Loodus mäletab

                                LOODUS MÄLETAB

  Mait seisis rõdul ja kimus suitsu. Kohvi tema roheliste mummudega tassis oli ammu juba jahtunud, aga Mait seisis, toetudes kätega rõduäärele ja oli ära. Ta oli oma mõtetega kusagil mujal, kusagil kaugustes, kus, sellest teab vaid tema, kui teab.

   Mehe hommikud algasid alati kohvitassi ja suitsu seltsis. Ilma nendeta ei kujutanud ta päeva algust ettegi. Vähemalt kaks tassitäit kohvi ja neli suitsu kulus ärkamiseks. Vähemalt.

   Liiga palju oli noormehe elus viimaste kuude jooksul ebameeldivusi juhtunud, sestap oli Maidul kekendumisega raskusi ka tööl. Küll lõõbiti, et ta olla ilmselt, ajameelsuse pärast, armunud. Küll arvati, et Maidul on midagi saladuslikku teoksil, sest muidu nii rõõmsameelesest noormehest oli ühtäkki kurvakuju rüütel saanud. Isegi kõige lustakamad naljad, millest töökaaslased suitsuruumis pajatasid, ei toonud isegi muiet huulile, kuigi Mait armastas lausa homeeriliselt naerda.

   Kuhu küll inimesed kaovad? küsis Mait juba mitmendat korda endalt. Just endalt, sest teiste arvamus läks tal lihtsalt kõrvust mööda. Jah, ta tihti küll küsis ka teiste arvamust, kuid jäi ikka oma sisetundele truuks, sest elu näitas, et nii on kõige õigem. Et õiged vastused on varjul just tema enda sees. Tuleb need vaid üles leida. Nagu tuleb ka ennast vahel üles leida, kui hingeosad on kusagile kadunud ja iga vegereeiv päev jõuab vindudes õhtusse. Aga kui on kiired ajad, unustab Mait viimasel ajal paljud asjad tegemata. Ise ta teab selle põhjust. Või vähemalt arvab teadvat.

   Ligi kuujagu päevi hakkas täis tiksuma ajast, kui Mait oma lapsepõlvesõbraga viimati suhtles. Tuli välja, et just tema oli viimane kes Randoga aega veetis, sest pärast temaga suhtlemist kadus sõber nagu vits vette. Ei ühtegi märget tema eksistentsist. Nagu poleks Randot kunagi olemas olnudki. Lihtsalt kadus. Jälgi jätmata.

Jah, Mait, nüüd tagant järgi meenutab, et nad olid sõbraga tihti filosofeerinud elu üle, et inimese eksistents on üks kummaline asi, ta oleks nagu kohustatud elama, kuigi surm võiks olla palju parem, palju leebem. Siis ei tunneks me valu ega süümepiinu, rääkimata eluvintsutustest, mis sulle pidevalt kaikaid kodraratesse loobivad. Ja need kaikad olid korduvalt Rando kodaraid lõhkunud, korra lausa nii, et needd tuli raske operatsiooniga kinni lapata. Aga Rando elas, ta pääses ränkraskest autoõnnetusest elusana, samas kõik ta kolm sõpra hukkusid silmapilkselt.

   Päeval, mil Mait ja Rando kuurortlinna jõe veeres istusid ja kivisid vette sultsatasid, ei tundunud Rando üldse endast väljas olevat. Pigem oli ta kummaliselt rahulik ja rõõmsatujuline. Miski ei viidanud sellele, et peale sõprade koosveedetud tunde Rando kaob nagu tina tuhka. Sõbrad leppisid järgmiseks päevaks kokku ühise kinokülastuse, mida nad juba lapsest saati koos teha harrastasid. Eriti meeldis neile rahvast provotseerida popkorni krõmpsutades, nagu see kinos tavaliselt lastel kombeks oli. Kui mõni vanem härrasmees juhtuski pahandma, oli noormeeste eesmärk- kedagi närvi ajada- täidetud. Nad itsitasid ühiselt pihku, nagu marakratid kunagi.

   Järgmisel päeval oli Rando telefon tumm ja tummaks ta jäigi. Maidule ei anna siiani miski rahu, mitte miski. Kas ta oli pime ja ei märganud sõbraga koos olles midagi teistsugust? No ei märganud. Kõik oleks nagu kõige paremas korras olnud. Mõlemad noormehed olid üliõnnelikud, et nende eluaegne sõprus kestab ja nad meenutasid, et isegi suurt tüli nende vahel polnud aset leidnud.

   Kuivõrd nad siiski tundsid teineteist? Ega teise hinge sisse ei näe isegi parima tahtmise puhul. Mitte keegi meist ei ava ennast lõpuni, ikka jääb midagi saladuseloori taha peitu. Alati. Igaühel.

   Mait küll külastas järgmisel päeval kino, arvates, et sõber tuleb ka. Ta isegi ostis sõbrale popkorni ning asetas selle sõbra toolile, aga sõpra ei tulnud. Filmist ei mäleta Mait mitte midagi, isegi seda mitte kes peaosas mängis, või ei mänginud. Ta oli sisemiselt pinges ja järas isukalt popkorni ning vitsutas ka sõbrale ostetud paki tühjaks. Mait oleks nagu kinno sööma läinud.

   Ühel ööl nägi Mait unes, et sõber koputab ukse taga. Ta tormas unisena ust avama, kuid selle taga ei olnud kedagi. Maidul kadus uni, ta läitis sigareti ning läks rõdule, aga rõdu ümbruses, ega kogu hoovi peal ei olnud ühtegi hingelist, mis annaks märku sellest, et keegi oleks tema uksetagust külastanud.

   Veel mitmel ööl nägi Mait Randot unes, nagu oleks sõber hädas ja vajaks abi. Aga kus ja miks ta abi vajab, seda Mait enam hommikul ärgates ei mäletanud.

   Ühel päeval külastas Mait selgeltnägijat ja see viis teeotsani. Mait hakkas abi otsima, käis politseimajas, kuid sela naerdi teda välja, väites, et nemad ei tegele luuludega ning soovitati hulluarstile minna. See lõi Maidu veel rohkem rööpast välja, kuid ta ei jätnud oma jonni.

   Miski või keski juhtas noormehe linna ääres asuva palgikoormani ja siis oli tal pilt selge. Suur palgikoorem oli lailai vajunud. Maidule meenus selgeltnägija jutt. Ta helistas ruttu oma sõbrale, kes ajas pundi kokku ning koos hakati palke veeretma, kuni...Jah, seal ta oli, palgikoorma all, elutu Rando keha, ära muljutud ja äratundmatuks muutunud.

   Kes oskas arvata, et puu maksab oma langetajale elu?

11.juuni. 2019.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 159.päev

 Lõpuks ometi saime rajale!
Viimati käisime kepikõndimas teisipäeval ja eks esmaspäevalgi sai liigutud, kuid ilma keppideta. Eile liikusime ka ilma keppideta. Ma tohutult armastan neid 30 soojaga ilmasid. No öösel läheb veidi leitsakuks ruum, aga palavus on niiiii mõnus. Kuid kepikõndimiseks see ei sobi. Aga täna sobis.

 Kuna mitu päeva oli vahele jäänud, oli ka raskem ennast liigutada, aga kindel plaan sai teoks tehtud. Ma täna üle saja aasta patustasin, sõin ära ühe Eskimo jäätise. No kingiti ja lisaks oli veresuhkur ka ainult 5,0. Sellise suhkruga olen uimane ja peast tohm. Üleüldse kipub see mul pigem madalam olema, üle 6,8 pole olnud, ja 6,8 oli pool tundi peale sööki. Eile õhtul oli ka madal ning sõin suisa seemnesaia ja juustu.

 Käisime rajal kolmekesi, naabrinaine Maarja sai ka sellel aastal esimest korda kepid kätte. No ta tegelikult rajatab pmst iga pöev oma postiringidega. Aga me läbisime 4 km, sest rohkemaks polnud esiteks tahtmist ja teiseks peale mitmet pausipäeva ei tohi üle pingutada. Ehk homme juba taas, sest tundub, et õhtud on veidikenegi jahedamad, päeval ennast praadida ei taha.

 Muidu oleme ikka rõõmsad, olge teie ka!

Fotod:

kohustuslik selfi ikka ka :)

naabrinaine Maarja

oleme stardivalmis

minek..

2 km läbitud...

puhkepausil

9.juuni.2019.a.
Vana-Rääma

Saatan kannab Pradat(?)

foto netiavarustest

SAATAN KANNAB PRADAT(?)

   Juba varakevadest saati istus Mariell igal õhtul mereäärsel künkal, põlved konksus ja lõug põlvedele toetunud. Neiu piidles üksisilmi ühte punkti, nagu meremehe naine, kes ootab kannatamatult oma abikaasat kaugreisilt kodu väisama. Just kodu väisama, sest meremehed elavad rohkem merel, kui maismaal. Isegi Marielli pilk oli samavõrd igatsev ja kurb, nagu ühel vanal maalil, kus eit pisarsilmil kaldakail uppunud poega mälestab.

   Kõige valgem periood hakkas kukesammul pimenema ning igal õhtul oli taevas üha müstilisem, sünged pilved sõudsid üle laotuse ning päike vajus justkui põledes mere taha, jättes endast veritsevad triibud maha.

   Loetud päevad olid saatuslikust jaaniööst möödas, vaid loetud päevad, aga Mariellile tundus, et terve igavik on ajast, mil ta suhe esimese armastusega karile jooksis, möödas. Haavad veritsesid iga päevag aiva enam ning tundus, et neiu hingevalule ei tulegi piiri. Mitte miski ega keski ei suutnud Marielli rohkem rahustada, kui igatsevnukker taevas. Isegi oma parimale sõbrannale keeras neiu, oma boyfriendist lahku minnes, selja, nagu poleks Lisandrat olemas olnudki. See oli viga. See oli üks suurimaid vigu, mida Mairell oli oma kuueteistkümne aasta jooksul teinud. Tegelikult sellest, et Mariell üksindust nautimas käis, ei teadnud isegi Regor, kellele jäigi tüdruk suhte lõpuni müstiliseks, sest Mareill ei avanud ennast lõpuni. Lisaks teatas ta alati pärast seda, kui Regor teda koju saatis, et oskab ka ise minna, tee koduni on pähe kulunud. Mis noormehel muud üle jäi, kui leppida. Kui sa inimest armastad, lepid ka sellega, millega pole ennast uskunud kunagi leppima.

   Tõsi küll, ega Lisandra ise ka erilist sõprust oma eluaegse sõbranna vastu üles ei näidanud. Ju tal oli siis selleks põhjust. Ega teise inimese hinge sisse ei näe, kui ta pole just oma hingeasju avalikkuse ette paisanud, mida nii mõnigi inimene sotsiaalvõrgustikes teeb. Ja seda mitte ainult puberteedieas noorukid, ka eakamad abieluinimesed, kelle justkui oma elu poleksi, kes elavad enamuse aja päevast Facebookis. Neile oleks reaalne elu justkui sedavõrd igav, et vaid teiste elu lisab adrenaliini verre.

   Ühel tormisel õhtul, kui õhetavtüüned pilved justkui jooksid turbokiirusel üle taevateki, kuulis Mariell häält. Ta kangestus ega julgenud isegi vaadata kus poolt see hääl tuli. Liiati veel kellega tegu olla võis, sest neiu närvid olid viimasel ajal väga pingul, lausa nii, et isegi sääsepinin ehmatas teda.

   Mariell värises nagu haavaleht, aga mitte rajusest ilmast, vaid häälest. Ta kahtlustas juba, et see on hääl peast, ehk siis et hakkab hulluks minema, sest mitme kuu jooksul ei olnud keegi teda seal künkal tüüdanud, kas isegi autohääled, mis kaugustest kostusid.

   „Om mani padme hum, om mani padme hum...“ kuulis ta jälle. Mariell võdistas õlgu, pigistas käed tugevamini põlvede ümber ning surus suu kriipsuks, nagu tahaks ta tuhandet pisarat endas kinni hoida.

Korraga ta lausa hüppas künkalt alla ja kui ta oleks olnud kaljuküngas, poleks teda ilmselt enam olemaski olnud, aga õnneks asus küngas merest sadakond meetrit eemal.

   Alles nüüd paiskasid pisarad tulvaveena temast välja, aga tema läheduses ei olnud ühtegi hingelist. Mariell lausa vappus, pühkides samal ajal silmavett põskedelt. Kas see ongi depressioon, mõtles ta endamisi. Kuulda kuulmatut ja tunda tundmatut ning minna sellest nii paanikasse, et elugi ei tundu enam armas.

Olles rahunenud, otsustas ta sellel õhtul teist rada pidi koju jalutada, sest lause „saatan kannab pradat“ millegipärast kummitas teda ja Mariell arvas, et sellel lausel ongi mingi seos tänase õhtuga.Õieti arvas. Sisetunne ei petnud teda.

   Mööda hämarduvat metsateed loivates kuulis ta mingit kuminat, müstilist mõminat, mille ta arvas mõnele metsloomale kuuluvat. Ta ei pööranud häälele erilist tähelepanu, sest mini sisemine rahulolu oli neiu endasse neelanud. Aga pes kummitas mitu küsimust. Mida need sõnad küll tähendavad? Ja milleks see saatana teema? Päris neiu endalt, aga vastuseid ta ei leidnud.

   Kas mitte see saatana teema ei ole seotud Lisandraga? Tema on ju meil uhkus ja puhtus ise, kannab ainult kalleid firmabrände, isegi ta bikiinid maksavad hingehinda. Kas see ei ole mingi hoiatus?

   Mariell sügas kukalt ja loivas edasi, miski või keski tema sees otsis õhtustele märkidele selgust. See kõik tundus nii põnev, et neiu unustas isegi oma ekskallimat taga nutta. Ühtäkki tundis ta nagu oleks endale tiivad saanud ja liblikana lendu tõusnud ning iga tiivavibutusega lendab maapeale tema tiivast kulda, sulakulda, mis maapinda sulas ning isegi kõige kurvema inimese ennast hästi tundma pani.

   Mariell tundis ennast valgustatuna. Isegi see, et tema kallis sõbranna ja ekskallim talle teineteise embuses vastu jalutasid ja miilutsesid, ei läinud neiule korda, temal olid nüüd teised eesmärgid ja sihid, sügavamad vaataed ja tunded elule, mille tõi talle üks müstiline õhtu rannas, ihuüksinda, ihu üksinda.

Ja ta oli õnnelikum kui kunagi varem.

6.juuni. 2019.a.

Vana-Rääma

Jaansoni rada 158.päev

 Ma ei tea kuidas mujal, aga Pärnus on täna väga palav ilm. Isegi tuul, mis meid rajal veidikenegi jahutas, ei päästnud. Tohutult raske oli, aga oma kohustusliku 4 km kepikõndisime ikka ära.

 Jah, õnneks on Rääma tänavat pidi ka võimalik liikuda ning tagasi me tulimegi taas seda teed. Germo pani veel päikeseprillid ette, kuniks ka tema nägu leemendas. Ei mina suutnud, tumedad prillid tõmbavad päikest ligi.

 Valisime natuke paha kellaaja ka, läksime kodust kell 11.15 ja naasesime 12.05. Siis on päike kõige mürgisem ja valusam. Ma niigi kõrbesin eile Jahisadamas ära, olen näost punane nagu peet, sest mulle hakkab päike kohutavalt hästi peale, aga ma ei lähe pruuniks. Ükskord isegi läksin, siis, kui Portos reisimas käisin. No soojamaa päike ja üleüldse püsis see kaua peal. Germo läheb õnneks pruuniks.

 Ahjaa, Maarja kinkis mulle Klaipeda külmkapimagneti. Ma küll ei tea kas ja millal ta Klaipedas jõudis käia, aga suured tänud ikkagi! Ning suured tänud ka Maarja kaksikvend Maarjole, kes tõi mulle Düsseldorfist külmkapimagneti. Maarjole kingin raamatu vastu.

 Ja kallis ämm kinkis mulle taas midagi tervislikku, nimelt kanepijahu. Aitäh! Kanepijahu, toortatrajahu ja tseiloni kaneel on need komponendid mida kasutan oma toidus igapäevaselt.

 Muidu oleme ikka rõõmsad. Homme on juba uus päev, aga ma ei tea kas me siis rajale saame, sest lähme haiglasse, kuna Germole tehakse ajuuuring. Hoidke pöialt!

Fotod:

olen, olen punanägu...

keskpäevane päike

rada

2 km läbitud ...

väike puhkepaus

tagasi mööda Rääma tänavat

magnet Klaipedast, Leedust

magnet Düsseldorfist, Saksamaalt

tervislik kanepijahu ämmalt

4. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

Suvi on kohal!

 Kas Kristo (Muusika Planeet) jõudis Tallinnast kohale või päike jõudis Pärnusse, ega vahet ei olegi. Põhiline on see, et meie plaaniline kohting toimus, ja veel imelises Jahtklubis. Ma naersin Kristole, et kui ta pole Jahklubis käinud ja Kihnu Jõnniga pilti teinud, on sama hea, et ta pole Pärnus käinud. No nii hull see asi nüüd ei ole, aga fotojäädvustusi on mul siin hulgim, nopin paremad välja.

  Mida me ühiselt hurmurist lauliku Ergo ja staarblogija Kristoga plaanime? Jään salalikuks. Vot! Lihtsalt tšillida on ju ka vahel äge.

 Igal juhul poisid, aitäh selle toreda pärastlõuna eest! Ja mõnusat edasihängimist!

 Mõned jäädvustused ka:

Ergoga

me kolmekesi tuleme... ;)

meid teenindas sõbralik Laura

Ergo ja armas ettekandja Laura

Kihnu Jõnn ja Kristo

Kihnu Jõnn ja Kristo lähemalt vaates

aja järgi arvestades liikusime täna 3 km

3. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

Jälle üks unistus täitunud

 Sellel aastal tekkisid kuuskedele kasvud väikese hilinemisega, alles need olid imetillukesed, kuid täna on juba n.ö. ülevalminud. Aga korjamas käisime ikkagi. Raekülas. Nagu meil tavaks on saanud.

 Kaks purki panin viina alla, ühe suhkruga pooleks ning käputäis läks niisama sügavkülma, eks ikka salatite, smuutide ja supi tarvis. Annab ju head maitset.

 Kuusevõrse(kasvu) tinktuur on vitamiinirikas, sisaldab c-vitamiini, eeterilikke õlisid ja on väga tervislik vereloomele. Tugevdab immuunsust. Aitab ja viirushaigusi, ka köha ravida.

 Siirupit mina ei keeda, panen vaheldumisi kuusevõrsed ja suhkru, sellest saab hea köharohu.

 Kuusevõrse smuutit teen järgmistest komponentidest:

kaks peotäit kuusevõrseid
kaks banaani
kaks supilusikatäit mett
vett

 No seda saab Germo tarbida, sest mina ei tohi, liiga suhkrune.

 Minge korjama, veel pole hilja! Tervis metsast või oma koduaiast!

Germo hoiab kotti

enamus on ülevalminud juba...

1. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 157.päev

  Niikui niuhti taas 4 km kepikõnnitud!
No peale hommikusööki või peale lõunasööki, umbes siis, kui tunnike on möödas, on parem aeg rajale minna, sest ma tarbin süsivesikuid ainult hommikusöögi- ja lõunasöögi ajal, ei hiljem. Nii ma (me) käime siis süsivesikuid maha. Germo ikka ka, sest talle ma eraldi toitu ei valmista, sööb sama mis mina. Tervislikult.

 Täna hommikul tarbisin ma 40 süsivesikut ja lõunasöögiga ligi 60, seega kokku ligi 100 süsivesikut. Lubatud on 100-110. Sestap teen ka alati lõunasöögi kõrvale ühe toeka võileiva (no minu või on avokaado), sest ülejäänud päeva jooksul ma enam saia või leiba ka ei tarbi.
 Tuli hapukapsa isu peale, seda keetes ma sinna suhkrut ei pannud ning pekise sealiha asemel panin veiseliha, mis ei anna ühtegi süsivesikut, nagu ei anna ka kala- ja kanaliha.

 Nii sõimegi täna lõunaks:

riisi
hapukapsast veiselihaga
1 kanaliha pihvi
kikerherneid

leivale panin:

avokaadot
küüslauku
kanalihasinki

smuuti koosnes:

keefirist
kahest maasikast
tsiia seemnetest
linaseemnetest
kookoshelvestest
toortatrajahust
maapähklitest

/väga maitsev tuli/

 Eks ma ise katsetan, arvestan süsivesikuid ja püüan igal päeval uut menüüd koostada. Aga süsivesikute arvestamine on väga tähtis, sest süsivesikud võrdub suhkur.
 Olgugi, et mu veresuhkru tase on täiesti normis, pean ma raviga jätkama, ei tohi mingil juhul käega lüüa, sest see võib elu maksma minna. No ja oma pool tunnikest aktiivset liikumist püüan ma iga päev teha, kuigi soovitav on vähemalt 3 -4 päeva nädalas liikuda vähemalt 30 minutit. Muidu ei toimi need rohud ka, mida diabeetik manustab.

 Täna läks meil tempo väga kiireks, no mõnel päeval on kohe lihtsam astuda, nii juhtuski, et 2 esimest kilomeetrit läbisime 22 minutiga (11 minutit 1 km) ja 2 järgmist kilomeetrit 18 minutiga (9 minutit kilomeeter). No esimesed kilomeetrid lähevad visamalt, sest siis käin (käime) n. ö. jalga lahti. Ja siis tuli rütm ja hoog sees tahaks veel kõndida, kuid ma katsun siiski režiimis olla.
 Muidugi tegelen ka rajal Germo jälgimisega ning kogu aeg küsin kas ta on väsinud jne...võimalik, et liiga palju küsin, aga midagi pole parata, olen siiani hell sellest kõigest. Ise ju tunnen kui väsin või ei jaksa, aga Germo ei kurda kunagi.

 Nüüd peaks kirjatööd tegema hakkama, aga inspiratsioon kükitab ilmselt kellegi teise õla taga, ma katsun temaga taas sinasõbraks saada.

Mõned fotod ka:

rada

sinikaelpardid, jõgi, miniõunapuu, känd...

2 km läbitud...

lõunasöök

Olge terved!


1. juuni. 2019.a.
Vana-Rääma

Juunikuu numbrid on ilmunud!

  Juunikuu numbri luuleveergu ajakirja "Saatus & Saladused" saatsin Ivar Silla luule. Ostke ajakiri ja saate lugeda.
 Kui ka sinul on soov, et su luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna. Või on sul endast mõni lugu rääkida?

 Samas numbris on ka minu lühijutuke "Usk, lootus ja armastus."

 "Müstilistesse lugudesse" kirjutasin artikli müstilisest naisest Kersti (Kobi nimega teavad teda paljud) Astelist.

 Kui ka sinul on mulle rääkida põnev lugu või tegeled müstiliste asjadega siis anna sellest teada juba täna.

 Samas numbris on avaldatud ka minu lühijutuke "Välgust tabatud."

 Kui sinul on põnev ja eriline loom, kellest saaks põneva artikli siis anna ka sellest teada. Ajakiri " Lemmik" on selliste lugude tarvis. 

Head lugemist!

juunikuu numbrid näevad välja sellised...

"Usk, lootus ja armastus"

artikkel Kersti Astelist...

...

Välgust tabatud....

...

meie pere müstik Simba

31. mai. 2019.a.
Vana-Rääma

Rada 156.päev

 Täna läbisime 4 km, aga natuke teisi radu pidi, sest mul oli kell 11.00 aeg perearstile. Ei midagi hullu, tavaline vereanalüüside andmine ja kopsu lasin ka kuulata.

 Mõnikord ongi mõnus läbida teisi radu, sest üks ja sama teekond muutub tüütuks. No ja miks mitte kepikõndida ka arsti vastuvõtule (?) Vaatamata sellele, et vahetult enne vererõhu mõõtmist olin aktiivselt läbinud mõned kilomeetrid, oli mu vererõhk normis, ehk siis 144-90. Kolm kuud võtan vererõhutablette (Coveram) ja siis näis mis edasi. Vereanalüüside vastused saan homme ja olen kindel, et selle kolme nädalaga on need vastused palju paremad.

 Germo peab ka vapralt vastu ja hea uudis on ka see, et juba 5. juunil saame ajuuuringule, aeg toodi nädala võtta ettepoole. Eks ma jälgin teda pidevalt, aga me saame hakkama. Ka Germo peab tervisliku toitumise dieeti, kui nii öelda võib. Aga eile õhtul ma natuke patustasin, no tulin reisilt pealinna ja söögiaeg jõudis kätte. Ma pean ju rangelt õigetel kellaaegadel sööma, aga bensukas polnud erilist valikut, sestap sõin tuunikala, muna, sibula ja tomatiga einevõileiba. Lisaks veel hulgim tomateid ka, aga see veresuhkrule liiga ei teinud, oli teine pärast 6,3. Esimene õhtu enne magama minemist üle pika aja mil ma ei pidanud veresuhkru tõusuks midagi näksima. Aga üldiselt olen ikka režiimis, täna õhtuks sööme köögiviljasalatit ja tüki kana, ei mingit saia ega leiba, tassi piparmündi-nurmenuku teed (värsket) joome kõrvale.

 Järgmisel nädalal on kiire, esmaspäeval, kolmapäeval, neljapäeval ja reedel olen hõivatud. On üks plaan paika pandud esmaspäevaks ning ülejäänud päevadel liigun tervisekabinettide vahet. Sestap mind kodust kätte saada on suhteliselt raske. Aga telefonid on olemas, maa alla ma ei kao :)

 Ahjaa, kallis kooliõde Aili tõi meile täna sihukese piraka portsu nurmenukke, suured tänud! Ja muidugi tänud ka ta armsatele tütardele, kes korjata aitasid! Ahjaa, lapselapsele ka!

Olge terved ja liikuge igal võimalusel!

Germo

päike oli erakordselt ere...

...

Endla teater

Pärnu hotell

päike kuldab perearstikeskust

üks põnev kustiteos ühel elektrikapil...jäi silma...

peaaegu kodus

Pärnu paadimehed

nurmenukud Koongast

Germo ja päälinn 29.mai. 2019.a.

30.mai. 2019.a.
Vana-Rääma