Jaansoni rada 182. päev

 Tänane kepikõnd lõppes seenemetsas. Ega see esimene (ja ilmselt ka mitte viimane) kord ei ole. No kuidas sa saad seenemetsa mitte minna, kui perekond Tindik sind teepeal tervitab!?

 Kepikõndisime vast 3,5 km ja ma pakun et kokku tuli 5,5 km liikumist. Ma patustasin täna söögiga. Muidu söön 2 viilu saia päevas, aga sõin rohkem, magu oli väga raske, kutsus rajale. Lisaks sellele, et me polegi ammu kepikõndimas käinud. Kaal seisab üldiselt mul paigal, mõnel päeval olen üle kilo kergem, mõnel üle kilo raskem, hoian toiduga üldiselt. Hoian režiimi ka.

 Aga mõnus on olla. Tööd tänaseks veel jagub, seened on leos, lähevad puhastamisele ja keema. Korjasin tindikuid, kukeseeni, lambatatikuid, pilvikui, kuivpilvikuid, pihkaseid liimikuid, tammeriisikaid. Lähevad kõik koos keema, mulle meeldivad just seeneassortiid, ehk siis soolan kõik segamini sisse. Mõnus. Kukeseenel ju pole tegelikult üldse head maitset. Puravikud on võiga praadides head.

 Ah, mis ma ikka lobisen, laen fotod üles ja tööle! Sõitke seenele või käige jala! :)

Germo

Pärnu Cruises läheb eelviimasele ringile...

...

Tivoli kestab taeva all :)

1 km läbitud ...

2 km läbitud ...

3 km läbitud ...

perekond Tindikud

...

kõige suuremas potis leos

6. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Lähen üle silla, ei lähe, lähen ...

 Kaks korda saate arvata kas ma läksin üle silla või ei ...
Aa, kõigepealt suur tänud kallile Avele, et ta meid viis sinna, kuhu viis! Tagasi tõi ka, õnneks.

 Üks veidike väsitav aga samas kosutav päev jääb kohe, kohe seljataha, aga mälestused jäävad sellest maha ( ehee, luulesoolikas vist ei ole enam umbes!) Praegu ma ei oska küll öelda kas ma käisin inspiratsiooni ammutamas või kaotamas. No ehk kaotasin Viljandi lossimäge vallutades veidi kaalu, veidi tasakaalu, veidi .... aga noh, ma ei läheks vist üle rippsilla ka siis kui keegi mulle tonna maksaks :) No, ei, ei, ei! Ma ei kujuta üldse ette kuidas ma seal kunagi üle läksin! Aga Viljandi on ilusarmas ikka, pani nostalgitsema, eriti meenusid ajad, mil sai folgil käidud, tjaaa ...Ja aastate eest sai käidud kirikus Aleksander Sünteri juubelil, rahu talle seal kus ta on!

 Päris põnev oli see, et Pärimusmuusika Aida juurest minnes juhtus vastu tulema üks ja ainus inimene ning see oli ka tuttav -Villem, üldse mitte mulk, pigem tartlane, või siis isehakanud mulk. Aga oli rõõm näha!

 Tahtsime Tegelaste tuppa lõunatama minna, aga seal saab ikka veel vaid sularahas arveldada, sama lugu oli Armeenia restoraniga. Nii juhtusimegi söömahimu rahuldama Tähe pubisse ning siis, ülla-ülla, helistas armas Kersti ja peagi vurasid nad abikaasaga kohale. Armastan! Tahtsin küll vaikselt Viljandist läbi joosta, aga no ei saanud :) Aga endal on armas tunne. Ja müstiline on see, et endine viljandlane Kristel just täna Pärnut väisas ja nüüd Viljandis pesitseb, no ei olnud meil määratud kohtuda täna, no ei olnud. Aga mul on hea tunne, et sa endast Pärnusse jäljed maha jätsid, ehk tuled uuesti neid jälgi mööda kõndima :)

 Aa, mida ma siin ikka lobisen, vaadake parem pilte. Ja tänud toreda seltskonna eest ka Avele, Marele ja Aedile!
 Ahjaa, no me ei saanud, pidime ju Avega ennast Abja -Paluoja Tikupoisi juures  jäädvustama ja Heimtalis ka. Eriti nunnu on see kirik seal, müstiline ja vägev!

 Aitäh, mu armsad!

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

...

armsalt unenäoline Kersti :) 

armsad Kersti ja Raul. Legendis

nagu muinasjutus, Heimtali kirik

imekena kirik Heimtalis

minu tuttuus kodu :)

veskinaine Ave :)

Germo, Tikupoiss, Ave

Germo, Tikupoiss, mina

lepatriinud Tikupoisi juures

nii ilus lilleklump Abja-Paluojas

vanad hooned Abjas on ägedad

5. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Seened otsustasid ka Pärnus enda nägu näidata

 Sellel aastal kõik tuttavad kurdavad et Pärnus ja Pärnumaal on seenetega nigelad lood. Mina küll Pärnumaale seenele pole veel jõudnud, Pärnusse küll, kolmel korral. Esimesel korral nägin vaid ussitanud isendeid, teisel ja kolmandal korral sain juba seeni purkidesse soolata. Eile lausa 3 purgi jagu. No umbes 4 liitrit tõin metsast välja.

 Enamus on lambatatikud, sekka mõni võitatik ka. Lisaks mitu pesakonda pisikesi kukeseeni, pilvikuid (erinevaid), 1 puravik, pihkaseid liimikuid ja üllatuseks ka tammeriiskaid, mis on sügisseened ja neid olen ma tavaliselt korjanud septembris-oktoobris. Küll oli mu sirmikute koht täitsa seenevaba ja samuti kuuse- ning porgandiriisikaid ma ei leidnud.
 Puhastades jääb muidugi tatikutest vähe järgi, mina võtan eoslehed ära, prügi koguneb just nende sisse. Ehk siis mulle ei sobi svammiga seeni sisse teha. Imepisikestele teen erandi. Aga üldiselt ma keetsin kogu kupatuse ära ja soolasin sisse, nagu ikka. Ma ei armasta eriti marineeritud seeni, eriti nüüd- diabeetikuna, sest marinaadi hulka käib ka suhkur. Ja praetud toitu söön üliharva, mõnikord teen erandi. Aga soolaseeni armastan ma väga, võiksin nendest kasvõi igapäevaselt toituda. Pole paremat sööki kui hapukoore ja sibulaga tehtud soolaseened, kõrvale soe keedukartul. Nämma. Mingit liha pole vajagi. Sügisel ehk luban endale hapukoort ka, või talvel. Täna ma ei tarbi ei hapukoort, majoneesi ega ketšupit, aga mõnikord harva tarbin ka neid.

 Sõitke ikka seenele!

purgis! 

(seenel 3. august)
4. august. 2020.a.
Vana-Rääma

Ülivinge Belka ja teised armsad loomad

 Kui bändi nimi on "August URR," siis liikmeks on ju loomad ;)
Jah, me käisime eile õhtul Audru pargis just seda üliägedat punti nautimas!

 Tõsi küll, netist olen korduvalt "August URRI" kuulanud, aga kontserdile jõudsin tõesti esimest korda. Ja ma ei kahetse grammigi.
 Nagu näete, osad liikmed (enamus) on legendaarselt pundist "Legsheiker," mida peaks Muusikakambri  rahvas hästi ja mõnuga meenutama. Poisid on ülivinge pundi kokku klopsinud ja see esinemine oli Audru osavalla päevadel nagu kirss tordil. Aitäh!
Ja üks imevahva üllatus ootas mina ka Audru pargis, ligi astus inimene, keda mina ei tundnud, tema mind tundis. Sündis põgus vestlus.No ta tundis mind mu õe Marge järgi ära, pidime väga sarnased olema. Aitäh!

 Ma ei olnud väga ammu Audru pargis käinud, sain tugeva energia- ja nostalgialaksu. Üliarmas õhtu lõppes veel koduaias, kus nautisime (nagu nurgataga esinenud) "Dagö" kontserti. Ja Nooruse maja juures (väljapool aeda) oli rahvast veel rohkem kui seespool. Akustika oli ikka väga hea, kogu Rääma ja Ülejõe linnaosa vist sai Saatpalu häälest osa. Aitäh!

 Aga nüüd mõni fotojäädvustus ka.

ülivinga AUSUST URR! 

...

näe, MORSK ka seal! :)

vana armas ja tuttav sillake Audrus

Audru jõgi

...

selfi ikka ka ju :)

pähklid Audru pargis

koduias DAGÖt nautimas

2. august. 2020.a.
Vana-Rääma