 |
| foto netiavarustest |
MAGAKS NAGU TÜHJA, HAISVA TAARA
KAISUS
„Alkohol, alkohol, ma olen nendest,
pehmelt öeldes, aroomidest väsinud. Tõsi küll, ta on mul hea
naine, hoolas ja armastav, aga kas pidevas alkouimas olev naine ikka
on võimeline armastama? Pidevalt siunatakse mehi nende
alkoholilembuse pärast, pidevalt. Ma ei saagi aru miks just mehed
alati süüdi tembeldatakse. Jah, tõsi ta on, ise olen süüdi vast
või enda suhtes suisa ülekohtune, mainisin juba ju meie suhte
alguses et mind ei häiri tema igapäevased veinitamised ja
õlletamised, aga tegelikult häirivad, kohe väga häirivad, magaks
nagu tühja, haisva taara kaisus. Las ma tunduda õelana, aga nii ma
ennast tunnen. Paraku.“
Peale lesestumist elas Peeter päris
mitu head aastat üksinduses. Mees arvas, et tema rong on läinud, et
tema ellu ei kuulu enam ühtegi naist. Maakolkas üksi päevi õhtusse
viies, kuna täiskasvanud lapsed on juba oma elu peal, unustas mees
ennast sootuks. Tema jaoks eksisteeris vaid tema töö, mis hõlmas
kogu Eestimaad. Väikses Haapsalu linnakeses oli tal ka korter, aga
seal elasid üürnikud. Sinna Peeter ei igatsenudki.
Peeter ja Naima kohtusid internetis.
Mees oli mõne kuu eest endale Facebooki konto teinud ja seda ka
sõbra õhutusel, kui üks naine talle kohe kirjutama hakkas. Peeter
arvas, et see on sõbra teela, aga eksis. Naima, õbluke Pärnu
naine, kes oli paari aasta eest, väidetavalt ringitõmbava mehe
pärast, oma abielu lahutanud, osutus järjekindlaks, kui mitte öelda
pealetükkivaks vestlusparneriks. Tegelikult Peetrile isegi meeldis
see. Üksiku hundina polnud ta ju aastaid lembesõnu kuulnud, need
sõnad äratasid Peetris mehe juba siis kui nad polnud Naimaga veel
kohtunudki.
Naima jäi suisa pooleks aastaks
Haapsalu ja Pärnu vahet pendeldama. Mis elu naine suvepealinnas
elas, seda Peeter ei tea. Tema jaoks oli tähtis vaid see, et kodu
oli korras ja soe söök laual. Ja visiitsuhe sobis mehele
ideaalselt, vähemalt algatuseks.
Poole aasta pärast nad abiellusid ja
seda Naima algatusel. Aga visiitsuhe kestis edasi, sest Naima ei
olnud nõus elukohta vahetama. Ja ega Peeter ei nõudnudki, tema
jaoks olid naise soovid tähtsad. Pealegi ööbis mees vahel ise ka
töö tõttu teises Eestimaa otsas, sest pikkade tööpäevade
õhtutel, eriti karmidel talveilmadel, ei hakkanud ta pimedas
koduteed kulutama.
Eestimaa on väike, nii jõudsidki
Peetri kõrvu kuuldused Naima meestelembusest, kuid Peeter uskus
sinisilmselt oma naist ja läks keelepruukijatega isegi tülli. Samas
elas temas kahtluseuss, kuid mingil hetkel jõudis mees tõdemusele,
et kui Naima pole talle vahele jäänud, las siis petab. Peaasi, et
mõnda pahat haigust koju ei too. Hakka veel vanas eas armukadeduse
pärast stseene tegema! Pealegi ei tea ma kindlalt nende külajuttude
tagamaid. Las ta olla, elagu igaüks oma elu! Mul on vähemalt
korralik naine, aed on alati korras, pesu pestud, toad koristatud ja
soe söök laual. Jah, aga see alkohol, see on tõesti häiriv, aga
kannatan ka selle välja. Kole oleks ju vanas eas nagu üksik hunt
keset laant, päevi õhtusse vedada. Küll ta ükskord väsib ja
taipab, et truudus on abielus väga tähtis. Ja kui ei taipa – siis
ei taipa, tema probleem!
Ühel kaunil suvepäeval sõitis
Peeter Võrumaale tööle, teda kutsus lesknaine, kes, väidetavalt
vajas oma elamisse mehekätt, ega ei saanud ise mehetöödega
hakkama. 40 aastane Meeta lesestus juba 23 aastasena ning pikki
aastaid ei leidnudki enda kõrvale enam seda ainsat ja õiget. Ta
valis liiga kaua ning tema pedantlik loomus ei meeldinud meestele,
nii ta üksikuks jäigi. Alkoholil ja alkohoolikuid ei sallinud ta
silmaotsaski.
Juba tutvudes süttis Peeteri ja
Meeta vahel säde, mis tegi mõlemad osapooled keeletuks. Meeta
neelanuks nagu keele alla, sedavõrd erutavalt mõjus talle juba mehe
sihvakas ja jõuline, tõmmujuukseline välimus. Naine unustas ära
milleks ta mehe üldse kutsus. Peerti välimus äratas temas naise,
kelle ta arvas endas surnud olevat. Üle 10 aasta elatud tsölibaat
oli oma töö teinud, nii arvas tema kuni Peetriga kohtumiseni.
Erutunud naine veetis terve päeva
oma uhkes majas, isegi poodi ei raatsinud silmarõõmu kõrvalt
lahkuda. Ka Peeter nautis koostööd ja naise seltskonda, aga ta
üritas jääda ontlikuks abielumeheks, sest truudusetus ei kuulunud
tema ellu. Vähemalt nii ta arvas. Peeter vihkas sõprade suust
lausutud sõnu, „pole olemast truudust, on vaid juhuse puudus!“
See on nii madal ja labane väide tema jaoks, millega ta mitte kunagi
ei nõustu. Sellise elumotoga mehi pidas ta madalalaubalisteks
seiklejateks.
„Kui palju ma võlgnen?“ küsis
Meeta päeva lõpuks.
„Ma pean kalkuleerima. Oot...
tegelikult polegi asi niivõrd rahas, kas sa tead kohta kus ma
saaksin ööbida? Naudiks ööd Võrumaal ja sõidaks kodu poole
alles hommikul, puhanuna.“ ehmatas Peeter isegi oma pakkumise üle,
sest kokkuhoidliku ja isegi pisut ihne mehena oskas ta oma töö eest
alati väärilist tasu küsida. Ja väärikust tal oli, mitte vähe.
Meeta õhetas nagu ladvaõun, kõik
mängis tema kasuks. Nüüd tuli 100% oma võlud mängu panna, et see
mees siit majast ei lahkuks. Polnud ju naisel raske öömaja pakkuda,
eriti veel mehele, keda ta endale ihkas ja seda esimesest hetkest.
„Sul ei ole vaja kusagilt öömaja
otsida, see on sul olemas, siin, minu kodus.“ tegi Meeta Peetrile
silma, mille peale mehel erutusest lausa kõrvad punaseks läksid ja
see ei jäänud naisele märkamata.
Peeter vaikis, sest sõnad ei tulnud
lihtsalt üle huulte.
„Kas ma tohin sulle, lisaks
öömajale, midagi pakkuda?“ muutus Meeta eriti lahkeks ja
armuliseks.
„Võid ikka. Paluks klaas jäävett,
kui seda ei ole palju palutud?“ muheles mees.
„Seda väikest asja ikka saab!“
muutusid naise silmad väga edevaks, lausa nii moosiseks, et Peeter
tundis, et ta on ära tehtud. Tema, keskealine mees. Abielumees!
Alles laua taga einestades tõdesid
mõlemad et nad on karsklased ning rõõmustasid selle üle. Nende
tutvumises oli äratundmist ja kirge. Sellist kirge mida kumbki
polnud tundnud.
Hommikul, kui Peeter oma asju kokku
pakkis, tundis ta ennast täbaralt, nagu noorukist peigmees, kes on
esimest korda naist saanud. Tal oli häbi. Lausa nii häbi, et koju
sõiduga hakkas väga kiire. Isegi aurav kohvitass ei meelitanud teda
kauemaks jääma. Vaevu üle huulte lausutud „nägemist“ muserdas
Meetat väga, sest naine oli armunud, naine oli üle mitmekümne
aasta ennast naisena tundnud ja nüüd tundis ta ennast lootusetult
armunud. Ühepoolselt. Kuigi õhtu ja öö rääkisid teises keeles.
Tunnijagu sõitu kodusuunas sõidetud,
peatas mees auto ja tema hiljutine käitumine pani Peetri mõtlema.
Alles nüüd jõudis talle kohale, et ta käitus matslikult, mitte
nii nagu ühele härrasmehele kohane. Alles nüüd tundis ta et oli
ühele heale hingele haiget teinud, võis jätta mulje nagu
kasutanuks Peeter Meetat ära ja visanud minema. Oma naine ei tulnud
Peetrile meeldegi.
Peeter läks bensiinijaama
kohvikusse, tellis suure tassi kohvi ja einevõileiva ning vajus
mõtteisse. Ta tundis, et on abielludes Naimaga suure vea teinud,
liialt kiirustanud, või õigemini oli Naima teda tagant torkinud
selle abieluga. Kindlasti polnud Peeter selleks valmis. Juba mõte
Meetale pani mehe endamisi muigama ja ta tundis kuidas tahaks lese
juurde tagasi minna. Aga tuli uuesti rutiini sukelduda ja oma eluga
edasi minna, sest ta ju ise tegi südamedaami juurest minema tormates
vea, Meeta ei tarvitse teda enam tundagi. Mehe süda oleks nagu kurku
tõusnud ning silmavesi tungis lausa välja. Peeter avastas ennast
elus esimest korda nutmas, isegi oma lahkunud eksabikaasa matustel
suutis ta tõsiseks härrasmeheks jääda. Nüüd pääsesid pisrad
justkui paisu tagant välja ja need ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Koju jõudes oli Peeter nii
muserdunud, kui mitte öelda armuvalus, et ta ei läinud isegi
Naimale bussivastu, jättes naise 3 kilomeetrit jala kõmpima. Naima,
muidugi ei teinud sellest numbrit, jalutuskäik tuligi talle,
pohmelust põdevale alkohoolikule, kasuks. Nii sai ta oma
terviseriket abikaasa eest varjata ning pläskust lonkse võtta ilma,
et peaks mehe eest varjama. Maal mehe juures olles ta käis ka salaja
trimpamas, sest ta ei tahnud Peetrile näidata kui sõltuvuses ta
tegelikult alkoholist on. Aga Peeter ei olnud loll, karsklasena
tundis ta isegi naise suitsulõhna ära, kuigi viimane püüdis seda
suuspreidega ja nätsudega varjata.
Seksist sellel õhtul ei tahtnud
midagi välja tulla. Üritas Naima, mis ta üritas oma abikaasat üles
kütta, kuid viimane jäi apaatseks, kaebas väsimust. Napsune Naima
ei jätnud oma jonni, piinas meest nii kaua ja lausa nõudis
rahuldust. Selle ta ka sai, kuid mehele tundus kõik ahistamsena,
ropu keppimisena, milles puuduvad tunded, milles puudub armastus.
Alles nüüd taipas ta et alkohoolikust abikaasaga ei seo teda miski,
et neil ei ole hingelist sidet, ei ole armastust, on vaid tühipaljas
armatsemine, millel ei ole tunnetega midagi pistmist.
Meeta oli Peetri silmad avanud ja
nüüd taipas mees, et just Meeta vastu tunneb ta tõelist armastust
ja seda juba esimesest silmapilgust. Mehe süda tahtis lõhkeda.
Eksiarvavad need kes väidavad, et mehed ei põe. Põevad ja mitte
vähe. Aga nad ei ole nagu klatsivad naised, kes ei suuda midagi
endasse jätta, vaid räägivad oma sõbrannadele isegi kõige
intiimsematest seikadest, unustades tõe, et nii nad reedevad oma
mehi, irvitavad oma meeste üle. No erand küll kinnitab reeglit,
aga...
9 kuu pärast sünnitas Meeta oma
esiklapse, poja kelle nimeks sai Peeter. Temast sai 41 aastasena
õnnelik ema, kes elas vaid pojale. Ta isegi ei mõelnud, et poja
isal oleks õigus oma lapse kasvatamisest osa saada, sest Meeta hing
purunes peale Peetri lahkumist.
Ühel korral, kui Peeteril taas Võru
tööots tuli, otsustas ta külastada Meetat ja naiselt andeks
paluda, tunnistada et armastab teda ja lahutab oma abielu.
„Peeter, Peetrike, sa mu
silmaterake!“ istus Meeta rõdul ja imetas oma imearsat last.
„Sa ütlesid Peeter? Meeta, kas
sa...?“ tahtis Peeter midagi küsida, kui nägi imetavat ema. Mees
keeras kannapealt ringi ja suundus auto suunas. Väike Peeter hakkas
emme tissiotsas nutma, nagu tunneks ka südamevalu, mille osaks Meeta
just sai. Tegelikult tundiski, sest ema piimaga antakse palju lapsele
kaasa ja ema meeleolu mõjutab ka rinnalast.
„Oot, miskit siin ei klapi, või
just klapib. Kas see pisike on Peeter? Kas ta võib minu poeg olla?“
kalkuleeris Peeter enne kui autot käivitama hakkas. Mehe süda
tahtis rinnust saapasäärde hüpata, ta tundis ühtäkki nii õnne
kui õnnetust, rinnus hakkas torkima...
Meeta asetas Peetrikese hälli ja
tormas auto juurde hetkel mil Peeter teadvuse kaotas.
Nüüd nad elavad õnnelikult koos suur
Peeter, Väike Peeter ja Meeta. Elvad Võrus Meeta kodus ning
Haapsalu lähistel asuvast Peetri kodutalust on saanud nende ühine
suvemaja, kus veedetakse aega vaid koos perega. Nende peres ei ole
alkoholismi, ega lahkhelisid, mille põhjustajaks just alkohol on.
Nad elavad õnnelikult ja ootavad
pere juurdekasvu.
8. august. 2019.a.
Vana-Rääma
