Rada 195.päev

Ilusaid ilmasid tuleb ära kasutada. Jõudsime mõne aja eest rajalt. Ikka tasa ja targu, et üle ei pingutaks. Nii me 5,7 km täna kepikõndisimegi. Oleme rahul. No ei saa mitte jätta kiikamata Kaluriküla poole ehk siis Sauga mõisa (varemete) poole, kui juba Ülejõe linnaossa satud. See teekond sinna on nii imeline, teekonna lõpus oleks nagu lõke olnud, päike loojus. Nagu valgus tunneli lõpus. Sama nägime koju jõudes, kus allee lõpus paistab valgus ja see valgus on juhtumisi meie armas kodumajake. Jah, ma olen hoogu sattunud. Aga ma otsin asendustegevust ja just seda tegevust tihedamini harrastades hoiame mõlemad oma immuunsust tugeva ja tervena. Hommikul Urmasele naersin et ma olen nüüd kõigist kolmest pahest prii, ei tea kuhu edasi :) Ei joo, ei suitseta, ei vaata võõraid mehi. No eks mul ole mõni pahe ikka tagataskust võtta veel, aga need on minu pahed, teistega jagamisele ei kuulu. Oleme terved ja ikka õnnelikud! 2. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Rada 194.päev

Täna sai taas rajal käidud. Mitte küll Jaansoni rajal, tegime Vana-Pärnu tiiru, vahelduseks. Ja kokku tuli 4,6 km. Eks mu hüppeliigesed teevad ikka pisut liiga,aga liikusime vaikselt ja ennegi on just liikumine neile hästi mõjunud. Täna oli kopsumaht juba parem, taastub vaikselt. Väga võhmale ei võtnud. Ootan juba mil saaks rütmi tagasi ja aktiivsemalt liikuma aga algatuseks hea seegi. Germo on ka õnnelik. Ja eriti õnnelik oli siis kui Eve juurde jõudsime ja Maris ka seal oli :) Oleme terved! 1. mai. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 193.päev

Nonii, taas üks trenniõhtu möödas! Kepikõndisime kõigest 5 km, rohkem ei suutnud. Ma olen täna kohutavalt väsinud, kahel korral isegi pikutanud ning liigesed ja lihased valutavad. Lisaks pole mul üldse kopsumahtu. Lisaks jõe äär haiseb :) Olgu, olgu, elan kõik üle, organism ju alles puhastub sellest meeletust nikotiinikogusest ja ilmselt annab tervis veel pikalt tunda, kopsud taastuvad pikaldaselt. Kunagi kui olin umbes kuu aja eest suitsetamise maha jätnud, ehmatas tervisebussi töötaja päris ära kui mu olematu kopsumahtu näite vaatas. Praegu on sarnane aeg. Hingata on väga raske aga jah, minu maailmas on nüüd palju rohkem lõhnasid ja haisusid ka! Tahaks kohe magama minna aga ilmselt hakkan valutavatele hüppeliigestele meresoola vanni tegema. Ja eks näis mida veel, sest olen üleni jõuetu ja väga väsinud. Aga ikkagi õnnelik, unistuse täitumisega on algust tehtud ja tänaseks olen 4 päeva nikotiinitu! Olgem terved! 30. aprill. 2021. Vana-Rääma

Jaansoni rada 192.päev

Nonii, taas üks tiir tehtud! Tänane ilm lubas rajale. Ehk on selleks korraks need suuremad vihma- ja lörtsihood möödas ning lubab rajal käima hakata. Täna läbisime 6,3 km. Enesetunne on ülihea. Ei mingit väsimust ega muud muret. Veidike tuuline on jõe ääres, Germo oleks võinud ikka munamütsi veel kanda aga soovis nokakat. Mina enam mütsiga käia ei suuda aga samas kannan alles talvepalitut, külm on, väga külm kevad on. Kuid see ei takista liikumist. Oleme ikka terved! 28. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Ülejäänud fotod laen uue kuu esimesel päeval sest netilimiit on otsakorral ja ei lae fotosid ära ....

Nimede kokkukõla

Nimede kokkukõla Leeno istus aurava kohitassiga suvemaja terrassil ja jälgis varahommikust luikede armumängu. Põhjus, miks naine juba kevadel suvemajja naases, pole üldse proosaline. Eks see võib tunduda linnakärast vabanemisena, kuigi siiski just tänavune pandeemia sundis naist omasse mulli sukelduma. Ise armastas ta öelda ja mõelda et suvemajas tunneb ta ennast justkui vanajumala seljataga. Küllap nii ka on, sest Leeno pakkis auto pagasniku söögipoolist täis ning otsustas pikemaks ajaks suvilasse jäädagi. Seal on ju kõik eluks vajalik olemas, renoveeritud vana taluhäärber, mis suhteliselt mere kaldal asub, on ju parimaks lõõgastumise paigaks. Lisaks ei saanud säästlik naine rahanappuse järel kurta, aga töötuna suurlinnas vegeteerimine ei andnud talle ka midagi. Lisaks kiusas naist siiani poole aasta eest lahutatud abikaasa, kes oli endale juba uue pere loonud, aga tundis võimu ja haiglast vajadust ikka veel Leeno elu elada. Jah, tõsi ta on et eksabikaasale ei olnud võimatu võtta teekond ette eksnaise suvemajja, kuid Leeno lootis südamest et seda ei juhtu. Mehel ei ole õigust teha etteheiteid taluhäärberi suhtes, selle pärandas Leenole kadunud vanatädi ning naine lasi hoone renoveerida ka pärandiraha eest. Eksabikaasa kätt seal mängus ei olnud. Tema ei raatsinudki Leeno heaks midagi teha, pigem kuldas ta oma toonase armukese kulla ja karraga üle. „Oi, kuidas sooviks ise ka seda õrnust ja armastust tunda!“ möönis naine, nähes luigepaari südamekuju moodustamas. Kunagi lapsena armastas ta alati luikede armumängu vaadata, igatsedes ka seda öilist tunnet tunda, nagu iga inimene igatseb. Lisaks armastas nääpsukesest punapeast Leeno unistada ennast printsessiks, keda kannab kätel karune prints. Tõsi küll, printsi ta leidis, aga mitte just karuse. Eksabikaasaks osutus pigem lüheldane, naiselike joontega Artur, kes mitte kuidagi ei osutunud oma nime vääriliseks, sest enne noorte tutvumist kujutles Leeno et Arturid ongi suured ja karused mehed, aga pettus, kuigi saatus liitis nad kokku suisa viieteistkümneks pikaks aastaks. Piirangud, mida allameetrimees, kelleks Leeno oma toonast elukaaslast endamisi kutsus, ahistasid naist tegelikult juba suhte algusest saati. Küll ei lubanud ta Leenol minikleite kanda, küll pidas sobimatuks kontskingadega tema kõrval käimist. Jah, Leeno on ka ilma kontsadeta Arturist peajagu pikem. Tagant järgi mõõnab naine miks ta küll üldse Arturiga kokku jäi, mehega, kes teda nende pikkade kooselu aastate jooksul korudvalt pettis ning ahistas. Ju oli see vajadusest armastuse järgi, igatsedes seda õilsat ja kättesaamatuna tunduvat tunnet, mida ta kodust kunagi ei saanud. Leeno vanemad olid nagu töörobotid ning toonasele pisikesele piigale tundus et ta on nagu segavaks teguriks oma vanematele, kes pidevalt kahekesi mööda ilma reisisid ning tütrele lapsehoidja palkasid. Ja mitte kunagi ei meenutanud Leeno vanemad talle armastavat luigepaari. Mitte kunagi ei näinud piiga neid omavahel hellust ega armastust jagamas, mida ei jagatud ka oma ainsale lapsele, haprale Leenole. Puberteedieas hakkas Leeno juba kahtlema kas ta ongi oma vanemate tütar, ehk on hoopis lapsendatud, sest ta ei näe kummagi vanema moodi olevat. Aga paraku ei tarvitsegi laps nagu vanemate suust kukkunud olla, Leeno näeb välja täpselt oma vanatädi ehk isapoolse vanaema õe koopia, nii välimiselt kui ka sisemuselt. Just see vanatädi Liisa hoidis ja armastas Leenot kõige rohkem, aga ka tema ei jaganud hellust, kui jätta välja tüdruku sünnipäevad, mil tädi Liisa alati lapsele kalleid kingitusi tegi, sülle võttis ja kallistas. Vaid siis sai tüdruk kallistust tunda. Oma vanemad äratasid last sünnipäeva hommikul koogi, laulu ja põlevate küünldega, nagu möödaminnes, ei kallistusi, ei musisid. Aga vaatamata vanemate külmusele, kasvas tüdrukust õrn ja naiselik, armastav naine, nagu ka tema vanatädi Liisa oli. Ühel juunikuu hommikul, mil Leeno taas kohitassiga terrassile suundus, nägi ta merekaldal lonkimas ühte meest, kes loopis kive vette. See oli äratundmine. Alati siis kui ka Leenot mõni mure vaevas, läks ta kaldale ja harrastas sama tegevust, mida võõras mees. Leeno noppis maast kive, luges loitsu ja saatis iga kiviga minema mure, mis tema eluenergiat röövis. Ja alati merepiirilt naastes tundis ta ennast justkui uue inimesena, puhtana ja energilisena. See ta ka oli. Võõras mees, olles viimase kivi laintesse visanud, võttis sisse meditatsiooniasendi ning see pomin, mida ta veele või taevale lausus, kostus vaiksel ilmal Leenoni. Mitte küll sõna sõnalt aga selles oli siiski midagi, mis naise südame tugevamini verd pumpama pani. Selles oli äratundmisrõõmu ja müstikat, mis on vaieldamatu Leeno elustiil. Naine rüüpas aeglaselt kohvi ning oli mehe tegevusest lummatud. Ta sulges silmad ja kujutles ennast võõra asemele. See oli õnnis tunne. Korraga segas telefonihelin Leenot, aga ta ei tõttanud tuppa telefoni jäele, kuid avas silmad ning võpatas nii, et kohvitass kukkus kildudeks. „Vabandust, mina olen süüdi! Mul on nii häbi! Kuidas saan korvata teie rahu segamise?“ seisis ühtäkki karune mees Leeno juures terrassil ja korjas kohvitassi kilde kokku. „Ee, see, seda .. et, noh ...“ ei suutnud naine lauseid moodustada. „Lenno. Minu nimi on Lenno!“ Võõras ulatas naisele aupaklikult käe. „Mida kuradit!“ vandus naine. „Ei, Lenno olen. Ma tõesti pole kurat, kelleks te mind ekslikult peate. Ma olen pigem selline üksildane uitaja, kes armastab mereääres närve rahustamas käia. Alles hiljuti lahutasin abielu ning eile õhtul hüppasin ratta selga ja sõitsin siia. Väga vabandan et teie rahu häirin!“ Mees vabandas siiralt ja tema pruunid silmad kõnelesid valu keeles, see oli hingevalu, mida silmad varjata ei oska. Korraga kostusid maja esipoolelt autosignaalid. Eelaimdus et eksmees on kohal, ei lasknud ennast petta ega kaua oodata. Sealt ta tuli, allameetrimees Artur, suur lillesülem kollaseid roose, mis on Leeno lemmiklilled, pihus ja astus terrassi suunas. Nähes Leenot teise mehega, viskas arg mees, kes vaid naistepeal oma julgust näitas ja mitte ainult ei näidanud, vaid ka demonstreeris, lillesülemi maha ja kadus, nagu poleks teda siin olnudki. Leeno vakatas, kuigi, tundes oma eksmeest, teadis et midagi juhtuma ei hakka. Naine tundis ka sellel hetkel et pääses eksmehe ahistamise käest, et nüüd on tulnud aeg oma elu elada. Aga ta vaikis, olles mõtteisse vajunud. „Vabandust, proua ....Kuidas teie nimi kõlabki? Ma tõesti vabandan kui midagi nüüd ära rikkusin. Elasin hiljuti lahutuse üle, tulin siia ennast maandama ja ... ma tõesti ei soovi kellelgi elu murekoormat kasvatada. Siirad vabandused!“ keeras Lenno selja ja hakkas puunajale pargitud ratta poole liikuma. „Palun oodake! Leeno. Minu nimi on Leeno!“ Leeno ja Lenno hakkasid üheaegselt südamest naerma ja see naer oli nakkav. Nagu oleks kogu männimets ja meri koos nendega naernud ja naeratanud. Leeno ja Lenno elavad siiani õnnelikku abielu seal samas vanatädi pärandatud talus koos tütarde Leeni ja Lennaga. Eks armastusest sünnivad alati tütred. Eks ole nimemaagial ka selles õnnelikus abielus suur roll. 24. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 191.päev

Juba kohe peale hommikusööki soovis Germo rajale minna sest eilsed plaanid läksid tuule tõttu vett vedama. Aga täna on imeline päev, kevad jõudis kohale, vähemalt Pärnusse. Kuigi hommikupoole oli tuulisem, särab nüüd soe kevadpäike. Täna läbisime 6,3 km, mingit väsimust ei tunne, enesetunne on ülihea. Rada on rahvast tulvil, kuigi eelmisel aastal samal ajal ei olnud nii palju, kõik ju sunniti ka õues maski kandma ja kummikindaid ka. Lollus! Mis seal ikka, ilus algus on päevale tehtud, nüüd järgmiste toimetuste juurde. Oleme terved!Ahjaa, kui meil oli 4 km läbitud, jalutas Maarja oma Nubludega vastu aga tagasiteel ma harva midagi või kedagi jäädvustan. 17. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 190.päev

Täna jõudsime rajale. Germo on terve. Simba on terve ja mina ei kurda juba mitu aastat. 50 minutiga läbisime 5 km. Pole ju paha? Olgem ausad, tuul lükkab ja tõukab, Pärnu on tohutult tuuline aga me saime oma treeninguga hakkama ja koju jõudes olin üleni higine, pekid sulavad :) Ülihea on olla. Ausalt! Ma ei tunne isegi väsimust. Tegelikult sai meil 12. aprillil 4 aastat kepikõndimist. Mäletan päeva mil me alustasime, oli suhteliselt soe aga täna käisin alles talvepalitus rajal. Külm kevad on. Ehk lähevad ilmad peagi soojemaks, siis ei pea ennast nii sisse pakkima. Germol isegi käed külmetasid. Peab ikka hakkama vähemalt paar korda nädalas jalgu tagumiku alt välja ajama. Lisaks üleüldistele piirangutele on meie perel olnud natuke raske kevad, see on sundinud koduseinte vahele. Aga muidu ma ei kurda, kõik sujub kenasti ja oleme ikka õnnelikud. Mõni võib küsida kuidas saab praegusel ajal õnnelik olla. Vastus on üks: me ei jälgi mis meedias toimub, elame päev korraga, toimetame omi toimetamisi ja oleme ikka positiivsed. Olge teie ka! :) 15. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Lõpuks ometi jõudsid ajakirjad minuni!

Kaua oodatud kaunikesed. Tõsi ta on et täna olid lõppeks ajakirjade "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" aprillikuu numbrid mu postkastis. Aitäh kõigile, kes te mu postitusele reageerisite! Ja muidugi kirjutasin ma otse Ekspress Posti meilile ka. Mul pole aimu kuhu ja kellele mu mure jõudis, väidetavalt olla mu kirja saanud mitmed ja see olevat kuri olnud. No teebki kurjaks või kurvaks kui juba mitmendat korda on mingi jama. Jah, ma tegin isegi oma postkastist pilti et oleks näha kui nähtava kohapeal see on. Üsna tutikas ka teine, 10 kuu eest vahetasin uue vastu. Aga nüüd on õnneks probleem lahenenud. Selle kuu SaSas on Üli Tillarti luule. Aitäh! Kui ka sina soovid, et su luule ilmuks selles ajakirjas, võta minuga ühendust juba täna! Lisaks on aprillikuu "ML"-is minu lühijutuke "Võõras mees." Kui ka sina arvad et saaksin sinust põneva artikli, mis noisse ajakirjadesse sobiks, võta julgelt minuga ühendust. Jah, kes veel ei tea, ma olen juba aastaid nende ajakirjade kaasautor. Aga oleme ikka rõõmsad ja terved!

7. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 189. päev

Taas üks rajapäev seljataga. Enesetunne on hea. Selline hoog oli sees aga kutsusin ennast korrale, mul on kombeks üle pingutada. Täna käisime viiekesi rajal. 4 km kepikõndimist on hetkel piisav teekond, aga üritan nüüd tihedamini ennast liigutada, sest talvega tulnud lisakilod on vaja kõigepealt maha saada. Eile mereääres oli tuulisem, sestap toppis Germo ennast täna soojemini riidesse aga täna oli soojem ja koju jõudes oli mul isegi selg higine. Aga nagu näha olid meiega ka naabrinaine Maarja ja ta taksikoerad kaasas. Neilgi mõnus liikuda. Oleme terved! 3. aprill. 2021.a. Vana-Rääma

UMBTAEVAS - Katrin Kurmiste

Sain loetud Katrin Kurmiste kirjutatud romaani "Umbtaevas." Tuleb välja et tegu on triloogia 2. raamatuga. Ma ei ole lugenud 1. ega 3. osa. Kahjuks tänapäeval armastavad autorid triloogia osadele erinevaid pealkirju panna, see ajab segadusse, vähemalt nn koondnimi võiks üks olla. Mina isiklikult lasin oma triloogiale nn koondnime ka panna, jutt käib "Elu pärast elu" triloogiast. Ma nii soovin Kurmiste triloogia esimest ja kolmandat osa ka endale soetada, mitte laenata, sest tegu on ülihea triloogiaga, mida loeks aastate pärast uuesti. Ajalugu, just oma riigi ajalugu peaks iga eestlane tundma ja just sellest triloogiast saab lugeda meie ajaloo kohta. Tohutult põnev ja ülihästi kirjutatud raamat! Raamat kõneleb sõjaajast, kui sakslased okupeerisid Eesti ning sõjast, põgenemisest ja väga karmidest aegadest. Võta kätte ja löihtsalt loe! Üks parimaid raamatuid mida lugenud olen! 2. aprill. 2021.a. Vana-Rääma. Nüüd kopeerin ka Rahva Raamatu lehelt tutvustava teksti: „Umbtaevas” on järg Katrin Kurmiste eelmisele, 1941. aasta pöördelistest sündmustest jutustavale romaanile „Tuulekülv”. Nõukogude väed on tagasi löödud ning perekond Tapperitele näib, nagu läheks elu edasi sealt, kust see enne pooleli jäi: Endrik hakkab sõprade soovitusel juhtima maakonnavalitsuse transpordiosakonda, Maarja hoolitseb kodu eest ja perre sünnib veel kaks last. Mida aga aeg edasi, seda selgemaks Endrikule saab, kui asjatud on olnud nende ootused ja lootused – sõjataeva all pole miski kindel ja ette tuleb hulgaliselt keerulisi ja ohtlikke olukordi. Kui on juba täiesti selge, et sakslased on sõja kaotanud ning valmistuvad Eestist lahkuma, otsustavad ka Tapperid koos paljude teistega venelaste tuleku hirmus välismaale põgeneda. Keegi ei suuda aga ette ennustada, mis plaanid saatusel temaga on.