esmaspäev, 18. mai 2020

Jaansoni rada 180.päev


 Nonii, juubel, jeee! 180. päev rajal. Päris hea tunne.
Ausalt öeldes tahtsin juba hommikul ennast liigutada, aga jõudsime alles õhtul rajale. Ei olnud see tuul nii hull midagi, koju jõudes lausa tilkusin higist ja viimased poolteist kilomeetrit läbisime lausa 11 minutiga, kiire oli. Aga muidu kepikõndisime ikka 6,3 km, nagu meile juba kombeks saanud on.

 Inimesi oli rada nii tuugalt täis, nagu mingi veetulv, mis on paisu tagant valla pääsenud. Raske oli lausa liigelda, aga samas väga hea teada, et üha rohkem tegeldakse tervisespordiga. Paljud kurdavad, et on pandeemia ajal päris palju juurde võtnud, mina küll ei ole, eile käisin kaalul, olen 1 kg isegi alla võtnud. No toitun siiani tervislikult ja söön kindlatel kellaaegadel, ei tule seda kaalu juurde midagi.

  Enesetunne on ülihea, aga pole aega siin pikalt blogida, kirjatöö ootab.

Terves kehas terve vaim, seega -liikuge ja liigutage ennast! Olge terved!

Fotod:

tuulest viidud... oma lemmikohas
kalamees

3 km läbitud ...
2 km läbitud ...

1 km läbitud ...
Germo

mööda Vana-Rääma tänavat ...


18. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

MÄLESTUSTETA SUVI - Heli Künnapas


 Alles paari päeva eest sain Heli Künnapase romaani "Mälestusteta suvi" endale. Ainus asi, millega ma nõus ei ole on see, et kindlasti ei ole tegu noorteraamatuga, see on 100% romaan täiskasvanutele! Aga muidu on see minu jaoks nüüd kõikidest Heli raamatutest kõige parem, harivam ja õpetlikum. Leidsin  uue lemmiku endale!

 Jah, just emad, vanaemad, isad ja vanaisad peaks seda lugema, neile peaks lausa see kohustuslik kirjandus olema. Nii palju tarkust ja mõtlemisainet. Tõsiselt! Kõik algab kodust, elumustrid tulevad kodust kaasa. Siis veel vanemad imestavad, et miks nende võsuke on selline ja selline, et mida kurja nad teinud on, et nende võsuke pole selline nagu naabritel. Just vanemate vead, läbi mille peategelased kannatavad, avalduvad siin selgelt ja üksikasjalikult.

 Peategelane Brenda, 15 aastane tüdruk saadetakse kogu suveks maale vanaema juurde ning vanemad võtavad temalt võimaluse internetis käia. Nii peab puberteedieas nooruk õppima elama ilma sotsiaalmeediata. Eluvõõrana tunduv neiu, kes küll kohati on natuke liiga täiskasvanulik, õpib maal elu teise pilgu läbi vaatama. Mitte ainult vaatama, ta õpib ka ennast liigutama, maatöid tegema ning neiu silmaring avaneb. Keskkonnaaktivistina sekkub ta looduskeskkonna hävitamisse ning saab pahameele osaliseks. Lisaks armub ta kohalikku noormehesse, keda kasuisa on aastaid ahistanud ning noormees on saanud väga ränkraske hingelise trauma, tänu millele ei suuda ta elada täisväärtuslikkuelu, painajad ei lase öösel magada ning kohati on ka tema väga eluvõõras tegelane, kes tänu tüdruksõbrale alles õpib elama. Kuid hingemõra (ja mitte ainult!), mille on saanud lapsena, ei lase tal ennast leida ka siis, kui tema kõrval on armastav neiu. Labiilse närvisüsteemiga noormees lõhub kirglikku suhet liiga haavatavalt ning teeb, lisaks Brendale, ka endale karuteene.

 Lisaks tegutseb külas mingi punt ullikesi, taas lapsena ära rikutud hingega tegelasi, kes ei suuda või ei taha näha oma vigu, nähes neid teistes. Päris mitmel korral tunneb peategelane Brenda ennast selles külas üksinda, sest talle jääb mulje, et ta vanaema kummardab tema poisssõpra rohkem, kui teda.
Romaanis ei puudu vägivald, mis on kahjuks elu üks lahutamatuid osasid. Ma küll ei tea kas tänapäeva noorte ellu tõesti kuulund nii palju seksi, nagu see raamat kajastab, aga ilmselt. Mida mina küll tean, ma pole just kõige nooremas nooruses, aga mind tõsiselt hämmastab kui rikutud on tänapäeva noored. Las ma kõlada vanainimesena, aga seda, et 15 aastased elavad üliaktiivset suguelu ... ju siis nii on! Karm! Mitte, et mul midagi selle intiimse tunde vastu oleks, aga ... Kas tõesti tänapäeval puudub peredes usaldus ja armastus, mida minnakse juba nii varases nooruses otsima mujalt, kasvõi seksi näol. Küllap nii on.

 Igal juhul väga haarav ja emotsionaalne raamat, lisaks tohutult õpetlik, hariv ja mõtlemapanev. Soovitan lugeda kõigil! Ma ise vaatasin et paks raamat, jagub pikemalt lugemiseks, aga ei, kui su kätte juhtub niivõrd haarav raamat, nagu "Mälestusteta suvi" on, loed sa selle suhteliselt ruttu läbi.

 Miks nii mälestusterohke suvi mälestusteta on? Sellest loe juba ise! Minu käest saate ka sea raamatut osta (käest kätte) ja vaid 11 euro eest.

 Aitäh, kallis Heli, selle vapustava elamuse eest! Jään kannatamatult uut osa ootama!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT



MÄLESTUSTETA SUVI 1.OSA

 10 Google +0  1 Share0

Kui teismeline keskkonnaaktivist Brenda suveks probleemide eest maale vanaema juurde saadetakse, on ta veendunud, et sellest tuleb kõigi aegade igavaim suvi. Asi on seda hullem, et vanemate arvates tuleb tütrele kasuks veeta suvi ilma internetita.
Peagi aga tutvub neiu salapärase naabripoisiga, tunded pendeldavad taeva ja põrgu vahet ning hargnema hakkavad sündmused, mida tütarlaps poleks osanud uneski näha. Vaenu- ja sõprussuhted kohalike noortega, maatööd ja kohaliku metsa kaitsmine on vaid väike osa Brenda kõige põnevamast, mälestusteta suvest.




18. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 15. mai 2020

ATLANTIS ABAJAS - Katrin Johanson


 Täna sain loetud Katrin Johansoni romaani "Atlanis abajas." Tegelikult sihtisin seda raamatut juba ammu, aga ostsin alles nüüd, sest Varraku kodulehelt saab raamatuid lausa mõne euro eest endale soetada, sealt selle ostsingi.

 Päris omanäoline raamat. Tõsi küll, minu jaoks natuke venib, sest armastan tempokamaid raamatuid lugeda (ja kirjutada) aga siiski oli põnev. Huvitav käekiri on kirjanik Johansonil. No ja tegelt on mul teema teine romaan veel, seda on rohkem kiidetud, aga see selleks.

 Üks huvitav tegelane tegutseb siin. No neid on tegelt mitu, aga mulle hakkas huvi pakkuma Rene, kes väidetavalt olla autist. Kahjuks ma sain siiski tema kohta vähe teada, ootasin rohkemat. Kogu aeg lugedes mõtlesin, et räägitakse miks ta on selline nagu ta on, aga ei ... seda ei juhtunud. No, olles ise autistist poja ema, pakub see teema mulle väga huvi. Jah, autismi on mitut, väga erinevaid variante. Et siis kahjuks ma ei saanud romaanis Renega tuttavaks. Liiga pinnapealseks jäi kõik.

 Muidu on raamat täitsa loetav. Erilist huvi pakkus mulle ühe tegelaskuju elu Kreekas, see osa raamatust on tõeliselt huvitav. Mul tekkis isegi huvi kunagi Kreekasse reisida.

 Ja armastus noore mehe ja vana naise vahel on ka huvitavalt lahti kirjutatud (või siis kirjutamata). Natuke rohkem tahaks tegelaskujudega tutvuda, sestap jään ootama, et ehk juhtub ime ja raamatule tuleb järg. (?)

 Rahva raamatu lehelt:RAAMAT

ATLANTIS ABAJAS

 59 Google +0  0 Share0

Õpetajad ei saa Renest aru. Poiss võib olla kiuslik ja taipamatu, ent siis lahendada pingutuseta eakaaslastele üle jõu käivaid ülesandeid. Ainuke, kelle arvamus näib poisile korda minevat, on kooli psühholoog Martin Ost. Seda suuresti seetõttu, et Martinit ei paista Rene olemasolu absoluutselt huvitavat.
Mitu aastat hiljem on jõudude vahekord muutunud. Renest on saanud edukas IT-ettevõtja, Martinist aga elu hammasrataste vahele jäänud alkohoolik. Noor mees otsustab oma kunagise õpetaja taas jalule aidata. Kahe mehe kummaline lähedus, kus sõprus käib käsikäes põlgusega, saab uue näo, kui Renel tekib suhe endast mitu aastat vanema naise Reesiga. Ilmet hakkab võtma kummaline suhtekolmnurk.
Katrin Johansoni teine romaan „Atlantis abajas“ on lugu üksindusest ja enesega leppimise võimalikkusest. Kord elab autor kaasa ühele tegelaskujule, siis teisele, nihkudes sujuvalt ühelt vaatepunktilt teisele.
Johansoni debüütromaan „Läbikäidavad toad“ ilmus kirjastuses Varrak 2015. aasta lõpus ja on pälvinud mitmeid kiitvaid arvustusi.



15. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 179.päev



  Mis seal ikka, taas üks rajapäev kirjas. No ei suuda kodus istuda, tahaks liikuda, aga ikka on jube külm ja tuuline. Kuulge teie, kes te viibite soojal maal, saatke meile ka sooja!

 Tulime just rajalt ja täna läbisime 6,3 km. Enesetunne on mõnus, mingitki väsimust ei tunne. Üldse on kuidagi väga kerge astuda, võin nii üle veel pingutada, sestap kutsusin ennast taas korrale, juba korra käis peast läbi mõte kogu Jaansoni ring teha, aga... tegelt Papiniidu sild natuke ehmatas, seal on alati veel tuulisem.

 Aga ilus oli, toomingad lõhnasid, võililled ja piibelehed õitsesid. Jah, nägin täna juba õitsvaid piibelehti! Ning ninna tungis ka värskelt niidetud muru lõhna. Mmmmõnusss!

 Las nüüd fotod kõnelda:

1 km läbitud ...
peale 1 km-t :)

Germo
2 km läbitud ...
3 km läbitud ...

parkla
Germo



15. mai 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 14. mai 2020

Rada 178.päev


 Täna kepikõndisime teistsugust rada. No jõe- ja mereäär on liiga tuuline, sestap otsustasime liigelda mujal. Alles Germo oli siin kõvera kaelaga ja ma ise valutasin vasakut rannet. Nii külma mai kuud ei mäletagi enam.

 Ma pakun et mingi 4-5 km kepikõndisime ikka. Pedomeetrit ma ei kandnud ei ole, aga silmajärgi arvestades kusagil nii ta tuleb. Tegelikult pole üldse vahet palju liigud, tähtis on ET LIIGUD!

 Rahvast on linn täis, aga inimesed elavad ikka veel koroona hirmus, mõni vaatab sind lausa altkulmu, et ilma maskita liigud. Aga see on juba nende probleem. Ühiskond on sellest hullust viirusest haige, mille üle ma üldse ei imestagi. Aga negatiivsus tõmbab negatiivsust ligi, see on vana tõde. Meil ei olnud rajal ei kindaid ega maske. Mitte, et ma midagi propageeriks, kaugel sellest, lihtsalt maski ja kinnastega on võimatu sportida. Ja pealegi pole mina seda kabuhirmu ka põdenud, kõik need kuud olen elanud samas rütmis, vaid 5 paari kindaid läks poes käimisega. Olen võtnud asja rahulikult ja võtan edaspidi ka. Võtke teie ka ja olge terved!

 Ühest lubadusest (eelkõige iseendale) ma siiski kinni ei pidanud, üle 10 kuu värvisin juuksejuured ära. Tunnen ennast nüüd palju paremini. Nüüd peaks ka kulmudesse aja sebima, siis tunnen ennast veel paremini. Tundke teie ka!

 Mõni foto ka:
Germo
...
...
...

...

Riia maanteel



14. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 12. mai 2020

Minu teistsugune emadepäev


 Sellel aastal oli mul täiesti teistsugune emadepäev. Tõsi, hommik oli väga kurb, esimene emadepäev ilma kalli Emata. Aga õnneks on mul fotojäädvustusi ja videoid, tundsin kalli Ema kohalolu. Põletasin küünalt ning teise küünla panin põlema oma kalli reikiõpetajale - Heli - Mall Kingile. Olgu rahu nende kallite hingedega igavesti!

 Aga mul on üks Ema veel, helge ja südamlik, maailma parim ämm, kes saab loetud kuude pärast 80 aastaseks. Sestap tähistasime emadepäeva kodust eemal. Germo kutsub mu ämma hellitavalt neiu-ämm- Helmiks, see teeb ämma tuju alati rõõmsaks. Jäädvustasin ämma aias mõned imekaunid lilled ja küpsetasime šašlõkki ning nautisime ämma küpsetatud rabarberikooki. Siirad tänud!

 Ja pühapäeva õhtupoolik kujunes töiseks. No võõpasin 2 kuuriust üle, helehall värv sai otsa, nii saigi teise kuuri uks tumehalli värvi. Imeline päev oli ju. Kõigevägevam andis vähemalt suvise emadepäeva. Ja oma koduukse võõpasin ka halliga üle, esmaspäeva hommikul panin teise kihi peale ja värvisin ka tualettruumi aknad, siis hakkas sadama ... pesi uue värvikihi maha. Aa mis seal ikka, mul on veel värvi! Samal ajal võõpas naabrinaine Maarja oma toole kollaseks ja kuna tal jäi värvi üle, võttis ka minu aiatooli ette, nüüd on mul tibukollane aiatool ja teine samasugune ootab ka värvimist.

 Tegelikult ootab töine nädal mind alles ees, vaimutööd on piisavalt, sest mind värbati millalgi vabariiklikku luuležüriisse ning kohe tiksub tähtaeg, sestap pean hakkama ajusid ragistama. Rajale hetkel ei saa, Germo on kaelaradikuliidi endale külge pookinud, kahjuks ... Aga küll me taas liigume. Enda käeliigese pärast olin ka mitu päeva suht äpu, eelmisel korral rajal käies sain vihma ja tuult, sellest piisas, aga tänaseks on juba kõik okei.

 Mis seal ikka, olge terved!

Fotod:
...

...
...

...
värsked redised ämma kasvuhoonest
...
...


12. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 11. mai 2020

.../haiku/


...

vihmale valla
tuule torkerjad juuksed
katuseräästas


11. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

ÜHE MAAILMAVALUTAJA MÄRKMED - Merlin Piirve


 Oehh, lõpuks sain loetud! Mitmel korral jätsin juba Merlin Piirve raamatu (no ei oska liigitada millega tegu on!) "Ühe maailmavalutaja märkmed" lugemise poolikuks, aga hing ei andnud rahu, no pidin teada saama millest selle raamatu sisu või kirjutamismõte seisneb. Aga kahjuks pettusin. See on kõigi aegade kõige halvem raamat, mille ma läbi lugenud olen. Jah, käekiri on ka ainus asi, mida ma kiidaks, sõnaosavus, aga kõik muu .... andeke andeks! Ma ei saagi aru mis ajaendas sellist raamatut kirjutama ... No ei saa ega hakkagi ilmselt saama. Liiga hüpiklik, liiga segase sisuga, üks lõik räägib ühest ajast, teine teisest, kolmas kolmandast ... Autor on vast ilmselt tahtnud romaani või jutustust kirjutada. Ei ole tegu ei romaani, ei jutustuse ja kaugelt mitte ka novelliga. Ma küll ei taha näpuga näidata, aga olen alati raamatublogis ausalt oma emotsioonidest rääkinud, minu jaoks täiesti mõttetu raamat! Sama mõttetu nagu lõik sama raamatu leheküljelt nr 73:
 Kahjuks olen ma täis halba enbergiat. Energiajätked hargnevad ja täidavad mu jäsemed kurjade kavatsustega. Mu ees on piklik roosa pill ja ümmargune valge ning pontsakas punane. Esimene toob une ja võtab südamepekslemise maha, hommikul toob kurbust. Teine teeb ülevoolavaks  ja ....

 Ei viitsigi rohkem trükkida. Just halba energiat on see raamat üleni täis. Täiesti mõttetu! Sorry, olen muidu kirglik raamatulugeja, aga ma ei saa aru milleks sellised raamatud? Mõni ütleks sellise teose kohta emohala, küllap see ta ongi. Ma isegi ei soostu süzeest kirjutama. Lugege tutvustust, mille kopeerin. Või siis ärge lugege üldse, te ei jää ka millestki ilma.

11. mai. 2020.a.
Vana-Rääma

 Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT

ÜHE MAAILMAVALUTAJA MÄRKMED

Autor: MERLIN PIIRVE
 0 Google +0  1 Share0
Merlin Piirve „Ühe maailmavalutaja märkmed“ on tormlev ja katkendlikkusele kalduv lugu ühe haiglase tütarlapse eluetapist, mil dramaatiliselt kulmineeruvad tema keerulised suhted nende inimestega, kes eri aegadel on olnud talle lähedased. Omadega vussis minategelane kandub ajas edasi ja tagasi, lahates lapsepõlve ja üliõpilaspäevi. Ta otsib täiust, otsib ilu ja õnne. Ent kõik kipub ühel hetkel minema viltu ja valesti ning tundub, et polegi võimalik eluga hakkama saada.Minavormis romaan pole dramaatilistest sündmustest ning kurbadest mälestustest hoolimata siiski läbinisti sünge ja traagiline. Peategelase melanhoolia küll üha süveneb, kuid siiski jaksab ta nii teisi kui ka iseennast enamasti vaadelda üsna elutervest vaatepunktist, selge (enese)iroonilise pilguga. Autori nägelik, maagilise realismi sugemetega kirjutamisviis loob raamatu kangelaste – noorte haritlaste – mõtiskluste, askelduste ning omavaheliste arveteklaarimiste  taustaks mõjukaid mitmekihilisi välis- ja sisemaastikke, mida tasub süvenenult uurida. Merlin Piirve (snd 1986) on lõpetanud Tartu Ülikooli hispaania filoloogina ning magistrikraadi on ta omandanud kirjandusteaduses. Ta on avaldanud mõtteid Sirbis. Käesolev raamat on tema esimene ilukirjanduslik tekst.