Kohal lagendiku

KOHAL LAGENDIKU ... . Kohal lagendiku vihiseb tuul Sina seisad nagu vana tamm mäejalamil ... . Sul ei ole kusagile kiiret Sul on aega enesesse süüvida endaga olla nagu Temal seal üleval ... . Taevaste taga näitab Armastus Sulle oma kõige punasemat palet Ta on ristikheinalõhnaline kirsipõskne memme pai soojune Ta on universumi suurune . Aga taeva all lendab kotkas kes haarab Sind kaasa ... ning koos te lendate üle lagendiku üle igaviku vana tamm saatjaks . 14. detsember 2020.a. Vana-Rääma

Ei peaks sa iial ...

EI PEAKS SA IIAL ... . Need tuled mille universum läitis näe lõõmavad see pole meelepete ka lausut` sõnad memmekene väitis ... jah tema teadis lihtsalt saatust ette ... . Sa süüta küünal silme ette mana üks ülev hetk käed palveks ühenda ei ole ükski inimhing siis vana kui enesele elu pühendab . Et kord siis ilmaveerekese serval ei peaks sa iial pattu kahetsema ... vaid tunneksid et alati su kõrval postuumselt kasvõi ... olemas on Ema . 14. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Lumeliblikad

LUMELIBLIKAD Tähed laskuvad maale kusagil põrnitseb vaikus tal on Sinu silmad aga ta ei näe Päev ulatab ööle käed need on jahedad need kõnelevad igaviku keeles ... Aga mälestused elavad kõnnivad läbi Audru Urustesse hingavad elujanu ja armastust lahkuvad Eestimaa pinnalt et ... Täna ei ole enam miski endine ei ole tähti mida loendada ei ole silmi millesse uppuda ei ole Sind On vaid igatsus universumi suurune ja maas lebavad lumeliblikad mis ei sula ka kuumemas suvesoojuses ... /järelhüüe kallile Raini Siinmaale /7.09. 1973 - 2.11.2020/ 7.12.2020.a. Vana-Rääma

MUST LESK

Sergo ja Laivi olid suisa 20 aastat abielu elanud kui ühel kargel detsembrikuu õhtul Sergo elu õhtusse jõudis. Ega vikatimees ei küsi aega ja ruumi, tema tuleb siis kui tema tuleb, kutsumata, salamisi ja karmide kavatsustega. Nii juhtus ka selles peres. Laivile oli see teine abielu, millest ta lesestus. Tal mitte ei vedanud nende meestega. Lisaks kahele abielule, oli ta noorunkina oma esimehest peigmehest ilma jäänud, kui viimane alkoholijoobes vanale pobedale hääled sisse pani ja kümne kilomeeri kaugusele külapoodi märjukest juurde tooma kimas. Ei hoia see jumal mitte alati joodikuid! „Must lesk, must lesk!“ näitasid kurjalembelised külamutid juba siis Laivile näpuga, aga Laivi näitas välja ükskõiksust, kuigi see tiitel rõhus ta hinge väga. Isegi nii väga, et mingil eluperioodil sai ka tema alkoholiga sõbraks, kuni ühel kohalikul külapeol tutvus ta oma esimese abikaasaga, kes armastas alkoholi rohkem kui oma abikaasat või raske tööga teenitud palka. Nii ta elutuna ühel krõbedal talveõhtul maanteekraavist leitigi. Tegelikult ei mõistnud Laivi miks teda mustaks leseks kutsuti, sest tema teada kannab seda nime vaid üks mürgiämblik. Aga kui ühel päeval Laivi ema tütart külastas, noomis ema miks tütar pidevalt oma juuksed ronkmustaks võõpab, see pidavat teda süngeks ja vanemaks tegema. Kui Laivi julges oma mustaarmastusele truuks jääda ja seda ka emale öelda, sähvas viimane;“ pole kah ime, et küla sind mustaks leseks tembeldab, sa näed tõesti jube selle juuksevärviga välja!“ „Kuule sõbranna, sa võiks värve oma ellu tuua. Oled sa kuulnud midagi sellest, et pidev musta kandmine sulgeb energiad ja võib inimese haigeks teha või koguni surma ligi meelitada?“ Ka Laivi parim sõbranna uskuks märkidesse, sest tal oli nendega kogemusi. „Ah, ära sina ka ära pöörama hakka! Oled nagu mu ema, aina tänitab ja tänitab. Mina küll mingi ebausklik ei ole ja kindlasti ei mõjuta ükski riideese su eluteed, see on üks suur jama!“ Laivi kortsutas sõbranna arvamuse peale kulmu, vangutas vihast pead, lõi süsimusta tukaseitli paremale poole ja kiirustas käägist tuppa, see kõlas nagu;“ head aega, sõber!“ „Kuidas ma saaksin küll oma parimat sõbrannat aidata? Ma mõistan teda, olen samasugune, kui mõni riideese saab mulle lemmikuks, pean ma lausa teda igapäevaselt kandma, aga õnneks on mu lemmikesemete hulgas palju värve, natuke isegi liiga palju, mu mees armastab kogu aeg mulle mainida et olen edev, aga ta ei maini seda pilgates, ja ma olengi, mulle meeldib edevus, olen ju naine. Kuidas selgitada sõbrannale, et tema musta lese staatusel ja musta riietuse kandmisel on seos? Kunagi püüdsin ma päris pikka aega talle selgeks teha, et ta ei laseks oma kintsu ümber okastraadi mustriga tattood teha. No tehku oma lemmik, aga sellisel juhul peab jääma okastraadile ava sisse, see ei tohi olla ringina ümber jala, muidu taas energiad suletakse ja selline tattoo muudab saatust, ikka negatiivsuse poole. Õnneks võttis Laivi mind toona kuulda ja pisike ava ongi ta tattool. Aga ega ta eriti ei tahtnud mingeid nõuandeid kuulda, ma ähvardasin endale oma noorepõlve kallima näo turjale laste ttoveerida, kui ta selle okastraadi teha laseb. See mõjus. See mõjus nii paganama hästi, sest mu noorepõlve armastus osutus meie mõlema armastuseks, aga paraku armastas noormees vaid mind ja julges seda Laivile ka öelda. Jaagupi nime mainides keerab Laivi juba jutu mujale. Mida siis ikka teha? Kuidas sõbrannat ümber veenda?“ „Maide, sul võib õigus olla, aga ma kahtlen. See kõlab samatmoodi nagu ütlus;“mida roosam kleit-seda vanem eit!“ Kas Eneli, kes aastaid roosat kannab, on sinu arust vanaeide moodi? Minu meelest näeb ta roosas kordi noorem välja, isegi noorem kui kooliajal.“ „Laivikene, roosa on ju hea ja ilus värv, särtsakas ja ligitõmbav sooja energeetikaga värv, see ei blokeeri su energiaid, pigem vastupidi. Igal värvil siin maailmas on oma mõjud ja tagajärjed. Selle roosa värvi juurde tagasi tulles tahaks vastu küsida miks siis imikud roosat palju kannavad? Aga ma võin sellele küsimusele ka ise vastata; roosa on beebide värv ja ta kohe kindlasti ei muuda naisi vanemaks, selle väite puhul on tegu vaid kellegi vaimusünnitusega, mida küla edasi kordama hakkas.“ „No näed! Eks seda musta lese teemat kordab ka ju küla edasi. Keegi loll lausus sõnad välja ja teised kordavad nagu papagoid järgi.“ Laivi õigustas ennast. „Oehh, jah, siinkohal võib sul õigus olla, aga ma püüan ikka vihjata värvide mõjule, must ei ole hea energeetikaga värv. Kui sa mustavärvi riideid kogu aeg kannad, võiks sul vähemalt mõni värviline kasessuaar juures olla, kasvõi punased Vanahuuled ja punane ridikül. Punase ja musta kombinatsioon on ju ideaalne! Aga sina võõpad ka huuled mustaks ... küüned mustaks jne... Ühesõnaga, mul ei ole midagi musta värvi vastu, aga näen et sul ei ole elus vedanud, oled mitu kallimat matnud, kas sa vähemalt võiksid katsetada midagi muuta, no algatuseks piisaks punasest huulepulgastki. Või noh, kohe algab uus aasta, hakkask õige valget kandma?“ „Jajahh, aga kuule, ma pean nüüd oma toiminguid tegema hakkama, kell tiksub turbokiirusel,“ viskas Laivi viisakalt oma sõbranna välja. Siis kui tuhanded ilutulestikuvidinad taeva poole lendasid, istus Laivi üksinda kodus ja jälgis seda ilu aknast. Ta tuju oli morn ning ta nägi välja nagu elatanud naine, rääsunud hinge ja musta rõivaga. Korraga tõusis ta toolilt, avas vanaemast päranduseks jäänud riidekapi ja tõmbas kõik vanaema riided välja. Leotud minutite pärast võõpas ta juba huuli ning sulges enda järel koduukse. „Jaa, sisse, head uut aastat!“ Alati rõõmsameelne Maide hõikas koputuse peale sama rõõmsalt nagu ta on. Maide imestus oli ülisuur, kui ta nägi ukselävel üleni valgesse riietunud Laivit, tulipunased huuled pähe joonistatud ja vanaema kootud tulipunane õlasall õlgadel. See oli Maidele kõige armsam uusaastakin uustaastaööl. „Näe, Haapsalu Valged Daamid nagu paaris härjad landivad mehi!“ Ega külamuttide suud kinni ei pane, kui nad rääkida tahavad! 2. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Kas ma omletti saaksin?

KAS MA OMLETTI SAAKSIN? „Leen, Leen, tule nüüd, omlett jahtub ära! Kes see siis uue aasta hommikul nii kaua magab! Päike juba kõrgel!“ Laidi hüüdis uue-aasta hommikul oma pesamuna sööma. Kuigi teismeline Leen sai oma eluga ka ise hästi hakkama, kippus ema tema eest kõik ära tegema ning pahuras tujus pidevalt tütrele etteheiteid tegema. Mõnikord tundus, et ema ja tütar on oma rollid ära vahetanud, sest tihti oli just Leen see, kes Laidit rahustas ja naerma pani. Ilmselt sellepärast oli ema oma nooremasse tütresse kõige rohkem kiindunud. Lisaks sünnitas ta Leenu vanas eas, sest tõdemus kui naine sünnitab peale 36 eluaastta, kannab vett. Jah, juba Leenu vanaema armastas mainida, et ta on vanainimese laps, sellepärast ta nii andekas on, pidades ennast multitalendiks, sest tal tõesti oli paljude toimingute suhtes kuldsed käed. Vanaema Adeele tegi kõike perfektselt, kudus kihnumustris kindad ilma ühegi veata, tema joonistatud portreepildid olid nii loomulikud, nagu päris fotod, Adeele käekiri oli nii filigraanne, lausa galligraafiline, paljud ei uskunudki et see on käega kirjutaud, kuigi tollel ajal puudusid igasugused muud võimalused kirjutamiseks. Lisaks võlus memm igast pillist imelised meloodiad välja. Piisas vaid sellest kui ta oli mõnda lugu kuulnud. Täielik muusikaline kuulmine öeldakse selle peale. Lauluhääl oli tal ka nii ilmeline, milline falsett veel! Külarahvas armastas öelda, et Adeele on kaduma läinud talent, temast oleks saanud maailmakuulus ooperilaulja, aga naine ei arvanud ise sellest midagi, maailm oli ju lukus, nagu nüüdki aeg-ajalt. Ja Adeele luuletused, need olid võrratud! Oleks ta vaid tundnud mõnda kuulsamat kirjainimest, oleks ka tema luule ehk jõudnud laia maailma, sest see oli väga marieunderlik ja liidiakoidualik. Millised rütmilised sonetid, milline perfektne riim! Tuttavad ei jõudnud ära imestada kus kohast see naine need anded küll pärinud on. Selle peale armastas Adeele naljatada, et isalt, kuigi oma isa olemasolust ei teadnud ta mitte midagi. Sestap võis naise väitel tõepõhi all olla, sest, lisaks paljudele andekustele, oskas Adeele käejooni lugeda, ilma ja kohvipaksu pealt ennustada ning kätega ravida. Pole siis ime, et kurjameelsed külamutid teda posijaks või sharlataniks kutsusid. Aga Adeele lõi sellele kõigele käega, teda ei huviatanud külajutud, ta lihtsalt lasi need kõrvust mööda, säras nagu jõulupuu, punapõskne ja rõõmus, alati. "Emps, miks sa mind kiusad? Praegu on koolivaheaeg, ma tahaks kaua-kaua magada. Ja ma ei taha hommikuti süüa, mulle lihtsalt ei lähe ärgates toit sisse. Olen seda sulle sada korda öelnud. Lisaks on mul omal käed ja jalad otsas, oskan ise ka kohvi keeta, või õigemini teeb selle töö minu eest kohvimasin ära. Sa oled nagu vaenlane. Las see omlett jahtub ära, mul poogen. Vajadusel saan selle ju uunis soojaks lasta, pole probleemi. Emps....“ Leen torises läbi une, keeras teise külje ja tahtis edasi magada. „Leen, kuidas sa käitud oma emaga!?“ Theor, eakas suure õllekõhuga perepea astus naise kaitseks välja. „Kas sul häbi ei ole oma ema vaenlaseks nimetada? Plika, kurat, ma ütlen!“ Theor vangutas pead, sügas eendvat õllekõhtu, loivas külmkapi juurde, võttis sealt pudeli õlut ja hakkas seda avama. „Iss, kuidas sul ei ole häbi vara hommikul alkoholi jooma hakata!?“ Leenu uni oli nagu peoga pühitud. Kuigi ta armastas oma vanemaid väga, vihkas piiga alkoholi ja selle räiget lehka. Kuigi meenutades isaga koosveedetud lapseaegu, eriti seda kuidas Theor teda põlvedel hüpitas, tegid Leenu hingele pai, ei suutnud ta ka midagi nähvamata jätta. Ja need põlvehüpitused olid alkoholilõhnalised, sest just siis kui perepeal oli kerge vint peas, armastas ta oma võsukestega aktiivselt tegeleda. Kainena oli suurtkasvu isa koduses miljöös rohkem diivanipadja eest, ajaleht tekiks näo peal. „Plika, saa minu vanuseks ja tule mulle siis etteheiteid tegema!“ Theori suunurga tõmbusid allapoole kriipsuks ja kulm läks kipra, aga silmad olid endiselt rõõümu täis ja kerge muie ei kadunud ta huulilt ka siis, kui ta teinekord häält tõstis. Pehme loomuga mu isake, kui mitte öelda pehmo, mõtles tütar endamisi, aga selle mõtte jättis ta targu huulte taha peitu, sellel oli kuri mekk man ja isaga tütar ometi riidu minna ei soovinud, sest just isa oli see, kes pesamunale ohralt taskuraha poetas. „Olgu, olgu, ma palun vabandust. Te olete mu armsad vanemad, kumbki pole teist mu vaenlane. Vaenlane on pigem õhtu või suisa öö, nemad ei lase mul õigel ajal magamda jääda, sestap armastan hommikuid rohkem, aga ...“ „Agal on saba taga,“ sasis isa tütre pead. Uksele koputati ning Leen lausa hüppas voodist välja, süda aimas head. Tegelikult jäigi Leen vastu hommikut alles magama, õed-vennad olid juba uut-aastat vastu võtmast koju jõudnud ja põhku pugenud ning ema-isa pidusöökide ja jookidega ühele poole jõudnud ning teineteise kaisutusi nautima läinud, kui pesamuna ikka veel unetusega maadles. „No tere tulemast kadnud inimene! Tere tulemast! Head uut aastat!“ Laidi lausa säras rõõmust, kui välisukse avas. „Kas tõesti ...? Ei ole võimalik ... Kas õtse tõesti...?“ Leen püüdis mõistatada kes küll ta emale nii positiivselt mõjus ja ta tunnetus oli õige. Ukselävel seisis Leenu vanem õde Loore, kes oli üle aastate Ameerikast koju tulnud. Loore oli Leenust suisa 10 aastat vanem ning Leen ei olnudki temaga koos kasvada saanud, kui Loore ennast Ameerikasse abiellus ja sinna pikkdeks aastateks jäi. „Ma teadsin, ma tundsin, ma nägin, et sa tuled!“ Leen ei suutnud oma taaskohtumise rõõmu varjata. „Tõsi ka või, mu armas õekene?“ Loore silmad olid suured nagu tõllarattad ja ta ei jõudnud ära imestada milline armas näitsik beebi Leenust on kasvanud, lausa tema koopia. „Tavaliselt öeldakse, et ega käbi kännust kaugele ei kuku, aga mina ei ole ei käbi, ei känd, aga mu armas pisiõeke on küll koopia minust!“ Loore oli hämmingus, kuigi skype vahendusel suhtlesid nad tihti. „Mis mul siin öelda on, eks ikka seda, et see väike käbi ei ole jah kännust kaugele kukkunud, eks ikka minu vanaemast, kännumemmest, kuidas mina teda kutsusin. Kirjutab, luuletab, joonistab, laulab ja lisaks kõigele paneb veel kaarte ka!“ Laidi oli salamisi pesamuna toa okseluku august jälginud Leenu tegevust, kui teine ennast kinnise ukse taha lukustas. Millegipärast pesamuna varjas oma andeid, väites et teda ei tohi segada, tal on palju õppida, aga ta unsutas peamise, nende maja seinad ei olnud helikindlad. „Uus aasta on käes. Pandeemia taandub. Inimkond saab taas vabamalt hingata. Aasta lõpu poole saavad reisifännid taas mööda maailma ringi liikuda. Veevalaja ajastu algab jaanuari keskel, sellest rääkis meie klassijuhtaja juba siis kui ma algklassides õppisin, ma ei saanud esimese hooga arugi. Aga see arusaamatus tekitas minus huvi kõige müstilise vastu ning ma hakkasin ise tajuma ja tundma ning kõige põnevam on see, et ma sain paljudele küsimustele vastused, paljudele, millele ei anna vastuseid ka kõikvõimas guugle otsingumootor. Õde, sina tulid, et jääda, jee!“ Leen ladus oma tulevikunägemised, nagu puhtad kaadrdi lauale. „Jah, mu kallid, ma tulin, et jääda. Pagas jõuab kunagi jäerele. Kas ma omletti saaksin?“ Loore muheles ja juba napsaski tüki jahtunud omletist. 1. detsember. 2020.a. Vana-Rääma

Saatus & Saladused on ilmunud

Ajakirja "Saatus & Saladused" detsembri number on ilmunud. Sellesse numbrisse saatsin Kaisa Suija luuletused ning kirjutasin ühe lühijutu, nagu ikka. Kui ka sinul on soov, et su luuletused selles ajakirjas ilmuks, võta minuga ühendust juba täna, aitäh!

EBAÕIGLANE - Heli Künnapas

Väga raske on ennast raamatutest eemal hoida, kui virn öökapil üha kasvab ja lugemishimu on suur. Olen ennegi maininud miks ma harvemini loen, ei hakka ennast kordama. Nagu näete, sain Heli Künnapase lühiromaani, sarjast "Mõni õhtu romantikat" 11. raamatu "Ebaõigalne" loetud. Vaid 1 tund ja 40 minutit ning terve lühiromaanipikkune seiklus saigi läbi. Nii ruttu! Mul on kõik selle sarja raamatud kodus olemas ja loetud, jee! Antud raamat on tõesti täis romantikat, nagu raamatusarja koondpealkiri lubab. Ladus lugemine, haarav ja kuidagi tuttav. Ilmselt on tuttav (ja mitte ainult tuttav) kohake, mis kirjanik Künnapast inspireeris. Ma isegi mäletan kuidas ta pani sotsiaalmeediasse pildi sellest saarest ja vihje ka. :) Olen ise ka sellel saarel korduvalt viibinud ja shoki saanud. Pigem on olnud nii, et saare põliselanikud ei karda hunti ega tonti, sõidavad sõidukõlbmatute autodega vapralt ja joogisena ringi. Ühel korral, kui üks kohalik meile küüti pakkus, pidime auto põhjast läbi kukkuma ja teisel korral oli asi kordi hullem. Auto roolis kupatav kohalik jorss, kes taas küüti pakkus, olles ebakaine, kimas nii, et .... isegi kirjutada on jube, ühesõnaga ajas kassi taga ja ajas selle kassi ka alla, sõitis surnuks, kuulsin kuidas õnnetu looma laip auto põhjaalt läbi käis....ja tegu oli veel ta enda kassiga. Ausalt öeldes peale seda intsidenti pole mina enam sinna saarele oma jalga tõstnud, sain tõsti shoki. Miks ma sellest kõigest siin arvutuses kirjutan? Eks ikka natuke teemakohaselt, kuigi kirjanik Künnapase lühiromaanis "Ebaõiglane" on kurikuulsaks loomatapjaks turist. See lihtsalt meenutas mulle seiklusi sellel saarel ja ...Aga saar on armas ja seal on ka armsaid inimesi küll! Raamat ise meeldib mulle väga, hästi arendav ja suisa psühholoogiline, elutark. On romantikat, on valu, on armastust, seiklust, selline ja eluline naistekas, nagu selle sarja raamatud ongi. Mina nautisin, olen ju ka naine. Soovitan lugeda! Aitäh, kallis Heli! RAAMAT EBAÕIGLANE Autor: HELI KÜNNAPAS **********LOE ARVUSTUSI (0) 3 1 Share0 Reelika on kolmekümnendates aastates edukas ärinaine, kel töötamine tuleb kindlasti paremini välja kui puhkamine. Pool aastat pärast lahutust koos nelja-aastase tütrega sõbranna juures rannakülas suvitamine on keeruline, sest kisub lahti vanad haavad ja sunnib mõtlema sellele, millega ta elus pole hakkama saanud. Keerulisi olukordi tekitab ka naabruses elav Paavo, kel tundub olevat negatiivseid kommentaare kõige kohta. Õige pea on kõigile selge, et Reelika ja Paavo kohtudes lendab alati sädemeid. Minevik jõuab järgi aga nii Reelikale kui Paavole. Milliseid sündmusi see kaasa toob, seda saad juba varsti lugeda romantilisest lühiromaanist “Ebaõiglane”. ISBN 9789949746439 ILMUMISAASTA 2020 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 130 lk MÕÕT 190x130x8 (mm) KIRJASTUS HELI KIRJASTUS SARI MÕNI ÕHTU ROMANTIKAT LISAMISE AEG: 27.10.2020 15.99 € LISA LISA 1 OSTA KAUPLUSES: 15.99 € PÜSIKLIENDILE: 15.19 € LIITU VÕI LOGI SISSE KAUP KÄTTE: REEDE 20.11 18. november. 2020.a. Vana-Rääma

Jaansoni rada 183.päev

Täna käisime üle pika aja rajal kepikõndimas. Ma ei hakka üldse vabandama, et mul on nii palju tegemist või midagi, et liig vara läheb pimedaks, et ... eks ikka laiskus on ka mind üles leidnud. 2 kg on püsima jäänud, annab kohe tunda, kuigi 1 kg kõigub pidevalt. Võtsime ennast kätte, mõlemad. Kui ma kesklinna silla juures Meerit nägin ja mainisin, et üle 4 km me ei kepikõnni, ei tohi liiga palju korraga, kui paus on olnud mõne kuu pikkune, aga murdsin oma sõnu, 4 tundus liiga vähe, nii läbisimegi 6,3 km. Mis seal ikka, enesetunne on hea, ei valuta kusagilt. Mingi tunnike peale rajalt naasmist olid hüppeliigesed pisut kanged aga enam ei. Enesetunne on ülihea. Laias laastus võiks igal nädalal kasvõi ühel päeval rajale jõuda, ideaalis 2, aga ma ei luba midfagi, ei valeta, eelkõige, endale, ja Germole. Lähme siis kui tunne tuleb. Hakkan vist vaikselt uue režiimiga harjuma, selles mõttes, et ma olen see inimene kellele see kella keeramine üldse ei sobi, lööb mu ajataju ikka sajaga sassi. Ehk lõppeb see uuest aastast! Kuna otse blogides jääb kogu test pika sõnade jadana, kirjutan hetkel faili ja siis kopeerin, näis kas asjast on abi. Ühte seenekest nägin ka, oleks saanud värsket seenepraadi aga jätsin ta seemneks metsa. Minge seenele, kellel soov! Olge terved! 11. november. 2020.a. Vana-Rääma

LUULETAJA - Margit Peterson

Kõigepealt vabandan, et tekst kõik ühes jorus jookseb, ma ei oska midagi ette võtta blogiga, ühestki juhenduset ega õpetusest pole abi aga blogida tahaks ... Neil päevil ilmus mu kümnes luuleraamat "Luuletaja," mille ma nüüd paberkandjalt ka läbi lugesin, nagu alati. Siirad tänud toimetaja Irene Õmblusele, kõik on hästi. Ütlen ausalt, mulle väga meeldib Irenega koostööd teha ja kõik minu raamatud, mille just tema on toimetanud, on 100% veavabad. Lisaks aksepteerib toimetaja Irene, kui ma mõnda sõna või lauset muuta ei taha, sest luules on lubatud nii mõndagi "kiiksu" teha. Irene ei hakka kunagi omavoliliselt mu teksta muutma ega ümber tegema. Aitäh sulle, hea hing! Tõsi on see, et ma püüan ennast juba pikemat aega raamatute lugemisest eemal hoida, aga ega eriti ei taha õnnestuda. Kibelen ja ikka tasapisi loen. Põhjuseks on mu silmad, nägemine .... Diabeediga on see väga viletsaks läinud, sestap teen pause. Ja kahju on ka sellest, et kirjutamine ei edene eriti, diabeet on kärpinud mu keskendumisvõimet, aga iga asi omal ajal ja vähemalt ühe romaani tahan aastal 2021 ära kaanetada. Nagu ma "Luuletaja" tutvustuses mainisin, olen ma läinud oma loomingu suhtes enesekriitilisemaks, mis on vast hea. Ja ilmselt on aastad mind muutnud ka kannatlikumaks. Mul pole mitte kusagile kiiret, oskan puhata ja mängida :) Mulle endale meeldib kõigist mu kümnest luuleraamatust just "Luuletaja" kõige rohkem, siin kajatan ma erinevaid luuležanre (nagu alati) ning teemad ulatuvad ka äärest äärde, on lembelüürikat, haikusid, tankasid, sonette, regivärsse, riimiluulet, vabavärssi, proosaluulet jne ... Minu jaoks on igavad luuleramatud, mis koosnevad ainult ühes žanris kirjutatud luuletustest. Kui oled luulehuviline, võiks katsetda erinevaid žanre. Nii sünnivad ka minu luuletused, milles on julgeid väljaütlemisi (ei ole kindlasti lasteluule raamat!) romantikat, valu, sündi, surma, armastust, kirge, erootikat jne ... Ka selles raamatus. "Luuletajas" on mitu mäletus ja pühendusluuletust mu kallile Emale, varalahkunud naabripoiss Alar Paarasmaale, Kristinale, Maikile, Jaakkole, ühele armsale inimesele, kes on mu väga paljude luuletuste muusaks ning elul enesele. Ja järjekorra valin ka alati ise, seega sünnib raamat just selline nagu mulle meeldib. Ja tänu Hea Tegu kirjastusele saab see ka nii sündida. Koostöö selle kirjastusega mulle sobib. Aitäh! Muide, nimiluuletus LUULETAJA on üks lustakamaid luuletusi selles raamatus. RAAMAT LUULETAJA Autor: MARGIT PETERSON **********LOE ARVUSTUSI (0) 73 0 Share0 Luule ei ole ainult mesimagus sõnademäng. See on emotsioon, mis tuleb luuletaja südamest ja väljendab antud hetke hingeseisundit. Sinu jaoks, armas lugeja, on minu kümnendas luuleraamatus julgeid väljaütlemisi, romantikat, maailmavalu, leina, armastust, igatsust, minevikunostalgiat, tulevikuhirmu, lapsepõlvemälestusi ja palju muudki. Minu luule küpseb iga aastaga ja ma muutun oma sõnade suhtes üha kriitilisemaks. Elugi on samasugune, ei saa läbi tõusude ja mõõnadeta. Selle raamatu pühendan oma armsale Emale, ja ka Sulle, mu kallis lugeja. ISBN 9789949685592 ILMUMISAASTA 2020 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 128 lk MÕÕT 210x148x (mm) KIRJASTUS HEA TEGU LISAMISE AEG: 14.10.2020 11.99 € VARSTI MÜÜGIL LIITU VÕI LOGI SISSE NB! Otse minu käest saad ka seda raamatut osta, hind 10.- ja postiga saates 13.- Mõnusat luulenautimist! 8. november. 2020.a. Vana-Rääma

Ühe kodu puhastamise lugu

Hingedeaeg on sobivam aeg kodu energeetika puhastamiseks. Üks kodu sai taas puhtaks! Üldiselt puhastan ma tuttavate koduenergeetikat, sestap ärge mulle oma tuttavaid ette söötma hakake. Ja väga tihti ma seda tööd ka ei tee. Head tuttavad ja sõbrad eelkõige. Ja paluks mitte jagada seda blogipostitust! Aitäh!

1. november. 2020.a. Vana-Rääma