Jaansoni rada 230. päev

Täna õnnestus kepikõndima minna. Ilm on ka Pärnus rahulik ja tuulevaikne. Algul läksimegi Jaansoni rajale aga sealt põikasime Raba tänavale, edasi Hariduse - Lille - Roheline - Ilvese - Tallinna mnt ja koju. Kokku tuli veidi üle 4 km. Paras ring. Ma alati mõtlen et ei peagi pikki kilomeetreid käima, kui saaks igapäevaselt 4 km kepikõndida, oleksin õnnelik, aga paraku taksistusi tuleb. Tänaseks on Germo kaelaradikuliidist tervenenud, ravisin teda omatehtud kastanitinktuuriga, masseerisin sisse. Ilma temata ma rajale ei lähe. Olen käinud mõnel korral kui ma aastate eest vahepeal öiseid rajatamisi armastasin ja ka siis kui Germo haiglas viibis, aga üldiselt käime koos ja ta on mul endiselt 24 h valvata. Mõnikord võtan isegi kulmudesse kaasa. Tegelt Bellissima karjubki mu kulmude järgi või vastupidi, peaks minema aga näis. Suht kodune aeg tulemas, võib ka lillelöömata elada ;) Aga enda korda tegemine annab palju head energiat juurde, olen kogenud. Mitte et mul sellest puudus oleks, kaugel sellest, ma ei saa millegi üle kurta. Ausalt. Kui mõni mure ongi siis ilmselt on see nii tühine, et mulle hetkel ei meenugi. Olge teie ka rõõmsad ja õnnelikud! 24. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Lavassaare ajalugu - Lavassaare

Pärnumaal, rabade ja soode keskel asub Lavassaare mägi, mis on 31 m üle merepinna. On tekkinud jää-ajal. Täna asub selle mäe (künka) otsas üks puhtamaid ja armsamaid Eestimaa aleveid - Lavassaare, mis oli kunagi 10 aastat koduks ka minule. Armsad mälestused on sealt. Nooremal pojal algas seal ka koolitee, Lavassaare algkoolis. Just sellest pisikesest armsast alevist üle 16 aasta tagasi meie perega Pärnusse elama naasesimegi. Tänud raamatu eest võlgnen kallile kooliõele Ailile, kes selle mulle kinkis. Ausalt öeldes ma ei mäleta kas olen seda enne lugenud aga lugesin huviga, eile õhtul sain loetud. Eks ma nägemise pärast ju piiran ja piinan ennast siiani lugemise suhtes. Igal õhtul tahaks raamatu kätte haarata. Antud raamat on sisukas ja huvitav, vähemalt minu jaoks. Eriti lähevad mulle korda Ülle Variku ja Liia Gentaleni artiklid, just nende inimestega olen rohkem suhelnud ja suhtlen siiani. Mõlemad on armsad hinged. Ülle on toimetanud ka ühe mu raamatu, millega olen väga rahul ning Liia on kahel korral kutsunud mind Lavassaare raamatukokku raamatuid esitlema, kus ta ise juba alates 1984. aastast töötab. Siirad tänud! 1999. aastal ilmus see raamat ning esikaanefoto on siiski Lavassaare vanast asulast, kus hetkel asub Raudteemuuseum või Muuseumraudtee, erinevatel kohtadel nimetatakse erinevalt. Seal seisab (vähemalt mõne aasta eest seisis) ka võigas vagun, mille sees inimesi Siberisse küüditati. Ühel aastal juhtusime ühel ajal Oviiride nimeliste inimestega sinna, nemad vestlesid sellest. Kui ka sina oled mingilgi määral seotud Lavassaarega siis soovitan sul seda raamatut lugeda. Aitäh! 19. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Hirmule ma piletit ei broneeri

HIRMULE MA PILETIT EI BRONEERI Karge talvehommik oli kaanetanud kogu magalarajooni hoovi. Olgugi et eelmisel hommikul oli kõikjal ümbruses alles kerge kirmetis. Eks inimene kipub ikka ütlema et talv tuli üle öö, kuigi tegelikult on meie armsal kodumaal alanud talv ka juba oktoobris. Justnimelt alanud, sest alati ei sula ka esimene lumi ära, nagu jääb ka esimene armastus hinge alles ka aastakümnete pärast, ka siis kui oled teise armastatuga elanud kasvõi pool sajandit abielu. Kaidi astus tippides üle hoovi, et jõuda autoni, mille ta oli eelõhtul sunnitud palju kaugemale parkima, sest kellegi võõra masin oli ennast uhkelt Kaidi Fiati asemele parkinud. Just masin, sest see sõiduriist meenutas veneaegset sapakat, milleks antud autot kutsuti. Mõni nimetas teda isegi kurgikäruks, mõni invataksoks, kuigi tollel ajal invatakso teenusest ei teadnud keegi midagi. Aga mine tea, ehk mõni prohvetlik inimene ju ikka eksisteeris, lihtsalt tollel ajal olid kõik vähegi uhhuumad inimesed vagusi, nad ei julgenud oma nägemustest iitsatada ka mitte, kartes rahva põlu alla sattuda. Naljakas. Kummaline. Aga nii oli. „Kurjam küll, nagu kits libedal jääl!“ Kaidi pomises endamisi, lootuses et keegi teda ei kuule, ei näe. „Õppige l täht ära! Ha-ha-ha!“ Tundmatu, massiivse alalõuaga ning tumedas rõivas ning kapuutsiga kodutu välimusega mees tegi omast arust nalja. Kaidi jaoks oli asi naljast seitsme valgusaasta kaugusel. Esiteks see solvas naist ning teiseks hirmutas võõras varahommikul Kaidit niivõrd, et ta kukkus, aga mitte libedusest. Hirm niitis naisel jalad alt. „Kas minu sugune mees võttis kohe jalust nõrgaks? Ja-jaa, eks ma oma mehisusega ole naisi nagu loogu kunagi niitnud, pole mul nüüd vanuigi ka häda kedagist!“ Mees irvitas aga millegipärast tundis Kaidi ennat ühtäkki turvaliselt, hirm oli nagu peoga pühitud. Ühest küljest arvas naine et ükski pedofiil või mõrvar ei kasutaks sõna „vanuigi.“ Kaidi jaoks on sellel sõnal veel eriline tähendus, sest tema kadunud vanataat tarvitas seda sõna igapäevaselt. Äkki tundiski Kaidi vanaisa kohalolu ja hirmud kadusid nagu nõelad heinakuhja. „Jajah,“ ukerdas Kaidi ennast püsti, rehmas käega üle põlve ja mantlisiilu, lükkas tutimütsi silmilt ning võttis uuesti suuna auto juurde, sest aeg surus peale. Tipptundide pärast oli ta ennegi tööle hilinenud. Kuigi ülemus oli selles suhtes silma kinni pigistanud, ei julgenud naine meelega ennast magama jätta, küll aga aitasid sellele kaasa temast mitteolenevad takistused. „Hüva päiva!“ Mees saatis teda ingliskeelsete sõnadega aga Kaidi pidas vaikimist õigemaks. „Hüva, hüva,“ pomises ta moka otsast lootuses, et mees ei kuule. „Ära sa ütle, ka üle lähilombi käinud! Uute kohtumisteni!“ Mees irvitas, tõstis lehvituseks käe, keeras selja ning asutas ennast minema. „Appi, mida see nüüd pidi tähendama!?“ Seda küsis Kaidi juba sõnatult. Hirm, mis talle mõne aja eest selja pööranud oli, tuli tagasi, istus naise kõrvale autosse, pani Kaidi käed ja jalad värisma. Raske oli sidurit lahutada aga sõita tuli, nüüd juba kiirust ületades. „Tere hommikust!“ Nagu tellimuse peale astus samal ajal, kui Kaidi oma jakki toolikorjule asetas, ülemus uksest sisse. „Eee, tere hommikut!“ vastas ta tudiseval häälel, nagu vanur, kellel ona mäluhäired ja suu ei leia enam õigeid sõnu üles. Kaidi värises, sest sõber hirm ei jäänud teps mitte autusse vaid tuli temaga tööle kaasa. Va paharett, säärane! „Preili Niidas, palun astuge minu kabinetist lähima kolmeteistkümne minuti jooksul läbi. Ootan teid!“ Ja ülemus sulges enda järel ukse. „Appikene, misk just kolmeteistkümne minuti jooksul? Miks mitte küõmne või viieteistkümne minuti jooksul? Jeerum, kas mind lastakse nüüd lahti? Pagan! Kas ma peaksin ülemusele sellest kodutust onklist rääkima? Aga miks ta peaks mind uskuma, mul pole ju tunnistust? Pagan, ma hakkan igast kahtlasest tüübist nüüd pilte etgema! Oehh, ma ei suuda!“ Kaidi istus maha ja hakkas südantlõhestvalt nutma, kogu ta sisikond vappus ning iga nuuksatus tõi spetsiifilise hääle esile. Lõpuks ei suutnud ta enam rahuneda. Läbi pisarate kella vaadates oli juba üksteist minutit möödas kui ta ennast kokku võttis, duširuumi nägu külma veega loputama läks ning juba sammuski ta ülemuse kabineti suunas. „Kaidi Viidas, kuna mul tuleb sõita ametialasele visiidile ja seekord suisa paariks nädalaks, usaldan teid on tööd tegema. Küll ka tasus kokkuleppele jõuame, kui te olete nõus minu äraoleku ajal mind asendama.“ See pakkumine tuli nagu välk selgest taevast sest halvasti alanud hommik tõotas naise jaoks kogu päeva ära rikkuda, aga võta näpust. Tõsi küll, väike firma, kus Kaidi töötas, oli kokkuhoidev ja sõbralik, aga iialgi poleks naine arvanud, et ülemus pakub ennast asendama just teda, naist, kes tihti tööle hilineb. Kuidas sellist saab veel usaldada? Aga näed saab. Enam ei ole nõuka aeg, kus võimupositsiooni juhtis suuremalt jaolt onupojapoliitika ja mis kõik veel. Sellist pakkumist naljalt alamal positsioonil olevale töötajale ei pakutud. Lisaks tuli paljud asjad prsiidiumis koostkõlastada või suisa koosoleku raamas, millel viibis nii mõnigi tähtsam tegelane. „Ma, ma tänan. Ma-ma vabandan tänase hilinemise pärast, seda, et ...“ otsis Kaidi õigeid sõnu. „Kuss, pole vaja. Rahune. Kõik päevad ei ole meie sõbrad, hommikud ammugi mitte. Ka mina ei armasta kuke ja koiduga ärgata aga pean. Jäta see hirm ükskord endast maha, ära kanna kogu aeg kaasas!“ Viimase lause ütles ülemus muiates. Kaidi võpatas, hetkesk arvas ta et hirm ongi nähtav tegelaskuju, kes ka praegu nahhaalselt temaga koos ülemuse kabinetti tuli ja irvitab ta üle ning istub turjal. Naine isegi vaatas õlgade poole, kartuses sugeda saada, aga viimast ta siiski ei saanud, pigem ei olnud ülemus kiitusega kitsi. „Kaidi, kui sul on mõni suurem mure või sa soovid vaba päeva siis alati küsi. Ära pelga, sul on suu olemas. Ma olen sinu tööga väga rahul, kõik on alati õigeaegselt valmis, nuriseda ei saa. Lihtsalt ava suu õigel ajal ja õiges kohas. Mina olen ka eelkõige inimene, täiesti lihast, luust ja verest indiviid, kellel on küll juhtivam positsioon, eii muud. Noh, palganumber on ka pisut suurem ja ka jalanumber,“ muidas ta viimased sõnu öeldes. Kaidile kangastus silme ette sama suure jalanumbriga ülemus kui tema jalg on ja ta hakkas naerma. „No näed, juba ongi tuju rõõmsam! Kas tegime diili ära?“ Ülemus tegi Kaidile silma. „Jaa, jah-jah, oihh, jaaa!“ Kaidi rõõmustas siiralt ning pisarad olid kerged tulema, sest ennist ta just nendega mestis oli. Talle tundus et pisarad polnud vahepeal ära käinudki, kuigi need pisarad olid juba siiski õnnepisarad ning hirm oli ka sääred teinud, ei tema mahu rõõmuga ühe katuse alla. „Räägitakse et hirmul on suured silmad, aga sinu silmad on küll nagu tõllarattad hetkel!“ Ülemus naesris ja naeratas. Kaidi sügas kukalt, läks peegli ette ja vaatas ennast. Jah, tal on suured silmad. Kas ta ise ongi üks suur hirm või, mõtiskled ta. Ja see tõllarataste teema, see viis naise tagasi lapsepõlve, aga mil vanavaar hobust rautas ja hobune teda suurte silmadega vaatas, mille peale vaar alati tõllarattaid meenutas. „Kui ma laps olin ja ükskord Riias reisil käies esmakordselt pilusilmset inimest nägin, jäin ma teda ammulisui vaatama, mõtiskledes et kuidas on nii piskeste silmadega üldse võimalik näha. Vaar, nähes mind mõtteisse vajununa, lausus; „tütreke, ära aja silmi nii suureks, muidu see pilusilmne tädi satub segadusse. Tema on tsiesest rassist ning seal maal, kus tema elab, ongi inimestel väiksed silmad.“ „Aga vaar, aga .... kas mina olen siis hirm, et mul nii suured silmad on?“ Taat muigas ega vastanud midagi. Sealt jäi see hirm, kellega väike Kaidi tutvunud oli, tema kaaslaseks. Mõnikord hirm hirmutas Kaidit ilmaasjata aga mõnikord hoidis nii mõnegi halva asja eemale. „Kõike tuleb mõõdukalt tarbida, absoluuutselt kõike. Nii ei lähe midagi raisku, ei energiat ega hinnalist väärtust. Ainult nii jõuab küllus sinuni ja ma ei pea silmas üksnes materiaalselt küllust. Sina, hea Kaidi Viidas oled teeninud ühe puhkuse firma kulul, aga ainult sina, hirmule ma piletit ei broneeri,“ muigas ülemus ning ulatas Kaidile ümbriku. 18. oktoober 2021.a. Vana-Rääma

Ingli puudutus

INGLI PUUDUTUS Kollaseid lehti üha langes, nagu päikest. Iga järgnev leheke oli suurem kui eelnev. See peeneheliline sahin, mis nähtusega kaasnes, pani unistama. Viis tagasi noorusaegadesse, ülikoolilinna Tartusse, kus just sügiseti elu keema hakkas. Eriti armas oli oktoobri keskpaik, sest kolletamispäeval meenutas lehtede sadu pisut lumetuisku, ning Toomemäe jalam oli armunud tudengeid tulvil, kes ka ise värvikad ning värvilised välja nägid. Õhk oleks justkui armunud hingedest tiine. Sügisene Tartu on nii mõnelegi pisikese provintsilinna elanikele võõras ja hämmastav, sest tartlane, kui ka üliõpilane on vabameelsem ja temperamentsem kui mõne teise maakonna elanik. Tihti on spekuleeritud et Tartu õhk ja vana hea Tartu Vaimu kohalolu muudab inimesi, kaotab kõik pinged ja pained, mis tarkuselinna jõudes inimesi painanud on. Lisaks on kohalik inimene väga intelligentne ja laia silmaringiga, mis paneb esmakülastanu kas vaikima või sõnu otsima. Jorgen, kes oli sündinud ja kasvanud kuurortlinna Haapsalu tuulte käes, tundis ennast Tartusse õppima naastes võõrkehana. Ta ei seltsinud kergesti, pigem tõmbus endasse ja tundis suisa mitme kuujagu ennast valel ajal ja vales kohas olevat. Kui ta kaalus juba ülikoolist lahkumist, see juhtus. Jõulukuu oli alles esimesi samme tegemas kui ühel kargel varahommikul, mil Jorgen Toomemäel tervisesporti harrastas, tundis ta enda õrval kedagi. See keegi oli nii füüsiliselt noormehe kõrval, et nende õlad lausa puutusid kokku. Tagasihoidlik noormees tundis ennast lausa ebamugavalt sest siiani polnud ükski tüdruk tema, nääpsukese kangete prillidega noormehe, kes ennast inteuks pardipojaks pidas, vastu huvi tundnud, või ei osanud ta ise seda näha. Nüüd äkki, kus Jorgen soovis oma jooksutrenniga rutem ühele poole saada, sest jahedus kippus läbi dresside hammustama, jooksis temaga ühes see keegi. „Hei,“ kuulis noormees juba hääli ning see veidike rahustas teda, ilmselt ei hakanud ta siiski hulluks minema. Ilmselt see keegi siiski on koos temaga. Ja sellel keegil on naisterahva hääl, lõhn, hingus. „Hei, kas te kuulete mind!?“ Alles nüüd suvatses Jorgen hoogu maha võtta ja kõrvale vaadata. Siresäane, pikk, punapäine piiga, kes peajagu Jorgenist pikemaks osutus, jäi suisa seisma. Ta hingeldas, nagu oleks elu pikima distanstsiga ühele poole saanud, toetas käed põlvedele, hingas sügavalt sisse ja välja ning alustas uuesti tutvusega. „Kirke. Minu pealkiri on Kirke. Olen Tartu Ülikooli teise kursuse tudeng ja tudeerin matemaatikat. Sina?“ Kirke hingeldas ja ootas noormehe reaktsiooni. „Jorgen. Jorgen olen. Haapsalust.“ Nii kidakeeleks ta jäigi kuid juba kahetses ka seda et oli oma päritolust rääkinud. Kunagi, kui ta vanatädil Tallinnas nädalajagu päevi külas oli ning Mustamäel lastega sõbruneda proovis, naerdi ta välja kui ütles et on Haapsalust. Üks aksendiga eesti keelt kõnelev noormees väitis et Haapsalu on pisike kole küla, kus mere ääres on kakajunnid. Kõik hakkasid naerma ja enam ei sõbrunenud keegi Jorgeniga, nii öelad on lapsed. „Tore. Mina olen Taeblast, seega elame lähestikku,“ muigas Kirke. Esimest korda kolme kuu jooksul tundis Jorgen et ta ei ole üksi, et peale tema on Tartus veel inimesi, isegi Läänemaa inimesi. Mõelda vaid! Hea tuju oli kindlustatud. Vähemalt nii ta tundis ja arvas. „Oot, aga millega sa siin Tartus tegeled? Ma eeldan et õppimisega?“ Kirke oli uudishimulik. „Ikka, jaa, millega muuga siin Tartus ikka tegeldakse,“ muutus Jorgen kohmetuks et nii lollilt vastas. Aga öeldu oli öeldud ja nüüd tuli vaid neiu reaktsiooni oodata. „Hmm, nii kidakeelne, kaval oled,“ muigas Kirke. Jorgen sügas kukalt, nagu päästaks ta sealt häid mõtteid valla. „Aga tegelt?“ „Tegelt, nooo ... ma õpin Ülikoolis matat ja esimest aastat.“ Kirke vaatas noormeest üllatunud näoga, nad õppisid ühes koolis juba 3 kuud, lisaks sama eriala aga koolimajas nad kohtunud polnud, või vähemalt Kirke ei mäleta noormeest koolist, küll aga on ta näinud Jorgenit sama hobi hommikuti harrastamas. Nendes oli mingi sarnasus. Matemaatikud ja harrastasid tervisesporti. Ei tea kas numbrite huvist või millest, igaljuhul selgus et kumbki on ainus oma kursuselt, kes hommikuid paarikilomeetrise jooksuga alustab. Ja juttu jätkus kauemaks. Nüüd soprtisid nad juba hommikuti koos, nii oli turvalisem, vähemalt neiu jaoks, kes kurtis ja kartis ebameeldivaid tegelasi, kes raja ääres pidavat teatud akti harrastama, kuigi Kikre polnud õnneks nendega kohtunud. Tõsi küll, väidetavalt nad pidavat rohkem teises linnaosas tegutsema, aga ikkagi. Jõulud hakkasid lähenema kui Jorgen tundis et ta süda lööb kordi kiiremini kui Kirke peale mõtles. Ta ostis esimest korda elus jõulukingi neiule kes talle meeldis. Esoteerikahuvilise noormehena külastas ta selleks ühte Tartu kesklinna keldripoodi, kust naasis valge unenäopüüdjaga, mida ääristasid uhked ja väekad paabulinnusuled, Jorgeni lemmikud. Tema jaoks tähendasid need surematust, lõpmatust ja just kuni surmani sooviks ta Kirkega vähemalt tuttav olla, muust ei julgenud noormees veel unistada. Ühel hommikul Kirket ei tulnud. Ei tulnud tesel ega kolmandal hommikul. Alles siis tabas Jorgen et ta polnud isegi neiu perekonnanime ega telefoninumbrit küsinud, aga rahunes peagi. Ei saa ju jäädavalt kaduda inimene kellega õpid sa ühes koolis, elad ajutiselt ühes linnas, harrastad sama tervisesporti, lisaks palju neid Kirkesid ikka samas koolis käib, küll koolihoones ikka kokku juhtume, mõtles Jorgen. Kui juba nädalajagu päevi ei olnud neiust kippu ega kõppu, hakkas Jorgeni süda valutama. Ta pani otsinguss Ülikooli õpilaste nimed ja selgus et samal kursusel õpib suisa kolm Kirket. Aga perekonnanime teadmata oli pläss edasi tegutseda. Vähemalt ise ta arvas nii, nagu kardaks et keegi hakkaks teda norima või talle näpuga näitama nagu lapsena seal, Mustamäel. Aga jõulukingitus vajas ju kinkimist ning Jorgen kujutles vaimusilmas missuguse õnneliku näoga Kirke seda vastu võtab ning uhkusega oma ühikatoa voodi peatsisse riputab. Jõulud olid pikad ja kurvad, nagu oleks Jorgen kaotanud oma parima sõbra. Tema hing oli tühi ja habras, isegi ükski ema tehtud maitsev jõuluroog ei läinud suust sisse. Alles uue aasta hommikul tõusis Jorgen rahunenuna sest oli teinud uueaasta palve, jätnud vana seljataha. Nüüd oli tal jaksu edasi minna, püüdes mitte mõelda esimesele tüdrukule elus, kes noormehe südame puperdama pani ja kadus nagu vits vette, nagu poleks teda olemas olnudki. Nagu oleks Jorgen ise legendi välja mõelnud. Kohati ta juba kahtleski endas. Kooliaasta oli alanud. Paks lumivalge vaip oli katnud kogu tarkuselinna kui Jorgen Tartusse naases. Talle vaatas ühika öökapilt vastu unenäopüüdja, mis kohe Kirke meeletesse tagasi tõi. Aga ta tundis et peab vabanema esemest, mille ta oli südametüdrukule ostnud, seda ei sobinud ju ometi kellelegi teisele kinkida. Loengud lõppesid pimedas ent Jorgen tundis et tahab minna surnuaeda jalutama. Ta oli käinud kõik Tartu surnuaiad läbi. Pauluse kalmistul oli ausammas tema hukatud vanavanaonu nimega, kes väidetavalt sõja ajal Tartu vangla hoovis hukati ning kaevu visati ning hiljem Pauluse kalmistu ühishauda maeti. Isegi mõte sellele karmile mõrvale ajas noormehe ärevaks. Ajaloost ta teadis et sõjas ei tundnud vend vendagi, sõdis ellujäämise nimel ka venna vastu ja hävitas ta. Sellel korral viisid jalad Jorgenit Raadi kalmistule. Noormees ehmatas soolasambaks, nähes värsket hauda, mille peatis oli tema südametüdruku naeratav foto. Ei teagi kui kaua ta seal haual istudes nuuksunud oli ja kui kauaks oleks jäänud, kui juhtumisi üks mööduja poleks teda sealt leidnud ning mõistusele tagasi toonud. „Seal, kus meid ei ole, on alati parem!“ Jorgen ei suutnud uskuda, et samad read ehtisid Kirke foto alumist serva, mis olid ka unenäopüüdja lindil kirjas. „Olgu muld talle kerge!“ Jorgen sidus unenäopüüdja Kirke peatsisse ja läks, loivas kesklinna ühikasse. Aga miks maeti Kirke, Taebla tüdruk, Tartusse, see küsimus jäigi vastuseta. Ju ei olegi vajka teada, mõtles noormees endamisi. Olgugi, et hingel oli väga valus ja noormees ei teadnud Kirke lahkumise põhjust, sai ta mingil määral tagasi hingerahu, mis teda pikemat aega saatis ja piinas. Kuigi Jorgenit huvitas teave, mis ta südametüdrukuga juhtus, otsustas ta selle küsimuse saata universumile, loota et sealt tuleb vastus ja kui ei tulegi, pole ka midagi katki. Ta usub et need, kes on määratud selles elus kohtuma, kohtuvad ka järgmises elus. On see nii või mitte, sellele oskab vastata vaid aeg, kui temagi. Kui kevadveed juba vaikselt nirisema hakkasid ja päev üha pikemaid mõõte võttis, tundis Jorgen jooksusporti tehas puudutust õlal, see oli sulg, mis langes ta õlale. „Kirke tuli tervitama,“ teadis ta, muigas endamisi ning lisas sammu. 15. oktoober. 2021. Vana-Rääma

Tänases Nelli Teatajas

Täna ilmunud Nelli Teatajas on küsitlus Hillar Kohvi poolt. Teemaks on valimised, mis hetkel toimuvad. Mina tegin oma valiku esimesel päeval ning E-hääletasin, sest hulluv maailm seab üha piiranguid ja me ei tea hommikuti iial mis õhtu ette tuua võib. Aga tänan kõiki, kes meile nänni tõid! Sõnum on lehes. Aitäh, Hillar! 15. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 229. päev

Taas üks päev ennast liigutatud. Kuna täna oli jälle postimajja vaja minna, võtsime ette teekonna kesklinna ja minu hämming oli suur nähes et postimaja on nüüd laupäeviti ja pühapäeviti suletud. Enne oli ikka laupäeviti ka avatud, vast kella kahe või kolmeni. Jama ... Aga sealt liikusime edasi Vallikääru suunas ehk Rüütli tänava algusesse. Peatänav oli suht inimtühi, paari tuttavat kohtasime ja siis ekskursioonigrupp liikus seal. Sügis ja vaikne Pärnu, mõnus. Ja siis suundusime Tallinna väravate vahelt Vallikääru aasale, sealt Viikingi tagant Jahisadamasse, kus käis usin paatide hooldus ning tagasi koju. Pedomeeter näitas 4,2 km, asi seegi. Mõnus on olla. Oleme terved! 9. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 228.päev

Täna on võrratu ilm, vähemalt Pärnus. Vananaistesuvi kestab. Kuna mul oli vaja taas postimajaj minna, kepikõndisime Germoga täna kesklinna piirkonnas. Õigupoolest elan ma ise ka tegelikult kesklinnas, maaliini bussijaamani on kõigest alla 1 km. Sealt kulgesime mööda Riia maanteed vana haigla juurde, ehk Sillutise tänavale, aga kuna sealt läbi ei pääsenud siis tulime veitsa tagasi, läksime mööda Laatsareti ja Tui tänavat vanale armsale munakivitänavale. Jah, Kalamehe tänaval on säilinud munakivitee. Sealt jõudsime jõe äärde ning möödusime meie kunagisest armsast kodumajast Väike-Jõe tänaval. Nostalgia. Kokku kepikõndisime 6 km. Enesetunne on mõnus, ei mingit väsimust, väga positiivne on olla. Minge õue ja liikuge, saate sama tunde osaks! Oleme terved! 8. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

Jaansoni rada 227.päev

Tulime rajalt. Tegelt plaanisime ka eile minna aga plaan läks vett vedama, nii me täna läksimegi, pimedas. Samas mõnus, sügisesed kõdulõhnad saadavad metsavahe teel aga rada on kohati langenud lehtedest libe, peab natuke ettevaatlik olema. Täna jäi meie teekond natuke lühikseseks sest metsas ootas meid auto. Jajaa. Aga 3,2 km on ka midagi, vähemalt enesetunne on hea. Ja alati peale trenni ma tunnen kuidas positiivset energait juurde tuleb. Minge ka rajale, soovitan siiralt. Ja täna lõpuks kohtrasin rajal ka naabriniast Rajat :) Aga ega me ka üldiselt armastame ikka valges liigelda, turvalisem. Mitte et ma kardaksin, mul pole hirme. Aga poolpimeda inimesena armastan trenni teha valges ja üldse armastan valgust. Pimedus on müstiline ja parim aeg teatud toiminguteks aga trenni katsume teha ikka valges. Oleme terved! 6.oktoober. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 226.päev

Täna käisime üle mitme päeva taas rajal kepikõndimas. Sellel korral liiklesime oma piirkonnas, sest naabrinaine hoiatas lausa mitmel korral et tuuline on. Tegelikult mina tuult ei karda ja see ilmastikunähtus ei ole kunagi ka mulle takistusi seadnud. Aga vahelduseks selline rada kulus ära. Alustasime teekonda Tallinna maanteelt (jooksime Simba eest ära, tahtis teine järgi tulla) , sealt keerasime Rohu tänavale, Rohust Hariduse tänavale, edasi Rohusse, üle Rääma Jaansoni rajale, kesklinna silla alt läbi Japsi poole ja koju tagasi, pedomeeter mõõtis 4,3 km. Sobis. Ma viimasel ajal arvestan et saaksin vähemalt 10000 sammu päevas täis, rajal tuli üle 8000-de. No tunnen et siis on päeva norma täis ja enesetunne parem. Lisaks olen nädalaga saanud lahti 2 üleliigsest kilogrammist. Lõpuks ometi hakkab kaal taanduma! No need 2 sügissuplust panid mu organisimi nii kenasti tööle, enam ei vaevle ma ka kõhukinnisuse käes. Plaanin veel minna millalgi, ehk juba sellel nädalal. Talvel jäätub ju meri kinni ja ehk on minu jaoks talisupelda veel vara ka. Oleme terved, olge teie ka! 4. oktoober. 2021.a. Vana-Rääma