle mäletab kuidas ta kunagi häbenes miniseeliku kandmist, kartes, et tema kintse katabki tselluliit mida vaid teised näevad, kuigi ta sõbranne eitas seda. Lisaks rääkis kunagi ta ema talle, kui ta Marlet kandis ja üsna sünnituse eelses olekus oli, küsisid ühed puberteedieas noormehed linnatänaval ta käest kuhu poole luuad pühivad, viidates muidugi Marle emale. See ajas muigi Marle emat naerma, kuigi ta nägi pigem maakera moodi välja, aga natuke riivas siiski hinge ka. Omast arust on ta kena naine ja veel raseduse lõpukuul, mil abikaasa teda suisa kätel kandma kippus. Taas seisis naine küsimuse ees kas ta üldse tahab emaks saada. Tõsi küll, kui ta teismelisena lapsehoidmisega raha teenis, unistas ta varajasest emadusest, kuid nüüd oli küsimuse ees. Sisetunne kõneles vastakas keele, küll soovis ta endale sellist staatust, küll mitte. Marle arvas, et lapse soetamiseks on aega vaja, et praegu on vara ning ta polnud ka päris kindel kas Gert last soovib või saab, või kas ta ise Gerdiga lst tahab. Vastusteta küsimused aiva vaevasid ta pead, kui ta tikkkontsadel mööda kõnniteed pubi suunas kõndis ja peas ikka vaid mõte Gerdile kätte maksta. Must toonklaasidega auto peatus miniseelikus naise kõrval, mille peale Marle ei reageerinud. Igasuguseid perverte on maailmas ja üha kaob inimesi, nagu vitsi vette. Kaovad ära nagu poleks neid kunagi olemas olnudki. Eriti jäletas Marle bemme, sest tema kogemuste ja nägemuste põhjal kimasid nende ga ringi mõttetud rollnokad, kes tööl ei käinud, aga vanemate rahakoti kallal küll. „Hei, neiu, kas saaksin teie jalavaeva ehk vähendada?!“ keris viisakas noormees auto aknaklaasi alla ja Marle oli nagu hetkega ära tehtud, sest need taevasinised silmad, sis talle otse südamesse vaatasid, lausa tõstsid naise võõrasse autosse. Ta istus ega lausunud ühtegi sõna. Noormees naeratas ja Marle aimas, et ta käest küsiti midagi, kuid ta ei teadnud mida. „On teiega kõik korras? Kas sõidame haiglasse või loodusesse?“ Helesiniste silmadega noormees tõesti muretses, sest Marle pilk oli kõike muud kui rahulik. „Ah? Misasja? See, et ....“ „Ära karda mind. Läheks sinatamise peale üle, muidu ehk jätangi totaks mulje? Ma ei tee sulle liiga.“ „Ma, ma ... ma olen Marle.“ Naine ulatas käe. „Gert,“ ulatas mees aupaklikult tutvumiseks oma käe. Nii suuri silmi polnud Marle endal ealas näinud, aga nüüd vaatasid need talle vastu autopeeglist, mille ta just meigi kohendamiseks avanud oli. Mis pagan mul nende Gertidega küll on? Mu esimene armastus oli Gert, praegune elukaaslane on Gert ja nüüd .... mõtiskles ta endamisi. „Sa oled kuidagi nii, nii ära ... omas mullis. Kas juhtus midagi? Saan sind kuidagi aidata?“ Gert oli aupaklik. „Hea küsimus. Ah, lähem siis sinna loodusesse,“ võttis naine pakkumise vastu. Talle jõudis nüüd alles Gerdi küsimus kohale. Need silmad .... Paari tunni pärast sõidutas Gert Marle otse kodumaja juurde, andis talle visiitkaardi ja lahkus sõnadega;“Tänan sind südamliku päeva eest, kaunis naine! Kohtumiseni“ Jah, päev kujunes tõesti südamlikuks, üks üllas hing suudab pahelised mõtted ja teod ära hoida ja vaid juba oma olemusega maailma kaunimaks paigaks muuta. Marle oli õnnelik, unustades hommikuse intsidendi. „Kus sa ringi keppisid, lirva!?“ Gert, kes oli ohtralt kesvamärga pruukinud, tormas nagu tuulispask naisele kallale. Eks armukadedad ole ikka need, kes ise pole patust priid! Marle, suutes ennast vägivaldse mehe haardest vabaks rabeleda, helistas ruttu teisele või õigemini kolmandale Gerdile ja tänaseks on noored oma esimese lapse ootel, kes peaks sündima juba lähipäevil. „Sa oled kõige imelisem naine, kes mu eluteele sattus! Oleks sa esimesel kohtumisel pealetükkiv olnud, poleks ma sulle visiitkaarti andnud,“ tõdes mees. Eks esmakohtumine määrab elus palju, sama palju nagu nimemaagia ja silmad, mis sinust läbi näevad. 28. märts. 20220.a. Vana-Rääma

Intekas Mari-Liisiga

Kohtusime Eesti nõia all tegutseva Mari-Liis Paega 2021. aasta juulis Pärnu Hansapäevadel, mil Mari-Liis astus ligi ning küsis kes ma olen, et minu poole on samasugune tõmme nagu Raeküla nõia Ingridi poole ning isegi meie energiad olevat sarnased. Põnev algus tutvusele. Minu üllatuseks pöördus Mari-Liis kohe Facebooki ja imestas, et mind polegi ta sõbralistis. Lisas. Mina aga imestasin, et ta selle üle imestab, sest võtan oma sõbralisti ainult tuttavaid, teiste tarvis on fb avarustes mu kirjanikulehekülg, kuskohast saab jälgida jooksvat infot minu loomingu kohta. Aga koju jõudes võtsin loomulikult ta sõbrakutse vastu. Juttu jätkus kauemaks ja kogu nõidade seltskond, kes olid Hansapäevadele, kes Tiiu Kulli kutsel Tuleproovi kotta, kes juhuslikult rahvaga kohtuma ja ravitsema ning nõu andma tulnud, oli nõus ka mulle fotode ja artikli tarvis poseerima. Sai tehtud päris mitu üldfotot. Eesti nõid Mari-Liis andis lahkelt abi ka ühele joomakuradiga võitlevale mehele, nõustas teda ja tegi massaaži. 1. Mari-Liis, kuidas sind kutsuda lisaks sellele et tegutsed Eesti Nõia nimega? Koduselt olen Mannu, eriti Kõinastul saarekodus olles. Viimasel paarilaastal olen kandnud tugevamalt Mari nime energiat. Mulle endale nii meeldib, mõnusalt ürgne ja hea jõuga meie oma nimi. Ja on inimesi, kelle jaoks olen Liis. Ma ise nõianimedes tahaksin olla pigem energeetilises pildis Maarjamaa Teadja, aga see ei müü ega toimi hetkel eriti...ju ei ole aeg veel. Selgeltnägijate saates kandsin Valge Nõia nime. 2. Millal avastasid, et kaardid sinuga kõnelevad? Kaarte olen armastanud terve elu. Nüüd ma mõtlen,et kaardid vist armastavad mind ka, muidu nad ilmselt ei räägiks. Jätkem mulle vaid aega ja loovust ning kõik toimib. Esimesed kaartidega teistele ladumised tulid teismelise eas. Mul on erinevaid kaardipakke üle kahekümne. Samas ma ei osta neid kokku kogumise mõttes, vaid ainult neid, mida on vaja. Ja need kaardid seal sees peavad mind kõnetama... Vahva lugu oli aasta eest kui ostsin endale kalliskive loitsimiseks ja ühed uued kaardid. Ise mõtlesin,et kui need nõiasõnaga kristallid klientideni jõuavad, siis on mul kaardipakk tasa teenitud. Tegelikult läks mõnus idamaine kaardipakk kohe nii töösse,et hoopis kaardid teenisid kristallid tasa... See oli mõnus müstiline kogemus. See on just see lugu, kuidas vahel kõrgemad jõud sekkuvad ja tunnetad üdini, et on see teine ilm, mis teab ja juhib.... Eks ma olen ise ka justkui energiasammas , kellele aeg-ajalt antakse teadmisi ja siis suunan neid edasi... 3. Kas oled pidanud seoses nõiamaailma valdamisega taluma ka kõõrdpilke või koguni vägivalda? Veidi on ikka vahel seda „musta lamba tunnet“. Samas see peab olema, see on minu teekond selles elus ja ülesanne, mis on antud kanda ning lahendada. Pigem on mul vastupidi, et öeldakse,et Sa oled nii kena, Sul ei ole kurja nõia pilku ega välimust. Ma jään nendel hetkedel arvamusele, et nõid peab ennekõike teadma ja tark olema.... Kahjuks müüvad meil „värvitud eetri-nõiad“ eriti... Samas ma ei taha kellegi kohta halvasti öelda, kõik see lähem nõiaring on mu oma hõimuvaimuring tänaseks. Aga jah mulle meeldib lihtne joon, lihtne teadmine. Ja tulles tagasi selle musta lamba teema juurde, siis lihtne maavillane lõng imelise võlujõuga.... Ja kõik need toonid, mis lambakasukatest tulevad ja mis vägevatesse kampsunikirjadesse kootakse. Mina nõiatöödes aitan, vähemasti üritan, samamoodi kududa inimeste elukangaid ikka kenamaks, põnevamaks ja paremaks. 4. Millega inimesed võivad sinu poole pöörduda? Kas paned ainult kaarte või ka tervendad? Murega nad ikka tulevad ja nii sooviks kirjutada, et rõõmuga lähevad. Samas tegelikult selle mure või valukoha ma ju võtan lahti energeetiliselt ja puhastan ära. On see siis sõnadega või energiatega ja ega suuremas pildis vahet ei olegi. Oluline on, et inimene jõuaks algpõhjuseni ,miks asjalood on sel hetkel nii nagu need on. Vaatan lugusid küünaldelt, kaartidelt, teen shamaanirännakuid, vahetan energeetilisi välju...teen erinevaid massaaze, erinevaid teraapiaid. Kõik loeb. Ma olen viis aastat elust õppinud meditsiini, kuulan ära kõik mured ja valud. Kusjuures see kuulamise tunnetus , on viimastel aastatel eriti aktiveerunud. Näiteks inimene köhib mu kõrval, oma loost rääkides, siis tunnetan seda väikest köhatust ka suurelt, justkui tunnelina ja näen, mis seal tegelikult muret põhjustab...või kust see tuleb... Nii on ehk lugejal lihtsam aru saada, kuidas minu maailm toimib. Ja ma olen siiralt tänulik kõigi tänusõnade üle, mis minuni omakorda jõuavad. Sõnadel on suur jõud. 5. Sul on ilmunud raamat, millest see kõneleb ja kas seda saab soetada ka otse sinu käest? Raamat algab sõnadega,et sissejuhatuse asemel toon terviseid teisest ilmast.. ;) Ja annaks Jumal,et see nii oleks. See on mõnus lugemine, minu ellu. Just läks mõte esiemadele, mu emaema-emaema nimi oli Ellu. Ja raamatus on erinevates peatükkides minu esiemadest juttu. Tänan mõttes kõiki esiemasid, kes on elu andnud ja kandnud. Aegade alguseni välja ja tagasi...elust ellu. Raamatus on veidi meie selgeltnägijate tegemistest ja toimetamistest, aga ennekõike minu enda nõiduslikud lood, mis on põimunud ühtseks tervikuks. Veidi kõike, unenägusid, kaardipanemisi, küünaldest, soolast, vaimudest, sünnist,surmast, hällilaulude mõjust. Raamatu lõpus on luuletused hingemaailmast. Minu enda pildistatud loodusfotod, meie kaunist Eestimaast. Kõik on kokku mõnus tervik. Raamatu tagakaanel on minu isapoolse vanaema Elsa-Armilda sõnad minule kui sündisin „ Mari-Liis mu väike kallis, sirgu suureks, kasva kauniks, pääsusilmad pärjaks punu, kägu kallist kaasat kukub, ööbik õhtul õnnest laulgu, kägu kallist kaasat kukub, mäleta siis elas tema , sinu kauge vanaema, soovis sulle õnne ilmas, naerukurdu sinisilma“ Kas ei ole imeline, õrn, kaitsev ja võimas salaloits lapselapsele. Ilusamini vist ei saagi... 6. Kas mõtled lisaraamatu kirjutamisele? Jah, tegelikult on mul paar käsikirja pooleli. Mul on pooleli kodusaare „Kõinastu“ teemadel raamat. Ja lastele olen lubanud kirjutada ja esimene romaan tiksub ka vaikselt ootel... Mul on nii palju soove, mida tahaksin kirja panna. Kui vaid oleks rohkem aega sukelduda vaimuavalgusemerre ja siis kõik seal kogetu valge sulega valgele paberile maalida. 7. Millal tundsid, et suudad teha seda mida paljud ei suuda? Hea küsimus. Esimesed tajumised tulid päris väikese lapsena. Ma mäletan end esimesest eluaastast. Ja katked eelmistest eludest on hakanud nüüd läbi tulema. Samas ma olen väga palju elus lugenud ja õppinud. Aeg-ajalt ma lülitan end nõiatööst välja ja loengi või vaatan mõnda filmi või jalutan looduses. Aga eks selle väljalülitamisega ole nagu on...mina arvan,et voh täna ma puhkan ja homme alustan nõiatöödega, aga nagu tänagi, kirjutab armas Margit ja küsib nõiatöödest ajakirjalugu ja helistab armas ema,et ma aitan ja toetan nõiatöödes kui vaja....või lendab viis harakat õuele ja ma tean,et tuleb häid uudiseid ja midagi läheb kuratlikult hästi. 8. Kui kaua oled tegelenud maagiaga ja millal tuli mõte võtta endale „Eesti nõia“ tiitel ja miks just see? Eesti Nõid nimi tuli läbi „Entusiast-TV“ saate produtsendi. Tegin mõned aastad tagasi neid saateid ja siis ühte saatesse sõites, produtsent pakkus seda saatejuhi nimeks. No ja mu edevusel ei olnud piire. Aga ilus ja kena nõid võib vahel natuke edevust ka endale lubada. Tegelikult oli sellel lool veel üks oma alglugu. Tol päeval korrkas mõtlesin,et võtan ühe purgi „Gin“-ni ka kaasa ja joon enne eetrisse minekut. Ehk jookseb jutt sorvamalt ja mine tea,ehk dzinn ilmutab end suuremalt... Samas meenus/ilmus kohe shamaaniõpetaja Mikk Sarv, kes vaikiva pilguga selle mõtte maha laitis ja veidi hiljem teel olles tuli Eesti Nõid nimesõnum produtsendilt. Tol hetkel sain aru,et see nimi tuligi kingitusena nö puhtalt valgusenergialt... Jäädes nõiatöös puhta energia ja puhta mõttejõu juurde. 9. Kas oled ise ka pidanud alternatiivset abi otsima ja miks? Kas suudad ennast ise aidata? Emalt ikka küsin vahel, et pane mõni kaart. Nõid Anete, meie 2017.a.selgeltnägijate saatest kuidagi aimab vahel ja tunnetab minu tegemisi... Temaga on mul üldse eriline õe-tunnetus ja ma arvan, et kui me dna-d kontrolliks,siis meil on üks Virumaa teadjate veri.... Vahel on hea kui keegi Sinu lugu kõrvalt vaatab ja toetab. 10. Oled elanud Kõinastul ja paljudes teistes paikades, kus on sinu juured? Näed, eelmine küsimus juba viis mu isapoolsete juurte juurde Ida-Virumaale. Seal nad on aastasadu kestnud. Emaemade juured on Põltsamaa ja Pilistvere ümbruses. Veidi on ka kaugel Poolas esivanemaid olnud ja natuke on minus põlist viikingite verd. Eriline hõimuvaim on saarlastega, täna olen ise ka üks nende hulgast väikesaare Kõinastu elanik, ametlikult suure Saaremaa hing. 11. Kas oled ainuke oma suguvõsas kes näeb või tajub nähtamatut või on mõni su pereliige veel eriliste võimetega? Meil neid on. Ema on, esiemad olid. Ülejäänud pereringis tuleb ka põnevaid lugusid aeg-ajalt üles. Nüüd juba natuke lastel ka. Aga ma jätan nad eraldi varju, las igaüks teab ja tunnetab ja kirjutab kõigest ise. Kui tahab ja kui on aeg. 12. Kui sa saaksid uuesti sündida siis kellena ja miks? Kas üldse sooviksid? Milline huvitav küsimus. Mulle on selles elus nii-mitu elu antud elada. Ma olen õppinud ämmaemandaks, sotsiaaltööd, floristitööd, pärandtehnoloogiat. Mul on olnud ilus lapsepõlv, targad vanemad, armsad vanavanaemad, kena(d) kodu(d). Ma olen elult saanud kingituseks kolm imetordat last. Mõnes mõttes me ju sünnime igal hommikul uuesti, meil on ees 24tundi imelist aega. 365 päeva kõige muutmiseks, mida vaid soovime. Selge,et vanus ja tervis teevad omad korrektuurid, kuid keskmisel inimesel on võimalus täna meie ühiskonnas palju muuta kui ta vaid julgeb ja tahab. Ma ise sooviksin rahu ja veidi rahulikumat elutempot. Ma olen viimastel aastatel päris palju pidanud kolima. Mõnusast kodurahust tunnen puudust. Just sellest,et saaksin rohkem sinna vaimuvalgusemerre sukelduda ja rahulikult kirjutada või kududa vanu iidseid mustreid kampsunikirjadeks või tikkida Muhu lilli imelisteks tekkideks... Oma pere jaoks sooviksin rohkem aega. Nõiatöödes ei ole aega kaheksast viieni. Kirjad ja kõned jõuavad minuni 24/7. 13. Mida soovid ja soovitad lugejale alanud aastaks? Ikka selgust ja vaimuvalgust Sinu tegemistesse. Usku, lootust ja armastust. Las suur teadmistevalgus olgu Sinu saatjaks. Ja kui on vahel raske olukord, siis tõsta oma käed ja saada mõttes liiga keeruline näiv küsimus Looja kätele ja palu parimat lahendust. Ja vaata, see vastus jõuab Sinuni. Päikest ja armastust, mu kallid. 26. märts. 2022.a. Vana-Rääma

1.aprilli naljad

1. aprill on teadagi naljapäev ja ka karjalaskepäev. Kes meist ei mäletaks lapsena kuidas tollel päeva mõni koolikaslane sinu kulul nalja tegi ja sa isegi pahandasid ja mossitasid selle peale, sest ükski laps ei taha pikka nina saada, pigem vastupidi, hea päevatuju tekkis just sellest kui suutsid ise esimesena mõnda kaaslast haneks tõmmata. Meie nimetame 1. aprilli naljapäevaks, aga mujal maailmas on saanud see päeva palju põnevaid nimetusi, näiteks prantslased kutsuvad seda päeva üldse aprillikalaks, sest see on kerge saak. Karjalaskepäeva näol on tegu maagilise päevaga, et tagada loomakarja tervis, sigimisvõime ja kaitse. Traditsiooniliselt lastakse veel tänapäevalgi just 1. aprillil loomad välja, sest talvevarud on kas otsakorral või päris otsas. Traditsioone järgides lastakse nad õue kasvõi korraks juhul kui juhtub ilmataat veel lund laotama. Maalapsena mäletan oma lapsepõlvest kuidas sellel päeval kallati karjane külma veega üle. Minu mitu põnevat toimingut ja tõlgendust võib olla ühel kuupäeval. Eesti nõiana tuntud Mari-Liis jagab rõõmsasti järgmist nalja kuidas ta 1. aprillil lastega vestldes tõdes, et kärbsed ärkavad pööningul talveunust, mille peale üks lastest lubas neil redeli ära võtta. Eks see kuupäev ise juba loob positiivse tuju, mis peegeldub ka päevasündmustes. Silja Murel: Seoses lasteaiatöö juhiameti ja pedagoogikaga meenuski üks nali, mille mitu aastat tagasi personalile 1.aprillil tõsimeelselt töötajate listi kaudu saatis.Tere! Seoses sellega, et õppeaasta hakkab peagi lõppema teeme järgmise ettepaneku: töötajate arenguvestluste jaoks võib soovi korral valida aja ka laupäeviti või pühapäeviti (välja arvatud riigipühadel). Palume valida sobiv päev ja kellaaeg (ajavahemikus 9.00-17.00) ise ning meiega kooskõlastada. NB! Kui keegi, kes on juba arenguvestlusel käinud, tunneb soovi vestlust korrata või täiendada, siis võib samuti uue aja endale sobival päeval valida. Samuti võib täita ja esitada korduva eneseanalüüsi lehe. Tervitustega . Oli ehmunuid ja neid, kes vastasid, et ehmatasid kuni taipasid, et on 1.aprill. Modell Maria Raja pajatab ühe kurva lõpuga loo, kus sõbrad tegid nalja, kinkides oma sõbrale lotopileti, mis pidavat võidupilet olema. Sõber jäigi uskuma ja sattus eufooriasse, sõimas ülemusel näo täis, tegi kõikvõimalikke kõnesid, arvates, et on finantsiliselt vaba ja võib teha mis tahab ja suhelda kellega tahab. Hiljem selgus tõde ja eufooriast oli asi ikka väga kaugel. 25. märts 2022.a. Vana-Rääma

Vend võitleb venna vastu

„ Vend võitleb venna vastu pole enam ammugi võõras nähe!“ Sotsiaalmeedial ja ajakirjandusel on võime meelitada ligi lugusid ja inimesi aktuaalstetel teemadel. Nii leidsingi ma postkastist sisuka loo võõralt inimeselt, kes oli pisarsilmil lugenud lugu Nelli Teatajast, mille ma sinna kirjutasin. Teemaks jätkuvalt Ukraina ja selle kohutava genotsiidi all kannatava maa ühtehoidev ja perekeskne rahvas. Nii ma siis kõne tundmatule võtsingi. Maie Võrumaalt, kes lahkelt oma eesnime kasutada lubab, pajatab järgmise loo: Olime üheksakümnendal parasjagu Kiievis sugulastel külas, kui Eesti vabaks sai. See, millise küllusliku laua sugulased meile selle rõõmustava taasiseseivumise uudise puhul korraldasid, ei lähe siiani meelest. Nagu öeldakse- laud oli lookas nagu äke! Kogu suguselts oli kohal ja pidutses. Kogu hiiglaslik ukrainlastest suguvõsa. Kohati tekkis tunne nagu oleks Ukraina taasiseseisvunud, sest temperamentsed idaslaavlased näisid rohkem rõõmustavad kui meie. Aga paraku siin mängibki rolli loomus. Meie, võõrsil olevad eestlased ei saanud sõnagi suust, sest nutuklomp oli kurgus ja sõnu lihtsalt ei tulnud. 50 aastat okupatsiooni oli oma valusa jälje jätnud. Kidakeelsus ei ka ole just, selle kohutava okupatsiooni pärast, eestlasele võõras. See idaslaavi rahvas on kõike muud kui külm ja rassistlik, tõdesime juba tookord. Neli päeva hiljem, 24. augustil kuulutati välja Ukraina iseseisvus. Oleks me teadnud, et see loetud päevade pärast juhtub, poleks me eelneval päeval ilmselt koduteed jalge alla võtnudki. Oleksime rõõmustanud koos heasüdamlike ukrainlastega, kelle lahkust ja viisakust ma iial ei unusta. Kuulus ju Ukraina eelnenud 69 aasta vältel Nõukogude Liidu koosseisu. See stepirohke Ida-Euroopa lauskmaa on üle elanud kohutavaid kannatusi ja terrorismi. Elab nüüdki. Seega „vend võitleb venna vastu“ pole enam ammugi võõras nähe. Tegelikult kestab vene-ukraina sõda juba ammu, praegu lisandus sellele Putini sõda, mis on veel julmem ja halstamatum. Ajalugu kordub ja sõjaroimarid juhivad endiselt seda suurriiki. Karpaatides asuvad ürgmetsad, mis kuuluvad ka Ukraina koosseisu, on oma floora suhtes maailma ainulaadsemad ja viimased, kuuludes lausa UNESCO maailmapärandi hulka. Ja see kõik hävitada sõjakurideos Putini käsilaste poolt on sõnuselatamatu ja andestamatu. Minu poeg, kes kunagi ukrainlanna kosis ja kakskeelsed lapsed soetas ja kattis, jäi Ukrainale truuks surmani. Just surmani, sest see kohutav genotsiid röövis minult kogu mu pere. See maa, kus mu poeg ennast õnnelikuna tundis, on just seesama maa, mis meie kõigi slme alla halastamatult hävib. Olen nagu üksik ulguv hunt siin maailmas, sest minu ainuke võsuke, ta abikaasa, lapsed ja lapselapsed on lahkunud mu ammuläinud abikaasa juurde. Selle teadmisega on kohutav harjuda, kui mitte võimatu. Ja eg ma ei tahagi harjuda. Oma ülejäänud elu kavatsengi elada ukrainlasi aidates, niivõrd-kuivõrd see võimalik on, sest igas särasilmses Ukraina lapses näen oma lapselapsi ja lapselapselapsi, kes on tänaseks saanud üheks kaduvikuga. Saaks nende tuhagi kodumaale tuua, mõtisklen kuid leian, et minu poolt oleks see egoistlik, nad ju ongi oma kodumaal....Ja uskuge, see karm kaotus viis kaasa ka minu hinge. Mind justkui poleks olemaski, kuigi mu keha eksisteerib endiselt. Mõnikord patja nuttes mõtlen, et milleks? Armas Eesti rahvas, palun olge tolerantsemad ja ärge nähke kolli seal kus seda ei ole! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Vereside on jääv

VERESIDE ON JÄÄV Mark ärkas. Tõsi küll, äratuskell tema öökapil oli ammu juba ka kordustirisemise lõpetanud, kuid mees armastas alati peale helinat edasi lesida. See komme oli talle kunagi ka töökoha maksma läinud aga mõnest lemmiktegevusest ongi raske loobuda, isegi siis kui see muudab su elu. Parim sõber Sten, kellega nad koos olid pool ilma läbi rännanud, mainitses sõpra telefoniäratuse peale ärkama, aga Mark, konservatiivse mehena armastas ikka sisseharjunud rutiini. Lisaks viis see teda tagasi lapsepõlve, Pärnumaa pisikesse külakesse vanavanemate manu, kus Mark kõik oma lapsepõlvesuved veetis. Ka maailmareisidele vedas ta alati ärakuskella kaasa. „Pagan, pekki keerasin kõik! No täitsa pekkis!“ Mark ei jõudnud ennast ära kiruda kui silmi avades avastas ta et töövestlus algab poole tunni pärast ja uus töökoht, mis tõotab palju kopsakamat sissetulekut, millelel oli tihe konkurents, asub teises lillaosas. Lisaks ei suutnud Mark ärgata ilma kohvita. Heal juhul tarbis ta keedemuna ja banaani kõrvale lausa kaks tassi kanget musta pätikohvi. Mees jõudis õnneks napilt kohale, täpselt siis kui kabineti uks paotus ja siresäärne meelas sekretärineiu teda nimepidi kutsus. Mehe süda tuksus kordi kiiremini, sest ta ei sallinud viimaseid minuteid. Lisaks töövestlusele viimasel minutil jõudmine ei teinud meelt just kõige teravamaks ja rõõmsamaks. „Mark Samarüütel, nonii,“ rohkemat Mark ei mäleta, kõik ülejäänu toimus nagu udu või vati sees. Mees arvas, et tema kandidatuur on läbikukkunud ja ta vandus tulist kurja, aga süüdistada oli ainult iseennast, ei kedagi teist. Õdakul, kui mees oma korteri aknast mere taha loojuvat päikest vaatas, helises telefon. „Pagan, need mögafonid võivad ikka vahel väga tüütud olla!“ Mees porises aga vastas kõnele. Mõne hetke pärast oli ta uni nagu peoga pühitud, sest uudis, mis läbi telefoni kõrva paitas, oli ülimeeldiv. Mark saigi tihedast konkurentsist läbi ning ees ootas teda pea ees tundmatusse vette hüppamine ja seda juba loetud tundide pärast. „Pagan, kuhu ma selle taimeri pannud olen!?“ Nüüd tuhises mees mööda kööki nagu tuulispask, sest ilma kohvita hommikut ta alustada enam ei soovinud. „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Mees ehmatas kui kellegi hääl teda kella asemel hommikul äratas. Ta vaatas kella, see näitas alles viiendat hommikutundi, liiga vara oli ärgata. Kahte tundi oma uneajast ta kaotada ei soovinud. Ta kohendas patja, silus lina, sättis ennast südamepoolsele küljele magama kui korraga võpatas. Margile ei andnud kuuldud ärataja asu. Ta hiilis tasahilju koikust välja, sussisahinal kööki jõudes arvas mees hetkeks ninasõõrmeis tundvat värske kohvi aroomi, aga näha polnud kedagi. Mark sügas vasaku käega kintsu, paremaga kukalt, nagu otsiks sealt vastuseid. Olgugi, et ta kehosad vaikisid tummalt, sundis miski meest paigale tarduma, sest ta tundis kellegi kohalolu, hingust. „Kuule, lõpeta see peituse mäng! Kes sa oled?“ Endalegi uskumatult kõneles mees tühjas köögis iseendaga. Kuri kahtlus, et katus hakkab ära sõitma, hiivas mehe meeled. Hirm, kes oli tema ajasagarate vahele pesa teinud, ei andnud asu. Mark avas sahvriukse ning vaatas kõik riiulid läbi, kedagi ei olnud. Ennist või ennast mitteuskudes kobas ta need ka veel kätega üle. Ei tulnud ka sealt ta küsimustele vastust. „Hmm, skisofreenia on üks paganama kaval ja osav tegelane, ei ta küsi kas ja millal tulla!“ Mees kartis juba, et haigus, mis suguvõsaliini pidi üha süveneb, on tulnud nüüd tema juurde teed sillutama. Ta astus esikus asuva peegli ette ning jälgis mõnda aega ennast, kõik tundus kõige paremas korras olevat, miski ei viidanud kõikvõimsale haigusele. Ta võttis telefoni, et teha üks varahommikune kõne oma meditsiiniõest õele, kes sellisel ajal juba nagunii ärkvel on, kui kuulis korraga taas; „Ärka üles! Äratus, Mark!“ Välgukiirusel tormas mees tagasi kööki, sealt magamistuppa ja jälle kööki. Keeras lukust lahti korteriukse, kuid ühiskoridoris valitses lausa haudvaikus, kuigi vahel sellisel kellaajal kostub sealt uste sulgemist ja võtmete kilinat. Äkki helises telefon. „Tere hommikust vennake!“ Tervitas kaksikõde teda reipal häälel. Mark vaikis. „Uu, oled sa elus või surnud!?“ Õde naljatas, sest teisepool telefoni tervitas teda vaikus. „Seda, et ....!“ „Just seda jah! Olen juba all, oled ikka tulemas?“ Õde muutus kärsituks, sest minutid tiksusid halstamatult. „Ahjaaa, oihh, kohe olen all!“ Margile meenus alles nüüd mis kokkuleppe ta õega eelneval päeval sõlminud oli. Ta keeras ukse lukku ja lausa tormas treppidest alla. „Sauh! Tead, mul on mure!“ Kohe autoust avades hakkas ta õele oma luulusid kurtma. „Olen üks suur kõrv!“ Teatas Margot rõõmsalt, kuigi nägi venna pilgus hirmu, mida ta seal varem kohanud ei olnud. Vestelnud oma nägemustest ja kuulmistest kohmitses õde ja lausus;“Tjah, nüüd ta siis jõudis sinu manu ka. Mina olen sellega juba aastaid harjunud. Ei pööra isegi tähelepanu enam. Kummalisel kombel pole ma sulle sellest rääkinudki. Ju ma siisei pidanud vajalikuks. Minule annab ta endast ikka igakuiselt märku. Isegi põnev on, sest hommikumeiki tehes teen ka temale, võtan mõnikord endale ärkamiseks topeltaega, ja mitte ainult ärkamiseks. Ära vaata mind nii kummaliselt, ei põe meist kumbki skisofreeniat. Lihtsalt, kui sa mäletad, sündis meid kolm ja meie õde Marget lahkus üsna kohe siit ilmast, kuid vereside ei kao ka siis, kui oled ammu juba maamullaks saanud. Ära muretse, kallis vennas, surnu ei tee kunagi halba. Liiati siis veel oma lihane õde. Ei, ei!“ Margot suutis venna, keda ta kaksikvennaks nimetas, maha rahustada. Võibolla poleks tohtinud nad teineteist kaksikuteks kutsuda, sest nendega oli siiski kolmas veel ... võibolla just sellepärast annab Marget ennast neile märku, ega saa rahulikult sealpool olla. Võibolla on asi siiski veresidemes. Kõik võib olla, aga üks on kindel, diagnoosi paneb siiski meedik! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

Kirjutasin üle pika aja Nelli Teatajasse

Viimasel ajal küsitakse tihti kas ka minul on Ukrainaga mingi side või kas see teema puudutab mind. Aga keda ei puudutaks? Loomulikult puudutab. Väga! Nii ma siis tõingi lugeja ette ühe valusa loo elust enesest. Osta täna ilmunud Nelli Tetaja ja loe! 25. märts. 2022.a. Vana-Rääma

https://www.nelli.ee/meie-kodumajast-pole-isegi--rususid-jarel

Tahan koju

Tahan koju Teise kevadpäeva hommikul, kui sean samme apteeki, peatab mind tumedapäine naine, küsides kus asub maaliini bussijaam. Selge, mittekohalik, adun. Vahepeal keelab ta umbes kolmeaastast last, kes viimased lumeriismeid suhu toppima kipub. Tunnen ära keele, mida olen lapsena kuulnud, nõuka ajal, mil Eestimaad ehitasid väljamaalased, nagu nüüd kalevipojad Soomet. Nii on vist aegade algusest olnud, tõden. Näitan muudkui näpuga kesklinna suunas ja praktiseerin oma konarlikku vene keelt, mis kunagi oli ladus, aga vähese praktiseerimise pärast roostetab. Endalegi üllatuseks saan vestlusega hakkama. Temperamentne väljamaa naine, pisike viril laps kaasas vaatab mind nõutult ning otsib õigeid sõnu. Pole temagi ilmselt keeltekooli lemmik. Mõne hetke pärast avastan ennast noort peret bussijaama suunas saatmast ja me muudkui vestleme, nagu vanad tuttavad, kes üle aastate kokku said. „Oleme pärit Mariupolist, Ukraina riigist, ehk siis oleme sõjapõgenikud,“ takerdub nooremapoolse naise jutt püisaraisse. Lasen tal hingata ja ootan kannatlikult millest ta veel rääkida soovib, sest kuulaja roll on mulle kogu elu omane olnud. „Me, ma ... minu mees jäi sõtta, õigemini läks sõtta. Ta töötas enne Eestis, siin samas linnas aga ta läks kodumaa eest võitlema, „pisarad aiva segavad muljetamist. „Mina, mu poeg ja ema naasesime Eestisse ning mehe töökoht, kes mu mehe elamise eest maksab, lubas meie perel siia jääda. Lisaks on mu ema haige, me vajame rahu ja oma perega olemist. Lein ka veel kestab, sest paar päeva enne Putini süda algust matsime minu isa. Ema on sellest ajast saadik justkui poolemeelne, vahel ei tunne ära kes ta on ja kus ta on. Elab ainult rahustite najal ning hetkel jäi meie uude koju magama. Ma keerasin ukse lukku, igaks juhuks.“ Kuulan ning löristan nina, silmad veekalkvel. Ei sõanda ühtegi sõna sekka öelda või õigupoolest ei suuda, hing on hell. „Tahan koju!“ puhkeb noor naine nutma ning tema laps lausa röögib. Emban nõutult võõraid, sest sellises olukorras ei oskagi nagu muud teha. „Me soovime Tallinna sõita, sest osad sugulased on alles seal. Me tahame koos olla. Nad on nõus isegi ise Pärnus korterit üürima, sest meie suguvõsa on väga ühtehoidev ja hooliv. Vaid nii tunneme natukenegi kodusemana ennast, kui üldse nii öelda võib. Lisaks kurtsid sugulased, et nende lapsed tahetakse Tallinnas vene lastega ühte kooli panna, mitte keegi ei ole nõus. No see ei ole õige! Juba hetkeks mu sugulased kahtesesid, et siia põgenesid.“ Kuulan ja imestan, kas tõesti? Aga sekkuda ikka ei suuda. „Kas sa kujutad ette mis siis toimuma hakkaks? Õudne! Sõda siia ka vaja pole!“ nuuksub Oksana ega suuda ennast talitseda. „Tahan koju tagasi! Nii väga tahan! Õnneks oleme siiamaani igapäevaselt mehega saanud telefonitsi suhelda aga iial ei tea mida järgmine päev tuua võib, Mitte iial! Ja ma nii loodan, et see kohutav genotsiid lõppeb, et me saame koju tagasi, kuigi meie kodumajast polevat enam isegi rususid järel. Aga see ei ole takistuseks, ehitame uue ja. ..“ Märkmatult oleme jõudnud maaliini bussijaama ning minule üllatuseks vaatavad nad korra uksest sisse, sõiduplaani suunas ning juba astuvadki hoonest välja. „Jätsin meelde ja olen väga tänulik, et viitsisite meid saata. Ma tõesti tänan. Südamest.“ Selle südamliku täna nimel võtan väljamaalasi taas kallistada. See on ju nii vähene mida suudan sõjapõgenike heaks teha. Jooksen r-kioskisse ja ostan sealt Kinderi üllatusmuna ning ulatan lapsele. Nutt ja uni on nagu peoga pühitud. „Suured tänud ja kohtumiseni!“ jäävad mind koduteele saatma süsimustade silmadega nääpsukese ukrainlanna südamega lausutud sõnad ja veekalkvel silmad. Mine tea, ehk tõesti kohtume! Slava Ukraini! 21. märts. 2022.a. Vana-Rääma