Jaansoni rada 183.päev

Täna käisime üle pika aja rajal kepikõndimas. Ma ei hakka üldse vabandama, et mul on nii palju tegemist või midagi, et liig vara läheb pimedaks, et ... eks ikka laiskus on ka mind üles leidnud. 2 kg on püsima jäänud, annab kohe tunda, kuigi 1 kg kõigub pidevalt. Võtsime ennast kätte, mõlemad. Kui ma kesklinna silla juures Meerit nägin ja mainisin, et üle 4 km me ei kepikõnni, ei tohi liiga palju korraga, kui paus on olnud mõne kuu pikkune, aga murdsin oma sõnu, 4 tundus liiga vähe, nii läbisimegi 6,3 km. Mis seal ikka, enesetunne on hea, ei valuta kusagilt. Mingi tunnike peale rajalt naasmist olid hüppeliigesed pisut kanged aga enam ei. Enesetunne on ülihea. Laias laastus võiks igal nädalal kasvõi ühel päeval rajale jõuda, ideaalis 2, aga ma ei luba midfagi, ei valeta, eelkõige, endale, ja Germole. Lähme siis kui tunne tuleb. Hakkan vist vaikselt uue režiimiga harjuma, selles mõttes, et ma olen see inimene kellele see kella keeramine üldse ei sobi, lööb mu ajataju ikka sajaga sassi. Ehk lõppeb see uuest aastast! Kuna otse blogides jääb kogu test pika sõnade jadana, kirjutan hetkel faili ja siis kopeerin, näis kas asjast on abi. Ühte seenekest nägin ka, oleks saanud värsket seenepraadi aga jätsin ta seemneks metsa. Minge seenele, kellel soov! Olge terved! 11. november. 2020.a. Vana-Rääma

LUULETAJA - Margit Peterson

Kõigepealt vabandan, et tekst kõik ühes jorus jookseb, ma ei oska midagi ette võtta blogiga, ühestki juhenduset ega õpetusest pole abi aga blogida tahaks ... Neil päevil ilmus mu kümnes luuleraamat "Luuletaja," mille ma nüüd paberkandjalt ka läbi lugesin, nagu alati. Siirad tänud toimetaja Irene Õmblusele, kõik on hästi. Ütlen ausalt, mulle väga meeldib Irenega koostööd teha ja kõik minu raamatud, mille just tema on toimetanud, on 100% veavabad. Lisaks aksepteerib toimetaja Irene, kui ma mõnda sõna või lauset muuta ei taha, sest luules on lubatud nii mõndagi "kiiksu" teha. Irene ei hakka kunagi omavoliliselt mu teksta muutma ega ümber tegema. Aitäh sulle, hea hing! Tõsi on see, et ma püüan ennast juba pikemat aega raamatute lugemisest eemal hoida, aga ega eriti ei taha õnnestuda. Kibelen ja ikka tasapisi loen. Põhjuseks on mu silmad, nägemine .... Diabeediga on see väga viletsaks läinud, sestap teen pause. Ja kahju on ka sellest, et kirjutamine ei edene eriti, diabeet on kärpinud mu keskendumisvõimet, aga iga asi omal ajal ja vähemalt ühe romaani tahan aastal 2021 ära kaanetada. Nagu ma "Luuletaja" tutvustuses mainisin, olen ma läinud oma loomingu suhtes enesekriitilisemaks, mis on vast hea. Ja ilmselt on aastad mind muutnud ka kannatlikumaks. Mul pole mitte kusagile kiiret, oskan puhata ja mängida :) Mulle endale meeldib kõigist mu kümnest luuleraamatust just "Luuletaja" kõige rohkem, siin kajatan ma erinevaid luuležanre (nagu alati) ning teemad ulatuvad ka äärest äärde, on lembelüürikat, haikusid, tankasid, sonette, regivärsse, riimiluulet, vabavärssi, proosaluulet jne ... Minu jaoks on igavad luuleramatud, mis koosnevad ainult ühes žanris kirjutatud luuletustest. Kui oled luulehuviline, võiks katsetda erinevaid žanre. Nii sünnivad ka minu luuletused, milles on julgeid väljaütlemisi (ei ole kindlasti lasteluule raamat!) romantikat, valu, sündi, surma, armastust, kirge, erootikat jne ... Ka selles raamatus. "Luuletajas" on mitu mäletus ja pühendusluuletust mu kallile Emale, varalahkunud naabripoiss Alar Paarasmaale, Kristinale, Maikile, Jaakkole, ühele armsale inimesele, kes on mu väga paljude luuletuste muusaks ning elul enesele. Ja järjekorra valin ka alati ise, seega sünnib raamat just selline nagu mulle meeldib. Ja tänu Hea Tegu kirjastusele saab see ka nii sündida. Koostöö selle kirjastusega mulle sobib. Aitäh! Muide, nimiluuletus LUULETAJA on üks lustakamaid luuletusi selles raamatus. RAAMAT LUULETAJA Autor: MARGIT PETERSON **********LOE ARVUSTUSI (0) 73 0 Share0 Luule ei ole ainult mesimagus sõnademäng. See on emotsioon, mis tuleb luuletaja südamest ja väljendab antud hetke hingeseisundit. Sinu jaoks, armas lugeja, on minu kümnendas luuleraamatus julgeid väljaütlemisi, romantikat, maailmavalu, leina, armastust, igatsust, minevikunostalgiat, tulevikuhirmu, lapsepõlvemälestusi ja palju muudki. Minu luule küpseb iga aastaga ja ma muutun oma sõnade suhtes üha kriitilisemaks. Elugi on samasugune, ei saa läbi tõusude ja mõõnadeta. Selle raamatu pühendan oma armsale Emale, ja ka Sulle, mu kallis lugeja. ISBN 9789949685592 ILMUMISAASTA 2020 KEEL eestikeelne FORMAAT Pehmekaaneline LEHEKÜLGI 128 lk MÕÕT 210x148x (mm) KIRJASTUS HEA TEGU LISAMISE AEG: 14.10.2020 11.99 € VARSTI MÜÜGIL LIITU VÕI LOGI SISSE NB! Otse minu käest saad ka seda raamatut osta, hind 10.- ja postiga saates 13.- Mõnusat luulenautimist! 8. november. 2020.a. Vana-Rääma

Ühe kodu puhastamise lugu

Hingedeaeg on sobivam aeg kodu energeetika puhastamiseks. Üks kodu sai taas puhtaks! Üldiselt puhastan ma tuttavate koduenergeetikat, sestap ärge mulle oma tuttavaid ette söötma hakake. Ja väga tihti ma seda tööd ka ei tee. Head tuttavad ja sõbrad eelkõige. Ja paluks mitte jagada seda blogipostitust! Aitäh!

1. november. 2020.a. Vana-Rääma

Ootus

OOTUS Sügis oli rebinud juba puud alasti ning iga põõsas aias tundus elutu ja nukker, kui Reet viimaseid leheriismeid kokku riisus. Kõdulõhnad tungisid ninasõõrmeisse nagu lapsepõlves, kui ema oma võsukesi tööd tegema õpetas. Kes meist ei mäletaks end mossitamas ja oma trotslikku pilku, kui nukkudega mängimine jäi pooleli ja ema meid aeda tööle kamandas. Just kamandas. Vanemate sõna tuleb kuulata, see näitab austust oma perekonna vastu. Olgugi, et toona oli elu kaugel mugavustest, jääkülma vett tuli ämbriga kaevust tuua. Kui juhtusid nende toimingutega hiljaks jääma, pidid ennast ka külmas vees pesema, sest ega siis päevläbi puupliiti ei köetud. Sauna köeti reeglina vaid laupäeviti, nii oli kombeks. Lisaks asus koht, kus kuningas jala käib, õues, tihtilugu mõnes kodumaja lähistel asuvas metsatukas või põõsavilus. See oli veeta ja külm, ei mingeid mugavusi, ei mingeid tualettpabereid. Aga kõik said hakkama ja olid õnnelikud. Jälle need jälgid vihmaussid, jälestas naine ka täiskavanuna neid parasiite, kuigi rästikuid ja nastikuid ta ei kartnud. Kui mõni vihmauss naise teele sattus, rebis ta töökindad käest ja ruttas tuppa öökima ning käsi pesema, justkui levitaks vihmauss ka distantsilt mingit surmavat nakkust. Eks alateadvus oskab, või siis ei oska vastata küsimutele, mis meile lapsepõlvest sinna talletuvad. Nii antakse sulle elumuster juba lapsena kaasa, kas ja kuidas sa seda muudad, see on juba su enda teha. Kui üldse. Kuid reeglina kipub iga laps olema oma kodu peegel, sest ta on kasvanud oma vanemate tõekspidamiste järgi ning kordab ka nende mustreid, ka vigu, arvates, et need on ainuõiged. Kuigi see alati nii olla ei tarvitse. Lapsed on kodu vist unarusse jätnud, tunnen ennast täiesti üksinda siin maailmas. Kui Marite veel õrnas eas oli, rippus ta kogu aeg mu kaelas ja kordas kuidas ta mind armastab ja iialgi maha ei jäta. Puberteet mõõdus tal valutult. Ei meenu ühtegi kurba ega kurja seika, ta oli ideaalne ka beebina, sõi ja ainult magas. Võibolla on isekas minust mõelda, et lapsed on mind hüljanud, aga ma tunnen nii. Kui Marite veel kõrgkoolis õppis, väisas ta kodu igal nädalavahetusel ja oli mulle kogu aeg abiks. Jah, ka hingeliseks abiks, sest peale laste isast lahutust sukeldusin ma tsölibaati, mitte ühelegi mehele ma võimalust endale läheneda ei andnud. Isegi üle oma koduläve ei lasknud. Just tänu oma kallile tütrelke suutsin ma leppida kaotsuvaluga, sest seda see minu jaoks oli. Tegelikult kaotasin südamesõbranna ja mehe ühel ajal. Olen ennast korduvalt selle süüdistanud, küll mõelnud, et olin halb naine oma mehele, küll uskunud, et olin liiga hea abikaasa talle. Ilmselt hellitasin mehe ära. Nii arvab ka Marite. Nüüd elab Marite Rootsis. Mul on siiralt hea meel, et tal hästi läheb, et on leidnud oma eluarmastuse, küll rootslase näol, aga tütre õnn on mulle väga tähtis. Olgugi, et aeg-ajalt painavad mind mõtted, et ehk teine keskkond ja inimesed võõrutavad mu kalli tütre kodumaast ja lähedastest, aga ikkagi tunnen ma siirast rõõmu ta õnnestumiste üle. Olen mõelnud ka hakata rootsi keelt õppima, et kunagi saaksin lapselastega arusaadavalt suhelda, aga miski või keski on suutnud mind takistada, ma ei ole isegi keeleõpikut endale soetanud, eks ikka lootuses, et äkki ükskord ... Vuihh! Minema pahad mõtted! Või siis head ... Aga see sooneutraalsus, sorry, ma tõesti ei kujuta ette kui juhtumisi mu posslapsest lapselaps peaks mu silme ette ilmum meigituna ja miniseelikus, see oleks minu jaoks viimane piisk karikasse! Jah, vaba maailm-vabad kombed. Ma püüan mõista seksuaalvähemusi, ka minu tuttavate hulgas on neid, kõik on head ja tolerantsed inimesed, aga see sooneutraalsus, see ületab kõik piirid. Marttit näen ma veel harvemini, kui Maritet. Minu kallis pojake elab ja töötab Belgias. Kolmekümne aastasel mehel võiks juba pere olla, aga kes poliitikuks on sündinud, see nii lihtsalt pereelule ei panusta. Tegelikult ma üldse ei imestagi, et ta seda teed läks, juba poisikesena tundis ta maailmavalu ühiskonna pärast ning oli ka koolis sellel alal aktivist. Isa geenid mängivad siin suurt rolli. Mina ise olen väga poliitikakauge inimene, kui nii öelda võib. Tõsi küll, oma kodumaa saatus ei jäta mind külmaks ja püüan ennast ka pisut selle maailmaga kursis hoida, kuid poliitika ei ole mulle, nagu ei ole ka reisimine mööda maailma minu jaoks. Oma kodumaa on imeline paik elamiseks, vaid paari aasta tagant võiks käia maailma avastamas ja seda mõnes troopilises riigis, et sügiskaamost ja talvekargust endast eemale peletada. Poole kuu pärast on juba jõulud? Kas ma pean need uhkes üksinduses veetma? Mõte sellest teeb juba hinge haigeks. Ei oska mina ennustada mis olukord selleks ajaks maailmas valitseb. Kas pandeemia on taandumas või pannakse taas kogu maailm lukku. Üle pikkade aastate otsisin pööningult tolmu alt välja nõukaaegsed nääriehted ja puhastasin need, milline nostalgia! Kui vaid mõni kollektsionäär teaks milline varandus nääriehete näol minu elamises on, hakkaks ta pikalt mõtlemata läbirääkimisi pidama, aga need ehted on hindamatud, need on kullstki kallimad, sest nendes on peidus minu lapsepõlv, vanemad, vanavanemad, õed ja palju, palju meeliülendvaid mälestusi, mis on rahalise külluse kõrval hindamatud. Igas mõttes. Need pärandan ma oma lapselastele ja loodan siiralt, et ka nemad ei kingi ega müü neid ära, nagu tänapäöeval kombeks on paljude asjadega teha, ka sünnikoduga. Kahjuks müüvad paljud oma kodud maha, lükkavad vanemad hooldekodude leivale ning pürgivad üha külluse ja muutuste poole. Nii kaotab pärand mõtte ja vajub kõik unustustehõlma, minevik oleks nagu olematu. Ah, ma ei tohi liiga pikalt üksinda olla, kurbusemõtted võtavad võimust. Jah, ma olen mõelnud linnkodu soetamise peale, siis oleks rohkem inimeste keskel, aga kodutalu ma maha müüa ei kavatse, see on hindamatu, nagu ka elu maal, looduse keskel. Lähed ikka hommikuti paljajalu kasteniikesele murule, mis on mürkide poolt saastamata ja tervistav. Ja metsad, mitte ükski korrusmaja ega kivilinna mugavusrajoon ei suuda seda asendada. Mitte ükski! Mõnikord ma tunnen, et vajan meesterahva tuge, tahan tunda mehe lõhna. Olen isegi pisaraid valanud selle kõige puudumise tõttu, aga ma ei suuda ilmselt mitte ühtegi meest omaks võtta. Sõbrana vast küll aksepteeriks, aga mehena mitte. Ma võin kõlada nagu elatanud mutt, aga nii see on. Jah, ma olen kohati kinni hirmudes. Olen kinni kotuse- ja hüljatusehirmus, sest olen seda kord tunda saanud. Tegelikult ei suuda ma siiani oma endist abikaasat hingest rebida ja viimasel ajal meenub ta mulle üha tihedamini. Küllap tuleb see üksindusest. Marite kunagi korvas selle üksindustunde ja igatsuse aga nüüd on tal mees, keda hoida ja armastada. Nii leiangi ennast tihti unistamast ja kurvastamast. Vaid üksindusel on võime mind enda hoovade vahele haarata. Kui Martti väike oli, armastas ta kogu aeg öelda, et tal on maailma ilusam ema. Kuigi ma ennast mingiks iluduseks ei pea, tegid need sõnad mu südamele hiigelsuure pai ja siis ma särasin nagu tuledes New York, nii armastas mu eksabikaasa mulle öelda. Ja tuleb tunnistada, et ka tema vaatas noil hetkeil mind väga armastava pilguga. Seda enam oli mul valus, kui ta ühel hetkel oma pillid kotti pakkis ja pealinna endast poole noorema tibi juurde kolis. Tõsi küll, see liit kestis vaid aastakese ning mu eks käis peale seda mu õlal nutmas. Olgugi, et armastan ted siiani, suutsin ma teha oma südame külmaks, et teda mitte tagasi võtta. Ka minul on oma eneseuhkus, oam kangus. Või olengi ma liiga kange ja uhke naine? Las ma siis olla. Armastan korrata sõnu, mida vanaema alati kordas; „ vana putru üles ei soojendata, see läheb nagunii hapuks!“ Sellest sai nagu elujuhtiv lause minu jaoks, ja mitte ainult lause. Kõik vana, mis on läinud, on minuga kulgemise lõpetanud, see on vana ja surnud energia minu jaoks, mida ma oma ellu tagasi ei ihka. Ainult oma lastele ma nii ei mõtle, nemad on alati teretulnud, nendele on koduuksed alati vanna, ka siis, kui lingid juba roostes on. Jah, ma olen Marttile tänulik, et ta on mind pisut kübermailmas harinud, kuigi ma saaksin ka ilma selleta ilmselt hakkama. Aga nüüd, jõulueelsel ajal tunnen ma laividest ainult siirast rõõmu, nii ei unune vähemalt laste näod ära. Aga hirm püsib endiselt. Ehk rikivad need videolaivid pigem lähedasi suhteid. Noorem generatsioon saab oma igastusevajaduse läbi nende suheldes kätte, aga mina vajan otsest kontakti, pärisinimest, keda hoida ja kallistada. Minust ei saa iial küberinimest, kuigi juba praegu kulgen ajavooluga kaasa. Aga see pole see, see pole minu maailm. Sestap loodan väga, et paari nädala pärast avaneb uks ja mu pere jõuab koju. Ja ma ei pea silmas ühtegi veebiust. Ikka seda ust, mille link kord rooste läheb. Ootus mu hinges on olemas. 31.oktoober.2020.a. Vana-Rääma

Ajakirjad on ilmunud

Jah, novembrikuu numbrid on ilmunud. Kõnlen ikka ajakirjadest "Müstilised lood" ning "Saatus & Saladused," mille kaasautor ma olen. Mõlemad ajakirjas on sellel korral minu jutuke ning SaSasse saatsin ka Margus Linnakivi imelised luuleread. Aitäh! Kui ka sina soovid et su luule ilmuks selles ajakirjas, võta minuga ühendust juba täna. Aitäh! Mõnusat lugemist ja imelist hingedeaega!

31. oktoober. 2020.a. Vana-Rääma

Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu

ARMASTUS ON KORDI SUUREM TUNNE KUI LIHAHIMu
Seisan keset lagendikku, vaid hommikune udu on mu kaaslaseks. Kusagilt kaugustest kostub automootori mürinat, nagu lapsepõlves, kui ma seenemetsa ära eksisin ja mürinat kuuldes taas kodutee üles leidsin. Alles eile tundus elu imeline. Alles eile olid sina, oli päike, oli heinamaa ... Alles eile. Mõnikord usun ma saatusesse, mõnikord arvan, et inimene määrab oma saatuse ise. Ükski soolapuhumine ei suuda minule teed sillutada. Mitte ükski. Jah, ma tunnistan eksimusi, tunnistan ka oma vigu, ilma milleta poleks mind olemaski. Ilma sinuta pole mind olemas. Kas sa tõesti lõid meie koosveedetud imelistele aastatele lihtsalt käega ja läksid? Läksid teise juurde. Noorema ja kobedama juurde. Kas sa tõesti arvad, et sinust poole noorem tibi – see ta ju on- armastab sind nii nagu mina? Või mõtlesid sa selle kõik välja? Või mõtles küllust ihaldav piiga vale- et t sinult last ootab- välja? Jah, sinust saaks hea isa. Sinust saaks ilmselt maailma parim isa, sest alati kui me oleme olnud lasteseltskonnas, tiirlevad lapsed ümber sinu, suhtlevad sinuga ja lausa ripuvad su küljes. Aga mina olin ka valmis sulle lapse sünnitama ... Mina olin valmis palju enamaks, sest ma armastan sind siiralt, armastan kogu südamest ja ma tean, et sa usud seda, et sa tunned seda. Minu armastust sinu vastu mittetunda on võimatu, täiesti võimatu. Ja ma ei armasta oma armastust sinu vastu, armastan sind, sinu hinge, nägu, käsi, väikest varvast, kogu su olemust, ka siis, kui sa need, teadaolevad mõned korrad, meie abielu jooksul mulle sarvi tegid. Aga sa rääkisid kõigest, rääkisid ja palusid andeks et mõningad korrad sõbraga pidu pannes eksiteele sattusid ja noore tibi kaisust ärkasid. Andsin sulle kõik andeks, andsin andeks ka iseendale, süüdistades ennast, et ma pole piisavalt hea naine, et sa kõrvalhüppeid teed. Mõnikord ma mõtlen, et ehk ei ole sa mind kunagi armastanudki, sul oli minuga mugev, hea olla ja sa ei viitsinud lihtsalt vaeva näha, olin ju sinu jaoks kogu aeg olemas, iga su kõne peale lausa jooksin sinu manu. Mõnikord ma mõtlen, et saatus ehk ongi ette määratud, ebaõiglaselt ette määratud. Eriti kui uskuda märke või tagantjärgi tarkust. Jah, neid vihjeid, mida ma ilmselt ei tahtnud näha, oli meie suhtes mitmeid. Küll laususid sa muie huuli, et pead mind noorema vastu välja vahetama, kui mul kusagilt valutas. Küll vihjasid sa meie vanusevahele, kuigi olen sinust vaid pool aastat vanem. Tõsi, need vihjed tegid ja teevad mulle haiget siiani, kuigi ma pigistasin silma kinni ja lõõpisin vastu. Aga mu hing nuttis, mu habras hing sai haiget ja nuttis mu füüsise sees kuuldavalt, aga seda nuttu tajusin ja kuulsin vaid mina. Võibolla ka sina, aga sa ei teinud sellest numbrit, nagu ei teinud sa numbrit ka sellest kui mind mõnikord häiris kuidas sa mu sõbrannadega flirtisid ning ma julgesin seda sulle öelda. Mitte kordagi sa ei saanud minu hingeseisundist aru, süüdistasid mind pigem armukadeduses. Tegelikult olid ja oled sa ise armukade, endale tunnistamata. Jah, ma olen seda meelt kui pole armukadedust, pole ka armastust, sest kui inimesed teineteist armastavad, on nende hinged nagu ühes kehastuses ja nad tunnevad seda tunnet. Ma ei lepi iial väitega et armukade inimene ei armasta oma partnerit. See on võimatu. Ta on ju ka tunnetega inimene ja kui ikka kahe inimese vahel on armastus, eksisteerib ka armukadedus. Tunne. Meie kooselu jooksul juhtus tihti ka nii, et kui mu mõni meestuttav julges sinu kuuldes mainida, et kui kena naine sul on, muutusid sa sekundi jooksul. Armukadedaks muutusid ja see tegi mulle pisut nalja aga samas ka head meelt. Usun, et iga naine tunneb ennast hästi komplimente saades, isegi siis, kui seda teevad võõrad mehed. Minu meelest peaks ka mees selle üle pigem rõõmu tundma, kui ta naine on mõnele ta sõbrale silmarõõmuks. Aga mida mina ikka tean, eks vist tõesti on naise ja mehe maailm(avaade) erinev, totaalselt erinev. Taas on sügis. Taas ma heietan mälestusi sinust, nagu igal päeval. Ma kas ei taha või ei suuda sinust lahti lasta. On see kinnisidee? Ma ei usu seda, sest ma ei sunni ennast seda tegema. Sa lihtsalt olid ja oled mu mõtetes, hinges, päevades, öödes. Sa lihtsalt oled minu jaoks olemas ka nüüd, kui füüsiliselt magad teise naise kaisus ja võibolla oled isegi õnnelik. Aga ma tunnen rõõmu kui sa õnnelik oled. Tunnen siirast rõõmu,nähes vaimusilmas sind naermas ja naeratamas, mida meie kooselu viimastel aastatel vähe juhtus või ei juhtunud üldse. Võimalik, et ma olen selle unustanud, võimalik et mäletan või tahan mäletada vaid kurbi ja valusaid hetki. Olen mõelnud et inimajau on ikka ebaõiglane, unustab või laseb lahti ilusatest situatsioonidest, selekteerides valusad hetked välja ja näidates neid pidevalt. Nagu oleks saatuseõrm mängus, selline agressiivne ja paha sõrm, mis mitte paigal püsida ei taha, urgitseb ja torgib neid kohti kuhu ligilähedale ta isegi tulla ei tohiks, või siis ei peaks. Kas ma peaksin oma eluga nii edasi minema, et hakkan mõtteid sinust alla suruma? No, kuidas see käib? Kuidas on võimalik mittemõelda inimesest, kes on su südames ja hinges nii ehedalt olemas, nagu poleks ta iial sulle selga pööranudki. Ja pealegi ma lähen eluga kogu aeg edasi sest tagasi minna ju ei saa, loodus pole seda minemist meile õpetanud, sest sammud lähevad ikka tuleviku suunas, mitte mineviku. See on võrreldav oma varjuga, üle mille sul üle hüpata ei õnnestu ka läbi imede. Ja imed, need on vaid illusioonid. Tõsi küll, ka mina tahan ja suudan vahel imedesse suskuda, aga tegelikult on see usk tühipaljas meelepett, enese pettus, mida ei eksisteeri, mille on indiviid ise välja mõelnud, oma rahustamiseks, või siis kasvõi rahuldamiseks. Möödus kuid. Olin endaga palju tööd teinud. Ei, ma ei ole see inimene kes iga murekoorma saabudes jookseb hingetohtri uksi kulutama. Ei, ei! Kaugel sellest! Vaid meie ise suudame ennast aidata. Nii nagu sigareti kimumine, on ajudes kinni ka meie nõrgad kohad, mis negatiivse energia ülekoormuse all võimenduvad. Ka tugevad kohd on seal ajukäärude vahel, aga võimenduvad alati need millises energeetikas inimene elab, mida ta enesesse võtab. Kõik saladused on meis endis peidus, ei mujal. Ei ole olemas depressiooni, on vaid oskamatus endaga hakkama saada, tahtejõu puudumine, enesehaletsus, mis päädib eluisu kaotusega. Ei aita siin antidepressandid ega hingetohtri stampõpetus ellujäämise mõttes. Vaid meie ise suudame ennast aidata! Vaid meie ise! Depressioon on vaid ühise nimetaja alla panud laiskus, tahtmatus midagi teha ja nii loodabki inimene et teised suudavad teda aidata, aga kõik algab ikka endast. Jah, ma olen endaga rahul. Olen alati endaga rahul olnud, kuigi ka minul on olnud raskemaid ja kergemaid hetki ja olen pidevalt pidanud kuulma kuidas ma küll om koormaga hakkama saan, kuidas ma küll suudan kogu aeg positiivne olla. Ütlen ausalt, minu prioriteedid on paigas. Jah, need on ka nihkes olnud, olen ju minagi lihast, luust ja tunnetest inimene, mitte elutu robot, kellelel mehhaaniliselt hing sisse puhutakse ja keda uskuma jäädakse, nagu jumalat-illusiooni, keda pole olemas, pole olemas olnudki, keegi pole teda näinudki, aga inimaju on mõjutatav ja eriti siis, kui inimene on madalseisus ja laseb kellelgi teisel endale ajupesu teha, aga igasugust pesu peaksime ikka ise endale võimaldama. Siinkohal soovitan uurida Oshot soovitusi, kes ei liigita ega suru inimesi raamidesse, soovitab neil jääda iseendaks, loota vaid iseendale, sest oma mateeriasse kehastume meie ise, ei keegi teine. Istun eeltalvises õhtus arvuti taga ja loen oma mõtisklusi, mille sügise hakul kirja olen pannud. Mitte midagi ei ole muutunud, olen samal arvamusel. Minu tunded on täpselt samad. Olen õnnelik inimene ka nüüd, mil ikka sind veel minu kõrval ei ole. Kujutluses ju oled. Ma ei saa sind enda küljest rebida nagu mingit hilpu, mida ma enam ei vaja. Elan edasi koos sinuga. Koputus. Kuulan. Vaikus. Luulud? Uus koputus. Ilma pikemalt mõtlmata avan ukse. Pole ju vaja ennast üle mõelda, tean, et see oled sina ja et sa ei tulnud korraks. Usaldan oma vaistu. Avan ukse ja sa lausa kukud mulle kaela. „Armastus on kordi suurem tunne kui lihahimu;“ jäävad öösse saatma mind sinu südamega lausutud sõnad. Ma vaikin. Ma ei ütle midagi. Ma ei tõrele ega heida midagi ette, vaatan vaid sulle silma ja muud polegi vaja. Silmad kõnelevad rohkem kui sada sõna. „Palju õnne, te saate beebi!“ lausub arst vastu jõululaupäeva. Need kes kokku on määratud, kokku ka jäävad, isegi siis kui saatus seab teele vingerpusse! 29. 10. 2020.a. Vana-Rääma

Täna ma olin päris tubli :)

Kui ma hommikul avastasin et on oktoobri viimased päevad ja mul ei ole üldse olnud aega metsas seenel käia viimasel ajal, võtsin pikemalt mõtlemata selle teekonna ette. Mis sest, et vihma sadas! Üldiselt blogin ma viimasel ajal väga vähe ja üheks põhjuseks on see et see bloggeri blogi on ära rikutud, mina võin siin igat uut teemat uuelt realt alustada aga blogger panen need kõik ühte patta. Vastik, vastik, vastik! Olen kaalunud blogimise lõpetamist. Jah, seeneaeg hakkab vaikselt läbi saama, kuigi ma olen ka detsembris seenel käinud. Ausalt öeldes oli mul kahju et ma poppi olen pannud, tammeriisikaid oli mets täis aga nad ei jõudnud mind ära oodata, enamus oli täiesti hallitanud. Aga midagi ma siiski sain. Ei mina tule metsast ilma seenteta ära! :) Korjasin tõmmuriisikaid, tammeriisikaid, männiriisikaid, kukeseeni, kreemriisikaid ja pilvikuid. Tõsi küll, nende jaoks, kes armastavad udulehtrikke, oli saaki ohtralt. Mina neid ei söö. Lisaks puhastasin viimasks ebaküdooniad ära, võtsin seemned välja ja panin kuivama. Just ebaküdoonia seemned on ülikasulikud. Guugeldage, saate teada! Ja siis kulus päris mitu tundi kibuvitsamarjade puhastamiseks. Aili tõi mulle need juab tükk aega tagasi, õnneks oli kõlbulikud veel, seisid külmkapis. Need läksid karpidega sügvkükma, täielikud vitamiinipommid! Guugelda! Ja seened soolasin sisse. Mis seal ikka, üks kena ja kasulik päev õhtus, olen õnnelik. Ole sina ka! Fotod:

24. oktoober. 2020.a. Vana-Rääma

Germo 28, juhuuu!

Minu kallis Päikesepoiss sai eile juba 28. aastaseks, juhuu! Eile oli ka Pärnus suisa suvi, istusime aias ja grillisime, tähistasime Germo sünnipäeva ning õhtul jõudsime veel kalli sõbranna mehe Ülari juubelile. 2 ühes! Germo eest ütlen tänusõnad teile: Urmas, Maarja, Ave, Eve, Maris, Ülar, Ruth, Reet ja kogu Ülari juubeli seltskonnale, te olite ääretult sõbralikud ja armsad, aitäh! Ja loomulkult lisan ka jäädvistused oma elulooraamatusse. Armastan!

4. oktoober. 2020.a. Vana-Rääma