Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"

esmaspäev, 22. aprill 2019

Uus külmkapimagnet Marokost

Inimesed muudkui reisivad ja reisivad, teeb kadedaks lausa. Ok, tegelt plaanin minagi taasreisima minna. Armas Ave käis seekord ennast Marokos tuulutamas ja tõi mulle sealt külmkapimagneti. Varsti tuleb vist suurem külmkapp mureteseda ja seda just magnetite tarvis.

No üks armas kaamelipastakas tuli ka ning järjehoidja. Need on mõlemad mulle lausa vajalikud. Mõnikord armastan ju kirjutada ning raamatuid neelan kogu aeg ning vahel loen mitut korraga, seega läheb mul neid järjehoidjaid ikka tarvis. No ja siis lisaks veel tulemasin ning maiustused. Aitäh, kallis Ave!

Millalgi kinkis Maarja mulle ka külmkapimagneti, Läti oma. Sellest ma ei olnudki bloginud, sestap mahub ka see siia blogisse kenasti ära. Et oleks kunagi, vajaduselt, spikerdada kes kusagilt midagi tõi ja kinkis. Nii nagu blogin tassidest (kruusidest), blogin ka magnetitest.

Maarja toodud magnet Lätist

Ave toodud magnet Marokost

Veidi Marokost, Vikipeedia abiga:

Maroko

Maroko on kuningriik Loode-Aafrikas. Selle koosseisu kuulub ka vaidlusalane territoorium Lääne-Sahara.
Marokol on pikk Atlandi ookeani äärne rannajoon, mis Gibraltari väinast möödudes jätkub Vahemere ääres. Naaberriigid on Mauritaania edelas ning Alžeeria idas ja kagus (piir Alžeeriaga on kinni). Vahemere rannikul on ka kaks Hispaania enklaavi Ceuta ja Melilla. Atlandi ranniku vastas on Kanaari saared ja põhja pool teisel pool Vahemerd on Hispaania.
Marrakechi linnast 63 km kaugusel Kõrg-Atlase mäestikus asub Põhja-Aafrika kõrgeim tipp Jbel Toubkal (4167 m).
Maroko pealinn on Rabat. Suurim linn on Casablanca. Teised suuremad linnad on Agadir, Fès, Marrakech, Meknès, Tanger ja Tétouan.

Rahvastik

Maroko põlisrahvaks on iidsetest aegadest pärit heledanahalised berberid – kõrberändurid, kaubitsejad ja kunagised sõdalased. Berberid elavad mägi- ja poolkõrbealadel. Kõrbes rändleb beduiine. Prantslaste ja hispaanlaste hulk on Maroko iseseisvumisest peale vähenenud.
Marokos elab 2007. aasta seisuga 33 757 000 inimest. Riigi rahvastik on pidevalt kasvanud ja 2025. aasta eeldatav rahvaarv on 42 000 000 inimest. Maroko rahvastik on demograafilise ülemineku esimeses etapis, kuna sündimus on suur ja suremus väike. Rahvastiku tihedus on keskmiselt 68 in/km². Kõige tihedam on asustus linnastunud rannikualadel. Maroko lõunaosa ja mäestikualad on asustatud väga hõredalt.
Linnades elab 58% inimestest.
Aastal 2011 toimunud referendumi tulemusena sai üks berberi keeltest, tamazight, riigikeele staatuse.

Ja siia Vikipeedia link ka, lugeda saad SIIT!

Mõnusat kevadet!

22. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 21. aprill 2019

VAESTE-PATUSTE ALEV 1. - August Jakobson

Nii vähe ongi õnneks ja rõõmuks vaja, ikka lugeda, lugeda ja lugeda...
Ma olin üliõnnelik, kui sain 1 euro eest Pärnust Uuskasutuskeskusest osta "Vaeste-Patuste alevi" 2 köidet, ehk siis 1. ja 2. osa. 50 senti tk!

Lugesin seda raamatut (ma enam ei mäleta kas mõlemat osa) umbes 30 aastat tagasi ning kohaks oli ka Vaeste-Patuste alev, Raba tänavas, majas, mis oli mõnda aega mulle nagu teine kodu, kus elas mu vanaonu. Ja nüüd elan ma juba neljandat aastat Vaeste-Patuste alevi serval ja loen taas neid raamatuid.

Lugemiskirg selleks aastaks ei ole mul mitte raugenud, kuigi olen üksiti sellel aastal juba läbi lugenud ligi 50 raamatut. Lugemine ei ole kunagi kurjast, öelgu või mõelgu seda mittelugejad tahes!

Ajaloost juba teame kirjanik August Jakobsoni, juba kooliajast või ennegi veel. Ja lisaks tänapäeva autorite teoste lugemisele, on kosutav lugeda ka raamatuid, mis sündisid suisa ligi sajand tagasi, või isegi rohkem, sest osaline tegevus toimub ka 19. sajandil.

"Vaeste-Patuste alevi" esmatrükk ilmus 1927. aastal.

Romaan kõnelebki tolle aja elust-olust, lokkavast vaesusest Pärnu lähistel, kus toona veel asusid rabad ja sood, kuid täna katab seda ala linn. Täpsemalt on tegu praeguse Rääma linnaosaga. Elati väga vaeselt, hügieenist ei teatud eriti midagi ja ega inimesed ei tahtnudki ennast pesta, kõikjal lokkas vaesus ja mustus. Peredes kasvas palju lapsi ja väga raske oli pere kulusid katta. Tegutses palju vargaid, litse ja joodikuid. Alevist linna ei käidud tihti.
Perepead rügasid ränkrasket tööd teda vabritutes ja soodes-rabades. Tavaline toidulaud koosnes silgust, leivast, kartulast ja silgusoolveest.
Vaeste-Patuste alevis elas väga palju rahvuseid, keegi ei teagi täpselt kus kohast nad sinna sattusid ja viidi. Inimesed olid suurelt jaolt kirjaoskamatud ja vähese haridusega.

Elu oli väga julm. Tapeti ja kakeldi pidevalt. See oli lausa ime, kui nädala jooksul midagi ei kriminaalset ei juhtunud.

Abieluinimesed häbenesid teineteist, eriti teineteise kehasid. Magati ja seksiti pimedas ja teki all. Kui juhtus tüdruk sedapsi jääma, sattus ta küla põlu alla.

Aga edasi lugege ise. Minu on veel 2. osa öökapil ootamas. Päris kosutav lugemine oli, sest nii paika aja peale oli paljutki ununenud. Mälu sai igatahes värskeust juurde.

Vikipeediast väike kopeering ka siia:

Vaeste-Patuste alev

"Vaeste-Patuste alev" on 1927. aastal ilmunud August Jakobsoni naturalistlik debüütromaan.
Jakobson sai teosega 1927. aastal Looduse kirjastuse romaanivõistlusel esikoha^[1]. Romaan võeti kohe hästi vastu ning 1920. ja 1930. aastate vahetusel oli see A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" (1926–1933) kõrval loetavaim eesti romaan.
Eesti eelmise sajandi TOP 200 raamatu valimisel jõudis romaan 82 häälega 47. kohale^[2].

Jakobson käsitleb romaanis töölisaguli Vaeste-Patuste alevi (aluseks Pärnu Rääma linnaosa) inimeste vaesust ja viletsust 1910.–1920. aastatel. Keskseks tegelaste ringiks on Kolgata külas elav Lüünede perekond: isa Andres, ema Kati (Katariina), ema vallaslaps Alleksander Lüüne (Ridle) ning Andrese ja Kati ühised lapsed Arnu, Lilli, Maret ja Volli.
Jakobson sai kirjutades inspiratsiooni Émile Zola naturalistlikust romaanist "Söekaevurid" (1885). Romaani kommunistide ja töölisaktivistide teema sissetoomisel oli oma roll ka värskelt, 1924. aasta 1. detsembril toimunud mässule järgnenud karistusoperatsioonidel (nt töölisliikumise aktivistide mahalaskmine Pärnus).

Trükid

1927 "Vaeste-Patuste alev" (Tartu: Loodus). Kaane kujundanud Jaan Vahtra.
1937 "Vaeste-Patuste alev" (Tartu: Noor-Eesti). Kaane kujundanud Jaan Vahtra. Ilmus kaheköitelisena.
1979 "Vaeste-Patuste alev" August Jakobsoni "Valitud teoste" sarjas 14. ja 15. köide (Tallinn: Eesti Raamat). Järelsõna Endel Sõgel, Jaan Toomla; illustreerinud Avo Keerend, kaas ja tiitel Paul Luhtein. Ilmus kaheköitelisena.
1979–1980 "Vaeste-Patuste alev" (Tallinn: Eesti Raamat). Järelsõna Endel Sõgel, Jaan Toomla; illustreerinud Avo Keerend, kaas ja tiitel Paul Luhtein. Ilmus kaheköitelisena.
2009 "Vaeste-patuste alev" "Eesti loo" sarjas 23. köide (Tallinn: Eesti Päevaleht ja Akadeemia). Järelsõna Rein Veidemann, sarja kujundanud Jüri Jegorov, kaanefoto Jarek Jõepera.
minu on 1979. aast köited

21. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 18. aprill 2019

ULMADELE SULETUT VEEL PUUDUTAB - Riina Einasto

Riina Einasto kolmas luuleraamat sai just loetud. Tegelikult juba ammu igatsesin luulet lugeda, sest aeg-ajalt vajan ma luulet sama palju nagu õhku.

Jah, mul on ühe põneva romaani lugemine pooleli, aga minu puhul pole mingi probleem lugeda kasvõi kolme romaani korraga, vaheldumisi. Kui ma olen raamatus ikka väga sees, ei lähe mul miskit sassi. Nagu võin ka mitut raamatut vahelduva eduga kirjutada, teen seda ka täna.

Olen tänaseks läbi lugenud kõik Riina Einasto 4 raamatut ja kõik on ka mul kodus olemas, 3 neist eriliste raamatute riiulis, aga küll saab ka see luuleraamat seal olema, kui armas Riina ükskord oma Mehhiko kodust Eesti koju naaseb ja Pärnut väisab.

Minu arvates lähevad Riina luuleraamatud ja luuletused üha paremaks. See on mu lemmikraamat nendest kolmest selle autori luuleraamatust. Luuletused on ikka riinaeinastolikult pisut äraolevad, aga neil on eriline nägu, täiesti oma nägu. Riina armastab oma luules palju liitsõnu kasutada, mis ühiselt loovad põnevaid kujundeid ja kujundid on luules väga tähtsal kohal.

Raamatus on ka hulganisti haikusid, mis kõlavad kokku nagu üks suur poeem, minu meelest on väga hästi valitud nende järjekord selles raamatus, kuigi ma isegi ei tea kas need haikud on kronoloogilises järjekorras või mitte. Riina haikud on romatilisemad, kui ta vabavärss ja proosaluule. Ilmselgelt annavad need kõige selgemalt ja helgemalt edasi tema elu Mehhikos. Aga võimalik, et mina vaid loen nendest seda välja, sest olen teadlik, et Riinal on kaks kodu, kaks koduriiki ning talved veedab ta soojal maal. Ja no pole ka ime, kui see maa teda inspireerib, sest armastatud paigad ja armastatud inimesed on tihti luuletajatele muusaks.

Ahjaa, ma lasen oma järgmise luuleraamatu ka samas formaadis teha, tahsin eelmist juba. See on nii paras formaat ja kiidan ka kujundajat, küljendajat ja toimetajat.

Aitäh, kallis Riina, selle raamatu eest!

Ootan väga kohtumist!

Ja luulenäide on juba Rahva Raamatu lehel olemas:

Book

ULMADELE SULETUT VEEL PUUDUTAB

Author: RIINA EINASTO

* * * * * * * * * * Rate and Review (0)

Riina Einasto kolmas luuleraamat on jõuline ja kujundlik, lugejal on võimalik tunnetada värvide maagilist maailma iga ihurakuga ning näha rõõmsaid-romantilisi pilte silmade eest läbi vilksatamas.

...
alles pärast
päikeseloojangut
päikesejärgne elu
metsikult äraarvamatu
surmlähedalt nauditav
see on päriselt
julgetele kulgejatele
võtke need värvid
ja ahmige tõelisust

ISBN	9789949581894
Published:	2019
Language	In Estonian
Format	Hard cover
Pages	72 pg
Dimensions	181x125x10 (mm)
Publisher	HEA TEGU
Added:	22.02.2019	~~13.15~~ 12.49 € Add Add Buy Loyal customer offer in stores: 12.49 € in Stores: 13.15 € Delivery: With fast shipping: monday 22.04 Availability Vaata asukohta

18. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Rada 147.päev

sellised poisid, päikeseline Pärnu ja kepikõnd

Vot jah, läksime Germoga kirjastaja Valloga salakohtingule, aga jäime otsejoones Jaagule vahele. Nii oli. Oli lahe kohtuda, poisid!

Tänased Jaansoni raja plaanid muutusid sammu pealt. Kuna meil oli Valloga lepitud kokkusaamine, liikusime mööda Tallinna maanteed Aide autokooli majani, et seal veidi asjatada ning tagasi tulla ja Jaansoni rajale minna, kuid ühtäkki tuli mulle teine mõte, mida me ka teostama hakkasime. Varsti keerasime Rõugu tänavale ning seal Uus-Sauga tänavale. Peale puhkepausi tuli idee Sauga mõisa varemete juurde kepikõndida ja no seal samas asub ju ka Kaluriküla. Sealt edasi kulgesime endisele lennujaamale, kõndisime pikki kilomeereid mööda betoonrada ja siis jõudsime Pärnusse tagasi. Mööda Voorimehe tänavat liikusime kodu suunas, kui umbes 500 meetrit enne kodu Piret meid rajalt maha tõmbas. See oli armas üllatus. Aitäh, hea Piret, võõrustamast! Uute kohtumisteni.

Kalkuleerisin, et kepikõndisime umbes 9-10 km täna maha. Nii palav ilm on ka, et vahepeal võtsin isegi fliisi seljast.

Sellel nädalal on 3 päeva rajal käidud ja ma ei imesta, kui me veel rajale eksime. Häid ilmasid tuleb ju ära kasutada, iial ei või teada millal pussnuge taevast alla sadama hakkab. Aga loodame siiski, et kevad on kohal. Et talv kobis talveunne.

Olen nüüd ka Riina Einasto uue raamatu omanik Raamat kannab pealkirja "Ulmadele suletut veel puudutab." Aitäh!

Fotod:

kodust üle tee ja mööda Tallinna maanteed...

juba Ülejõe koolimaja juures

aiva edasi...

Rõugu tänavalt Uus-Sauga tänavale

Uus-Sauga tänaval

väike jalasirutus ja istepaus

läbi tunneli...

ma vähemalt üritasin meid koos selfile saada, aga....

Germo enne tunnelisse minekut

tee, mis kulgeb Sauga mõisani ja edasi ka veel...

Sauga mõisa varemed

Sauga jõe ääres

Kaluriküla

Kalurikülas

tagasi Pärnu linnas

peatus LENNUSALK

selline betoonkate vana lennujaama teedel

lennujaamast juba linna teel...

mööda Voorimehe tänavat kodu suunas

Piret

Germo Pireti aias kiikumas

uus luuleraamat, autor Riina Einasto

18.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

Nupuke värskes Nelli Teatajas

Selle nädala Nelli Teataja number ilmus juba täna, sest homme on pühad.

Nagu ma siin eelmisel nädalal mainisin, et kirjutan Andrus Eelmäe elulooraamatu esitlusest Nelli Teatajas, nii ka kirjutasin.

Kaasautorina armastan ma selles lehes lahata just raamatuesitlusi ja just neid raamatuesitlusi, mis mulle korda lähevad. Kunagi ehk loen ka Eelmäe raamatu "Igavene poisike" läbi ja blogin ka.

Fotogaleriid nägite juba eelmises (selle raamatuesitluse) blogipostituses, neid siia enam ma lisama ei hakka.

Värske Nelli Teataja värskete uudistega ootab teid poelettidel!

Kena lugemist!

18. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 17. aprill 2019

Rada 146.päev

näost punane ja veidi väsinud, aga õnnelik, 1 km veel koduni....

Jah, täna ma ei kepikõndinud rajal, täna ma kõndisin mitterajal. Olgu, olgu, rada ju seegi, aga natuke teine ja natuke teistmoodi. Ma nimelt kõndisin Ristikusse arsti juurde ja tagasi, kokku siis sai 6 km läbitud. Miks sõita bussiga, kui saab ka jala?

Kuna eile meid tõmmati rajalt maha ja tegelt oli see isegi hea, sest ma polenud eile heas füüsilises vormis. Aga midagi jäi nagu vajaka, vist sai siiski liiga vähe kilomeetreid liigutud. Nii ma siis otsustasin, et liigun jalgsi Ristikusse arsti manu. Ja sedakorda siis üksinda. Germo liikus ehk oma liikumisvajaduse hoovis ära.

45 minutit võttis aega, seega kõndides liigun kordi aeglasemalt, kui kepikõndides. Ja ega ma ei kiirustanudki, olen kord selline inimene kes mitte üldse ei salli viimaseid minuteid, sestap, kusagile minnes, lähen alati varem kohale.

Enesetunne on väga hea. Natuke hüppeliigesed on kanged, aga ei midagi hullu. Lihtsalt niisama kõndimine ja kepikõndimine on tohutult erinevad. Ja kepikõndimine on kordi koorvamav ja mõnusam. Ja pealegi hakkas jube palav, kuid mul oli vaid õhuke jope peal ja, igaks juhuks, ma ei julenud jopest loobuda, sest tuuleke liikus koos minuga.

Haigla fuajees mängis mingi bänd ka, seega sain arstikabinetist naastes kontserdist osa. Ma ei tea küll kes need tegelased olid, aga hästi musitseerisid. Ja haigla kõrvalhooned üha kerkivad. Varsti on hoone sama suur kui Põhja-Eesti Regionaalhaigla, või Tartu Maarjamõisa haigla.

Ärge nüüd muretsema hakake, ma ei põe surmahaigust, lihtsalt tavaline kontroll. Mai kuus saan kahel korral taas sama rada kõndida. Kõik on hästi.

Olge mõnusad!

Fotod:

mööda Ilvese tänavat...

legendaarse poeedi PILIKELLUKSESE (Urmas-Armas-Ingel Tigane) kodumaja on päikest saanud :)

keerasin Rohelisest Ojasse, võtsin hästi kurvi välja :)

Oja kivilinna osa...

vanasti panin ikka arstile minnes kinga jalga, aga nüüd selle, mis on mugavam...

peaaegu kohal, seal nad ehitavad...

olengi kohal...

musitseerivad (minu auks?) :)

armas Rääma koolimaja

ikka mööda Oja tänavat, Kaevu peatus paistab

natuke veel ja kodus. Piiri tänava ja Ilvese nurk

17. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 16. aprill 2019

Jaansoni rada 145.päev

Jee, lõpuks sain fliisi väel rajale! Jah, kevad on Pärnusse jõudnud.

Tegelikult oli täna mul millegipärast rajal väga raske. Kopsumahtu ei olnud ja juba peale 1. kilomeetrit tahtsin istuda ja juua, kuid pingid olid värskelt värvitud, nii me edasi kepikõndisimegi, aga vaiksemas tempos. Ka parema jala lihas kippus natuke kangeks minema, justkui tahaks krampi tõmmata, aga õnneks ei tõmmanud. Nii ma siis otsustsin, et kui 3 km on läbitud, teen venitusharjutusi. Tegingi.

Enne 3 km läbimist helises telefon ja siis oli juba kindel, et meid tõmmatakse rajalt maha. Täna mulle see täitsa sobis ka. No kõik päevad ei ole ühtemoodi ja täna ei olnud lihtsalt minu jaoks treenimiseks õige päev. Aga praegu on enesetunne mõnus. Kuid päev on kätte kadunud, alles hakkan lõunasööki tegema. Aga 3 km jäigi täna kepikõndimise pikkuseks. Jäi siis jäi, seegi ju hea.

Olge mõnusad!