 |
| foto netiavarustest |
SAATAN KANNAB PRADAT(?)
Juba varakevadest saati istus Mariell
igal õhtul mereäärsel künkal, põlved konksus ja lõug põlvedele
toetunud. Neiu piidles üksisilmi ühte punkti, nagu meremehe naine,
kes ootab kannatamatult oma abikaasat kaugreisilt kodu väisama. Just
kodu väisama, sest meremehed elavad rohkem merel, kui maismaal.
Isegi Marielli pilk oli samavõrd igatsev ja kurb, nagu ühel vanal
maalil, kus eit pisarsilmil kaldakail uppunud poega mälestab.
Kõige valgem periood hakkas
kukesammul pimenema ning igal õhtul oli taevas üha müstilisem,
sünged pilved sõudsid üle laotuse ning päike vajus justkui
põledes mere taha, jättes endast veritsevad triibud maha.
Loetud päevad olid saatuslikust
jaaniööst möödas, vaid loetud päevad, aga Mariellile tundus, et
terve igavik on ajast, mil ta suhe esimese armastusega karile
jooksis, möödas. Haavad veritsesid iga päevag aiva enam ning
tundus, et neiu hingevalule ei tulegi piiri. Mitte miski ega keski ei
suutnud Marielli rohkem rahustada, kui igatsevnukker taevas. Isegi
oma parimale sõbrannale keeras neiu, oma boyfriendist lahku minnes,
selja, nagu poleks Lisandrat olemas olnudki. See oli viga. See oli
üks suurimaid vigu, mida Mairell oli oma kuueteistkümne aasta
jooksul teinud. Tegelikult sellest, et Mariell üksindust nautimas
käis, ei teadnud isegi Regor, kellele jäigi tüdruk suhte lõpuni
müstiliseks, sest Mareill ei avanud ennast lõpuni. Lisaks teatas ta
alati pärast seda, kui Regor teda koju saatis, et oskab ka ise
minna, tee koduni on pähe kulunud. Mis noormehel muud üle jäi, kui
leppida. Kui sa inimest armastad, lepid ka sellega, millega pole
ennast uskunud kunagi leppima.
Tõsi küll, ega Lisandra ise ka
erilist sõprust oma eluaegse sõbranna vastu üles ei näidanud. Ju
tal oli siis selleks põhjust. Ega teise inimese hinge sisse ei näe,
kui ta pole just oma hingeasju avalikkuse ette paisanud, mida nii
mõnigi inimene sotsiaalvõrgustikes teeb. Ja seda mitte ainult
puberteedieas noorukid, ka eakamad abieluinimesed, kelle justkui oma
elu poleksi, kes elavad enamuse aja päevast Facebookis. Neile oleks
reaalne elu justkui sedavõrd igav, et vaid teiste elu lisab
adrenaliini verre.
Ühel tormisel õhtul, kui
õhetavtüüned pilved justkui jooksid turbokiirusel üle taevateki,
kuulis Mariell häält. Ta kangestus ega julgenud isegi vaadata kus
poolt see hääl tuli. Liiati veel kellega tegu olla võis, sest neiu
närvid olid viimasel ajal väga pingul, lausa nii, et isegi
sääsepinin ehmatas teda.
Mariell värises nagu haavaleht, aga
mitte rajusest ilmast, vaid häälest. Ta kahtlustas juba, et see on
hääl peast, ehk siis et hakkab hulluks minema, sest mitme kuu
jooksul ei olnud keegi teda seal künkal tüüdanud, kas isegi
autohääled, mis kaugustest kostusid.
„Om mani padme hum, om mani padme
hum...“ kuulis ta jälle. Mariell võdistas õlgu, pigistas käed
tugevamini põlvede ümber ning surus suu kriipsuks, nagu tahaks ta
tuhandet pisarat endas kinni hoida.
Korraga ta lausa hüppas künkalt
alla ja kui ta oleks olnud kaljuküngas, poleks teda ilmselt enam
olemaski olnud, aga õnneks asus küngas merest sadakond meetrit
eemal.
Alles nüüd paiskasid pisarad
tulvaveena temast välja, aga tema läheduses ei olnud ühtegi
hingelist. Mariell lausa vappus, pühkides samal ajal silmavett
põskedelt. Kas see ongi depressioon, mõtles ta endamisi. Kuulda
kuulmatut ja tunda tundmatut ning minna sellest nii paanikasse, et
elugi ei tundu enam armas.
Olles rahunenud, otsustas ta sellel
õhtul teist rada pidi koju jalutada, sest lause „saatan kannab
pradat“ millegipärast kummitas teda ja Mariell arvas, et sellel
lausel ongi mingi seos tänase õhtuga.Õieti arvas. Sisetunne ei
petnud teda.
Mööda hämarduvat metsateed
loivates kuulis ta mingit kuminat, müstilist mõminat, mille ta
arvas mõnele metsloomale kuuluvat. Ta ei pööranud häälele
erilist tähelepanu, sest mini sisemine rahulolu oli neiu endasse
neelanud. Aga pes kummitas mitu küsimust. Mida need sõnad küll
tähendavad? Ja milleks see saatana teema? Päris neiu endalt, aga
vastuseid ta ei leidnud.
Kas mitte see saatana teema ei ole
seotud Lisandraga? Tema on ju meil uhkus ja puhtus ise, kannab ainult
kalleid firmabrände, isegi ta bikiinid maksavad hingehinda. Kas see
ei ole mingi hoiatus?
Mariell sügas kukalt ja loivas
edasi, miski või keski tema sees otsis õhtustele märkidele
selgust. See kõik tundus nii põnev, et neiu unustas isegi oma
ekskallimat taga nutta. Ühtäkki tundis ta nagu oleks endale tiivad
saanud ja liblikana lendu tõusnud ning iga tiivavibutusega lendab
maapeale tema tiivast kulda, sulakulda, mis maapinda sulas ning isegi
kõige kurvema inimese ennast hästi tundma pani.
Mariell tundis ennast valgustatuna.
Isegi see, et tema kallis sõbranna ja ekskallim talle teineteise
embuses vastu jalutasid ja miilutsesid, ei läinud neiule korda,
temal olid nüüd teised eesmärgid ja sihid, sügavamad vaataed ja
tunded elule, mille tõi talle üks müstiline õhtu rannas,
ihuüksinda, ihu üksinda.
Ja ta oli õnnelikum kui kunagi
varem.
6.juuni. 2019.a.
Vana-Rääma
