Ainult sinuga

AINULT SINUGA

Laternapostid valgustavad sumeda suveöö külateed. Kusagil klähvib peni, nagu oleks tal hing paelaga kaelas. Rohutirtsude meloodia on kadunud, kuigi alles varahommikul häälitsesid nad sedavõrd valjult, et ma arvasin hetkeks, et mõni on sama unetu kui mina, laseb seda heli plaadilt.

Jah, august on mu lemmikkuu. Olgugi, et päevad on juba kahe kuu jagu lühemaks jäänud, elab ja helab loodus endiselt. Eriti romantilised on augustiööd mererannas, kui sul on kaasas kallim, kellega päeva õhtusse veeta, käsikäes rannaribal jalutada ja loojuva päikese lummusesse uppuda.

Ja augustiööd ...

Tookord oli ka augusti lõpp.

Seisime muuli alguses. Olime vaid meie kaks, ei kedagi teist. Just meie kaks. Seda kahe inimese tunnet tundsin sinuga tihti. Ainult sinuga. Nüüd olen ma üksi. Ihuüksi. Jah, ma ei tohiks nuriseda, mul on mu lapsed, on palju häid sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on alati minu jaoks olemas. Aga ma olen ikkagi üksi, täiesti üksinda siin maailmas. Võin tunduda egoistina, aga nii ma tunnen. Ma olen hingelt üksik, sest minu hingesugulast ei ole enam minuga.

Kui septembrikuu näitas oma kirjumat palet ning iga põõsas ja puu lehvitas hüvastijätuks, lehvitasid sinagi, aga siis ma ei teadnud, et sellest saab meie viimane hommik, et see on meie viimane lehvitus, meie viimane koosveedetud hetk, aeg. Siis ma ei teadnud veel kui kuri saatus olla võib. Vaatasin sinisilmselt vasikapilgul maailmale otsa ja minu jaoks ei eksisteerinud kurjust, ei eksisteerinud kurbust, valu ega hüvstijättu. Jah, just hüvastijättu, kuigi sellel sõnal või tundel on minu jaoks alati teistsugune kõla olnud, pisut nukker ja äraolev. Hüvasti tähendab minu jaoks igavesti lahkumist, mittekohtumist, aga millegipärast kasutatakse seda sõna ka teises kontekstis, umbes midagi sellist;“jätsin temaga selleks korraks hüvasti.“ No ei, hüvasti jäetakse jäädavalt. Nii on. Või siis ei ole.

Ootasin kannatamatult hommikuid, et särades ärgata, tööle minna ja koju naasta. Kõik tundus sujuvat. Päevad möödusid kiiresti ning iga kirjaümbrik, mis mulle postkastist vastu vaatas, pani mind suisa õitsema. Ei jäänud mu õide puhkemine ja sära kellelegi märkamatuks, pigem pimestas see nii mõnegi indiviidi silmi. Julgen praegugi veel tunnistada, et ma särasin, särasin palju rohkem, kui mõni diskokuulike diskoteegi laes. Ma särasin sisemiselt. Kui sa sisemiselt särad, särab kogu su olemus. Isegi vile ja luitunud kostüüm su seljas tundub erksavärviline. Isegi kurbusepisar särab ja helgib nagu kallihinnaline pärl, mis iialgi ei tuhmu.

„Kallis, sa oled parim, mis minuga eales juhtunud on! Sa oled kogu mu maailm, mu hing, mu kõige kallim aare siin maailmas! Me jääme kokku, igaveseks, kuni surm meid lahutab!“ Need olid su viimased sõnad mulle, enne, kui sind sõjaväteenistusse värvati. Ja mina ei jõudnudki midagi lausuda, ma ei jõudnud isegi hingata, sest kidakeelse noormehena sa mitte kunagi enne ei olnud ennast sõnades avanud. Tunnetes rääkisid sa minuga küll samas keeles, aga sõnad jäid keele taha peitu. Ma ei tundnud sind ära. Ma ei tundnud iseennastki ära, tüdrukut, kes mitte kunagi ei vaikinud. Tüdrukut, kes iga pisemagi lahkarvamuse lahti rääkis, ekstravert, nagu ma olen. Nüüd olid justkui osad vahetunud, sedavõrd kummaline tundus see hommik. Eriskummaline.

Kaks aastat elu ilm sinuta, ootuses ja lootuses, et ükskord sa naased, jääd minuga igaveseks, nii õnnes kui õnnetuses, nii kurbuses kui rõõmus, nii ... Ma ei kaotanud hetkekski lootust sind kaotada. Ma ei kaotanud pead ka nendel mõnel korral, mil ma kahe aasta jooksul sõbrannadega diskodel käisin ja nägusate noormeeste komplimentidega üle kallatud sain. Ma ei kaotanud pead ka siis, kui üks koolivend, kellesse ma lapsena armunud olin, mind ühel jaaniõhtul koju saatis. Jah, meie osad olid vahetunud, nüüd oli tema minusse lootusetult armunud. Aga ma jäin endaks, ma ei lubanud armunud koolivennal isegi koduväravas oma kätt suudelda. Tõsi küll, süümepiinad tekkisid küll, tekkisid juba sellest, et ma teda saatjaks lubasin. Aga tegelikult ma lihtsalt kartsin, kartsin üksinda jaaniööl viiekilomeetrist külateed koju kõmpida, sest, nägusa neiuna, mul austajatest puudust ei olnud. Kartsin, et mõni võib kättemaksuks, et ma ta tunnetele ei vasta, minule halba teha. Aga ma rääksin sellest kõigest sulle, rääkisin detailselt. Sa mõistsid mind, sa usaldasid mind, nagu mina sind. Ainult sinuga tundsin kahe inimese tunnet, mis on nii üks, nagu elaksime ühes isiksuses.

Vaid nädalajagu päevi veel ja ma saan oma maailma kallima inimese käte vahele. Vaid nädal veel, hõiskas mu süda. Hõiskas mu hing, aga miski minu sees oli totaalselt katki, miski, millele ma toona tähelepanu osutada ei osanud, või ei tahtnud. Või valdas mind hirm, et äkki oleme nende kahe aasta jooksul lahku kasvanud? Äkki meie vahel ei ole enam kirge, ei ole armastust. Olin lugenud, et ajapikku armastus tuhmub või koguni kaob. Ma ei usu seda. Armastus ei tuhmu ega kao. Kaob armumine, see segane ent ometigi õnnis tunne, pigem lihahimu, seksuaalne tõmme, millel ei tarvitse armastusega mingit seost olla. Armastus ja armatsemine on kaks täiesti erinevat tunnet, kaks täiesti erinevat maailma. Meie armastasime teineteist. Armastame siiani.

Paar viimast päeva venis nagu Kalevi närimiskumm, mille maitse on ammu kadunud, aga meelis püsib see ka siis, kui kumm juba suus lagunema hakkab. Venis nagu pigi, mida kunagi majakatuste ehitusel tarvitati, mida meie lapsena närimiskummi asemel närisime, sest nätsu ei olnud alati saada. Või kui oli, ei jagunud selle ostmiseks raha.

Mida päev edasi, seda ärevamaks ma muutusin. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes, ei olnud see ärevustunne mitte mõnus ja meeli köitev. Pigem rusus see mind sedavõrd, et päris mitmel korral tahtsin ma isa suitsupakist sigareti järele haarata, kuigi muidu ma jälestasin suitsu haisu. Ma jälestasin kõiki ja kõike, mis tervist laastavad. Eriti alkoholi ja selle rõvedat haisu. Ma isegi hoidsin isast eemale, kui ta trepilt suitsetamast tuli või oli peale sauna ühe pudeli õlut joonud. Ma ei mõistnud miks inimesed vabatahtlikult ennast mürgitavad. Veel vähem mõistsin ma neid, kes väitsid mõne alkohoolse joogi hea olevat. Ma ilmselt ei mõistnud ka iseennast ega vihjeid, mida iga hetkega mu ellu üha juurde tuli.

Vaid kaks ööpäeva oli jäänud su kojutulekuni. Vaid kaks ööpäeva. Mul ei tulnud und, pidevalt tundsin tunnet nagu oleks hord sipelgaid mu naha alla pugenud ja seal pesa punuma hakanud. Jah, ma teadsin, et see tuleb närvidest, aga ma ei mõistnud miks ma üldse närvitsen, ma ei mõistnud miks peab midagi sellist üldse toimuma. Kuidas ma selle välja teeninud olen või ei ole. Ma ei saanud aru mis minuga toimub. Kui ma lõpuks sõba silmale sain, hüppasin istukile, sest kuulsin sinu karjet. Kuulsin seda sii selgelt, et võimatu oli uskuda, et kõik toimus vaid unenäos. Samas olin õnnelik, et see oli kõigest unelm, halb unelm. Ma olin veidike aega ärkvel, et mitte halba und edasi näha, et unustada kogetu, aga kõik kordus, kordus veel valusamalt. Lausa nii valusalt, et mu kallis ema tuli mu tuppa, istus mu voodile ja äratas mind halvast unelmast ja rahustas. Ta pakkus palderjani tilku, mille haisu ma jälestan, sestap ka keeldusin. Alles vastu hommikut vajusin unenägudeta unne. Aga hommikul oli enesetunne väga halb. Kuigi mul ei olnud õrna aimugi milline tunne võib olla peale suurt kogust alkoholi tarbimist, aga ma olin kindel et midagi sarnast. Mul oli pohmakas, sulaselge pohmakas, aga mitte alkoholist vaid painajalikust unenäost. Terve päeva tundsin ennast kohutavalt, aga ajasin selle magamata öö süüks. Suutsin kuidagi tööpäeva lõpuni venitada ja koju naastes lausa kukkusin koikusse. Kukkusin meie armupesasse, mis siiani lõhnas sinu järele. Lõhnas su mehisuse ja armastuse järele, ühtpuhku magus ja mõrkjas, sensuaalne ja seksuaalne. Sa olid mõtteis minu kaisus. Me olime koos.

Paari tunni pärast äratas mind koputus aknale. Läksin segadusse, lootuses, et on juba hommik ja koputajaks oled sina. Tormasin akna juurde, aga seal ei olnud kedagi. Tuhisesin öösärgi väel jahedasse öösse, jooksin ümber maja, aga mitte kedagi ei näinud. Vaid üks habras sulg langes mu õlale. Mul ei olnud aimugi kus kohast see tuli. Vaatasin taevasse ja mõtlesin, et ingel saatis, et kaitseingel on minuga. Korraks isegi muigasin ja loivasin tuppa tagasi. Jõin klaasitäie suhkruvett, nagu vanaema oli mulle alati siis soovitanud, kui ma natuke rahutu tundusin. Kuigi omast arust ma ei olnud kunagi rahutu, olin eluga vägagi rahul. Aga sõnakuuleliku lapsena jõin ma alati vanaema palvel suhkruvett ja peale seda tuli hea uni. Nii ka nüüd.

Hommikul kuulsin taas koputust, tormasin nagu tuulispask voodist välja ning paljajalu õuele. Seal sa lebasid, väidetavalt, tinakirstus. Ja mina ei saanud isegi hüvasti jätta

28. juuli. 2020.a.'

Vana-Rääma

Äratundmine

foto: http://full-metal-metsavana.blogspot.com/2009/04/ilya-muromets-1956.html

ÄRATUNDMINE

Õhtu. Kaks musta triipu sõuavad taeva all. Kummaline. Tavaliselt jätab lennuk endast kaks valget jälge maha.

Vastasmaja kuurilobudiku taga mängib vanataat kannelt. Mängib areldi. Pilk taevasse suunatuna, kohendan kleidisiilu ja tõusen vanalt sammaldunud puupakult, mille kõdulõhn mu meeli paitab. Nagu vanataadi kandleviis. Endalegi märkamatult seisan suletuil silmil kuuri taga ja lasen meloodial ennast võtta. See viis ... See kõdulõhn ... See öösse ruttav õdak ... Kõik on nii oma. Nii kodune. Nii tuttav. Oleksin nagu lapseaega tagasi jõudnud, mil Linda- tädi kandlest võimsaid viise välja võlus.

Korraga kärgatab kõu. Triibud on taevast kadunud nagu peoga pühitult. Kandleheli vaibub. Küürus naabrimees rehmab hüvastijätuks käega ja kaob ulu alla. Vaid vana pesupali, mis vihmast triiki olles vett üle ajab, kõneleb tema vitaalsest elujõust. Seisan vihmas ja naudin taevast poolitavaid piksenooli, minusse on voolanud harras rahu, nagu alati, ka lapsena, mil äikese saabudes õu tühjaks jäi. Ainult mina seisin paljajalu porilombis ja kõnelesin väeka ilmastikuga. Midagi kartmata. Kedagi kartmata.

„Tütreke, kui mina veel noor olin, võisin ka tundide kaupa äikest nautida, ilma, et ma hirmu tundnud oleks. Oled sama vapper.“

Kuulsin korraga naabrimeest ennast kõnetamas. Kas tõesti sellepärast tundub naabrimees mulle kuidagi väga oma? Palju omam, kui mu oma hõimlased. Kogu ta olemus mõjub mulle rahustavalt ja eriskummaliselt, sama müstiliselt kui äikese sisse hajunud tumedad triibud, mis lahkudes oleks nagu midagi minust kaasa viinud.

„Aitäh!“ Jään kidakeelseks, kuigi mu hing kõneleb edasi. Kõneleb vaikides.

Igal õhtupoolikul, kui näen todasama vanataati kuuri taha loivamas, võtan sammaldunud pakul istet ja naudin taadi sõrmede alt tulevaid meloodiaid. Ta lausa võlub neid keelpillist välja!

Ühel järjekordsel õhtul võtan sammud võrkkiigele ja uinun märkamatult.

Ma ei tea miks, aga isegi raske diskotümps mõjub mulle uinutavalt. Kui soovin iluund teha, võtan vana grammafoni ja panen plaadi mängima ning uinun peagi. Minu jaoks on vanadel asjadel alati suur tähendus olnud, need kõnetavad mind kordi positiivsemalt, kui tänapäeva tehnika. Ise alati muigan, et olen antiikinimene, kindlasti mitte retrotüdruk, kuigi just retro-aega jäi minu lapsepõlv. Aga juba siis tundsin, et olen sündinud valesse aega ja valesse kohta. Küllap on oluline osa selles ka mu eelmises elus? Või? Igatahes tunnen, et oleksin pidanud sündima vähemalt pool sajandit enne.

„Tütreke, minu vanad sõrmed on juba liiga töntsid ja kõrvad ei taha sõna kuulata. Näed, kingin selle pilli sulle, sina vajad seda rohkem!“

Läbi une kuulen kuidas naabritaat mind kõnetab, aga ma ei suuda tuvastada und reaalsusest, sestap arvangi, et näen imelist und. Olen ju salamisi kogu teadliku elu unistanud kandlest ja kandlemängust. Kuigi mu unenägudel on kombeks täituda, ei suuda ma siiski mõista mis minuga toimub. Püüan võrkkiiges külge pöörata, sest kiigenöörid on hakanud mu selga soonima.

„Palun, tütreke ...“

Tunnen mehist kämmalt enda õlal ja ärkan silmi avamata, sest silmalaud on kuidagi rasked. Näen uduselt, läbi silmapilu, lahkuva vanataadi laiu õlgu, aga ühtegi sõna mu huulilt valla ei pääse. Olen hetkeks nagu halvatud. Korraga tuleb mu sisse mingi seletamatu jõud, tõusen istukile ja hakkan kannelt mängima, nagu oleks seda teinud kogu elu. Unustan ennast kandlemängu ja reaalsusel justkui ei olekski kohta mu elus.

„Tütreke, äratus!“ Kuulen ema kurvatoonilist häält ja näen tema veekalkvel silmi enda ees. Katkestan kandlemängu, tõstan pilli võrkkiigele ja jään ema silmitsema.

„Istu. Tule istu mu kõrvale,“ viitab ema tammepuust pingile, mille on nikerdanud naabritaadi kuldsed käed.

„Sinu vanaisa lahkus hetk tagasi,“ teatab ema pisarsilmil.

Minu vanaisa, mõtlen endamisi. Mida ema küll silmas peab? Vaatan kahtlustavalt emale otsa, aga ma ei mõista teda. Korraga tuleb äratundmine ja hinge jääb valus teadmine, et ma ei jõudnud oma vanaisa isegi mitte tänada.

25. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Täna algasid Pärnu Bluusipäevad

minu vaieldamatu lemmik: Tina Bednoff & The Cocktailers (FIN)

 Täna algasid Pärnus järjekordsed Bluusipäevad ja endiselt Jahtklubis. Ilma Bluusipäevadeta pole minu suvi korda läinud, ausalt. Bluus on nii fantastiline, vabastav ja nauditav. Kuigi ilm oli tohutult külm, isegi mu nina külmetas, nautisin õhtut sajaga.

 Nagu peatsis oleva pildi alla kirjutasin, oli täna minu vaieldamatu lemmik Tina Bednoff & The Cocktailers (FIN). Tina esines ka eelmisel aastal nii nii hea oli teada, et ka sellel. See on vaid minu arvamus, aga täna esines parem bänd enne, kuigi nautisin ka The Hole Pluggers Blues Band (FIN esinemist.

Aitäh, hea Üllar, et sa viitsid ja tahad neid päevi endiselt korraldada, see on minu jaoks ülim sündmus Pärnu suves.

Bluusipäevad jätkuvad juba 29. juulil, lisan siia kava:
29. 07. 2020
17.00 - Multifunk
18.00 - Randal Randoja, Kalev Koidu vaba lava
19.00 - Tajo Kadajas proj.
20.00 - Vanadzina Trio+ (LV)
21.00 - Autt Of Office

Ja ka 30. juulil.
30. 07. 2020
17.00 - Vaba lava
18.00 - Vanadzina Trio (LV)
19.00 - Andres Roots
20.00 - Steam Engine
21.00 - Lavrix Band (LV)
22.00 - Mr. Blues

Tivolis samal ajal

Ahjaa, Tivoli kestab ka veel, jäädvustasime.

Tivolis

Tivolis

tüdrukud :)

Ootan juba järgmisi bluusiõhtuid pikisilmi!

korraldaja Üllar Kallau

meie

Maarja

Irjake :)

...

seal üleval on õhtu täht Tina 

The Hole Pluggers Blues Band

Aitäh sõbrad, kes te täna koos minuga seda õhtut nautisite!

Raili

Germo ikka ka

Fotod:

meie :)

selfi peab olema :D 

25. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Sõitke seenele!

 Mina küll kõndisin seenele, üsna kiirkõndi tegin, 3 km sai läbitud 30 minutiga. No tegelikult plaanisin. bussiga metsa sõita, aga bussi väljumiseni oli 20 minutit, nii ma siis jalgsi selle teekonna ette võtsingi. Tervislik igas mõttes.

 Saak oli suhteliselt nigel, vaid mõne kukeseene sain, hulgim lambatatikuid, mõne võitatiku ja mõne pilviku. Lisaks oli metsaalune ussitanud seeni täis ja keegi tarkpea oli suuremas koguses lambatatikuid maha lõiganud. Kui sa ise ei söö neid seeni, luba seda teistel vähemalt teha!

 Olles ise "Eestimaa seened" grupi administraator, näen kuidas igapäevaselt massiliselt seenel käiakse, no müstika, Pärnus on küll suhteliselt nigel olukord, aga ma olen ju hull seenelkäija. Nii ma rahu ei saanudki.Sirmikuid käisin ka otsimas, mul on oma koht, ühtegi ei saanud kahjuks. Aga lõppkokkuvõttes on mul ainult 1 purk seeni sisse soolatud (jah, ma soolan kõik sisse), puhastades võtan ka tatikutel selle nn svammi ära, ega suurt midagi järgi ei jäägi. Vähemalt on minu jaoks seenehooaeg nüüd avatud ja ega ma enne rahu ei saa, kui talv ennast maha sajab :)

 Sõitke seenele!

...

käige jala! 

21. juuli. 2020.a.'
Vana-Rääma

Väike turnee

Tuhu vaatetornis

 Juulikuu on alati nii kirev, äärmusest äärmusesse. Nii ei ole mahti isegi blogida olnud, kuigi oma blogisse ehk elulooraamatusse jäädvustan tähtsamad sündmused ja hetked. Püüan need nüüd siia kokku koondada.

 11. juulil toimus Pärnus traditsiooniline Rääma Rahva Oma Päev, mida ilma väga ei soosinud, aga minu jaoks läks päev igas mõttes korda, umbes 50 inimest külastas mu kodu. Jah, ma avasin koduuksed, sest see meeletu raju, mille ilmataat kohale tõi, ei lubanud õues oma väeehteid ja raamatuid müüa. Aitäh teile kõigile, vapustavalt vahva rahvas käis külas! Kohtumiseni järgmisel aastal! Järgmisel aastal toimub juba 5. Rääma Rahva Oma Päev, mina olen seni vaid kahest osa võtnud. Kummardus korraldajatele!

 Jah, nagu alguses mainisin, on juuli väga kirev, emotsioone jagub igat sorti. Paraku ka kurbi. 12. juuli õhtul sai kalli Ema surmast 1 aasta ja 13. juulil oli tema 85. sünniaastapäev, samal päeval ka minul ja mu kahel õel nimepäev. Mina noil päevil kahjuks Mihklisse sõita ei saanud, toibusin 11. juulil saadud laksust, no avastasin, et olen herilaste vastu allergiline ja kiirabi kiire tegutsemine (tegelt kiirabi tuli alles 4 tundi peale nõelamist, ma ei saanud aru mis minuga toimus) päästis mind. 6 korda sain selga nõelata, läksin näost paiste, keha oli laiguline ja käed sügelesid tohutult. Võtsin 3 päeva allergiarohtu ja taastun siin.
 15. juulil oli üks armas tähtpäev, 15. aastat! Armastan!

 17. juulil sai kalli Ema matmisest 1 aasta. Ja täna on kallil õepojal 1 pulmaaastapäev. Palju õnne, kallid Egon ja Ingrit!

 Eilne päev viis mind kokku põnevate inimestega, oli  armas tutvumine Aitäh Kaja ja Vuokko! Väekat ehete kandmist sulle ja su abikaasale, armas Kaja!

 Eile jõudsime ka kalli Ema hauale Mihklisse ja nagu ikka, jäädvustan ma koos Emaga alati foto, traditsiooniliselt. Armastan!

 Edasi kulgesime Tuhu matkarajale, mis kujunes üheks imeliseks hingekosutuseks. Ühe muraka pistsin ka põske, need on peagi valmimas. Ja tornist üritasime Lõpe külale pilku heita, no umbkaudu teadsime kuhu Lõpe jäi, aga näha ei olnud.

 Ja õhtu kujunes imeliseks, kalli mehe ja tema sõbraga tema koduaias Alaksandi Pubist kostuva Köömese kontserti nautides, ilustulestikku vaadates ja Vallikäärust kostuvat suvepidu kuulates. Pärnu suvi on üle kõige! :)

 Olge teie ka õnnelikud ja rõõmsad!

...

seal taga on Lõpe

Germo vaatetornis

vaatetornis

Germo

murakas

...

kidurad raba männid

...

...

...

Tuhu vaatetorn

meie suguvõsa (Tambergite hauaplats) ja kallis Ema

vanaema ...

vanavanaisa ja vanaema

kalli Emaga

kalli Emaga

19. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Põimitud elud

Põimitud elud

Linn on mattunud halli uttu. Vaid operatiivautot, mis välgukiirusel mööda tuhiseb, on võimalik sellest hallist massist eraldada. Kasepuid, mis kevadeti heleroelisel hiirekõrvul lehvitavad, katab justkui vatt, õhuline ja habras. Vaevu suudab inimkõrv kuulda looduse hääli, mis oleks nagu uduvangi kinni jäänud.

On suve lõpukuu- august. Olgugi, et esimesed sügislõhnad ja kohatine värvigamma, mis loodusest vastu naeratab, teeb nukraks, sest sügis on minemiste aeg, lahkumise aeg. Vihjates või rändlindudele, kes sügisel kodumaa seljataha jätavad, et kevadhakul taas naasta, nagu tänaseks paljud eesti pensionärid, kes on soetanud endale teise kodu lõunamaa päikese alla. Aga õnneks on tänavune august soe, kordi soojem kui eelnevad kuud, kui jätta juunikuine, mõnepäevane leitsak, mainimata.

Magasin öösel rahutult, küll oli mul palav, küll oli külm, küll oli padi paha ja tekk torkis. Küll kangutasin sinu külje alt tekki, et vähekenegi seda kaissu haarata, sind polnud ju võimalik võtta, sa olid üleni üks paras tekipamp, nagu nõuka-aegne imik, tekki ja linasse pakitud.

Vastu hommikut häiris mind juba iga pisemgi pinin või hääl, mis läbi magamistoa akna kostus. Olgugi, et reeglina, olen raske unega, isegi püssipauku ei kuule.

Jah, ma teadsin, et tuleb eriskummaline päev. Juba see andis aimdust, et olin magamata ja unine. Kuigi mitte keegi ega miski ei seganud mind, peale sinu kodust lahkumist, edasi magamast. Rahutus ei andnud järele ka südapäevaks ja sipelgad mu naha all aiva askeldasid, nagu oleks pesa ehitamisega kiire.

Jalutan jõe veerele, sest viimased neli aastat armastan ma just jõega kõnelda, kuigi meri ja ookean jutustavad mingua aktiivsemalt. Aga jõi asub mu kodu lähistel ning tema on alati esimene, kelle seltsis ma hingerahu leian.

Istun kaldal ja loobin kive vette, see on mul kombeks, kui tahan millestki või kellestki vabaneda. Võtan kivi, mudin teda pihus, kurdan talle oma kurba saatust ning viskan vette. Ja mul hakkab kergem. Mul hakkab kordi kergem, lausa nii kerge, et ma ei mäletagi ühtegi raskust ega mure. Sama teen ma siis, kui soovin midagi, kui unistan suurelt. Sellisel korral valin ma kõige meeldivama kivi, sosistan talle salasoovid, paitan, musitan ja hoian oma hinge ligi ning parajal hetkel viskan hellalt vette. Jah, ma olen kiviusku! Ma usun headusesse, kuigi maailm meie ümber on karm, on kohati väga karm, aga me ei taha seda endale alati tunnistada, me peidame pea jaanalinnu kombel liiva ja elame edasi oma murekoorma otsas, mis on nagu viitsütikpomm, mis igal hetkel võib plahvatada ja elu mosaiigina kildudeks purustada.

Udu mu silme ees hajub võluväel ja pilvepiiri tagant tõuseb naeratav päike, nagu poleks seda rusuvat halli massi olnudki. Vaid veerand tunnikest peale soovi soovimist see täitus. Nii on alati, olgugi, et mõnikord võtab soovi täitumine kas viis päeva või viis nädalat, kuud aega. Aga täitub alati, sest ma oskan soovida, sest ma julgen unistada, julgen elule vaadata otsa ka kurbade silmadega, kui mul on valus. Ei, mina ei peida valu endasse, ega kanna seda negatiivset ja hingeosi söövat energiat endaga kaasas, ma oskan ja tahan sellest vabaneda. Jah, ma tean, et paljud mu tuttavad ei oska ega ei mõista mind. Aastast astasse olen pidanud vastama küsimusele „kuidas sa küll hakkama saad?“ Miks ma ei peaks saama, kui mu prioriteedid on paigas, kui mu mõttemaailm on paigas ja energeetika puhas. Kui mu kodus ei võimutse seisev-negatiivne ja surnud enrgia, mis elujõudu röövib. Jah, paljud räägivad õhinal kuidas nad nõia juures käivad, kuidas nõid neid aitab ja nende energeetikat puhastab aga sellest pole tolku, sellest pole pismatki abi, kui su koduenergia on korrast ära. Kõik saab alguse kodust! Ka meie isiklikud probleemid algavad koduseinte vahelt, kui koduenergeetika ei ole puhas, kui su toanurkades elutseb surnud energia, mis su maailma pahurpidi pöörab.

Kummaline päev astub loojangu suunas. Istun toas ja loen värsket ajalehte, mis juba varahommikul mu postkasti jõudis, aga ma ei kipu kunagi juba päeva hakul meediasündmusi endasse ahmima, ma tahan alustada päeva oma sündmustega, oma mõtete ja tegudega, teiste elu ei ole kindlasti minu jaoks prioriteet number üks. Kaugel sellest. Viimastel aastatel leian, pliidi alla tuld tehes, ajalehti, mida ma pole isegi avanud. Iga aastaga huvitab mind üha vähem teiste elu ja kõik see, mis laias maailmas toimub, mul on oma eluga niigi palju teha, milleks ennast vaevata teiste probleemidega? Mõni võib arvata, et olen isekas, las ma siis olen. Mida annab mulle teiste elu? Jah, loomulikult ei jäta mind külmks lähedste käekäik, aga ma ei ela nende elu endasse, ma armastan siiski enda elu elada, sest selles elus me ju elame siiski vaid korra. Järgmised elud on järgmiste elud, mitte iialgi meie elud.

Prill ninalt võetud, tunne vajadust kohvi järgi, kuigi õhtuti ma seda ergutajat ei tarbi. Aga täna on kange tahtmine, sest sind veel ei ole kodus ja ma ei lähe kunagi enne magama, kui sa tuled. Mul ei tule ilma sinuta undki. Ei, ma ei ole kärsitu, ma ei hakka iga tunni või minuti tagant helsitama ja uurima millal koju jõuad. Aga ma ootan. Ootan alati, sest maarmastan sind ja mõnikord tunnen, et armastan sind rohkem, kui oma elu. On see normaalne mulle, inimesele, kellelel omast arust läheb kõige rohkem korda ta oma elu.

Kuigi rahutus ja mingi eelaimdus mind seespidiselt purevad, väsin ma ootusest ja jään diivanile tukkuma, telepurgis kestab mingi dokumentaalfilm, igav ilmselt, muidu mu silm kinni ei vajuks.

Sa astud tuppa vaikselt, võtad mu käesulatusest telekapuldi, paned teleka kinni, suudled mind laubale ja lahkud kööki. Kuulen pottide ja pannide kaante kolinat ja külmkapi ukse avamist, aga ma ei reageeri, olgugi, et und mul enam ei ole. Miski mu sees keeb, aga vastust ma ei tea. Mul ei ole vastust oma hingeseisundile, kuigi enamasti ma tean mis või kes mind painab. Uinun uuesti, sest sina jõudsid ju koju, kõik peaks korras olema.

Kell 3 öösel kaob mul uni. Ajan ennast diivanilt üles, võtan riided seljast ja astun duširuumi, et sealt puhtana oma kalli mehe kaissu pugeda. Oi, kuidas ma sind armastan!

Poen oma kalli mehe kaissu, ootuses ja lootuses intiimset lähedust tunda, sest juba tema hingeõhk ajab mind hulluks, tuues esile kõige ürgnaiselikumad tunded. Ja ma tean, et see on meil vastastikkune, et meile on päris raske ennast teineteisest eemal hoida, kuigi meie suhe on juba viieteistkümne aastane. Aga meie janu teineteise järel näib kustutamatu. See on hea. See on ülihea, sest tänapäeval on kombeks väga paljudel, või lausa enamustel paaridel, öelda, et nad väsisid teineteisest, et neil kadus seksuaalne tõmme, seks, igasugune lähedus. Aga süüdi ei ole kunagi üks pool, süüa on alati kahepoolnde, sestap tasuks mõlemal sugupoolel vaadata enda sisse, korrastada enda energeetikat, mitte leida vigu partneris. Meie vahel on harmoonia, meie hinged oleks nagu põimitud, sest me tajume ja näeme ühte moodi, elame üle teise õnnestumisi ja ebaõnnestumisi.

„Jäta, kallis, ma ei jaksa!“ vastad sa. Kuri kahtlus haarab mind enda sõrgade vahele, ja sõrakandjal on esimese hooga väga sünge nägu. Mis siis nüüd? Mitte kunagi pole mu mees mulle öelnud et ta ei jaksa. Isegi rampväsinuna on meie vahel kõige lähedasem intiimsus. Kas? Kus? Mis? Ma vaikin, sest sõnad lihtsalt ei tule üle huulte. Mulle meenub udune hommik, meenub kuidas ma ühte kivi, ille sisse oma mure panna tahtsi, ei leidnud, nagu oleks keegi möödunud öösel kõik kivid jõe veerelt ära korjanud. See tekitas omakorda muret. Aga ma vaikin endiselt.

„Kallis, ära üle mõtle! Mul juhtus täna loll õnnetus, kui seda nii kutsuda saab. Olen terve elu maal elanud ja korduvalt herilase nõela tundnud, aga täna sain 5 korda nõelata ja pidin teise ilma minema. Viimasel minutil jõudis kiirabi ja ma veetsin pool päeva erakorralise meditsiini osakonnas. Pagan, kaotada oma kallim ja oma elu ühe herilase pärast- see ei ole mina!“ Abikaasa oli ise ka hämmingus, aga seda intiimsemaks me saime.

Jah, alati, kui ma oma mehe kodukselt suudlusega tööle saadan, teen ma talle kaasa energeetilise paki, millesse asten kõike head ja paremat. Täna hommikul olin ma uimane ja väsinud ning unustasin, alles nüüd meenus mulle see. Alles nüüd sain endale vastuse miks ma ennast kogu päeva imelikult tundsin. See on sama kui nõid unustab oma kaitseloitsu, võib ta sellega oma elu ohtu seada. Aga unsutamine on ju inimlik, võta siis kinni milleks või kelleks miski hea või paha on.

See on vaid üks näide põimitud eludest, mis on nagu tervik, nagu üks elu, vaid üks tilk mett tõrvapotis. Üks eksimus või unustus, mis võib elu maksma minna. Sestap tuleb alati vaadata murele silma ja tegeleda sellega, tegeleda endaga, et su energeetika oleks paigas.

Ela sinagi oma elu, siis satub tilk tõrva meepotti harva, sest suurema koguse tõrva puhul pole mesi enam kasutuskõlblik.

16. juuli. 2020.a.

Vana-Rääma

LUULEKEVAD 2020 - Eesti Luuleklubide Liit

 Üritan pikemat aega ennast lugemisest eemal hoida, lugemispausi teha, aga kui mu kätte juhtub mõni luuleraamat, variseb mu unistus liiva ...
 Ilmunud on luuleraamat "Luulekevad 2020."

 Kogumiku kaanekujundus on muutunud, päris inspireeriv teine. Igal juhul kenam kui eelmised. Jah, mul on juba aastakümneid harjumus saata oma luuletusi sellele konkursile ja need saavad ka avaldatud. Tegu on igakevadise luulevõistluse paremikuga. Luuletuse, mille sinna saatsin, lisan fotona. Aitäh, žürii, kes te sinna iganes kuulute!

 Tore oli leida ka paari tuttava loomingut, näiteks Pilvi Rahnu, ˇEero Talisainen, Marge Viirg, Jüri Tamtik jt ...
 Nagu eessõnas mainitud on, on sellel korral rõhku pandud koroona teemalistele luuletustele. Aga on ka teistest teemadest loomingut. Paremat ei oskagi valida, eks ikka tuntumate tegijate luuletused ongi paljudest peajagu üle.

 Ka raamat ise on muutunud. Enam ei ole see klamberköites luulevihik, on liimköites ja kordi kvaliteetsem. Täitsa rõõm käes hoida. Ilus.

 Osale sina ka igakevadisel luulevõistlusel, saada oma 5 luuletust meilile: intuitiiv@gmail.com ja hea õnne korral võid ka enda read sellisest raamatust leida.

Fotod:

kena kujundus

head lugemist! 

Rahva Raamatu lehelt:

RAAMAT

LUULEKEVAD 2020

**********LOE ARVUSTUSI (0)

 0 Google +0  0 Share0

Luulekluide Liidu poolt korraldatava igakevadise luulevõistluse paremik pakub pildi luuletavate eestlaste tunde ja mõtteilmast kevadel 2020.

ISBN	9789949494460
ILMUMISAASTA	2020
KEEL	eestikeelne
FORMAAT	Pehmekaaneline
LEHEKÜLGI	60 lk
MÕÕT	210x148x5 (mm)
LISAMISE AEG:	29.06.2020

 Aitäh!

14.99 €

• LISA LISA 
  OSTA 

E-POES PÜSIKLIENDILE: 14.24 €

KAUPLUSES: 14.99 €

KAUP KÄTTE:KOLMAPÄEV 15.07

• SAADAVUS

11. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma

Mu ees on avanenud ilmakaarevärav

foto: https://forte.delfi.ee/news/maa/lugeja-kusib-mitu-varvi-on-vikerkaares?id=78458319

 MU EES ON AVANENUD ILMAKAAREVÄRAV

Läks teele viimne rong,

päev uppumas on sohu.

Kõik vaikseks jäi,

vaid luik veel kluugutab.

Lõi väekas gong

mu ümber rohetama rohu.

See helin hingepõhjani

mind puudutas.

Nüüd kõnnin haljal aasal,

muru paitab talda.

Mu ümber välud kõik

on kõnekad.

Nii vargsi enesega

olla maldan

ja kuulda kuidas

kõiksus kõnetab.

Mu ees on avanenud

ilmakaarevärav

ja laternaks on 

vikerkaarelamp.

Ja selle paradiisi

parempoolne tänav

mind meelitab,

kui kaljukünkalt ramp.

Läks teele viimne rong,

pea rööpad purunevad.

Jääb lootus vaid,

et aeg seoks sõlme need.

Kui koidab kord su

viimne elukevad,

et tagasi sa taaskord

leiaks tee.

5. juuli. 2020.a.

Vana-Rääma

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri ...

  KAS HOOMAD KUIDAS VESTLEB SINIMERI ...

Taas laternate kumas itkeb taevas.
Ma seisan paljajalu porilombi sees.
Ei, minu hing nüüd küll ei ole vaevas!
Ma leian päikest igas itkus, sademes!

Las tuisuliivang elab oma elu.
Las raksatada kõu, kui selleks aeg.
Ka käsikäes ju käivad rõõm ja valu.
Sa usu, vahel tasub ära vaev.

Kas hoomad kuidas vestleb sinimeri?
Kas oled kordki kuulnud kõnelemas kuud?
Ja vahel, siis, kui rinnus pakitsemas veri,
kas oled enesele andnud suud?

Sa nuta, tüdruk, nuta kurbus hingest!
Loo kujutluses silme ette õnn!
Just nii saad vabaneda murepingest.
Sa kujutle, et oled taaskord põnn ...


5. juuli. 2020.a.
Vana-Rääma