TUHAST TÕUSTES - Heli Künnapas

Öösel sain loetud Heli Künnapase raamatu "Tuhast tõustes" sarjast "Mõni õhtu romantikat." Seda raamatut ma tõesti lugesin mõni õhtu, kuigi eelnevad raamatud olen paari tunniga läbi lugenud. Miks? Pole mingit kahtlust et Heli Künnapase raamatud on haaravad ja kirjutatud lihtsas kirjas, ehk siis loetavad. Mul on peaaegu kõik ta raamatud olemas, välja arvatud "Rikaste inimeste 30 harjumust." Seda (Tuhast tõuestes) raamatut lugedes tundsin, et eelenevalt oleks pidanud just selle rikjaste harjumuste raamatu läbi lugema, siis oleks tekst vast kohale jõudnud. Praegu jäi nii mõnigi seiks sealt mulle arusaamatuks, või kaugeks. Aga luban, et loen ka rikaste harjumuste raamatut. Nagu ma mainisin, on Heli raamatud haaravad, aga see oli minu jaoks esimene raamat mille lugemisega venitasin. Miks? Minu jaoks liiga palju nn kontoriroti maailma, mis mulle üldse huvi ei paku. Või kui pakub siis vähesel määral. No lihtsalt ei huvita. Sorry mu aususe pärast. Aga ma blogingi ausalt, et mõni ei vibutaks näppu et näe, kiidab sõbranna raamatut. Kaugel sellest. Ja ega ma ju tegelikult ei laida ka, lihtsalt see raamat pole mulle ilmselt. Aga väga paljudele võib huvi pakkuda. Ja ... ma aimasin lõpu ette :) Olgu - olgu, tegelikult (kui jätta välja see kontori teema) on tegu päris hea raamatuga, aga ma siiski ootasin rohkem romantikat, mida Heli näpuotsaga andis. See on sarja 13. raamat, eelmine ehk 12. on minu vaiedamatu lemmik. Kõik raamatud ei olegi ühtemoodi, meie oleme ju ka erinevad. Kuna mulle endale meeldib arv nr 13 aga kõigile ei meeldi ning siin võib (kes taipab, kes mitte) tegu olla ka arvu(numbri)maagiaga ;) Aga igal juhul suured tänud, hea Heli, selle raamatu eest! Nii ilus on riiulis vaadata seda imelist sarja reas, sest Liis Karu (kujundaja) on sul ikka fantastiline kunstnik! Jään huviga järgmist ootama. NB! Kellel tekkis huvi siis minu käest saab ka seda raamatt osta, kiiremad saavad :) 20.märts. 2021.a. Vana-Rääma. Rahva Raamatu lehelt: Pärast mehe surma paar aastat tagasi jäi Sandra üksinda kaht last kasvatama. Töö sekretärina aitab küll igapäevaelu eest tasuda, kuid naisel tuleb pidevalt kalkuleerida, kuidas hakkama saada. Elu ei tee kergemaks teadmine, et mehe vend Karmo lõpetas pärast matuseid Sandraga suhtlemise, kuna uskus, et naine ei leinanud piisavalt. Mis juhtub siis, kui ettevõtet, kus Sandra töötab, tabab koondamiste laine? Kui keeruliseks muutuvad olud, kui samal ajal ilmub välja aastaid eemal olnud Karmo? Kas Sandra saab hakkama sellega, et taas tuhast tõusta, kui kõik tema ümber muutub üha keerulisemaks?

RABASAAR - Urve Tinnuri

Öösel kell 2.00 panin riiulisse Urve Tinnuri romaani "Rabasaar." Hea Urve saatis selle mulle juba möödunud aasta augustis, sain loetud alles kuna ma hoian ennast raamatutest eemal. Seda hoidsin justkui magustoiduks, sest teadsin et tegu on Tinnuri romaani "Õed" järjeraamatuga. Urvel on väga hea käekiri, no just selline nagu mulle sobib. Rikkalikus kirjakeeles kirja pandud romaan laotab lahti elu nõuka ajal, kus elati vaesuses ning peost suhu. Kõik need ütlemised, need tegemised, olukorrad, kõik on mullegi tuttavad. Ei pääsenud meist keegi suviste lullilöömistega, tööd tuli rügada kogu suve, lisaks aiatööpäevad. Riiete ja eluaseme remondiks ei jagunudki raha. Tolle aja noored ei virisenud ka kui neil ei olnud paremaid riideid ning kanda tuli juba vanemate õdede ja vendade poolt viledaks kulunud riideid. Ma olen lummatud sellest raamatust! Hästi suured tänudkallid, hea Urve! Rahva Raamatu lehelt: “Rabasaar” on sisuline järg romaanile “Õed” (2019), jälgides Narvast pärit õdede Reeni ja Õie käekäiku aastatel 1955 – 1960. Tasapisi taganevad meeltest sõjavintsutused ja hirm repressioonide ees, elujärg näitab paranemise märke ja inimesed julgevad tulevikule lootusrikkamalt silma vaadata. Õdede isiklik elutraagika aga jääb – mured ja ebaõnn, eksimused ja nende vääramatud tagajärjed, tunded, mis ei allu kainele mõistusele, vaid sunnivad talitama südame käsul. Kõik see võib leeveneda üksnes juhul, kui järgneb midagi ootamatut ja lõplikku... 18. märts. 2021.a. Vana-Rääma

Võõras mees

VÕÕRAS MEES Avan silmad. Päike pimestab need kohe ära, sest kevadised päikesekiired lihtsalt on nii eredad. Aga kevad on ilus, siis maailm ärkab. Lillepeenrad, mis on karmid talveolud üle elanud, muutuvad justkui iga minutiga rohelisemaks ning juba on kosta linnulaulu, nagu lapsepõlves, mil maatalus ärgates mind kuked ja kanad rõõmsa viisiga äratasid. Tõsi küll, mõnikord tuli ette ka hommikud, mil tõmbasin teki üle pea, sest uni oli ärkamiseks liiga magus. Aga just kodulinnud on maalapse äratajaks. Ühel varahommikul kui ema ja isa juba tööle läinud olid ning vennad alles magasid, hiilisin salaja varakevadisse õue. Minu arusaam toona oli ju loogiline – kui algas kevadkuu, olgu ta kasvõi külm ja talvekarge, tuli talveriided kevadriiete vastu vahetada,- talveriietega võib ju kevade taevasse tagasi hirmutada. Need sõnad oli mulle lausunud kunagi üks tädi lapsepõlvest, üks naabrimemm, kes nii talviti kui suviti ühte ja sama pearätikut kandis, mis oli kurgu alt kinni sõlmitud. Ja kui hakata meenutama, siis ma ei mäletagi teda ilma rätita. Ei tunneks vist äragi. Kuigi ise käis ta üldse aastaringselt samade riietega, võtsin mina tema sõnu tõsiselt. Õhk oli alles karge ning muru külm. Aga see mulle just meeldiski, just külm rohelus suutis minu päeva positiivseks muuta, mind korralikult üles äratada. Kui ma oma salaharrastust teostada ei saanud, olin päris mitu hommikutundi mossis ja tusane, mitte eriti sõnaaldis ja sõbralik. Ma vajasin ärkamiseks kontakti loodusega. Vajan siiani. Mõnikord ma mõtlen, et inimesed räägivad iseendale vastu, et tahavad teisi õpetada, aga omi vigu ei näe. Aga las ta olla, minul on minu elu ja sinul sinu elu. Nagunii käitun südame järgi või vaistu järgi. Ei suuda mina astuda halli massiga ühte rada. Ma lihtsalt ei mahu sinna rajale ära. Ei tahagi mahtuda. Mul on oma elu. Las ma tunduda isekas, aga nii ma tunnen ja nii on. *** Täna ilmselt juhtub midagi eriskummalist, no sisetunne kõneleb nii. Esiteks ei ärata igal hommikul mind ere päike ega linnulaul. Ei ole kõik päevad vennad, ega ööd õed, nagu ütleb ka vanasõna. Õigesti ütleb. Olgugi, et lapsena ma tahtsin, et oleks vastupidi, päevad oleks tüdrukud ja ööd oleks poisid. Aga puberteedieas hakkasin ma tunnetama, et ma olen kuuusku, et just kuul on naiselik energia ja päikesel mehelik. Tunnen seda siiani. Sellepärast kummardangi kuud ja hoian päikesega distantsi. Sain vaevu duširuumist välja astuda, kui kuulsin koputust uksele. Mu vasaku õla tagune tõmbus jahedaks ning ma haistsin meesterahva lõhna. Jah, mul on tunnetus, on taju. Ma suudan ka läbi ukse näha, tunda ja tajuda. Mõnikord olen ma mõelnud, et see pole hea, on pigem koormaks. Mõünikord ma tänan kõigevägevamat selle eest, et ta minule sellise tunnestuse andnud on. Juba avaneski uks ja ukselävel seisis võõras mees, must lakkking jalas. See jäi mulle kohe esimesena silma, sest mu kallis isa armastas kanda musta mantlit, musta kaabut ja musta lakkkinga. Ja mu kallis ema oli juba lapsepõlvest suunanud mind nägema ilu seal kus see on, mitte seal kus ma seda näha tahan. Seega lakking kõneles minuga rohkem kui sada sõna. Kõneleb siiani. Tuleb tunnistada, et ma armusin sellesse lakkinga, või selle kinga kandjasse. Igal juhul rõõmustas võõra mehe nägemine mind, keda ma esmakordselt nägin ja kes võis osutada kelleks iganes, mind väga. Siin oligi minuga ilmselgelt sõber taas mu sisetunne. Ja alles siis kohtusid me pilgud. „Tere. Vabandan, et niimoodi varahommikul võõrast uksest sisse astusin. Minu sisetunne sundis mind seda tegema. Ma kuulan alati oma sisetunnet.“ See jutt lõi mind pahviks. Hingesugulane? Huvitav mis ja miks sisetunne teda minu juurde saatis? Kas ma ise kutsusin ta oma ellu? Neid esitamata küsimusi sündis mu peas nii palju, aga ma ei suutnud suuda lahti teha. „Oi, vabandust, lubage tutvustada, mina olen Vaido. Vaido Laaneots. Ostsin siia metsaveerde hiljuti talukoha ja täna, nii imelisel kevadhommikul läks mul varakult uni ning miski sundis mind ümbrusse jalutama. Ju see mu enese sisetunne ikka on.“ Vaido ulatas aupaklikult mulle oma karuse käe ja ma olin nagu ära tehtud. Tuiutasin meest ilmselt ni lolli näoga, et ta lausa ehmatas. „Heakene küll. Vabandust, et niiviisi teid ehmatasin, olengi juba minemas,“ hakkas mees ennast ümber pöörama ja ukselinki avama. „Ooodake ... äkki tass kohvi?“ Esimesed sõnad kogelesid ennast üle mu huulte. „Minugi poolest!“ Vaido võttis lakkkingad jalast, otsis silmadega riidepuud, kuhu oma pintsak riputada, sest sellist riideeset ju ometi nagisse ei riputa. Sain ta pilgust kohe aru, tõttasin riidekapist puud otsima ning ulatasin selle Vaidole, ise endamisi kenitledes nagu noor plika. „Tänan!“ Ei olnud mees viisakussõnadega kitsi. Kus kohast küll selline sharmantne mees tuli selle peale, et metsa talu osta, mõtlesin endamisi. Mind on alati köitnud viisakad mehed, ehk vanakooli mehed, tšentelmehelikud ja aupaklikud, kes oskavad ka võõraste naise vastu armulised olla. „Ma saan ainult pätikohvi pakkuda, sest kohviaparaat otsustas eile minuga koostöö lõpetada. Kas sobib?“ „Oojaa, mina ainult pätikat armastangi. Igasugused aparaadid rikuvad kohvimaitse sootuks. Olge te tänatud, armuline proua .... mis teie nimi ongi?“ Mul läksid ilmselt kõrvalestad ka tulipunaseks selle viisakuse peale, sest just neid kehaosi võõras mees piidles. Koketeerisin ja väristasin käsi, ei suutnud rahuneda. „Eee, kas ma ennist ei tutvustanudki ennast? Vabandust ... Vaida on minu nimi.“ Mees vaatas mind üllatunud näoga ja ma tundsin ennast kohmetult. Kõigepealt tõmbasin veekeetja, kes oma tööd alles tegi, seinast, siis panin oma tassi suhkru asemel soola. Lisaks võtsin piimapaki asemel külmkapist keefiri välja. Nüüd oli ilmselt tulnud temal vaikimise tund, sest ta ei lausunud sõnagi. „Kas soovite kohvi koorega või ilma?“ küsisin. Mees hakkas pilguga mööda elamist ringi vaatama ja mind ajas see veel rohkem segadusse. „Kas sa rääkisid minuga? Või on veel kedagi kohvile oodata?“ päris ta. „Ma eelistaksin sinatada, kui me juba tuttavaks saime ja kui armulisel proaual selle vastu midagi ei ole.“ „Preili. Palun kutsuge mind preili Vaidaks, kui teile sobib.“ „Mulle sobib. Tänan sind, preili Vaida.“ Mõni minut vaikust päädis dialoogiga, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda. Vaidol ei olnud ühtäkki enam kusagile kiiret, kuigi tutvudes tahtis ta kohe ennast minema asutada. Või tegi ta seda mingil muul põhjusel. Ilmselt minu rahustuseks või ...? *** Olin 3 aastat üksik olnud. Lihtsalt ei leidnud kedagi enda kõrvale. Ilmselt olin mina liiga valiv või oli mees, kellega kohtusin, valiv. Tõsi ta on, et olin otsinud tutvusi ka mööda tutvumisportaale, aga enam ma nendesse ei uskunud. Pettusin. Enamus mehi ei ole pooltki sellised, milliseks nad ennast kuulutanud on. Vanus vanuseks, eks me kõik tahame nooremad välja näha ja olla. Aga kui mees kuulutab, et ta on puhas ja karsklane, kuid tuleb esmakohtingule juba pohmelli haisudega, ei suuda ma teda juba alguses usaldada, liiati siis kooselus. Tõsi ta on, et eesti mees vajab julgstust, aga siis rääkigu tõtt, vassimine ei vii kuhugile. Ühel päeval otsustasin ma kõike, mille endale soetasin, osta topelt, näiteks 2 küünalt, 2 peeglit, 2 seepi, 2 pastapliiatsit ja siis see maagia toimima hakkaski. On ju juba aegade algusest teada, et üksik inimene, kui ta vajab enda kõrvale teist õlga, võiks natuke enese jaoks midagi enamat ära teha, sest nii nimel kui numbrite maagial on suur jõud. Isegi ühe keefiri asemel ostsin 2 ja ühe saia asemel 2. Ise veel mõtlesin, et millal ma küll need ära süüa jõuan, aga külmkapis püsivad saiad ju kaua värsked. Igale asjale on vastus siin ilmas, nagu ka igale asjale on oma aeg määratud. Elu panebki tegelikult asjad ise paika, leiab su kõrvale teise inimese just siis, kui selleks on õige aeg. *** Nii juhtus ka Vaido ja Vaidaga, kelle puhul ona nähtaval kohal ka nimemaagia, see on ka üks põhjusi, mis nende tutvumise ajal mehe keeletuks tegi. Ära tundmine oli silmapilkne ning Vaido ja Vaida ühine liit kestab juba 20 aastat ning tänaseks on nad juba vanavaemate staatuses, õnnelikud nagu äsjaarmunud. 15. märts. 2021.a. Vana-Rääma

ARMASTUS KÕNDIS MEIST MÖÖDA - Julia Legatavitšute

Loetud sai poetess Julia Legatavitšute debüütraamat "Armastus kõndis meist mööda." Julia värsid jäid mulle silma pikkade aastate eest Poogen.ee saidil. Sealt algas ka meie suhtlemine. Mul on siiralt hea meel, et ta otsustas viimaks need raamatuks köita. Nagu eessõna autorid Urmas Lattikas ja Lauriito mainisid, on Julia luule naiselik ja õrnutsev. Minu jaoks isegi äraolev ehk eemal viibiv. Jah, Julia palus ka minul eessõna kirjutada, aga kahjuks ma ei saanud sellega hakkama, olen ilmselt liiga enesekriitiline, praegu juba suudaks. Aga seekord läks nii. Aitäh usaldamast! Kuna ma ei ole oma blogi korda saanud, ei hakka ma luulenäidet sisse trükkima (jääb pika joruna), lisan oma lemmikluuletusega foto. Aitäh, hea Julia selle elamuse eest! Jään uusi raamatuid ootama! Rahva raamatu lehelt kopeerin siia info: Julia Legatavitšute esimene luulekogu "Armastus kõndis meist mööda" on teekond läbi armastuse mitmetasandilise olemuse. Siit leiab end alasti kiskunud vastuolulisi tundeid salajastest igatsustest, laenatud õnnest, pettumustest ja lootustest. Südaöiseid sisevaatlusi. Sõnu, mis jäid ütlemata. ---------- "Nii naiselik, isiklik, eepiline, nukker, kaunis, sügav, aimamisi. Puudutas ja kõnetas mind." Urmas Lattikas ---------- "Väikeste Tüdrukute siirast ja puhast luulet on võimatu arvustada. Päevikut, millesse on peidetud varjatumad mõtted, haigetsaamised ja kuivanud pisarad, salajased unistused ja muinasjutud, ei saa ju kritiseerida? Võib olla vaid tänulik, kui tekib võimalus heita pilk sellesse võlumaailma, kus ümbritsev ilu ja valu saab läbi tundliku tõlgendaja sõnadeks. Luuleks, mille malbe erootika on kirglik, kuid leebelt endasse mähkiv, õrnusega vallutav."

Lauriito 10. märts. 2021. Vana-Rääma

Rada 187. päev

Täna on selline kummaline ilm. Hommikul sattusin kirjutamishoogu, siis hakkas lund sadama, juba vaatasin, et saan oma 5 päeva, mis lumel käimata jäi, ära teha, siis juba lumi sulas. Hakkasime ennast rajale sättima, tõusis tohutu tuul, tahtis sillal mütsi peast viia. Hakates mütsi kahe käega kinni hoidma, tahtis kõnnikepid jõkke viia. Heh! Tegelikult mulle rajud ilmad meeldivad, aga need pole kepikõndimiseks, sestap me täna vaid 2 km-ga piirdusime. Aga naha sai märjaks ja näo rõõsaks ikka. Enesetundele mõjus ka hästi. Nii ma siis koju ehteid nikerdama tulingi ja vahelduva eduga kirjutan kahte raamatut korraga ka veel. Oleme terved! 6. märts. 2021.a.Vana-Rääma

Jaansoni rada 186. päev

Täna oli patt mitte rajale minna. Juba varahommikul säras päike ja nii ta jälgis meid kogu teekonna, otseses mõttes hoidis silma peal. Armsalt müstiline, aitäh! Õhus on kevadet ja rada oli rahvast tulvil. Lisaks oli habras jää kalamehi täis, ju nautisid ka ilma. Nagu meiegi. Sellel kuul käisime kolmandat korda rajal kepikõndimas. No kibelesin juba enne, aga mu vill, mis kanna taha tekkis, paranes liiga kaua ning täna panin suvetossud jalga ja puuvillased sokid ka, jalad on terved. Läbisime 5,3 km kõigest. Pole veel õiget rütmi sees, lisaks need mõned lisakilod, mis talvega tagasi tulid, annavad tunda. Kui saan uuesti rütmi tagasi, läheb kõik kergemini. Kerge väsimus on ning isegi Germo läks just magama. Aga ilm on ilus, kisub õue. No mul jäi ju paljajalu kõndimine ka pooleli, liiga ruttu sulatasin oma jalgadega jää ära :) Tegelt 25 päeva ikka sain teha, hea seegi. Tervis on hea, see on põhiline. Olge terved! 27. veebruar. 2021. Vana-Rääma

JÕULUD PARIMA SÕBRAGA - Heli Künnapas

Mõne päeva eest tõi kirjanik Heli Künnapas mulle oma uusima raamatu "Jõulud parima sõbraga," mis on sarja "Mõni õhtu romantikat" 12. raamat. Panin selle öökapile, nagu paljud raamatud mind seal ootavad, sest ma endiselt tegelen aktiivselt mittelugemisega, ehk siis tegelikult loen harva ja seda silmade pärast. Aga päris eemale raamatutest ennast hoida pole lihtsalt võimalik. Nii ma siis eile õhtul just selle raamatu lugemise ette võtsingi, no õhuke raamat ja pikalt ju lugeda pole (nagu oleks tagasi lapseajas, mil koolis kohustuslikku kirjandust lugema pidi ja siis igatsesin, et raamat oleks õhuke). Aga tegelikult armastan ikka korralikult pakse telliskive endasse ahmida. Antud raamat on kirjanik Künnapase loomingus minu meelest kõige psühholoogilisem, lahkab suhteid ja peategelane, kolme lapse ema alles otsib ennast, sest siiani tundub talle kõik halb olevat, nagu kogu maailm kiusaks teda. Küll süüdistab ta ennast, et ei oska õigeid mehi valida, küll ei oska lapsi kasvatada ning lõpuks kohtub ühe inimesega, kes otsesõnu soovitab tal kõigepealt ennast armastama hakata, mis on loogiline ja üks edasiviivaid jõude. Kui me ennast armastada ei oska, ei oska ka teisi! Nii on kogu aeg olnud. Aitäh, hea Heli, selle sisuka raamatu eest! Kas oli ka midagi häirivat? Natuke rohkem oleks tahtnud ridadesse olustikku. Kohati ei saanud ma aru kus viibin ning olustiku kirjeldus on siin minimaalne, aga õnneks on mul fantaasiat küll ja küll. Igal juhul soovitan lugeda! Eriti neil, kes ennast otsivad ja elavad hirmude küüsis. Siirad tänud! 22. veebruar. 2021.a. Vana-Rääma. RAAMAT JÕULUD PARIMA SÕBRAGA Autor: HELI KÜNNAPAS **********LOE ARVUSTUSI (0) 6 0 Share0 Lilian on naine, kes ootab oma elus pöördepunkti, mil kõige hullem hetk mööda saaks ja kõik lõpuks lihtsamaks läheks. Igapäevane jagelemine kolme lapsega, vaidlused laste isadega, töötamine kahel töökohal ja segased tunded oma tuleviku suhtes on vaid üksikud probleemid, millega tal jõulude eelsel ajal tegeleda tuleb. Kas sellises olukorras on võimalik veeta jõulud normaalselt või isegi hästi? Kas igaühel on olemas parim sõber, kes suudaks jõulud päästa? Heli Künnapas on rohkem kui kahekümne raamatu autor. Sarja ,,Mõni õhtu romantikat" raamatud on eraldiseisvalt loetavad. ISBN 9789949746460 ILMUMISAASTA 2021 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 140 lk MÕÕT 190x130x9 (mm) KIRJASTUS HELI KIRJASTUS SARI MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT LISAMISE AEG: 08.02.2021

Veidike tervisest

Nonii, nüüd tuleb pikem blogipostitus, rohkem küll enda tarvis, aga lugeda võivad kõik, muidu ma ei blogiks avalikult. Olengi oma blogi suhteliselt unarusse jätnud, aga oma elulooraamatut tuleb ju ikka kirja panna, selleks mu blogi ongi :) Ei ole ma sellest saladust teinud, et kahe aasta eest olin ma kuu jooksul lausa 2 korda haige, pidev köha, nohu, pealavu, liigesevalu jne ... ning 2019. aasta mai kuus avastasin endal diabeedi, mis oli päris karm, olin põhimõtteliselt infarkti ja insuldi eelses seisundis, sest veresuhkur oli 20 ja kõik näidud olid halvad, väga halvad. Nii ma siis oma elu ümber korraldama hakkasingi. Algatuseks tegin menüü täitsa ümber ja panin paika söögi kellaajad, sest diabeetik peab sööma 4-5 korda päevas ja rangelt kindlatel kellaaegadel. Jätsin välja praetud toidud, või, suhkru jne ... Süsivesikuid tarbin ainult hommikjuti ja lõunasöögi ajal, siis ka arvestan. Teistel söögiaegadel ei tarbi, reeglina. Selleks ajaks kui ma diabeedi avastasin, olin kepikõndimisega suutnud 30 kg ennast kergemaks käia, aga sõin kõike, harvemini ja rohkem. Olgu mainitud, et kõik need massidieedid ei ole kasulikud, me oleme kõik erinevad ja iga inimese keha tunneb OMA TOIDU ära. Sestap eiran siin pidevalt igasuguste dieeditajate sõbrakutseid, kes üritavad mind kaasata mingitesse gruppidesse ja kalli raha eest sööma õpetada. Ütlen ausalt, see kõik on vale! Saan nüüd peapesu või mitte, eks pead ole vaja ka ju pesta :) Tegelikult sain oma näidud kontrolli alla väga ruttu. Mulle kirjutati ports tablette, millest kahest diabeediravimist sain lahti juba kahe päevaga, kolesterooli sain paika hiina punase riisi kapslitega, mida soovitas mulle hea sõber Peeter Kaljumäe. Vaid kuu aega tarbisin neid ja oligi kõk kombes. No mudugi sai määravaks ka mittepraetud toidu söömine ja muud tegurid. Aitäh, Peeter! Samal ajal kui diabeetikuks haigestusin, haigestus ma minu kilpnääre, sest diabeetikute õrnad kohad ongi kilpnääre, kõhunääre (pankreas) neerupealsed, silmad jne... Silmanägemine on mul jah halvemaks läinud, sestap ma ei saa oma lemmikharrastusele rõhku panna, ehk lugemine on jäänud harvemaks, aga õnneks on mu silmapõhjad terved. Sain, lisaks diabeedile, diagnoosiks ka: mittetoksiline hulgisõlmeline struuma, mis tähendab, et mu kilpnääre on sõlmekesi täis. Õudne, onju? Aga elu läheb edasi, tuleb ennast lihtsalt käsile võtta kui enne seda teinud ei ole. Jah, ehmatus oli, sest samal ajal, lisaks minule, olid veel 2 mu kallist inimest raskes seisus ... Tegelikult suured tänusõnad kuuluvad mu väga heale perearstile Anne Teeäärele, kes kiiresti tegutses ja mind kohe Tallinna Endokrinoloogia kliiniku endokrinoloog Verner Fogeli juurde suunas ja seal sain õige ravi peale. Diabeet ja kilpnäärme haigused kipuvad käsikäes käima, sestap ma ei mõista neid perearste, kes oma diabeetikuist patsiendte vastava ala arstile ei suuna. Ei anna saatekirja. Aga õnneks dr. Fogel võtab ka ilma saatekirjata patsiente vastu. Tegelikult suurel määral tahtsingi kirjutada siin blogipostituses just oma viimasest endokrinoloogi külastusest, mis leidis aset kahe päeva eest, 7. veebruaril. Dr. Fogel tegi mulle silmapõhjade uuringu, kilpnäärme ultraheli ja vereanalüüsid ning juba täna ta helistas ja teatas, et mu analüüsid on korras ning isegi veresuhkru keskmine näit on hea, 6.4 (olgu öeldud, et terve inimese veresuhkur võib olla kuni 6,1) Nii ma siis jätkan omas tempos, söön kindlatel kellaaegadel ja arvestan süsivesikuid. Jah, ma patustan ka, aga mitte koguaeg ja üleüldse tunnen ma ära näiteks selle kui mu veresuhkur langeb, mul hakkab lihtsalt külm. Õnneks olen tänaseks saanud veresuhkru kontrolli alla, alguses olin ikka päris hädas, sest diebeetiku veresuhkur ei tohi langeda alla 5, vastasel korral on oht kooma langeda. Minul langes vastu ööd pidevalt, tollel ajal mõõtsin ka pidevalt, nüüd väga harva, vaid siis kui sisetunne ütleb. Ka vererõhk on mul kontrolli all, lisaks diabeedile haigestusin ka hüpertooniasse ehk kõrgvererõhu tõppe ning alles neljas vererõhu ravim sobis mulle, olin nagu katsejänes :) Kuidas ma veel enda tervist hoian? Minu päev algab klaasitäie veega, siis võtan pisikese lonksu omatehtud mustapässiku tinktuuri, poole tunni pärast söön täisterast kaerahlebeputru, mille kõrvale joon tassi kohvi (suhkruasendajaga) ja söön viilu täisterasaia (muna, juust, lõhe, tomat) ja peale hommikusööki võtan veresuhkru ja vererõhu ravimid. Pudru sisse lisan marju, chia seemneid ja tseiloni kaneeli, see kaneel peal oleme iga diabeetiku päevamenüüs. Lisaks tarbin peaaegu igapäevaselt tatart või toortatart. Ma ei ole enam 2 aastat haige olnud, vaid ühel päeval käis allergiline nohu minust 3 tunniga üle, lõhkus nina ja huuled ja läks oma teed. See tekkis mul pliidipuu seest välja valgunud koi purust. Isegi olin hämmingus. Aga kindlasti on mu tervise edu pandiks ka paljajalu lumel käimine, sest talla all on ju eluliselt tähtsad punktid, külm lumi stimuleerib meie organeid, lisaks mu jalad, mis enne külma kartsid, ei külmeta enam. Muidugi on suur abi ka reikist, mida teen endale peaaegu igapäevaselt. Reiki puhastab ja tervendab meie tšakraid, kui tšakra vibratsioon või värvid (jne...) on paigast ära, olemegi negatiivsusele (kaasa arvatud haigused) vastuvõtlikud. Kui näiteks tuleme operatsioonilt, lappab meditsiin kokku meie füüsise, mitte vaimu, setap peaks reiki ja meditsiin käima käsikäes, reiki on vaimu parandamine mõnes mõttes. Kes usub, kes mitte, kes tunneb, kes mitte, individuaalne. Minu olen reikist saanud väga palju abi, igatahes! Ja no rajal kepikõndmimas käime ka Germoga, kindlasti on tervise edu pant ka liikumine, me ei saanud isklikel põhjustel liikuma kogu detsembri, sealt tuli mulle mõni lisakilo, mida nüüd maha kepikõnnin. Liikumine on väga tähtis. Aga kui tekib selline olukord nagu meil detsembris, ei tohiks unustada tervislikku toitumist ja ma rõhutan, süüa tuleb kindlatel kellaaegadel! Oehh, pikaks läks see tekst, aga kirjutasin endast välja, see oskus mul on ja ma tunnen ennast ülihästi. Olge teie ka terved!9. veebruar. 2021.a.Vana-Rääma

Jaansoni rada 185.päev

Täna käisime taas rajal kepikõndimas, oli armas. Tagasi tulles hakkas laia lund sadama, aga ilm oli soe, ilus isegi. Kepikõndisme umbes 5km, hüppasime ka postimajast läbi, sest teie, mu kallid sõbrad, ootate ju raamatuid ja ehteid. Eks ma tegin taas portsu fotojäädvustusi ka, liikusime täna teiselpool jõge ja teepeale jäid ka meie endised kodumajad, Germo jäi päris pikalt neid piiluma. Lisaks oli armas tõdeda, et Suur-Jõe ja Väike-Jõe tänava vahel asetsevas vanas merekoolis käib suurem renoveerimine, maja võtab uut ilmet. Ja kalamehi oli jõgi tulvil. Eile oli küll tunduvalt rohkem, pühapäev ju. Aga kirglike kalameeste hulgas liikus nii mõnigi eakam naine, hasart, ka ju talisport. Mis seal ikka, taas üks spordipäev möödas. Ja nüüd lisan jäädvustused ka. Olge terved! 8. veebruar 2021. Vana-Rääma

Jaansoni rada 184.päev

Täna jõudsime üle mitme kuu rajale kepikõndima. Jah, loll on see, kes vabandusi ei leia, aga kellele ma ikka vabandan, laiskusele võib siin küll veidike süüd anda, aga tegelikult on olnud takistusi mitmeid. Õnneks on Germo tervis nüüd kontrolli alla ja me saame taas liikuda. Detseber oli karm ja jaanuaris hakkas mul uus romaan jooksma, hädasti on vaja ennast liigutada, sest see istuv eluviis on kurjast. Ja eks mul oli ikka mõni kilo tagasi ka tulnud, katsun nendest taas loobuda. Ja see igapäevaselt paljajalu lumel käimine ongi mul tervise turgutamiseks, immuunsuse tugevdamiseks ja juba pärast 3 päeva käimist ei karda mu jalad enam külma, muidu kartsid jubedalt, 27 soojaga elamises 2 paari sokke jalas, see oli juba hull. Ja ma ei ole 2 aastat haige olnud! Täna kepikõndisime kõigest 4 km, aga asi seegi, praegu raske liikuda, libe ja jõe ääres on suhteliselt tuuline ka. Enesetunne on igatahes hea ja Germo ka ei kurda, nüüd panin tule ahju ja peagi asun kirjatööd tegema. Igas mõttes tegus päev. Olge teie ka terved!