Põikasin Põikvasse

moosekant Sulev Võrno

 Ma tõesti põikasin eile Pärnust Põikvasse. Õigemini me põikasime. Anneliga. Pillele külla ja Sulevi akustilist kontserti nautima. Aitäh fantastilise õhtupooliku eest! Kõigile! Olen siiani alles Põikvas, mõtteis ja tundeis.

 Pikemalt ma blogis kirjutama ei hakka kuna oma emotsioonid eilsest õhtust panin faily kokku ja artikli saadan ühte meediaväljaandesse. Kui ilmub siis ka jagan seda.

 Fotod on väga kõnekad nagu oli ka eilne õhtu!

 Uute kohtumisteni!

 Revideerisin oma blogi ja facebooki fotoalbumeid. Kuna peakorraldasin kunagi lausa 7 hooajal Pärnu kirjandusõhtuid, jagan ka teiega fotosid ja linki (VAATAMISEKS VAJUTA SIIA!) 2012 novembri kirjandusõhtust Pärnus, Maarja- Magdaleena Gildi majas, kus toona oli peaesinejaks Sulev Võrno.

 Lisaks on mul veel eelnevatest kordadest, mil käisin Sulevi akustilisi ülesastumisi nautimas, mõni jäädvustus alles. Kõige vanem aastast 2002 (jaanuar) kui toona veel pikajuukseline Sulev bängiga VANAVIISI Pärnus, trahteris Postipoiss üles astus. Oh, aegu ammuseid!

 Ja veidike tuunitud, kuid ikkagi mälestuspilt(pidid) on mul ka olemas aastast 2010, mil Sulev Pärnus, Iiri pubis esines. Armas on mälestust jagada ka teiega.

 Ja eks mul (õigemini meil) ole veel nii mõnigi üllatus varuks aga sellest juba teisel ajal ja teisel korral. Hetkel eelistan saladust hoida. Aga tegu on positiivse saladusega nagu kõik Suleviga seonduv on - ikka positiivne ja vaimne!

 Armastan!

Mõned fotojäädvustused eilsest ja minevikust:

Elina, see pilt on sulle. Kulmud Bellissima ilusalong (Krislin). Teel Põikvasse

Kivinõia kivitöö

Taimetark Anneli Koppel

perenaise fantastiline kätetöö!

Kivinõia saunaraamat

Päikesevärav Sarapuu- Mäe tallu

puuslik tervitab taluhoovi teeotsas...

lahke perenaine Pille ja perekoer Sofi hiies

väekas ja võimas hiis Sarapuu- Mäe taluhoovis

aitäh selle ägeda improvisatsiooni eest lk 15, rida 7! :)

just sellises hubases miljöös ja leboasendis on võimalik Sarapuu- Mäe talus kontserti nautida

rahvas naudib

taimetark Anneli oma käsitööd - Koplinurga talu kraami müümas

imearmas perekond :)

Sulevis on vaimusust, on šarmi, on teatraalsust, on...mees nagu okester! :)

4 kuune beebi kõneleb;" oi kui hästi minu issi laulab!"

20. oktoober 2019. Põikvas

veebruar 2012 Maarja- Mgdaleena Gildi majas

veebruar 2010 Iiri pubis

jaanuar 2002. Postipoisis

21. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

ARMASTA MIND, PALUN! - Kerli Moon

 Lugesin eile õhtul ühe hooga läbi selle päevikustiilis kirjutatud romaani. Ütlen ausalt, vastik raamat! Ja ega ma sellest autorist enne midagi kuulnud ei olnudki.

 Jah, raamatu annotatsioonid Tiina Jõgeda ja Aita Kivi poolt on lugema kutsuvad aga raamat ise...no minu arvates oleks võinud see kirjutamata jääda. Ausalt.

 No kuidas saab üks naine ennast lasta mehel nii palju alandada ja jalge alla trampida? Kumbi peategelane ei ole täie mõistusega. Pole see naistegelane targem kui ta labiilne mees. Mõlemad on labiilsed. Ja üleüldse tundub see raamat täielikult utoopiline, kuigi väidetatavalt on tegu tõsielul põhineva romaaniga. No siis on need tegelased mõlemad lihtsalt lollid, pimedad ja haiged. Kuidas saab küll üks kõrgharitud inimene nii napakalt käituda? Jah, sellise raamatu puhul tahaks öelda et mul on kahju nendest metsadest, mis maha on võetud! Tõsiselt!

 Peategelane, kellel on esimesest abielust 9 aastane tütar, petab oma abikaasat ja leiab endale 5 aastat noorema ja nägusa mehe, kes osutub seltskonnas seltskonnalõviks, kuid tegelikult on tegu täiesti haige inimesega. Ühesõnaga kaks haiget tegelast leidsid teineteist. Paras paar!

 No ja siis kohtlane peategelasest naine, nähes küll et neil elu ei klapi, sünnitab tohmakale mehele veel 2 last. Appi! Rohkemat ei viitsigi kirjutada. Ei ole hea raamat! Ei soovita lugeda, puhas ajaraisk!

 Las ma tunduda tõre aga tegelikult on mul kahju nendest paarist tunnist, mille lugemiseks raiskasin. Lootsin et leian siit midagi õpetlikku, aga...

 Õnneks maksis see raamat vaid 1 euro. Ega rohkem selle eest välja ei käikski.

P.S. Tegelikult juba raamatu pealkiri ütleb kõik!

 Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

ARMASTA MIND, PALUN!

Autor: KERLI MOON

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 2 Google +0  0 Share0

Raamat jutustab tõestisündinud loo naisest ja mehest, kellel on paha elada - paha sellepärast, et nad on teineteisega seotud.

Nende suhe on nii halb, et lugeja tahaks juba loo alguses hüüda: jook­ske, kullakesed, teineteisest nii kaugele kui saate.

Kõrvaltvaatajal on lihtne näha selles valusas kirjelduses tüüpilisi vaimse vägivalla all kannatavate inimeste probleeme, eelkõige seda, kuidas ohver ei oska enda eest seista ja loodab ikka, et homsest alates hakkab kõik hoopis paremini minema. Mees aga ei oska kuidagi oma impulsse kontrollida ega käituda täiskasvanud mehena.

Päeviku stiilis jutustus annab ausa ja täpse kirjelduse ühe paarisuhte allakäiguspiraalist.

Õnneks leiab minategelane lõpuks ka lahenduse, kuidas ennast uuesti üles ehitada ning see enesearendamise tee ongi enam-vähem ainuke võimalus keeruliste ja valusate suhetega toime tulekuks.

Tiina Jõgeda, psühholoogiline nõustaja, raamatu “Õnne valem” autor

ISBN	9789949528400
Ilmumisaasta	2014
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	128 lk
Mõõt	190x130x11 (mm)
Kirjastus	AJAKIRJADE KIRJASTUS
Lisamise aeg:	30.04.2016			13.20 1.00 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 1.00 Kaupluses: 1.00 € Kaup kätte: homme, 18.10

17. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

PAARISMÄNG - Mart Kadastik, Katariina Tammert

 Järjekordne raamat sai loetud. Sedapuhku on tegu Mart Kadastiku ja Katariina Tammerti kahasse kirjutatud romaaniga "Paarismäng." Olen mõlema autori romaane korduvalt lugenud ja loen ka edaspidi sest need lihtsalt on sedavõrd harivad ja kirglikud, täis armastust ja põnevust et mul on alati kahju nende autorite raamatuid öökapilt riiulisse panna. Oi, kuidas ma nautisin selle raamatu lugemist!

 57 aastase psühhiaatri Hannese vastuvõtule läheb 30 aastane Kristin. Noor naine tunneb et on oma eluga ummikus ja tegelikult paneb arsti juurde minekuks aja talle kinni ta (Kristini) ema, kes on Hannese kooliõde.
Arsti ja patsiendi vahel tekib eriline side juba esimesest hetkest.
  Hannes, truu abielumees, kes on 30 aastat elanud oma armastatud abikaasa Anuga, armub Kristinisse ja see tunne on neil vastastikkune. Mis saab edasi?

 Kahasse kirjutatud romaanid tasuvad ennast ära, ma arvan. Ma pole neid just väga palju lugenud aga tundub et need on head. Väga head!
 Kadastiku lai silmaring ja alati seksuaalsusega vürtsitatud teosed on kergesti leotavad ja inimlikud, lahkavad tihti inimese psüühilist poolt. Tundub et autor tunneb ülihästi inimhingesid. Ma tõesti naudin selle autori loomingut.
 Ka Tammert ei jää mitte Kadastikule oma kirglike teostega alla. Täiesti võrdväärsed lood, täis romantikat ja kirge. Tundub et ta tunneb samuti inimesi hästi.
 Ja see kooslus, no on ikka fantastiline!

 Ma nii loodan et see laps....siinkohal edasi ma ei kõnele, lugege!

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

PAARISMÄNG

Autor: MART KADASTIK, KATARIINA TAMMERT

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 5 Google +0  0 Share0

Raamat on müügil alates 11.oktoobrist 2014.a.

Mart Kadastik (59): Aastakümneid edukalt inimeste hingesoppides orienteerunud psühhiaater Hannes jääb hätta iseenda mõistmisega, kui tema patsiendiks satub noor võluv Kristin – tunded suruvad peale valikuid, mille seast õiget leida ei aita ei elukogemus ega elutarkus. Kire ja mõistuse kokkupõrkes kaotab Hannes enesekindluse. Kes õigupoolest keda ravib ja kas tõesti on kõik võimalik?

Katariina Tammert (32): Kristin on omadega puntras. Elu on sassis ning häid valikuid nagu polekski – või tunduvad need kõik lihtsalt liiga kaalukad? Hannese kabinetist otsib Kristin esialgu vaid unerohutablette. Kas võib aga minna nii, et ta leiab sealt hoopis jõudu teha oma elus vajalikud muutused ja tõusta fööniksina tuhast? Kõik on võimalik.

„Paarismäng” on teadaolevalt esimene eesti romaan, mille on kahe peale kirjutanud mees ja naine. See lisab alati aktuaalsele suhteteemale erakordset ehedust ning elulisust.

ISBN	9789985332061
Ilmumisaasta	2014
Keel	eestikeelne
Formaat	Kõvakaaneline
Lehekülgi	312 lk
Mõõt	200x130x (mm)
Kirjastus	VARRAK
Lisamise aeg:	30.04.2016		19.46 6.90 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 6.56 € Kaupluses: 6.90 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 17.10

16. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

KORDUSSAADE - Elme Väljaste

 Küll oli lõbus ja põnev veeta selle raamatu seltsis tunde! Uhh! Kahjuks sai Elme Väljaste romaan "Kordussaade" loetud.

 Lugu kõneleb sellest kuidas üks kohtlasena tunduv, endast 12 aastat vanema abielumehe armuke ühtäkki perekonna lõhub ja endale mehe saab. Naiivse ja kuulsusejanulisena jätab peategelane Moonika tõesti kohtlase mulje aga ma sain seda raamatut lugedes niipalju naerda et, et....Küll on lustakalt kirja pandud!
  Väljaste käekiri meeldib mulle ka väga, ta on tohutult hästi tegelaskujude karakterid välja joonistanud ja need ka lugeja jaoks tööle pannud. No pidevalt tundus mulle nagu oleks ma selliseid tegelasi ka päriselus kohanud. Fantastiline!

 Lustakas lugu keerab lõpuks kriminulliks, väga põnevaks kriminulliks, kus hakkasin juba igat naarbit mõrvas kahtlustama, kuigi autor annab natuke liiga vara teatud vihjeid tegelaskujude kohta, need võiks olemata olla, nagu näiteks Elgeri kohta. Aga see selleks- tegu on tõsiselt lustaka looga. Päriselt!

 Ma loeks vist kõik selle autori raamatud läbi.

 Jah, mõni võib selle loo liigitada naisteka alla aga vahet ei ole, seda peaks lugema ka mehed. Naistekal ja naistekal on vahe sees, suur vahe!

 Raamatu annotatsioon on liiga tavaline, võiks öelda isegi et ei kutsu lugema aga lugu ise on tõsiselt huvitav.
Romaanis tegusevad armukesed, abieluinimesed, mõrvarid, pedofiilid, mafioolod, lapsed, ärimehed, litsid, transvestiidid jt...Lugege!

 Jah, ma olin taas arvutimaailmast eemal, lausa 2 ja pool päeva ning selle aja sees haarasin igal vabal momendil "Kordussaate" järel sest ma tõeliselt nautisin selle lugemist!

Tutvustus:

Elme Väljaste esimene romaan "Kiusatus", mis ilmus 2002. aastal kirjastuselt Tänapäev sarjas "Anne raamat", jõudis aasta menukamate raamatute hulka. Oma uues romaanis võtab autor vaatluse alla Eesti rikaste, ilusate ja ka tavaliste inimeste elu. On põnevust, irooniat ja pingelisi suhteid.

13. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Ja eluhinda makstud verega...

foto laenatud siit: https://kjt.ee/wp-content/uploads/2016/05/valgelaevv.jpg

      JA ELUHINDA MAKSTUD VEREGA...

Pilk kaugusesse hüüab, valgust adun,
kui nägija ses pimenevas aos.
Ka siis kui inimkonda vaevas kaos,
on nähtud nii ju pikki aastasadu.

On tunnetatud valusid ja vaevu,
ja eluhinda makstud verega.
On pagetud siit terve perega!
Ja nähtud vaimusilmas valgeid laevu...

Ent mina jään, mul pole kuskil kiiret,
kas astun edasi või tammun kohapääl.
Ei ole parem meitel kummalgi ju sääl!

Mis sest et vahel mustad taevaviired,
kui lagund maja varemetel hiired,
ei valge laevana nad püsi vete pääl!


9. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

Mõttel ja unenägudel on jõud

foto: https://vabamehetee.ee/suurseminar-naistele-mehe-sugavam-tode-mehed-raagivad-naistega-ja-ainult-naistele/

Mõttel ja unenägudel on jõud

Nagu kotkatiivad, laotusid kargel sügishommikul pilved üle linna. Härmatis aknalt sulas silmnähtavalt, nagu oleks keegi sellele kuuma vett peale valanud. Tundsin tollel hommikul ennast kuidagi eriliskummaliselt. Küll hakkasin kohvitassi mikrouuni tõstma, küll sättisin pudrukausi kohviautomaadi alla. Lisaks nendele hajameelsusseikadele pistsin seemnesaia sügavkülmikusse ja otsisin seda päris tükk aega ega ei leidnud. Nii jäigi pudrukausi kõrvaseks vaid tassike kohvi.

Mõnikord ei suuda ma hommikuti ennast käima lükata, jalad ei taha sõna kuulata ja mõtted viibivad alles viimases unenäos, nagu tollelsamal hommikul.

Telefonihelina peale vandusin tulist kurja et kes see, pagan, hommikul küll helistab! Kas ta pole juba harjunud et enne lõunat mind ei tülitata! Vaatasin tirisevale telefonile otsa aga ei suutnud seda ikkagi leida. Tüüpiline mina!

Pärast hommikusööki ja hädavajalikke protseduure istusin lihtsalt oma antiiksesse tugitooli ja vajusin mõtteisse. Kes teab kui kaua ma seal istunud olin ja kui kauaks veel istuma oleksin jäänud, kui poleks telefonitirin mind taas reaalsusesse toonud. Sellel korral juba leidsin telefoni üles ja suutsin kõnele vastata, kuigi ma ei kipu võõrastelt numbritelt tulnud kõnedele vastama.

„Tee uks lahti, tahtsid ju teda enne näha kui ma ta teise matusebüroosse üle toimetan!“ Võõra mehe nõudlik hääl tundus sedavõrd ärritunud olevat et ma lausa võpatasin.

Põrnitsesin telefoni ja silmasin aknast välja. Ühtegi võõrast autot ma silmapiiril ei näinud. Hirmujudinad jooksid üle ihu ja mulle tundus et mu juuksed isegi tõusid püsti pähe. Ma ei kuulnud millest mees pajatas sest telefon kukkus lihtsalt sõrmede vahelt maha.

„Mina ja tahtsin laipa näha? Uhh!“ Siin peab mingi segadus olema. Ilmselt on aadressiga eksitud. Kõige kummalisem on see et kolme päeva eest sai mu kooliõde, kellega me lapseeas pidevalt koos mängisime, autoõnnetuses surma ning ma pole lakanud siiani temale mõtlemast. Arvasin juba et meeltesegaduses olen oma mõtte teoks teinud, sest ma ei mäletanud et ma oleksin avaldanud soovi tema surnukeha näha, kuigi mõtteis mul see püsis.

Istusin tardunult tugitoolis edasi ega ei kavatsenudki ennast liigutada, kuni kuulsin koputust uksele. Alles siis tormasin nagu tuulispask esikusse ning keerasin ukse lukust lahti. Ukse taga seisis võõras mees, näost kaame nagu vahakuju.

„Tere. Kas teie olete Mareena? Tõin teile kurva uudise, Ritat ei ole enam kahjuks meie hulgas. Olete oodatud ta ärasaatmisele,“ ulatas võõras mees mulle ümbriku ja kadunud ta oligi, nagu poleks ma temaga kohtunudki.

Näppisin kinnist ümbrikut sõrmede vahel ega suutnud avada. Tuhat võdinat tekitavat hirmumõtet olid mind enda haardesse lukustanud. Pühkisin vahelduva eduga vaevahigi otsmikult ja mu keel oli nagu kurgulakke liimitud, isegi parema tahtmise juures ei suutnud ma ühelgi sõnal üle huulte lasta tulla.

„Huvitav, viimasel ajal kuulen tihti uksele ja aknaile koputust. Kas surmasõnumeid on veel ees ootamas? Väidetakse ju et koputusel on surmateade mekk man ja mõtteil on suur jõud. Minu mõtted lähevad üha sagedamini täide, üsna niivõrd sagedasti et ma olen unistanud ennast mittemõtlemast. Aga nii kaua kui inimene elab, ta ka mõtleb. See tõde on juba looduse poolt paika pannud, aga unistamine pole ka ju keelatud.“ Segadus minu hinges võttis üha maad.

Tollel päeval riietusin musta nagu komme ette nägi. Tõsi küll, minu kadunud vanaema väitis et lahukunu lähedased võivad vaid matustel musta kanda, hiljem hauale minnes mitte, nii ei pidavat lahkunu hing rahu saama. Kas sellel võib tõepõhi all olla? Vanainimesed ju teavad millest räägivad. Ja seda et lähedase haual tohib käia vaid kolm kuni viis korda aastas, sellest pidas vanaema raudselt kinni. Ta külastas kalmuaeda vaid emadepäeval, oma ema sünniaastapäeval, surmaaastapäeval, hingedepäeval ja jõulude ajal. Vahel harva ka siis kui mõni lähisugulane tahtis minna ja vanaema ühes võttis. Muul ajal kui talle oma lähedased meenusid, süütas ta kodus küünla ja oli mõtteis nendega. Ka sellel rituaalil pidavat sama tähendus olema, mis heledate riiete kandmisel kalmuaias.

Küllap nii ka on, sest oma vanaema usun ma rohkem kui kedagi teist siin maamunal.

Kui matuselised hakkasid haualt lahkuma, võpatasin. Minu juurde astus toosama mees, kes mind, minu teada eksikombel, lahkunuga mu hoovi sõitis ja sarka vaatama kutsus. Läksin ilmselgelt näost lubivalgeks, seda tõestasid ka võõra sõnad.

„Vabandust et ma teid tookord ehmatasin, nägin teid unes ja kirjeldasin oma naisele ehk Riinale, Rita õele. Tema oli väga kindel et tegu on teiega. Nii ma siis uudisega teie ukse taha tulingi, aga ehmusin hiljem ka ise. Vabandan veelkord! Ehmatasin teid vist veretuks...“

Võõras mees jäigi mu mõtteisse. Ei saanud ma temast rahu ei päeval ega öösel. Lausa üleööti hakkas ta elama mu unenägedes ning päeviti jooksime pidevalt kokku, küll kaubanduskeskustes, küll kohvikutes ja isegi hamakliiniku wc uksetaga, kus me mõlemad kõrvuni punaseks läksime.

Lein minus elas kaua ja pikalt. Ma ei suutnud ei tööle keskenduda ega sõbrannadega nädalavahetuseti hängimas käia. Kuhu sa ikka mustas meeleolus lähed? Oled nii sõprade helae tujule kui ka iseendale. Pole ju mõtet sundida kui sant ei taha kõndida, kõneleb ka vana tuntud vanasõna.

Vastu Rita esimest surmaaastapäeva nägin unes et Ritast oli saanud karikakaraõis, millega, või õigem oleks öelda kellega, ma kõnelesin. Meenus lapsepõlv, kuidas me Ritaga pidevalt viljapõllus peitust mängimine ja põllu veerelt karikakraid ja rukkililli korjasime. Tõlgendasin unenägu nii et kalmuaeda minnes pean ma lahkunud sõbranna hauale karikarka viima. Mõeldud- tehtud!

Võta unenägusid kui märki tulevikule! Kummitas mind kunagi mõte.

Nüüd me elame juba 10 aastat õnnelikult tollesama mehega ning räägime hommikuti oma unenägemusi lahti. Neil on tõepõhi all.

9. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Erinevad maailmad

foto laenatud siit: https://naistekas.delfi.ee/suhted/suhted/kas-ma-olen-lesbi?id=66234034

Erinevad maailmad

Thor ja Laivo pakkisid seljakotid, asetasid kateloki ja telgid ratta pakiraamile ning asusid teele. Üks õige puhkus lausa nõuab looduses viibimist, muidu ei lae ennast ära, arvasid mehed. Nelja seina vahel vegeteerides või soojale maale reisides ei ole see puhkus. Esiteks polnud kumbki mees tubaste eluviisidega ja teiseks ei meeldinud neile ka väga aktiivne puhkus, eriti grupiviisiline reisimine, kus pead giidi sõna kuulama nagu väike laps koolitundides õpetaja käske ja keelde. Tõsi küll, korra oli Thor naisega ka omalkäel reisimas käinud aga see kõik väsitas meest sest naine tahtis hommikust õhtuni mööda kaubanduskeskusi shopata ja pikki kilomeetreid matkata. Õhtuks oli mees rampväsinud ja siis süüdistas abikaasa teda romantika puudumises. Mees tundis ennast tühjaks pigistatud laimina. Nii see nädalake puhkust mööduski ning tööle minnes oli Thor rohkem väsinud kui puhkusele naastes.

Naistega koos ei saa puhata, see pole puhkus! Laivo kinnitas igat sõbra sõna, sest ka tema oli korduvalt abikaasaga mööda maailma reisinud ja pidevate süüdistuse ohver ning seda just abikaasa poolt. Küll nimetas naine teda kalgiks meheks, küll impotendiks. Korra isegi lubas naine Laivo maha jätta ja noorema mehe vastu vahetada sest tema jaoks oli seks prioriteet number üks. Tõsi küll, ega Laivogi seksist ära ei öelnud, aga kui sa oled terve pika päeva ringi kapanud, ei suutnud sa seksile mõeldagi, veel vähem seda praktiseerida. Ega neljakümne kuuendat eluaastat astuv mees ei ole enam kolmekümnene, tuletas ta naisele meelde, mille peale viimane tusaselt hotellitoa ukse kurakätt kinni lõi ja kadus. Kadus lausa terveks päevaks. Millega abikaasa tegeles ja kus käis, seda ei tea Laivo siiani, sest hilisööl hotelli naastes oli ta purupurjus ja lausa kukkus voodisse. Isegi seksi ei nõudnud. Eks see mitteteadmine jäi Laivo hinge rusuma aga ta pidas vaikimist õigemaks, mine tea mis tju naisel veel tulla võib. Viimaks lendab ilma meheta koju tagasi või laseb ennast üldse mõnel murjamil pehmeks rääkida ja jääb paikseks. Ega neid naiste tujusid ei tea.

Thori abikaasa, uhke ja väljapeetud välimusega blond beib, nagu teda kutsuti, armastas alati kalleid riideid kanda ning ta ei leinud minkimata isegi koduaeda nokitsema, kuigi viimast ta harrastas vähe, pigem armastas ta aias päevitada ja raamatut lugeda, sest palgatud aednik hoidis nende koduümbruse filigraanselt puhtana. Vaid vahel harva pani Madleen käe mõne lillepeenra külge, seda ka siis kui neil olid mehega järjekordsed lahkarvamused. Ohh seda kirumist ja vandumist hiljem, Madleeni käekesed said ju viga ning kunstkküüned murdusid. Kallite kreemide peale kulus kuu jooksul rohkem raha kui leiva ostuks. Thor imestas isegi selle üle et ta naine raamatuid loeb, aga eks oli see ka mehe koolitus, Thor armastas ise raamatuid lausa neelata, aga vaid erialast kirjandust, igausused klantsajakirjad ja naistekad polnud tema teema. Aga suhetedraamast kubisevaid naistekaid just Madleen lugeda armastaski ja mehele tundus et ta sai nendest õpetust, käitus alati peale raamatu läbilugemist teist moodi, lausa noris tülli. Aga vahel mattis ise ka sõjakirve esimesena maha sest ega jõukal järjel olevaid vabu mehi nii kergelt saadaval ei olnud ka, jõukas Thor oli, suure firma juht.

Laivo ja Thor oli sõbrad juba ülikooliajast ning nende pere oli nagu üks suur pere, naised olid omavahel parimad sõbrad ning Laivo tütar ja Thori poeg kurameerisid, kuigi ise nad vihkasid seda kõnekäändu ning Laivo tütar Meribell nimetas Thori poega Rünnot oma poissõbraks. Jah, tore kui pruut ja peigmees suudavad ka sõbrad olla, aga eakamate meeste suhtes oma sõbraga siiski ei magata. Ahh, te olete vanamoodsad vanamehed? Pahandas ühel päeval Meribell isa ja äia peale.

Laivo abikaasa Sirely oli tundus tagasihoidlikum kui Madleen aga ka tema armastas kulda ja karda. Pisike pruunipäine naine oleks nagu teisest rahvusest aga sugupuu rääkis muud. Sirely ei avanud ennast väga, sestap ta tagasihoidliku mulje jättiski. Aga nagu vanasõna ütleb:“vaha vesi- sügav põhi!“ oli see vanasõna nagu Sirely kohta mõeldud ja öeldud. Selle naise koore all peitus üsna temperamentne ja vastuoluline isiksus, kes kippus tihti ka iseendaga pahuksisse minema ning kõik oma eksimused mehe peal välja valama. Sinisilmne Laivo armastas oma abikaasat väga ning andis talle andeks kõik ta eksimused, muidugi teadlikud eksimused, sest nende vahel oli liiga palju salapära ja lahtirääkimisi aga Laivo ei saanud sinna midagi parata ja kord ta ütles naisele isegi välja selle et majaseinad räägivad ka temaga rohkem kui abikaasa. Selle peale nähvas Sirely;“sinu maja, eks sa kõnele siis temaga!“ kuigi ise hoidis nende villast kümne küünega kinni ja suutis mehele hästi pugeda kui viimane vahel harva häält tõstis ja abielu lahutada ähvardas.

„Teeks õige naistele üllatuse? Läheks paar päeva varem koju, võtaks autod ja viiks nad oma kaunile kodumaale reisima?“ Thoril tuli hea idee. Laivo kratsis kukalt ja trummeldas sõrmedega põlvedel.

„Miks ka mitte! Lapsed saavad mõne päeva ise hakkama küll, mis lapsed nad enam!“ Laivo oli sõbra mõttega päri.

Pärast neljapäevast rattamatka otsustasidki mehed koju naasta. Nad pakkisid rattad Thori garaaži alla ning otsustasid sauna teha, ikkagi pikalt pesemata, sest jahedas järvevees sulistamine ei ole ju pesemine.

Majja sisenedes oli küll välisuks lukustamata kuid hüüde peale ei reageerinud keegi. Veider, mõtles Thor, sest tema abikaasa armastas isegi päevasel ajal lukkus ukse taga olla, usaldades koer Kustit, kes isa väravataga olija eemale hirmutas.

Mehed kuulsid viimaks vee solinat ning Thor otsustas vaatama minna ning talle avanes ehmatav aga eritav vaatepilt. Samas tundis ta ennast petetuna, kuigi mingi sisemine rahu jõudis temasse. Madleen ja Sirely olid kehekesi dušiall ja neelasid teineteist. Thor hiilis vaikselt pesuruumist välja ja kutsus sõbra vaatama. Laivo ehmatas ennast kaameks, kuigi kahtlus et ta naine on biseksuaal, painas teda juba aastaid. Laivo oli korduvalt avastanud naise pornovideoid vaatamast, kus peaosalisteks olid naised. Mitte kunagi ei nõustunud ta koos abikaasaga vaatama pornofilme, mille tegelasteks olid heterod. See tekitaski mehes kahtluse. Lisaks kadus Sirely kodust vahel mitmeks päevaks, sõites teiselpool Eesti otsas elavale sõbrannale külla ning alati kohale jõudes lasi naise sõbramnnal veenda et kõik on hästi, nad tahavad vanu aegu meenutada ja lõõgastuda. Peale sõbranna poolt naasmist ei tahtnud naine kunagi seksida, kuigi just mitmepäevane eemalviibimine naisest sütitas mehes sellise kire, et ta lausa ihales ihuliste naudingute järel. Ükskord Laivo vihastas ning kadus kõrtsu, mida nimetati lohakate baariks, jooma ning see oli ka ainumas kord kui ta oma naist pettis ning see juhtus ka umbjoobes olles. Aga ausa mehena tunnistas Laivo selle naisele üles, mille peale naine vaid muigas. See tundus mehele küll imelinuna ja kahtlasena, aga ta siiski rahunes ja kandis oma naist kätel edasi.

Tänaseks on Thor ja Laivo elanud abielu oma abikaasagega juba 25 aastat ja nad ei kavtsegi lahutada, sest nad suudavad elada ka ilma seksita, nad armastavad oma naisi. Ega naiste biseksuaalsusest peale nende vast keegi ei teagi. Või?

Kõrvaltvaatajatele jätavad nad alati ideaalsete abikaasade mulje, kuigi pilved nende peakohalt pole taandunud.

Jah, naiste ja meeste maailm on erinev!

9. oktoober. 2019.a.
   Vana-Rääma

Veider Verdinand

foto: https://urmeraadik.ee/kes-mediteerib-koige-paremini-voi-kelle-vaikuseminut-on-koige-vaiksem-suusatamise-valguses/

Veider Verdinand

Verdinand seisis kaljuserval ja mediteeris. Just kõrgustes armastas see mees mediteerida, väites et nii on ta päikesele ligemal. Küllap oli selles tõeiva sees. Pealegi pidas Verinand ennast päikesekummardajaks, kuid kuuvalgeil öil istus ta toas, ruloo ja paksud külgkardinad akna ees, sest kuud ta ei kummardanud. See taevakeha tundus talle kalk ja külm, sedavõrd müstiline et tekitas mehes tibutagiefekti.

Kui Verdinand oli väike, olla ta kuutõbine olnud. Nii vähemalt väitis ta ema. Kes teab kui palju selles tõlgenduses tõtt on, et need kes öösel sonivad ja toas ringi käivad, on kuutõbised. Igal juhul nii arvati. Arvatakse siiani.

Kui Verdinandi ema suri, hakkas mees lohutust otsima vaimsetest teooriatest, mida ta ka peagi praktiseerima hakkas. Nii tundis ta et on oma kallile emale lähemal, tundis et meditatsioonis on ta oma varakahkunud emaga koos.

Kui Verdinandi parim sõber mõne aasta eest ennast šamaaniks pühitseda lasi ja mägedesse end otsima läks, naeris Verdinand sõbra välja, kartuses et sõber hakkab ära pöörama. Kui toosama sõber Lapimaale läks et oma esimesele šamaanitrummile lasta Lapi šamaanidel hing sisse puhuda, kartis Verdinand et sõber on omadega täiesti ummikus. Verdinand tundis et on kaotanud kaks kõige lähedasemat inimest- kalli ema ja parima sõbra. Seda ta ka sõbrale ütles. Sõber vaatas teda kummalise pilguga aga pidas õigemaks vaikida, mõeldes et küll ükskord tuleb ka see aeg mil sõber hakkab teda mõistma. Mõttel on, teadagi, suur jõud.

Ei läinudki kuigi palju aastaid mööda kui ta ise vaimsuse radu tallama hakkas. Verdinand nimetas seda teekonda taevaväravate avanemiseks, mitte lihtsalt avanemiseks, nagu kiputakse neid inimesi nimetama, kes veidi ebaloomulikkude või üleloomulikkude asjadega tegelema hakkavad. Avanejad. Naljaks, eks ole? Kõlavad nagu avajad!

Isegi seda et inimene tajub ja tunneb midagi ette, pidas Verdinand veidraks ja ristis need inimesed veidrikeks või uhhuuinimesteks. Ta näitas nendele suisa näpuga ja irvitas tagantselga.

Verdinand armastas alguaastatel mediteerida veekogude lähistel aga ta kartis vett sest ta ei osanud ujuda. Kord mõtles ta et mediteerimisseisundis olles võib keegi teda vette lükata ja siis on jama käes, uppumissurm terendamas. Nii ta iga korraga üha kõrgematele pindadele mediteerima suundiski.

Oi, kuidas ma tahaksin hetkel Taivoga suhleda! Oi, kuidas ma tahaksin! Mees leidis ennast parimale sõbrale mõtlemast aga tal ei olnud enam Taivo kontaktegi. Taivo oli ennast Lapimaale sisse seadnud, tegutses seal šamaanina ning kodumaad väisas ta üliharva, vast korra või paar aastas. Taivo ema oli ka murest murtud sest pojaga ei olnud võimalik kontakti saada sest poeg väitis et mobiiltelefon pidurdab ja segab ta vaimset teekonda ehk elu. Lapimaal aga oli saanud Taivost väekas šamaan, kes ka nüüd ise šamaanitrumme valmistab, neile hingesid sisse puhub ja rahvast šamaanirännakuile viib. Taivo oli leidnud ennast ning väitis et tema olla ka eelmises elus Lapi šamaan, et Eestimaaga ei seo teda enam miski. See „äratundmine“ tegi haiget Taivo eakale emale ja ka kahele tütrele, kes kasvasidki ilma isata ja isa toetuseta, sest Taivo oli minevikule selja pööranud. Seda ei pidanud õigeks keegi, ka Verdinand mitte, aga elus kipub ikka kahjuks nii olema et paljud inimesed ei jõua mitut jumalat teenida, valides endale selle ainuõige. Taivo jaoks oli ainuõige šamanism, aga ta tegi sellega vea. Ta tegi sellega suure vea.

Verdinand astus oma rada edasi. Ta oli küll naisest lahku läinud aga oma kahele pojale oli ta kogu aeg isa eest. Maksis alimente ikka edasi, kuigi pojad olid juba täiskasvanud. Aga nad õppisid, noorem neist Tartu Ülikoolis ja vanem Tartu Ülikooli Pärnu Kolležis. Verdinandil ei olnud poegade jaoks millestki kahju, ka taskuraha oli neil alati olemas. Oma eksnaist armastas Verdinand sedavõrd palju et tal ei jagunud silma mitte ühegi teise naise jaoks. Kahjuks oli eksnaine see kes lahutust soovis, väites et nad on lahku kasvanud, et tema tahab aja maha võtta. Keskeakriis, arvas Verdinand.

Paljud teadjamehed ja naised arvavad ja peavad tõeks et just siis kui puudub vastasugupoolega kehaline kontakt, kui inimene on kaua aega ilma ihuliste naudinguteta elanud, leiab ta enda õige tee üles. Seks ja ligimesearmastus pidavat vaimset arengut pärssima. Verdinand ei tahtnud seda kuidagi uskuda aga samas tõdes et just nüüd, mil ta polnud pool aastat naise lähedust tundnud, avanesid talle taevaväravad.

Kord, ühel teadvusseisundis olles tundis Verdinand et keegi või miski häirib teda. Et see keegi või miski asub talle liiga lähedal, lausa tema eeterkehas ehk nimbuse ligi. Jalad hakkasid värisema ja ta oleks kõrgelt künkalt alla kukkunud, kui poleks see keegi tal õlast haaranud. Verdinand mõtles oma parima sõbra kohale, visualiseerides. Alles siis tõdes ta et sõber on ka temaga siis kui ta viibib sadade kilomeetrite kaugusel, kui ta vaakub elu ja surma piirimail. See päästis mehe elu, kuigi tegu oli vaid visualiseerimisega.

Ta tänas esimest korda elus jumalat ja see jumal kandis Taivo nime.

Paari päeva pärast, kui Verdinand oli mitu ööpäeva pimedas toas vegeteerinud, avanes uks ja Taivo astus sisse. Šamaanitrummi põrin äratas Verdinandi letargiast, millest mees poleks ilmselt ise üles ärganudki.

Jah, veri on tõesti paksem kui vesi, aga truu sõbra lähedusel võib olla sama tähendus, kui tegu on õige sõbraga.

Sellest hetkest jooksid mõlema mehe elud uuesti paika. Nüüd nad jagavad üheskoos elu kahe riigi vahet, korraldavad koos seminare, millesse on haaratud mõlema mehe pered.

Nad on õnnelikud.

8. oktoober. 2019.a.

Vana-Rääma

Leiutasin ühe maitsva salati :)

 Kuna meil olid Avega tänaseks plaanid aga ilmataat hakkas, otseses mõttes, vett vedama, läksid plaanid nurja. Nii ma siis nikerdasin ühe imemaitsva salati, mille retsepti jagan lahkelt ka teile. Lubasin ju Ailile ka ja siin ta on - lubadus!

 Kuna süsivesikuid tarbin ma hommikusöögiga ja lõunasöögiga, keedan ma valmis tihti mitmepäeva toidud. Nagu tänagi. Tegelikult eile keetsin ma juba pool pakki pruuni bulgurit ning sellest nikerdasin ma täna imemaistva salati. Muide, pruun bulgur maitseb mulle paremini kui valge bulgur!

Retsept

200 g pruuni (keedetud) bulguri
2 hapukoort
2 sibulat
2 küüslauku (küünt)
100 g soolatud seeni, enne leotasin
1 purk konservherneid (lisasin vedeliku ka)
pool lavakurki
tuunikala (kogus pole tähtis, aga mitte õliga)
1 suitsutatud siig (piisab ka ainult tuunikalast)

 Soola ei pannud ma grammigi, soolaseened ise on juba soolased ja suitsukala on ka. Lihtsalt segad kõik kokku, nii lihtne see ongi. Maitseb paremini kui tatrasalat. Onju, Aili? ;)

 Ma söön 4 korda päevas. Hommikuti kaerahelbeputru marjade ja tseiloni kaneeliga, lisaks tass kohvi (ilma suhkruta) ja üks seemnesai ( või asemel kasutan avokaadot).

Lõunasöögi kõrvale söön ka vaid ühe viilu seemnesaia, peale määrin avakaadot ja lõuna ajal võib veel ka näiteks vorsti saiale panna. Kõrvale joon vastavalt vajadusele, kas smuutit, mahla, piima, keefiti, kohvi või teed. Enam ma igapäeviti ei smuutita.

 Kella 17.00 ajal söön suppe, enamasti juur- ja aedviljasuppe, kõrvale ei midagi, vahel harva tomati või muna. Diabeetik võib süüa vaid kuni 3 muna nädalas.

 Ja kella 21.00 ajal söön tüki kana või kala, kõrvale tomatit ja kurki, saia ja leiba mitte. Tassike raviteed kulub ka sinna ära. 

 Head isu!

suitsukala ujus koos naabrinaisega Soomest kohale :)

pruun bulgur

kella 17.00 söögikord, lahja kana- aedvilja(juurvilja)supp

8. oktoober. 2019.a.
Vana-Rääma

NÄDALALÕPP - Valter Väljap

 Eile õhtul panin öökapilt riiulisse Valter Väljapi jutustuse "Nädalalõpp." Ausalt öeldes polnud ma enne sellenimelisest kirjanikust midagi kuulnud aga see polegi oluline. Guugle ei anna ka midagi välja, küllap on tegemist kellegi pseudonüümiga.(?) Raamat on täiesti loetav.

 Mulle küll meeldib rohkem lugeda romaane kui jutustusi aga mõnikord on ka jutustused omamoodi nauditavad. Need küll venivad rohkem, pole nii tempokad kui romaanid aga vaheldus seegi. Mulle lihtsalt meeldivad romaanid sellepärast rohkem et peatüki lõppedes algab elu paralleelmaailmas, mis on romaanile kohane. Lisaks tundub et peatükkidega raamat annab rohkem õhku hingamiseks. Aga see kõik on vaid minu arvamus, ju mulle meeldib siis lugeda mitme maailma sündmusi üheaegselt, ma ju loen ka mitut raamatut korraga, kirjutan mitut romaani korraga jne...

 Rahva Raamatus maksab see raamat kõigest 1.49 eurot, patt oli ostmata jätta. Hinna kohta on raamatut küll, kuigi algupoolel muutus süžee minu jaoks veidi igavaks, liiga kirjeldavaks, ei tahtnud tegevus kuidagi edasi minna. Pidasin mõned päevad lugemispausi ja sii hakkas kõik kenasti kulgema. Lõppkokkuvõttes mulle see raamat meeldib. Loeks meelsasti veel selle autori teoseid.

 Tegevus toimub koolis, ühes Tartu lähedal asuvas koolis, kus lastetu ja eakas meespedagoog hakkab uues kolleegis, noores naisõpetajas nägema oma sündimata tütart. Kohati tundub et mees lausa armub kolleegi ära. Noorest naisest ja eakamast mehest saavad mõneks ajaks isegi head sõbrad, kuni kõik pöördub. Mis saab edasi? sellest loe juba ise. Psühholoogiline raamat. Mõnus ajaviide.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

NÄDALALÕPP

Autor: VALTER VÄLJAP

* * * * * * * * * * Loe arvustusi (0)

 6 Google +0  0 Share0

„Mis see siis lõpuks ikkagi oli?” küsis Rein.
„Eks ta armastus oli,” ütles psühholoog.
Kas see oli armastus noore kolleegi Rika vastu? Või tütre vastu, kes ei jõudnudki sündida? Või mõlemat? Või lahtilaskmata lein?

Rein on elupõline õpetaja. Mees, kes armastab kõiges selgust ja kellel on kõik alati kontrolli all. Väga maine ja kaine väljakujunenud harjumustega inimene. Ent kindel raamistik, millele Rein on oma elu ehitanud, ei aita, kui kooli saabub uus õpetaja, kes teda, nüüdseks juba elatanud pedagoogi, seletamatu väega enda poole tõmbab. Nende suhe on algusest lõpuni äärmiselt korrektne ja vaoshoitud, ent asi lõpeb Reinu jaoks ikkagi halvasti. Nii halvasti, et ta ei tule juhtunuga omapead toime ning peab abi otsima psühholoogilt ja koguni teadjanaiseltki.

Kuidas ma ka püüdsin juhtida asjade käiku, et vähemalt selle loo lõpp oleks olnud ilusam, ikka läks kõik teisiti. … Kas tõesti karma on olemas? Aga mille alusel saan ma väita, et ei ole? Mida teie sellest arvate?

ISBN	9789985340752
Ilmumisaasta	2017
Keel	eestikeelne
Formaat	Pehmekaaneline
Lehekülgi	320 lk
Mõõt	200x129x23 (mm)
Kirjastus	VARRAK
Lisamise aeg:	09.05.2017  19.901.49 € Lisa Lisa Osta Kaupluses püsikliendile: 1.42 € Kaupluses: 1.49 € Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 09.10 Saadavus Vaata asukohta 8. oktoober. 2019.a. Vana-Rääma