 |
| foto: https://www.autodesk.com/products/maya/overview |
|
VÄLGUST TABATUD?
„Nüüd võib juba murul istuda,
jee!“ rõõmustas Maia peale seda, kui pool päeva oli müristanud
ja välku löönud. See oli väga müstiline vaatepilt, kuidas
taevasse lõid sedavõrd suured praod, nagu oleks maailm pooleks
jagunenud. Maikuune kevadpäev oli niivõrd pime, et ilma elektrita
ei näinud eluruumides liikudagi.
Maia, kellele meeletult meeldis äike
ja päikesetuul, tundis kuidas ta noil päevil energiast pakatas. Ta
ei peljanud ka äikese ajal paljajalu õues vihma nautida ning teda
kohe kiskus selline eluohtlik ilm merre ujuma. Ise ta väitis, et
saab äikeselt energiat. Küllap saigi. Aga eluga riskis ta igal
korral. Kuid kes meist ei riskiks? Pole kuulda, et väga palju
inimesi oleks välgust surma saanud, palju rohkem sureb neid, ka
korralikke liiklejaid, maanteel liigeldes.
„Sa oleks nagu välgust tabatud;“
manitses vanaema, 79. eluaastat astuv vanamemm Margareta lapselast.
„Iga kord kui kõuekumin algab, tormad sa ringi nagu pöörane, pea
laiali otsas. Mul on suisa mure su pärast. Ega pikne ei küsi kuhu
ja keda ta tabada võib, ta lihtsalt tabab ja oledki surmalaps!“
üritas memm juba tontteab mitmendat korda Maiat keelitada, kuid
sellest polnud grammigi tolku. Mida äikeselisemad ilmad, seda
õnnelikumana Maia ennast tundis.
„Ei tea miks tänavu need ilmad nii
ära pööranud on. Kas on ilmataat vanakuradi endiga mestis või
hakkab maailmalõpp tulema. Kurjakuulutavad on need ilmad,
kurjakuulutavad. Näe, mede Maia ei karda, et võib arulagedaks
jääda, või koguni on ka tema mõne kurja jõuga mestis. Jooseb
nagu pöörane paljajalu vihmas. Egas ta enam mõni plikatirts ole,
ikka mehelemineku eas pruut juba. Ei mina nendest tänapäeva
noortest aru saa. Näe, üleaedsete võsuke on suur Luciferi
kummardaja, käib alalõpmata mustas riietuses, isegi leitsaku ajal.
Kole vaadata kuidas inimesed ennast hävitavad ja teevad seda
vabatahtlikult.“ porises Margareta.
„Egas mina enam plikale mõistust
pähe pane. 26 aastane inimene juba, eks ta ise teab kuidas elab.“
oli Margareta tütar Malle, Maia ema, väsinud memmega sellest
teemast rääkimast.
„Memm, mida sa kogu aeg muretsed!
Ma olen sulle tuhat korda öelnud, et ma armastan vihma ja äikest!
Kas sinu arust päikese käes enda praadimine on siis parem? Alles
eelmisel suvel viskas naabi Meeta vedru välja ja sa tead põhjust.
Meeta veetis kõik vabad, ja ilmselt ka mittevabad hetked ennast
päikse käes praadides ja nüüd kõlgutab ta oma šokolaadipruune
jalgu taevaväraval. Päike on pigem kurjast. Väga paljud inimesed
surevad päikesest tingitud nahavähi tagajärjel, seega... Palun ära
noomi mind! Ma palun sind, vanaema!“ oli Maial vastulause justkui
varrukast võtta. Tõsi ta oli, üleadne Meeta, kes oli
päikesekummardaja, lahkus just nahavähi tagajärjel, peale mida ta
ainumas poeg Luciferi kummardajaks hakkaski. Psüühika läks sassi.
Koos vanaemaga see noormees elas. Aga vanaema, kes oli sügavusklik,
üritas lapselast usku pöörata. Poiss pööraski, aga mitte
ristiusku. Sestap on targem lasta igal ühel oma saatust kujundada.
Las igale ühele jääda oma usk, mitte kedagi ei tohiks isegi
suunata, küll inimene tunneb ise ära mis või kes talle õige on.
„Sa saadana silmamuna! Kui mina
noor olin, kuulasid võsukesed oma vanemate ja vanavanemate sõna,
aga näe, tänapäeval tehakse mis tahetakse! Häbiraasugi ei ole!
Irvitatakse veel vanainimestele näkku ka ja...Te noored pole ilmselt
näguripäevi näinud, ei teie tea mis on häda ja viletsus. Sa Maia
ei tea mis tunne on toituda heinakõrrest ja tunda selles liha
maitset!“ ägestus memm.
„Memm, ma pole mitte kunagi sulle
näkku irvitanud. Mitte kunagi! Sa oled mulle väga kallis inimene,
isegi väga-väga kallis ning ma olen seda sulle korduvalt öelnud.
Ja mitte ainult öelnud, ma ka tunnen seda. Ise veel ütlesid, et ei
tea kellesse see meie Maia küll läinud on, oskab nii ilusaid sõnu
üle huulte öelda. Oskan, ütlen ja julgen öelda ka. Kas see oleks
parem kui ma elaksin endasse, nagu vanasti? Vanasti elasid
abielupaarid oma elu ära lausa nii, et ei lausunud teineteisele
ühtegi ilusat sõna, ise oled rääkinud. Mina nii ei taha. Olen
kord selline ekstravert ja tunnen ka selle üle uhkust.“ nentis
Maia.
„Kullake, ma usun sind. Aga palun
säästa vanainimest, ära kasuta neid võõrsõnu. Mis pagana
tegelane see ekstavert küll on? Kas oled ka mõne usulahuga
liitunud? Tüterke, ei, eie...see ei ole hea!“ oli memm hämmingus.
„Eiiii, ekstravert on otsekohene
inimene, paadunud optimist pealekauba, ja see ma olen. Introverti
minust ei saa iial! No ja nüüd sa küsid kes on introvert.
Introvert on ekstraverdi vastanud, inimene kes elab enda sisse,
kellel oleks keel justkui suulakke liimitud, sõnu suust välja ei
saa...Ma ei ole mingi usulahkne, ega ei saa ka minust kristlast ega
budisti, ega...Mina olen Maia. Ise te panite mulle selle nime, aga
igal nimel on ka tähendus. Kui inimene teatud nime kannab siis
saatus juhatab teda eluteel ka vastavalt nimele. Olen oma nime
tagamaid aastaid uurinud, kuid juba enne uurimistöid tundisin ma
sama, mida targad raamatud räägivad. Minul on Kreeka nimi. See
tähendab kevade jumalannat, sestap kevad mulle meeldibki, eriti
selline kevad, kus kõuekõmin mürtsub, sest Maia on loomupoolest
selline mõru ja kibe tegelane, kes ei salli magusat ega magusust.
Nagu te kõik teate, armastan ma ka vanu inimesi, mulle meeldib neid
põetada, neile kasvõi natuke rõõmu valmistada, sestap ma istusin
ka vanaisa surivoodil ja olin tema jaoks kogu aeg olemas, ka öösiti,
kui silm vägisi kinni kippus vajuma. Olin oma vanaisale justkui
hoolitsev ja armastav ema, kes hetkekski oma last üksinda jätta ei
suuda. See kõik on mulle tulnud ühes minu nimega, sestap ma palun
teid, kallid ema ja vanaema, ärge mitte kunagi tehke mulle
etteheiteid, sest te koos panite mulle selle nime, nüüd võiksite
mõlemad ka mind mõista. Ja vanaema, kas sa oled juba unustanud
kuidas sa sajatasid, et tulgu ometi taadi lõpp kiiremini, saab
vaevast lahti. Ise haigestusid peale seda väga raskekujulisse
kopsupõletikku, mille tüsistused siiani sind vaevavad. Mitte kunagi
ei tohi sajatada, ega kellelegi halba soovida, see tuleb endale
tagasi. Muideks, ma emigreerun juba selle nädala lõpus Kreekasse“
selgitas Maia.
„Sa püha peetrus, kus nüüd
lajatas!“ ehmatas memm.
„Nonii, jälle üks sajatus! Ma
võiks nüüd küsida, et kas oled püha peetrusega mestis. Memm,
sõnal on väga suur jõud, niivõrd suur, et see võib ka inimesi
hukutada. Ka mõttel on jõud, sestap püüame juba oma mõtted
õigeks mõelda, et ei tekiks mõttetüsistusi. Mina, teie või meie
pere noorim võsuke pean nüüd moraali lugema ja seda oma
eelllastele, uhh! „ oli Maia hämmingus.
„Uhh, plika on tõesti välgust
tabatud,“ pomises memm endamisi.
4. mai. 2019.a.
Vana-Rääma
