neljapäev, 16. aprill 2020

Igas päevas lausa peab olema killuke päikest!


 Kellele kalapäev, kellele tööpäev, kellele ... rõõmupäev!

Meil armsa Antoninaga on millest rääkida, pigem kaob aeg kätte. Mõni võib nüüd noomida, aga ütlen veel korra;"leia päikest ka sombuses päevas!" Ja seda igas mõttes, sest positiivsus viib edasi.

 Mis asja meie ajame? Ühte asja ... Või kahte, või kolme, või koguni kümmet. Jääb saladuseks. Nii palju võin öelda, et paari nädala pärast ilmub ajakirja "Müstilised lood" mai number ja sealt saad lugeda armastatud empaat Antoninast ja tema tegemistest.

 Kui aga soovid Antoninaga kohtuda varem, võta temaga ise ühendust. Hetkel ta töötab Pärnus, peagi Valgas jne ...

 Ja meil on veel palju plaane - salaplaane, aga eks tulevad kunagi need salaplaanid ka avalikuks.
Igal juhul oli üks armas kohtumine taas!

 Oleme terved, eksju? ;)

 Mõned fotojäädvustused veel väeka naise tegemistest, töövahenditest.
armas, väekas naine Antonina! :)
need kaanid on leedukad :)

...
helesinised on kupud

Taist toodud ...

lemmikvidin

...
Antonina eelistal eesti ja vene tooteid


hobuse palsam

16. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 9. aprill 2020

NÕIALEHT 2. - Heli Saalits


 Eile õhtuil sai taasloetud "Nõialeht 2." Selle vastutav väljanadja, nagu ikka, oli Ennustaja Heli ehk Heli Saalits.

 Selles numbris on avaldatud Pärnu poetessi Luule Luuse luulet.
Lisaks on Ennustaja Heli jaganud siin risti ja ärtu mastist kaartide tähendusi. Minu enda jaoks on need küll teised, aga näiteks inimene, kellel on huvi hakata kaarte panema, saab siit vast abi.

 Siin on ka artikkel Arturiga, kes ennast hiromandiks peab ja keda rahvasuu Urvaste Artuks kutsub.

 Jätkub "Tiivameistrite ajakapsli" teema ning välja on toodud nende sõnastik.

Minu jaoks osutus kõige huvitavamaks lugemiseks Adrian Naili artikkel "Sisse juhatus uuspaganlusse 1. Mis on Wicca."
 Siin saad teada kes või mis on Wicca. Olgu siis mainitud et Wicca on küll moodsa aja vaimusünnitus aga tema juured ulatuvad sajandite taha, eelkristlikku ajastusse.

 Ja kahjuks on siin ka järelhüüe rahvaravitsejale Nelli Nikiforovale, kellest eelmises lehes juttu oli.

Olge terved!
Luule Luuse



9.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 8. aprill 2020

NÕIALEHT 1- Heli Saalits


 2001. aastal hakkas Pärnus ilmuma vihik nimega "Nõialeht." Selle väljaandjaks oli Heli Saalits ehk tuntud nõid Ennustaja Heli nimega. Ma ei tea kui kaua see leht ilmus, tean vaid et uus number ilmus alati 33 päeva järel. Leidsin oma esoteerilise kirjanduse riiulist vaid 1. ja 2. osa. Neid müüdi teatud kauplustes - esoteerikakauplustes.

 Antud vihiku peatoimetaja oli literaat Toomas Kutser, kes ise ka aeg-ajal sinna tekste kirjutas ja intervjuusid tegi. Antud vihikus ongi trema "Sõnajalaõie lugu." Lisaks avaldati igas numbris luuletusi ja aforisme. Selles numbris on saarlasest Enda Naaberi loomingut.

Põnevaks lugemiseks on Ivar Volmari mõtisklus "Aleister Crowley maagiline maailm." Sellest vastuolulisest isikus pajatab Nõialeht pikemalt.

 Minu lemmikuks on Mark Zeimeri mõtisklus "Tiivameistrite ajakapsli saladus." See kõneleb ühest New Mexico põhjaosa kõrvalises piirkonnas asuvast varjatud kanjonist. Seal leiti üks ebatavaline ese ja salakirju, mis oli 23 koopa seintesse kirjutatud. Mis edasi sai ja kas ning kes neid tõlgendada oskas või oskab, sellest saab ka vihikus teada.

 Lisaks on katkend ühest mu kunagisestr lemmikraamatust V. MAYA- "VODOO," mis lahkab lahti vodoo ehk vudu olemise. Millegipärast peavad paljud inimesd siiani vudut süngete nõidade tegevuseks. Arvatakse et nõiad valmistavad zombisid, torkavad oma vaenlasi kujutlevatele nukkudele nõelu kõhtu ja saadavad inimestele kurje needusi, aga nii seeei ole.

 Toomas Kuter on teinud artikli rahvaravitseja Nelli Nikiforovaga, valgevenelannast nõiaga, kellest saatusetahtel sai Kiievis elava Ukraina peanõia õpilane.

 Ka V. MAYA "Spiritismist" on vihikus juttu. Spiritistide rituaalid on väga lihtsad, neid sooritatakse reeglina tavalises toas või kellatornis altari ees, mida katab lumivalge riie. Kõrval 2 lumivalget küünalt. Vihikus on ka spiritistide poolt tõlgendatud aura värvide tähendused.

 Minul endal oli kunagi suur au tunda ja suhelda ajakirja "Avanemine" peatoimetajat ja loojat Anne-Liis Õigust. Aitäh, universum selle eest! Rahu Anne-Liisile seal üleval! / nägin kunagi tema minemist ette .../Tema on ajanud juttu selle vihiku väljaandja Heli Saalitsaga ja sellest artikli teinud. Ennustaja Helit ei oleka kahjuks ammu enam meie hulgas, tema elutööd jätkab tuntud tütar Kristi.

 Ühesõnga väga kosutav oli üle aastate taas seda vihikut lugeda, õhtul võtan järgmise osa ette.
Olge terved!


8. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 6. aprill 2020

Rada 173.päev


 Nonii, jälle üks rajapäev kirjas! Tegelikult on meil täna tähtpäev, uskumatu aga on, täna, täpselt 3 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Ja loobumismõtet ei ole kunagi olnud, kuigi vahel oleme harvemini rajale jõudnud, vahel tihedamini. Täna suundusime taas üle silla kesklinna, sest mul oli sinna asja. Nii saigi meie trajektooriks kesklinna piirkond. No mul ei olnud pedomeetrit peal aga vast mingi 6 km läbisime ikka.

 Linn on suhteliselt tühi, vaid mõni üksik jalutaja ja sportijaid ma ei näinud ühtegi, kummaline! Ausalt. Kas tõesti inimesed on niivõrd paanikas, et ei leia kasvõi tunnikest enda liigutamiseks? Kodus 4 seina vahel istudes just haigeks jääbki ja tuleb kahjuks tõdeda et neid haigeid on juba palju. Sillal tuli üks umbes 50 naine vastu ja sõimas Germo nii läbi, kuigi Germo just hakkas mu seljataha astuma, nagu olen talle õpetanud. Ausalt öeldes Germo ehmus nii et läks näost valgeks ja minul tekkis juba hirm, sest .... ta ei tohi närvitseda. Sellel teemal ma pikemalt ei vestleks. Inimesed, kui te nii paaniliselt kardate, ärge liikuge üldse! Me kõik oleme inimesed ja meil on suud peas, negatiivsusega teete endale karuteene. Täitsa müstika!
  Ja tagasi Tallinna maanteele jõudes, eksles üks vene memm sihitult ristmikul ringi. Meil on siin kaevetööd taas jõus, ristmik on segi paisatud (mul mürin elamises, asjad lendavad) ja see tekitab segadust. Tahtsin omast arust memme aidata ja küsisin mida ta otsib ja sain venekeele roppuse osaliseks, nagu p..alaviin langes kaela. Otsis bussijaama, aga mina näitasin sinna, kus see asuma peaks, no ma ka ju ei tea täpselt, ma ühistrantsporti ei kasuta, liigun jalgsi või autoga. Jah, näed kahte inimest ja mõlemad sõimavad, kuhu me nii välja jõuame?

 Aga meie kepikõndimine kulges kenasti, tegin imelisest Pärnus hulga fotojäädvustusi ja jagan neid ka teiega. Kui me olime juba jõudnud Jahtklubi läheduses suva silla juurde, selgus et see on remondis, tulime kaarega tagasi, läbi Tallinna väravate. Võtke siis teadmiseks et sealt üle ei saa.

Ahjaa, sülti keetsin ka eile, need fotod jäädvustan rohkem enda jaoks. Head isu! :)


 Aga mis ma ikka lobisen, lasen fotodel kõnelda.
Liigutage ennast ja olge terved!

aga need veel suletud ...
Tallinna väravad on avatud

tagasi ... Tallinna väravad paistavad...
ja see on nüüd see teine sild, Jahklubi juures, suletud
Germo sillal
sillal, oma tuhkblond juus on välja kasvanud suurel määral...
noorpaaride lemmikkoht
sild üle vallikraavi
Koidula pargis
Koidula pargis

Endla
minek ...

nõndaks ...
seanahk, seasabad, porgand, sibul, küüslauk, vesi 


6.aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 5. aprill 2020

VANA HENRI LOOD - Tiit Sepa


 Päris põnev seiklus sai öösel kell 1 läbi. Päriselt! Lugesin läbi Tiit Sepa seiklusromaani (ulmeka) "Vana Henri lood ehk pikk-pikk suvevaheaeg." Ma ei tea kas raamat on mõeldud lugemiseks lastele või täiskasvanutele aga mina nimetaks sell kogupere romaaniks, sest seda sobib tõesti lugeda kõigil. Pisut meelelahutust ja muinasjuttu kulub meie päevadesse kindlasti ära. See annab positiivsust juurde, viib mõtted mujale, kasvõi tagasi lapsepõlve. Ja muinasjutu tüüpi ulmekad lähevad mulle väga peale.

 Üks peategelastest, 15 aastane Kalle sõidab koolivaheajaks ühte alevisse vanavanemate juurde. Seal tutvub ta uue naabrimehe Henriga, kes lisaks maalimisele omab ka võimet maali sisse minna ja ka sõbrad kaas võtta. Nii satuvad Kalle ja Henri (ja teised sõbrad) põnevatesse seiklustesse, kus kohati riskivad eluga. Henri nimelt on mestis Indoneesia nõia Elaniaga, kelle näol on tegu kurja ja ohtliku tegelasega. Mis või kes aitab neid maali seest realsusesse tagasi, loe ise! Mina nautisin. Päriselt! Ja nüüd avastasin netiavarutest et sellel raamatul on ka järg ilmunud, pean selle endale soetama!

 See on juba 8. Tiit Sepa romaan, mille olen läbi lugenud. Kõik need 8 on mul ka kodus olemas, omamoodi kollektsioon. Ega ma ei teagi kui palju raamatuid Sepa jõudis oma elu jooksul kirjutada, aga loen ta loomingut meelsasti. Ja lisaks oli mul kunagi au teda ka põgusalt tunda, ta oligi pisut müstiline hing. Tutvusime kunagi Pärnus, kui ta ühes kohvikus drinkis, kabu oli peas, kõrvarõngad kõrvas, suits ees ja piilus oma pisikeste pruunide silmadega. Aga toona ei olnud ma tema loomest midagi kuulnud ja ega ma ei tahtnud uskuda ka et kirjanikuga tegu on. Olid ajad!

 Tutvustus:Väikesesse alevisse kolib elama vanem mees. Kõrvalmajja saabub aga suvevaheajaks oma vanavanemate juurde viieteistaastane Kalle. Peagi saavad Henri ja Kalle omavahel tuttavaks ja sõbralik vanamees kutsub Kalle enda poole külla. Seal selgub, et Henri on endine meremees ja harrastuskunstnik, kes maalib oma lõbuks ilusaid maale. Üsna varsti reedab Henri Kallele oma saladuse. Need maalid on väga ebatavalised ja Henri suudab piltidega midagi hoopis eriskummalist ette võtta. Nii algavadki Kalle, tema sõprade ja Henri omapärased seiklused, mis väljuvad igasuguse loogika ja tavareaalsuse piiridest.




5. märts 2020.a.
Vana-Rääma

reede, 3. aprill 2020

Tegin Tiina veel tuhandeid kordi kuulsamaks!



  Tiina, sa oled nüüd kaanestaar! No Eesti mastaabis kindlasti. Ja pealkiri on äge valitud, üks fraas Tiinaga vestlusest. Täna ilmunud "Nelli Teatajas" on lugu Tiinast, kes läks pojale Guatemalasse külla ja viibib siiani seal. Vestlesime siin millalgi põgusalt ja päris põnev oli. Osta sinagi "Nelli Teataja" ja saad elust Guatemalas osa!

 Tegelikult on äge et selline asi nagu sotsiaalmeedia olemas on! Saab sõpradega koos reisil käia. Märtsikuul fb-d avades kondasin esmajoones Tiina, Kotkasule ja Tiidu ning Airi ajajoontel, sest kõik need sõbrad olid reisil. Kotkasulg ja Tiit jõudsid küll Tansaaniast tagasi, aga Airi Vipulkuram Kansar viibib ikka veel Indias, sest tagasireis tühistati. Sama lugu on Tiinaga, ta ei saanud ka reisi tühistamise tõttu Guatemalast tagasi.
 Hoiame kõik pöialt et ükskord need armsad inimesed koju jõuaks. Seniks naudime sotsiaalmeedia vahendusel nende elu võõrsil. Aitäh, sõbrad!

 Nii mõnus kui saad ise valida kellest lugu kirjutada, nii ma olengi seda võimalust kasutanud, juba aastaid.

 Olge kõik terved!

Mõni fotojäädvustus veel koos tänutundega, aitäh!
...
artikkel Nelli Teatajas



3. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma

LUULETAEVA LAMBIKE - Luuletaeva-Latern


 Praegusel ajal sobib just luulet lugeda. See kosutab ja annab jõudu. Ausalt. Vähemalt mina leian nii. Eile jõudsid minuni Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Laterna" poolt välja antud luulekogumikud. Räägin mitmuses sest neid saab ka minu käest endale soetada. Poodidesse müügile need ei lähe.

 Kuulusin ise ka kunagi sellesse luuleklubisse, millega liitusin 1999. aasta oktoobris ja minu mäletamist mööda just siis moodustati see luuleklubi ning valiti presidendiks Tulilill, sest Maire Haas ei tahtnud kunagi et teda luulejana kutsutakse kodanikunimega, sestap oleks võinud raamatus olla ta ka Tulilille nimega. Aga mis seal ikka, raamat on sündinud. Jah, ma tean, et jaanipäeva paiku said nad ka kokku, aga klubi moodustsime siiski Chaplini kunstikeskuses alles oktoobris. Olin siis värskelt saanud ühe laureaadi tunnustuse ja kunstikeskse ühes ülemises ruumis selle klubi moodustasime.

 Tollal tegutses klubi väga aktiivselt. Mina elasin siis veel Lavassaare alevis ja kasutasin igat võimalust klubitöös osalemiseks. Isegi nii sai luuleüritustel käidud, et panin lapsed lõunauinakule ja läksin. Tihti juhtus ka nii, et üritustele jõudsime vaid mina ja Tulilill, just meie olime kõige aktiivsemad ja võtsime osa kõikvõimalikelt luulega seotud üritustest Pärnus. Ja alati oli Tulilille kaasas ka klubi päevik, kuhu ta (me) sissekandeid tegi(me).

 Lisaks suhtlesime aktiivselt ka Pärnus tegutseva vene luuleklubi "Nadezdaga." Korraldasime ühisüritusi ja pidasime kohvikuõhtuid. Selle klubi president Nadezda Brjantseva töötas toona Riia maanteel asuvas kunstipoes, kus sai ka koos istutud ja luulest räägitud.
  Ka eakamate luuleklubiga "Suleklubi" sai ka aktiivselt suheldud ja koos selle presidendi Luule Luusega üritusi korraldatud. Olid toredad ja luulelised ajad! Aitäh!

 Koos Tulilillega korraldasin ka suvise luulelaagri Valgerannas, mis osutus väga menukaks ja huvitavaks. Ka Eesti Luuleklubide Liidu president Ingvar Luhaäär oli kohal ja tollal võttis ta ka kõikidest meie klubiga seotud üritustest aktiivselt osa.

 Kahjuks ei jõudnud ma ühte suvisesse luulelaagrisse, kus n- ö. Tulilill ametipostilt maha võeti, mis oli minule ja ka Heli (Lepik) Palmsaarele tohutu pettumus. Tulilill oli, on ja jääb Luuletaeva- Laterna hingeks, ka seal üleval! Nii mina, kui ka paljud teised leidsid et otsus oleks tulnud teha ühiselt, mitte n-ö. tagantselga. Kuigi mul ei ole mingit vimma ega viha uue nn bossu vastu. Tark ja tegus naine, aga olen kord seda meelt et sellitest valimistest peaks kõik klubiliikmed osa saama, ka need, kellel polnud võimalik laagrisse minna. Sellest hetkes muutus minu jaoks kõik, hakkasin üliharva osa võtma klubi üritustest (ja mitte ainult mina!) ning kahjuks ei suutnud ka Tulilill sellest mitte kunagi  üle saada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma arvan, et tõde ei pea vaka all hoidma.

 Minu jaoks kadus ka tollest hetkest klubi aktiivne tegevus. Isegi korra kuus ei käidud enam koos. Kõik jäi kuidagi seisma, olgugi, et mina tutvusin vahepeal Alari "Papa" Jansoniga ja kutsusin ka tema "Luuletaeva-Laternasse." Tahtsin muutust, tahtsin hakata ise midagi korraldama, sest luule on minu jaoks elus väga tähtsalt kohal. Nii ma siis hakkasingi, toona koos Birgit Pervega, ajama oma rida, hakkasime korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mida lõpuks korraldasin lausa 7 hooaega. Viimastel aastatel oli mulle suureks abiks (:)kivisildnik. See oli ilus, põnev ja hariv aeg. Kulutasime ka linnavalitsuse uksi, et saada väikestki toetust. Need kirjandusõhtud osutusid väga menukaks, kohal käis lausa üle 70 huvilise.

 Mis seal ikka, läks nostalgitsemiseks, ju oli vaja see kõik endast välja kirjutada, sest kogumikus on päris mitme toonase luuletaja loomingut, see pani meenutama. Näiteks Diana Aitai (rahu talle seal üleval), Tulilill (kes jälgib meid taevastelt radadelt), Evelin Laanesaar (kellel jätkub tahtmist ja jõudu klubi siiani vedada), Heli Palmsaar (kes jälgib ka ülevalt), Kristi Roots (küll enam mitte pärnumaakas ja vähemaktiivsem poetess, aga mõnuga naudin ta loomingut).

Kui soovite seda kogumikku lugeda, võtke minuga ühendust ja soetage see endale!

Aitäh!
...

...


3. märts. 2020.a.
Vana-Rääma


kolmapäev, 1. aprill 2020

Jaansoni rada 172.päev



 Kepikõndisime täna umbes 6 km. Linn on rahvast tühi, väga hea on liikuda! Esiteks oli mul asja kesklinna ja teiseks üritame Germoga nüüd vähemalt korra nädalas kepikõndima saada, vajab ju meie mõlema aju hapnikku. Lihtne! Lisaks on täna Pärnus väga ilus ilm, kuigi öösel sadas ja tagasi tulles oli raja äär suhteliselt tuuline. Aga vaadake, UUS SILD! ;)

Tegelikult ma astusin laupäeval jala välja, no nikastasin. Pühapäeval veel andis tunda ja siis ravitsesin et rajale saada. Täna pole sellist tunnetki, et jalal midagi viga oleks olnud. :)

 Pärnu muutub iga päevaga. Me polnud ammu Jaansoni raja teisele kaldale saanud, korrusmaju on kerkinud nagu seeni peale vihma. Põhimõtteliselt on teise kalda äär maju täis ehitatud, selline ürgsem loodus on meie pool, mis mulle meeldib rohkem. Ja ega ma ei ole ka mingi karpmajade fänn, ikka vanad puidust agulimajad on mu lemmikud, antiikinimene, nagu ma olen.

 Oma endistest kodudest kõndisime ka mööda, millest ühte Germo imeltlema jäi.
Mis seal ikka, oleme rõõmsad, terved ja õnnelikud edasi.

Olge teie ka terved ja liikuge!

Fotod:
sillaalune :)
Päike Pärnu taevas :)
kesklinna sild 

Rüütli tänav on inimtühi (kesklinn)
siin me kunagi elasime, Väike-Jõe tn


Germo imetleb kunagist kodumaja...
...

...

...
ilus ...

puuuu annab jõudu :)

...
...

natuke veel ja kodus ...


1. aprill. 2020.a.
Vana-Rääma