ÄIATAR - Rein Põder

 Rein Põdra raamatuid olen ennegi lugenud ja loen kindlasti veel, sest mulle tohutult meeldib selle kirjaniku käekiri! Just panin öökapilt riiulisse R.Põdra raamatu "Äiatar," mis on küll kirjas romaanina aga tegelikult koosneb raamat neljast novellist, pigem on tegu romaaniga novellides aga see selleks, täiesti loetav raamat on see niikuinii!

 Ma väga austan ja kummardan autoreid, kes oskavad ja jutustavad vanas keeles, kellel on väga rikas keelekasutus ja sõnavara. Reinul on, leidsin palju äratundmisrõõmu, keelekasutust, mida pruugivad või pruukisid vanad inimesed ja mis on tõsiselt kodusoe ja haarav, põnev ja mänguline. Muinasjutulinegi.

 Antud raamatus kõneleb iga novell erinevatest tegelastest, kes elasid umbes sajandijagu aega tagasi. Ohh, ma tahtnuks ka selles ajas elada! Päriselt!

 Raamatu esimese novelli NEITSI tegelaseks on üks neitsi, kes kaotab mälu ja eksib teelt. Ma oleks pidanud iga järgneva novelli lugedes seda kohe blogima, oleks emotsioon ehedam olnud. No igal juhul mina nautisin igat rida sellest raamatust ja juba kibelen järgmist Põdra teost lugema. Olgugi et elu sellel ajal oli väga karm, inimesed seisid silmitsi kohutavate katsumustega ning naisi kohutavalt vägistati.

 Mis või kes on Äiatar? Müstika ja mütoloogia huvilisena pole see "sõna" mulle üldsegi võõras aga olgu õeldud et tegu on eesti mütoloogiast pärit tegelasega, kurivaimuga või arbujaga, võtke kuidas teile sobib. Väga, väga põnev novell on see ARBUJA!

Kolmas novell on väga karm aga mänguline ja eluline. Eks tänapäevalgi tegutseb vanema ameti esindajaid. Aga igal ajastul omad komber ja reeglid, nii ka novellis HOOR. Oehh, karm värk!

 Viimane novell ÜKSIK paneb punkti sellele raamatule. Alles siis saab lugeja teada mis on ühist nendel novellidel, mis üheskoos novellromaani moodustavad.
 On väga karm aeg, sõda ketab, pommitamine käib. Noor naine, kes valdab mitut keelt, põgeneb maalt koos mõningate meestega, oober kutsus ta Baierisse elama, sest elu kodumaal oli juba võimatu. Baierisse jõuab peategelane Melly aga alles siis läheb õige põrgu lahti sest sõda jõuab ka sinna...Rohkem ma ei reeda, soovitan siiralt seda raamatut lugeda!

Rein Põder (7. juuli 1943 Mõniste vald – 23. oktoober 2018^[1]) oli eesti kirjanik ja kirjastustöötaja.
Ta õppis aastani 1953 Krabi koolis, lõpetas aastal 1957 Saru 7-klassilise kooli ja aastal 1961 Varstu Keskkooli. Aastal 1961 astus ta Tartu Riiklikku Ülikooli, mille bioloogia-geograafiateaduskonna lõpetas aastal 1969 geograaf-hüdroloogi kutsega. Üliõpilasena võttis ta osa kolmest rahvusvahelisest mereekspeditsioonist, ta on käinud ka hiljem kaugmatkadel.
Ta töötas aastatel 1969–1971 Eesti Looduskaitse Seltsis instruktorina.

Rein Põder. foto pärineb netiavarustest ja alumine tekst Vikipeediast

1970. aastad

• Lippmaa – isa ja poeg. (koos Linda Järvega). 1977. Horisont nr 8/1977. Lk 13-15

1980. aastad

• Kingitus. Jutud. 1981.
• Kahekesi maailmas. Lühiproosat. 1982.
• Kuldvits. Lühijutte. 1982.
• Hilised astrid. Romaan. 1984.
• Kivide aed. Etüüde, refleksioone, esseid, novelle. 1986.
• Kõige pikem suvi. Jutustused. 1986.
• Pardiajaja. Ballaadromaan. 1988.
• Põlev ratas. Kaksteist kuud. Novellid. 1988.
• Salaarmastus. Proosat 1985–1988. 1990.

1990. aastad

• Jahedad varjud. Romaan. 1992.
• Külmnäpp. Romaan. 1993.
• Imelik vang. Romaan. 1995.
• Armastuse hääl. Proosakogumik. 1996.
• Äiatar. Romaan. 1998.

2000–2008

• Hula. Romaan. 2000.
• Hiliskevad. Pihtimusromaan. 2002.
• Teadmatus. Romaan. kolm novelli. 2004.
• Mineviku saar. Novell. 2004.
• Beerserk. Novell. 2004.
• Lumelauad. Novell. 2004.
• Eike. Romaan. 2006.
• Merikarp. 2007.
• Juba olnud. Romaan. 2008.

2010–2015

• Unustatud. Teekonnaromaan. 2010.
• Kauge. Romaan. 2011.
• Laev. Romaan. 2012.
• Voor. Romaan. 2013.
• Kuningapuu. Seitse novelli. Näidend. 2014.
• Liesel. Ühe parunessi kadunud maailm. 2015
• Suur retk. Romaan Richard Maacki jälgedes. 2015.
• Tagasivaatepeeglis. Isiklikku. 2016
• Savimäe. Romaan ootamatust pärandist. 2017
• Kivitok. Ühe põgeneja lugu. Romaan. 2017.
• Maailm on imeline. Straboni mälestused. 2018.

Äiatar

Romaan

Rein Põder

1998

252 lk

Äiatar on minevikulise tagapõhjaga romaan, mille peategelasteks on neli naist - muinasaja neitsi, keskaegne nõid, XVII sajandi avalik naine ja viimases sõjas üksijäänu. 

29. september. 2019.a.

Vana-Rääma

Iganädalane seenelkäik

 Endiselt teen ma aeg-ajalt arvutivabu päevi. Eile ma ei avanudki arvutit, käisin taas metsas seenel. Käin seenel 1-3 korda nädalas, see on mu kirg ja nii saan ka liikuda värsekes õhus. Kepikõndimisele olen hetkel pausi teinud aga küll ma taas liigun. Miks? Vahel on nii vaja. Seenemetsas liikumine on ka liikumine. Eile näiteks veetsin metsas suisa 2,5 tundi, millest 1,5 lonkisin pmst niisama, sest ei leidnud seeni. Aga siis ....

 Läksime koos naabrinaisega metsa, ta näitas mulle tõmmukate kohta. Tõsi küll, mõne tõmmuka sealt leidsin. Kui olid juba poolteist tundi pmst lootusetult lonkinud ja vaid mõne tõmmuka korjanud, avastasin seenekoha kuhu lausa maha istusin ja korjama hakkasin. Kamperriisikate ja kännuseente koloonida terendasid silmapiiril. Asusin neid korjama. Minust jäi neid metsa veel palju sest sattusin taas tõmmuriisikate ja männiriisikate peale ning neid pisikesi nööpe enam korjata ei viitsinudki. Siis leidsin veel mõne haavariisika, hulgim männiriisikaid ja üks armas kaseke loovutas mulle ka 2 puravikku. No ja lõppeks sattusin veel tammeriisikate koloonia peale. Mõne mitteussitanud lambatatiku sain ka. Ka mõned hiigelpirakad pilvikud, mis imekombel ei olnudki ussitanud.

 Arvuti- ja lugemisvaba päev tuli kasuks, päris mitu purki soolaseeni on nüüd taas juures. Osad seened olen peale keetmist ka sügavkülmutanud. Õige seeneaeg on nüüd kätte jõudnud, sõitke seenele!

 Pesukausis on lisaks minu korjatud ämbritäie seentele ka veel naabrinaise korjatud tõmmuriisikad. Põeb ka tema seenekorjamise haigust aga ta arvas et ta ei vaja neid rohkem. Aitäh!

 Ahjaa, metsa kohtasin ka telki. Kes elab metsa sees? :)

metsaelanikku ma ei söandanud segama minna :)

tuli pliidialla ja...

5 purki seeni juures

üha täieneb mu riiulikene...

27. septe,ber. 2019.a.
Vana-Rääma

HÕÕGUV RIST - Juhan Paju

  Täna lõpetasin Juhan Paju romaani "Hõõguv rist" lugemise. See ulmeromaan on saanud 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhinna.

 Juhan Pajust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi. No Eestis on tohutult palju kirjanikke, ei jaksagi kõigi ja kõigega ennast kurssi viia. Või siiski jaksan. Olen ju viimastel aastatel keskendunud just meie oma maa kirjanike teoste lugemisele, sest tunnen väga paljusid ning tihti ka vahetame omavahel raamatuid.

 Kuigi ma olen ulmeromaanide suhtes veidi skeptiline, no ulmel ja ulmel on ka vahe. Ausalt öeldes see ulmekas mulle täitsa meeldib, olgugi et vahepeal läks liiga ulmeks ära, liiga veriseks ja kohati tundus nagu loeksin muinasjuttu. Osad seigad olid ka etteaimatavad, aga siiski ... sain vastuse paljudele küsimustele, või õigupoolest seletas autor lahti nii mõnegi müüdi, seda küll läbi oma silmade ja tunnete aga mulle lõppkokkuvõttes meeldib see raamat väga.

 "Hõõruv rist" on kirjutatud huumorivõtmes, siit leiab ka palju müstikat, legende, ajaloolisi tegevusi, armastust, petmist ja kõike seda mida elus ikka ette tuleb. Aga stsenaarium on põimitud reaalsest ja muinasjutulisest elust vaheldumisi, seega ma ikka potsatasin tagasi reaalsusesse :) Ja olgem ausad, teispoolsusega seonduv müstika läheb mulle väga korda.

 Romaan algab seigaga kuidas üks Pärnu bussijuht sõidab õhtuse ringiga Haapsallu et sealt hommikul tagasi Pärnu naasta. Siis näeb ta Haapsalu kalmistul hõõguvat risti. Juba see tekitab tibutagi efekti. Ja ma olen ise sõitnud ilmselt selle bussiga kunagi Pärnust (läbi Vigalate ja asjade) Paliverre ning tunnen isegi seda bussijuhti, kes seda liini aastakümneid sõitis või sõidab. Hetkeseisu ma ei tea.

 Soovitan väga lugeda seda põnevat ja lustakat lugu! Paju viib meid ka Lihulasse ja Vormsi saarele. Väga palju üllatavat on raamatus. Mõnus!

Kindlasti loen veel ta raamatuid!

Tutvustus:
Humoristlikus võtmes mõnus lugu tänapäeva Haapsalust, kus kohaliku koduloomuuseumi direktori igapäevase elu lööb segamini kohtumine vampiiriga, kui hakatakse uurima legendi hõõguvast ristist Haapsalu vanal surnuaial. 

 Juhan Paju (11. märts 1939 Tallinn – 30. juuli 2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Juhan Palju. foto: (Foto: Arvo Tarmula)

Looming

• 1986 – "Haapsalu juht" (reisijuht)
• 1990 – "Haapsalu detektiiv" (kriminaalromaan)
• 1991 – "Kagu-passaat" (lastejutt)
• 1991 – "Hiromandi kokteil" (romaan). 1990. aasta romaanivõistluse teine auhind^[1]
• 1993 – "Sankt-Peterburgi viirastused" (põnevusromaan)
• 1993 – "Surm Hundikaril" (kriminaalromaan)
• 1993 – "Suur šantaaž" (kriminaalromaan)
• 1995 – "Lasud kodutänaval" (kriminaalromaan)
• 1997 – "Hõõguv rist: lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga" (ulmeromaan; Haapsalu legendi uus versioon). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind^[2]
• 1997 – "Katkenud romaan" (kriminaalromaan; ajendatud Estonia hukust). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind^[3]
• 1999 – "Vanaema mõis", I-II osa. 1998. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos^[4]
• 2000 – "Vanaema mõis", III osa
• 2001 – "Kadunud viiuldaja" (kriminaalromaan)
• 2001 – "Kuuvalge õhtulaul" (luuletused)
• 2003 – "Mudasegaja armuke" (kriminaalromaan)

Vikipeedia kõneleb palju, loe SIIT!




25. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Et elu ma elada prooviks ...

foto: https://www.amazon.co.uk/Hand-Painted-Lonely-Decorative-Paintings-Artwork/dp/B01EWRGK1Y

   ET ELU MA ELADA PROOVIKS ...

Tuul tõusis, vedas pilved kaasa,
Torm uulitsalt lehtesid uhas.
Paljasjalgselt kõndisin aasal,
seal oli nii pehme, nii puhas.

Ei ühtegi muret, ei painet,
vaid armastus pakitseb rinnus.
Ma olen ju üdini naine,
kes õitseb, kel kõhus on linnud.

Mis sellest et tormina möllan,
ja maruna vihisen hoovis.
Ma selleks ju sündisin ellu,
et elu ma elada prooviks.

Mis sellest et vahel ma mossan,
vahel elule sülgan näkku,
et sigaret pihus mul tossab,
et kapis on seitse Tori täkku!


mossan*-mossitan

24. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Piip oli suus ja kepp oli käes...

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Kanjon#/media/Fail:Hinni_kanjon_2.jpg

     PIIP OLI SUUS JA KEPP OLI KÄES ...

Üks mees otsis kanjoni
üks vana mees otsis ühte kindlat
(kuigi neid on 3)
Eesti kanjoni
piip oli suus ja kepp oli käes

Tema jaoks oli Eestimaa püha
tema jaoks oli millegipärast just
Maarjamaa püha
kuigi ta oli rännanud läbi
kõik ilmad ja veed

Üks (omateada) juurteta mees
otsis kanjoni
üks vana ja kortsus mees otsis
Eesti kanjoni
Tema kortsud kõnelesid
rohkem kui sada sõna
Tema jalad olid astunud rohkem
kui kolme inimese omad

Üks vana mees otsis kanjoni
Ta oli külastanud
Ameerika Ühendriikides
Suurt Kanjoni
Colorado jõe äärt...
Ta oli külastanud pooli
Maailma kanjone
piip oli suus ja kepp oli käes
Ei ole keegi meist juurteta
ei ole ka vana mees juurteta

Üks vana mees leidis rahu
üks vana mees leidis igavese rahu
Võrumaal
Hinnas
kanjoni veerel
piip oli suus ja kepp oli käes ...



24. september. 2019.a.
Vana-Rääma

TUULEKELLAD - Herta Laipaik

 Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...

 Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.

 Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.

 Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!

Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!

Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.

Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

/Marie Under/


Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald – 17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

fotol Herta Laipaik ja foto on võetud siit: https://www.google.com/search?q=tuulekellad+herta+laipaik&client=firefox-b-ab&sxsrf=ACYBGNQdUTOsWmc_2Ue68P8sl6OpGcRjmA:1569179302737&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiftra3kOXkAhXQwqYKHZ83B8cQ_AUIESgB&biw=1280&bih=910#imgrc=ZW1Q4xaOKI0KjM:

Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT! 

Raamatu tutvustus:

 Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?


22. september. 2019.a.
Vana-Rääma
 

Väike "nupuke" tänases Nelli Teatajas

 Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin möödunud laupäevasest üritusest väikse nupu, nagu lubasin. Loomulikult jäävad selliselt ürituselt osad teadmised ja seigad kardinate taha, sest kõigist ja kõigest ka ju meediale ei pajatata.

 Helge ja selge päev on, ülipositiivne. Positiivsed asjad vajavad ikka meenutamist ja kajastamist.

 Tänud, hea Ambra massaažisalongi perenaine Eha Lätt et sa selliseid põnevaid loenguid korraldad!
Tänud, hea Ave, sünnipäevakingituse eest!
Tänud, hea Evald et sa oma rahvast hoolid ja meid juhendad!

 Kui ka sina arvad et saaksin sinust loo või pisikese nupu ajalehte Nelli Teataja, siis võta minuga julgelt ühendust! Aitäh!

P.S. Foto valis lehte toimetus, mitte mian ei surunud ennast peale! :)

traditsiooniline jäädvustus Kotkasulega

20. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Seitset väekat vaimuvalgust ...

foto laenatud siit: https://www.facebook.com/trummikoda/photos/n%C3%B6%C3%B6rkojaga-%C5%A1amaanitrummtrummi-serva-palistavad-12-k%C3%B5lakoda-mis-annavad-instrumen/459001154124784/

     SEITSET VÄEKAT VAIMUVALGUST

Kolmteist väikest pilvelaami
laotusivad üle maa.
Ragistab ja sähvib äikest.
sügis tahab alata.

Kõuekõminana hinges
mürtsutab šamaanitrumm.
Seitset väekat vaimuvalgust
kiirgab võimas taevakumm.

Tulge sõbrad, tulge üles,
kohtuma väeloomaga!
Heidke endast muremõtted!
Laske õnnel voolata!

Maapeale et saabuks rahu,
headus kurjast võidu saaks!
Tõstkem palveks üles pihud!
Eesti et jääks Eestimaaks!


19. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Kell aega vaid tiksub

foto: http://nagi.ee/photos/tixit/1285915

   KELL AEGA VAID TIKSUB

Lööb kerkokell kiriku tornis
juba mitmendat kõla.
Ei kellamees väsi,
tal mõnusalt õhetab palg.

Veab kojamees rääsunud lehtesid,
kott üle õla.
Mis sellest et varvas on ligane,
külmetab jalg.

Memm kohmitseb aida all,
sibulapalmikuid punub.
Taat küürutab kuuri ees,
usinalt puid riita laob.

Kell aega vaid tiksub,
kõik möödub. Kas minevik unub?
Kas tulevik suudab kord
taastada aegade vaod?


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

All tormidest tihkuva öö

foto: Alar Truu. Laenatud siit: https://www.ohtuleht.ee/909386/ilmaprognoos-nadalavahetus-tuleb-tormine

   ALL TORMIDEST TIHKUVA ÖÖ

Maru vihises võõruse aknail,
karm tuisueit kangutas ust.
Pelk videvik väreles kaameks,
kogu maailm näis ühtäkki must.

Äng pakitses ihus ja hinges,
lõi päikesepõimikust tuld.
Sa vaatasid taha ja läksid,
kui kõdunev mustendav muld.

All tormidest tihkuva öö
taas tulid, üll purpurist rätt.
Ei teadnud ma tookord siis veel,
et see oli hüvastijätt.


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma