Jaansoni rada 197.päev

Käisime üle mitme päeva taas rajal. Alustasime Tallinna maanteelt, kulgesime üle Noorte väljaku, Uus-Sauga tänavalt Jaani, sealt Railiga lobisema, edasi mööda jõeäärt ning kokku tuli kõigest 3,7 km. Täna oli meid rajal 5. Ma ei tea mis mu hüppeliigestega on, kopsumaht alles jah taastub teatud asjast aga hüppeliigesed ei lase liikuda, minu jaoks on see 3,7 km ka juba enese ületamine, kuigi paari aasta eest ei olnud 18 km kepikõndida ka mingisugune probleem. Jah, ma enne määrisin hobukastani tinktuuriga ja masseerisin. Juba 2 nädalat ei suuda ma korralikult liikuda, just hüppeliigeste pärast (see algas peale suitsust loobumist). Tekib tunne nagu tahaks kontsa alla, kõrget kontsa. Muidu on raske astuda. Loodan siiralt ei mu hüppeliigesed taastuvad ja ma suudan taas pikki kilomeetreid kepikõndida. Isegi nägu ühel pildil reedab mu olekut, pilt ju ei peta. Aga muidu on kõik kenasti, ei kurda, ei suitseta juba üle kahe nädala, kuigi möödunud öösel unes suitsetasin aga ärkasin kohe ja õnneks oli see uni :) Oleme terved! 11. mai. 2021.a. Vana-Rääma

MEENUTUSI LAPSEPÕLVEST. LINDA KAAS - Margit Peterson

Eile jõudis koju raamat "Meenutusi lapsepõlvest. Linda Kaas," mis kõneleb minu kalli Ema lapsepõlvest Koonga ja Lauaru külas. Ema sündis mul 1935. aastal ning tema lapsepõlv möödus karmil sõja ajal. Raamatus pajatab Ema selle aja elust, ilust kui ka valust. Tuli ka joosta ellujäämise nimel ning sesita püssitoru ees. Veidike on juttu ka Hirmus Antsust, kes Koonga mail, töötas, pesitses ja tegutses. Kes ajalugu tunneb, teab kellest jutt käib. Päris palju põnevat lugemist jagub sellesse õhukesse raamatusse. Eks Emal oli plaan veel juurde kirjutada aga kahjuks saatusel olid teised plaanid temaga. Aga olen üliõnnelik et selle raamatuga ühele poole sain, usun et nüüd on ka kalli Ema süda rahul. Aitäh Hea Tegu kirjastusele, kes võimaldas raamatu sünni Emadepäevaks. See ongi ülihea kingitus selleks päevaks. Aitäh, mu armas toimetaja Anneli Sihvart, kellega teeme ka juba pikki aastaid koostööd. Mina olen rahul. Ja Vallo Hallikule pirakad tänud! Veel vaid loetud arv raamatuid on mul kodus olemas. Kui soovid siis soovi ruttu. Aitäh! 7. mai. 2021.a. Vana-Rääma. Sündisin 1935. aasta 13. juulil Koonga külas Pärnumaal. Minu neiupõlvenimi oli Linda Kiisk ja mind kutsuti perekonnanime järgi Kiisuks. Hakkan ennast mäletama nelja-viieaastasest peale. Minu armas kodumaja asus maantee ääres. Mängisin lapsena koduõues, jooksin ümber maja koer Leo ja punase kassi Intsuga.

ROHELISTE SILMADEGA MEES - Margit Peterson

Vahepeal peab raamatublogi ka täiendama, olgu selle põhjuseks kasvõi omaenda raamat. Nagu ikka, loen ma ka enda raamatud valminuna läbi. Kõik tundub kuidagi teistsugune, päris. See on hea tunne. Uskumatu, leidsin isegi ühe tähevea!:) Mul on tegelikult väga head toimetajad, selle raamatu toimetas Irene Õmblus, kellega koostöö sujub meil kenasti. Olen väga rahul. Antud raamat on mu neljas novelli- ja lühijutukogumik. Pakun põnevust. Ausalt öeldes oli endalgi põnev lugeda sest osade jutukeste kirjutamist ma peaaegu ei mäletanudki, just neid nn viimase minuti jutukesi, sest teen mitme ajakirja ja ajalehega koostööd ehk olen kaasautor ning on tulnud ette just neid viimase minuti kirjutamisi, kui mõni autor pole saanud oma tööga ühele poole või on mingi teine põhjus või võimalus. Jah, need jutukesed on läbi paari viimase aasta ilmunud ajakirjades "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused," sestap jooksebki müstiline joon läbi. Mõlemad ajakirjad on selle joonega ning mina ka, sestap see koostöö on mulle sobiv. Paar raamatut on veel vaid järgi. Kui sul on huvi, võta minuga ühedust juba täna! Aitäh! Rahva Raamatu lehelt: Käesolev novelli- ja lühijutukogumik on sarja neljas raamat. See on mõtteline järg varem ilmunud kogumikele "Virtuaalmees" (Kentaur 2015), "Röntgennägemisega mees" (Kentaur 2017) ja "Mustade silmadega mees" (Hea Tegu 2020). Kõik raamatus olevad jutukesed on avaldatud ajakirjades "Müstilised lood" ning "Saatus & Saladused", mille kaasautor kirjanik pikki aastaid juba on. M. Petersoni lood on realistlikud, kuid neis ei puudu ka müstika. See on läbiv joon autori loomingus ja tema enda loomuses. Iga teos on looja nägu, kuid kindlasti leiab igaüks ka oma elust sarnaseid juhtuisi. Autorit inspireerib Eesti inimese elu, küllap sellepärast on tema lood ka lugejate seas hinnatud. 7. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 196.päev

Niikui niuhti jälle rajal kepikõndimas käidud! Täna valisime taas teise teekonna et oleks huvitavam, ei tüdineks. Kuigi see Sauga mõisa poolne piirkond meeldib mulle rohkem. Aga kepikõndisime mööda Tallinna maanteed ikka pealinna suunas ning kahe kilomeetri pärast keerasime Kuldse Kodu ette ja sealt edasi Raba tänavale, kus ma alati ennast koduselt tunnen, lapsepõlvemaa. Ja siis mööda Rääma tänavat Vana-Rääma tänavale tagasi. Kokku näitas telefoni pedomeeter 5,7 km. Piisav teekond et ennast taas hästi tunda. Ja tõsi ta on, ma ikka veel treenin talvemantlis, liiga külm kevad on. Ja endiselt teevad hüppeliigesed haiget, kannatan ära. Täna sai 9 päeva ehk siis nädal ja 2 päeva suitsetamisest loobumisest ja nüüd on juba see hetk et ma ei taha suitsu haisu tunda, kuni siiani suits lõhnas minu jaoks. Mõnus on olla. Kui maski ette suruma ei pea, on enesetunne ülihea, maskiga ma hingata ei saa, juba isegi 5 minutine kandmine ajab köhima ja matab hinge. Aga me oleme ikka terved, olge teie ka! 5. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Ajakirjad on ilmunud

Ajakirjade "Müstilised lood" ja "Saatus & Saladused" maikuu numbrid on ilmavalgust näinud. SaSasse saatsin, lisaks Julia luulele, ka ühe lühijutukese aga millegipärast ma ei näe seda ajakirjas. ML-s on avaldatud mu 2 lühijutukest. Nii nagu saatsin, nii ka on. See mulle meeldib, sest kirjutamine on siiski vaimne töö ja kui ma spetsiaalselt teatud ajalehtedele või ajakirjadele kirjutan, ootan ma ikka nende kirjatööde ilmumist ka. Aga see selleks. Kurb. Kui sinagi tunned et saaksin sinust põneva loo ajakirjale "Müstilised lood," kirjuta mulle juba täna. Aitäh!

Rada 195.päev

Ilusaid ilmasid tuleb ära kasutada. Jõudsime mõne aja eest rajalt. Ikka tasa ja targu, et üle ei pingutaks. Nii me 5,7 km täna kepikõndisimegi. Oleme rahul. No ei saa mitte jätta kiikamata Kaluriküla poole ehk siis Sauga mõisa (varemete) poole, kui juba Ülejõe linnaossa satud. See teekond sinna on nii imeline, teekonna lõpus oleks nagu lõke olnud, päike loojus. Nagu valgus tunneli lõpus. Sama nägime koju jõudes, kus allee lõpus paistab valgus ja see valgus on juhtumisi meie armas kodumajake. Jah, ma olen hoogu sattunud. Aga ma otsin asendustegevust ja just seda tegevust tihedamini harrastades hoiame mõlemad oma immuunsust tugeva ja tervena. Hommikul Urmasele naersin et ma olen nüüd kõigist kolmest pahest prii, ei tea kuhu edasi :) Ei joo, ei suitseta, ei vaata võõraid mehi. No eks mul ole mõni pahe ikka tagataskust võtta veel, aga need on minu pahed, teistega jagamisele ei kuulu. Oleme terved ja ikka õnnelikud! 2. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 194.päev

Täna sai taas rajal käidud. Mitte küll Jaansoni rajal, tegime Vana-Pärnu tiiru, vahelduseks. Ja kokku tuli 4,6 km. Eks mu hüppeliigesed teevad ikka pisut liiga,aga liikusime vaikselt ja ennegi on just liikumine neile hästi mõjunud. Täna oli kopsumaht juba parem, taastub vaikselt. Väga võhmale ei võtnud. Ootan juba mil saaks rütmi tagasi ja aktiivsemalt liikuma aga algatuseks hea seegi. Germo on ka õnnelik. Ja eriti õnnelik oli siis kui Eve juurde jõudsime ja Maris ka seal oli :) Oleme terved! 1. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 193.päev

Nonii, taas üks trenniõhtu möödas! Kepikõndisime kõigest 5 km, rohkem ei suutnud. Ma olen täna kohutavalt väsinud, kahel korral isegi pikutanud ning liigesed ja lihased valutavad. Lisaks pole mul üldse kopsumahtu. Lisaks jõe äär haiseb :) Olgu, olgu, elan kõik üle, organism ju alles puhastub sellest meeletust nikotiinikogusest ja ilmselt annab tervis veel pikalt tunda, kopsud taastuvad pikaldaselt. Kunagi kui olin umbes kuu aja eest suitsetamise maha jätnud, ehmatas tervisebussi töötaja päris ära kui mu olematu kopsumahtu näite vaatas. Praegu on sarnane aeg. Hingata on väga raske aga jah, minu maailmas on nüüd palju rohkem lõhnasid ja haisusid ka! Tahaks kohe magama minna aga ilmselt hakkan valutavatele hüppeliigestele meresoola vanni tegema. Ja eks näis mida veel, sest olen üleni jõuetu ja väga väsinud. Aga ikkagi õnnelik, unistuse täitumisega on algust tehtud ja tänaseks olen 4 päeva nikotiinitu! Olgem terved! 30. aprill. 2021. Vana-Rääma

Jaansoni rada 192.päev

Nonii, taas üks tiir tehtud! Tänane ilm lubas rajale. Ehk on selleks korraks need suuremad vihma- ja lörtsihood möödas ning lubab rajal käima hakata. Täna läbisime 6,3 km. Enesetunne on ülihea. Ei mingit väsimust ega muud muret. Veidike tuuline on jõe ääres, Germo oleks võinud ikka munamütsi veel kanda aga soovis nokakat. Mina enam mütsiga käia ei suuda aga samas kannan alles talvepalitut, külm on, väga külm kevad on. Kuid see ei takista liikumist. Oleme ikka terved! 28. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Ülejäänud fotod laen uue kuu esimesel päeval sest netilimiit on otsakorral ja ei lae fotosid ära ....

Nimede kokkukõla

Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata vanemate külmusele, kasvas tüdrukust õrn ja naiselik, armastav naine, nagu ka tema vanatädi Liisa oli. Ühel juunikuu hommikul, mil Leeno taas kohitassiga terrassile suundus, nägi ta merekaldal lonkimas ühte meest, kes loopis kive vette. See oli äratundmine. Alati siis kui ka Leenot mõni mure vaevas, läks ta kaldale ja harrastas sama tegevust, mida võõras mees. Leeno noppis maast kive, luges loitsu ja saatis iga kiviga minema mure, mis tema eluenergiat röövis. Ja alati merepiirilt naastes tundis ta ennast justkui uue inimesena, puhtana ja energilisena. See ta ka oli. Võõras mees, olles viimase kivi laintesse visanud, võttis sisse meditatsiooniasendi ning see pomin, mida ta veele või taevale lausus, kostus vaiksel ilmal Leenoni. Mitte küll sõna sõnalt aga selles oli siiski midagi, mis naise südame tugevamini verd pumpama pani. Selles oli äratundmisrõõmu ja müstikat, mis on vaieldamatu Leeno elustiil. Naine rüüpas aeglaselt kohvi ning oli mehe tegevusest lummatud. Ta sulges silmad ja kujutles ennast võõra asemele. See oli õnnis tunne. Korraga segas telefonihelin Leenot, aga ta ei tõttanud tuppa telefoni jäele, kuid avas silmad ning võpatas nii, et kohvitass kukkus kildudeks. „Vabandust, mina olen süüdi! Mul on nii häbi! Kuidas saan korvata teie rahu segamise?“ seisis ühtäkki karune mees Leeno juures terrassil ja korjas kohvitassi kilde kokku. „Ee, see, seda .. et, noh ...“ ei suutnud naine lauseid moodustada. „Lenno. Minu nimi on Lenno!“ Võõras ulatas naisele aupaklikult käe. „Mida kuradit!“ vandus naine. „Ei, Lenno olen. Ma tõesti pole kurat, kelleks te mind ekslikult peate. Ma olen pigem selline üksildane uitaja, kes armastab mereääres närve rahustamas käia. Alles hiljuti lahutasin abielu ning eile õhtul hüppasin ratta selga ja sõitsin siia. Väga vabandan et teie rahu häirin!“ Mees vabandas siiralt ja tema pruunid silmad kõnelesid valu keeles, see oli hingevalu, mida silmad varjata ei oska. Korraga kostusid maja esipoolelt autosignaalid. Eelaimdus et eksmees on kohal, ei lasknud ennast petta ega kaua oodata. Sealt ta tuli, allameetrimees Artur, suur lillesülem kollaseid roose, mis on Leeno lemmiklilled, pihus ja astus terrassi suunas. Nähes Leenot teise mehega, viskas arg mees, kes vaid naistepeal oma julgust näitas ja mitte ainult ei näidanud, vaid ka demonstreeris, lillesülemi maha ja kadus, nagu poleks teda siin olnudki. Leeno vakatas, kuigi, tundes oma eksmeest, teadis et midagi juhtuma ei hakka. Naine tundis ka sellel hetkel et pääses eksmehe ahistamise käest, et nüüd on tulnud aeg oma elu elada. Aga ta vaikis, olles mõtteisse vajunud. „Vabandust, proua ....Kuidas teie nimi kõlabki? Ma tõesti vabandan kui midagi nüüd ära rikkusin. Elasin hiljuti lahutuse üle, tulin siia ennast maandama ja ... ma tõesti ei soovi kellelgi elu murekoormat kasvatada. Siirad vabandused!“ keeras Lenno selja ja hakkas puunajale pargitud ratta poole liikuma. „Palun oodake! Leeno. Minu nimi on Leeno!“ Leeno ja Lenno hakkasid üheaegselt südamest naerma ja see naer oli nakkav. Nagu oleks kogu männimets ja meri koos nendega naernud ja naeratanud. Leeno ja Lenno elavad siiani õnnelikku abielu seal samas vanatädi pärandatud talus koos tütarde Leeni ja Lennaga. Eks armastusest sünnivad alati tütred. Eks ole nimemaagial ka selles õnnelikus abielus suur roll. 24. aprill. 2021.a. Vana-Rääma